Viimasel ajal on mu elu hakkanud muutuma..Pole aega, tegelikult eriti millekski. Inimsuhted on kuidagi muutumas aina vähem ja vähem tähenduslikuks. Mul lihtsalt pole energiat, et midagi peale töötamise ja õppimise midagi teha. Arvan, et see ei ole päris normaalne, et elu ei peaks selline välja nägema. Kahjuks leiavad meie lektorid, et õppimisele üle 8 tunni päevas pühendada on aga enesestmõistetav. Võibolla ma lihtsalt ei ole piisavalt võimekas asju kiiresti ära tegema. Kuulda on, et välismaal on veel mitu korda hullem..Ma jään oma arvamuse juurde, elu ei ole normaalne, kui kogu aeg kulub töötamisele. Mõelda, et on inimesi, kes niimoodi elavad. Neile peab nende töö ikka väga meeldima. Ma ei tea, kas mina suudaksin iial nii hea töö leida, mille kõrvalt mulle midagi muud vaja ei ole. Ma ei kahtlegi, et olen selle semestri jooksul palju õppinud või õigemini on see veel käimasolev protsess. Ma üritan õppida oma aega normaalselt kasutama, üritan tulla toime pingleiste olukordadega, kriitikaga ning ebaõnnestumistega. Neid viimaseid on siia ikka jätkunud, alustagem kasvõi sellest, kuidas mu arvuti katki läks. Loomulikult oli mul seal olulisi andmeid. Noh ikka juhtub, aga veidi harvem juhus on see, kui arvuti ka teistkorda pärast garantiis käimist vedru välja viskab. Kui uskuda IBM-i mehi, siis on kaks korda järjest emaplaadi läbipõlemine äärmiselt harv nähtus, aga minuga see juhtus. Nagu juhtus ka see, et esseed, mille kallal olin kuu aega vaeva näinud, hinnati E-ga. Ei asi ei ole selles, nagu see oleks olnud paha essee, nagu õppejõud ütles, tegemist oli hästi kirjutatud esseega, lihtsalt probleem seisnes selles, et ma ei kirjutanud õigetest asjadest ega viidanud õigetele allikatele, see ei andnud piisavat ülevaadet minu ainealastest teadmistest. Nojah, lisaks sellele sain profesionaalse kriitika osaliseks, sisuliselt öeldi mulle otse välja, kui mõtetu mu baka töö on ja, et tegemist on pelgalt referaadiga. Lisaks heideti mulle veel ette enesekindlust, et umbes, kuidas nii algaja saab nii enesekindlalt esineda, nojah...Aga minu viga on jah see, et kriitikat ei kipu ma hästi taluma ning kohati soolan asjad üle. Üldse mul on see ülemineku periood, kus ma harjun vastutusega ning sellega, et elus ei lähe alati kõik nagu tahaks, paratamatult tuleb ette takistusi. Lihtsalt varem hoiti kõik mured minu eest varjul, ent nüüd olen tuulte räsida. Jah, ellu astumine on minu jaoks raske, kuna olen alati olnud selline muretu ning hooletu, näiteks võin vabalt kellajad segi ajada või asjad ära kaotada. Aga ega ma ei anna alla, küllap need kogemused mulle vajalikud on, miks, see selgub hiljem.

minu eriline tunne

Ma armastan sind hoolimata vihmast ja sellisena kelleks iganes sa ei muutuks. See rida on laenatud ühe pildi allkirjalt. Ka minul on keegi, keda armastada, tal on omapärane nimi- Berliin. Me kohtusime noorelt, olin siis vaid viie aastane ega jaganud maailmast suurt, tema oli juba märksa elukogenum ja maailmanäinum. Tollest korrast on mul meeles vaid katkendlikud hetked, üksikud jooned temas, olulised killukesed tema iseloomust. Ma ei mäleta oma emotsioone temast lahkudes, ma ei mäleta, kas see oli armastus esimesest hetkest. Meie järgmine kohtumine lasi ennast tükk aega oodata. Möönud aastat olid ta peaaegu, et unustusse kandnud. Ma ei osanud seisukohta võtta, mis ma tema vastu tunnen. Kohtumine oli üürike ning tollel hetkel ma veel ei taibanud, et temast saab see, kelle järgi ma igatsen, kelle lõhn mul ikka meeles püsib. Mul ei tekkinud mingeid assosatsioone selle varasema temaga, ma ei näinud sarnaseid tahke, kõik oli justkui uus ja võõras. Ta avas ennast mulle täiesti uuest nurgast. Järgnesid paar aastat teadmatuses ja pimeduses. Siis nägin teda jälle ja taaskord ei avaldanud ta mulle muljet, kuid siis tuli murrang. Läks aega, enne kui suutsin murda läbi ilme ja kesta, mida ta pakub enamustele ning avastada sügavamaid tasandeid. See aga muutis ta eriliseks, ma nägin temas taaskord seda, mida olin näinud tookord kuue aastasena. Ma ei tea, kas see tunne on mineviku nostalgia või teeb ta eriliseks fakt, et kohtan teda nii harva, ma ei tea, kas see on armastus ning kas ta oleks ka igapäevasena nõnda eriline. Ma tean vaid, et midagi temas on, mis teeb eriliseks ka kõige näotuma päeva ning hullema ilma. Ma kardan temaga tihemini kohtuda, sest võibolla kaob see tunne siis ära, aga see on tähtis, see on justkui osa minust. Ta paneb mind kahetsema, et ei saa temaga kauem koos olla. Ma tunnen, et temaga olen ma õnnelik, hoolimata kõigest, ent võibolla on see ainult see, et mul pole tarvitsenud temaga koos veel pingetele vastu minna.

10.08 stipendiumitest

Nii tahaksin natuke rääkida hetkel enda jaoks kõige aktuaalsemast teemast, see on stipendiumitele kandideerimine. Sa võid endal juuksed halliks muretseda ja jalad rakku joosta, et mõnele neist kandideerida, eriti kui nõutakse 50 asja. Ja jumala eest ära oota ülikooli ametnike mõistvat suhtumist, et sa ei tea peast, mis on diploma supplement või mõnda muud triviaalset asja. Kui sa veel peaksid ootama, et nemad oma tööd teeksid, siis läheb asi üsna hulluks. Neid külastades tundub nagu oleksin ma enda lõbuks need stipendiumi nõuded välja mõelnud, lihtsalt kuna mul pole midagi paremat teha. Jah tõepoolest, nüüd te siis teate kõik, oma vabal ajal tegelen ma tratataaaa - ametnike elu kibedaks muutmisega, minus on koondunud nii masohhist kui sadist. Vahel tekib tahtmatult tunne, et misasja ma rabelen, keegi seda niikuinii ei tunnusta, tundub, et ülikool hindab hoopis seda, et sa oma suu kinni hoiaksid, täpselt nii palju ainepunkte, kui ettenähtud, ära teeksid ja ongi tore. Ainult, et kahjuks saab minu seiklushimu ja õppimistahe sellest eelmisest tundest ikka alati võitu, nii et sry ülikool, minust eeskujulikku õpilast ei sünni. Võib-olla peaks mulle ammu käega lööma ja mind üldse mitte enam sinna vastu võtma, niigi läks magistrisse astumine liiga napilt, vaatamata cum laudele, Belgiale, magistriprogrammile, mida enamus üldse ei esitanud!!!, seda kõike ikka peamiselt sellepärast, et ma ei soovinud jätkata seal, kus ma olin alustanud, jälle mingi väärnähtus.

aktivisti õudusunenägu 8.08

Sakslased ei tööta eriti palju. Võrreldes seda, mida ma olen näinud Eestis ja mida ma näen siin, no on ikka vahe sees. Mina olen eestlane, mina tahan töötada, mina vajan mingil määral stressi. Kui mulle siin öeldakse, et täna võid veidi varem lõpetada ja seda kell 11 hommikul, siis hakkab minu töökas mina streikima. Mis mõttes veidi varem? Et siis kell 12 on veidi varem. Ma pole veel tööle hakanudki. Milles seisneb siis minu töö siin? Vahel jääb mulle mulje, et minu töö seisneb teistele koormaks olemisel. Sisuliselt ma mitte ei aita neid tööülesannete täitmisel, vaid pigem tekitan neile lisavaeva, et iga päev peab mõtlema, mis minuga jälle peale hakata. Kes täna minu järele vaatab? Lasteaialapse tunne tekib. Muidugi on inimesed siin lahked ja väga toredad, ainult mind neil siia küll vaja ei ole. Praegu on nende põhjendus asjaolu, et tulin ainult kaheks nädalaks, aga ma ausalt ei kujuta ette, et peaksin kuu aega siin olema. Jumal tänatud, et ma oma raamatud ja artiklid kaasa võtsin, äkki saab vähemalt natuke kirjutatud. Oluliselt tekitab mulle lisaraskusi ka väga keeruline ligipääs internetile. Sisuliselt on täna viimane õhtu, kui ma netti üldse kasutada saan. No ei ole lihtne. Ma tahaks: esiteks, otsida artikleid, teiseks suhelda oma sõpradega, kolmandaks täita neid avaldusi, mis veel teha on jäänud, neljandaks, on lihtsalt kujutlematult mõnus kui sul õhtul und ei tule ja sa saad võtta lahti mingi tobeda artikli netis. Vahel ollakse lihtsalt liiga väsinud, et koha mõistet lahata.

Nüüd jään ma ka siia üksi. Ehk siis õhtud on üks suur küsimärk, mis nendega peale hakata, tegevusetus tapab. Mul tuleb vist üks suur lugemis- ja pildistamisnädal. T teaks kohe mida teha, loomulikult töötada hilisööni lugemismaterjalide kallal. Kahjuks pole ma nii usin või vajan ma siis lihtsalt paaniliselt inimesi, kellega suhelda. Igal juhul üritan omadega hakkama saada. Olen ju alati saanud, aga tõotab tulla suhteliselt igav periood. Ootan juba 21 ja Frankfurti.

Minu Berliin 6.08

Minu Berliin, see on: palju rohelist, metsistunud loodust ja mittekellegi maad. Kui Eestis tehakse linnaparke, siis on need täiuslikkuseni viimistletud, mitte midagi pole jäetud saatuse hooleks või kohalike kujundada. Berliin on vastupidine näide, mulle meeldib see hooletus. Ka inimeste suhtumises on valitsev mingi teatud "egal" moment.

Minu Berliin: metroo lõhn nagu ütleb K., asi millest ta Eestis kõige rohkem puudust tundma hakkab. Berliini metrool on eriline lõhn ja metroo on linnas üheks keskseks elemendiks, sellest lihtsalt ei saa üle ega ümber. See ei ole pelgalt sõiduvahend see on elustiil.

Minu Berliin- siin ja seal meeldetulevad mälestused ja teekonnad, kohad, kus ma olen juba olnud mingil teisel väga ammusena tunduval ajajärgul. Berliin on mänguplatsid, mis Eestist 90.-ndatel tulnuna olid minu jaoks paradiis. Toona tundusid need tõesti hiiglaslikud, lapsena ei olnud ma enam saatuse hooleks jäetud, vaid mul oli oma koht, paik. Ka praegu alustatakse siin mingi linnaosa planeerimist mänguväljakutest.

Lauatennise väljakud, see on siin kõige populaarsem spordiala. Mul on tunne, et ka Eestis oleks vaja linnaruumi oma spordiala, Pariisis on see näiteks petange, võib-olla Eestis jalgpall? Samas berliinis on ka oluliselt rohkem avatud jalpalli staadione ja enam külastajaid, seda sel juhul kui võtta arvesse sealset suuremat elanike arvu.

Minu Berliin- pagariärid, kust me kunagi igal hommikul sooje saiu ostsime ja Kindersuprise, mida tol ajal Eestis veel ei olnud. Minu kogumismaania sai alguse nimelt Saksamaalt. Loomaaed, kust ma mäletan selgelt vaid sillakest, mille all ujusid krokodillid- nüüd ei tundu see millegipärast enam nii suur.

Minu Berliin on järved, kuigi ma seekord ühegi juurde ei jõudnud. Minu Berliin on veekell keskuse kaubamajas. Minu Berliin on mingi segu nendest mitmest korrast, mil ma Berliinis viibinud olen. Segipaisatud mälestused, eraldiseisvad osad, mida ei oskagi seostada. Kohati võõrana tunduvad kohad, kus olen kunagi viibinud, nüüd mingit teist teed pidi sinna sattudes. Minu Berliin on Aasia söögikohad, mis välimuse järgi näevad väga odavad välja, ent on tegelikult Eesti mõttes keskmise restorani hinnaga. Minu tookordne Berliin on ka maailma suurim magala, mis on hoomamatu, uuendatud fassaadidega. Kõik seal on mõõtmetelt lihtsalt liiga suur, ka kaubanduskeskused. On väga sürreaalne istuda majade vahel ja juua kohvikus elu jubedamat cappuchinot (K. kogemus, mina tellisin õnneks kakaod).

Minu Berliin on veel palju muud. Berliin ei meeldi paljudele, aga minu jaoks on ta ikkagi mingi eraldi kategooria- linnade linn. Nüüd sain kahjuks kurva uudise, et easyjet suleb oma Berliini lennu ja enam ei saagi Tallinnast otse Berliini- kui tobe. Schönefeld on juba minu kodulennujaamaks muutunud.

hallus minu sees

Teate, kuidas praegu tahaks ennast üle kanda mingisse teise ruumi ja mingisse teise minasse. Lihtsalt tahaks ja kõik. Kuidagi elutu tundub see elu hetkel. Käin tööl, sellel ajal, mis sellest üle jääb, tegelen muude kohustustega nagu lugematute avalduste täitmine ja tubade koristamine. Unustuste hõlma on vajunud mitmed hobid ja sõbrad. Kuidagi ükskõikne tundub see olek. Tahaks teistmoodi, tahaks inimestega rohkem suhelda, tahaks aktiivsem ja naeratavam olla, aga kuidagi ei suuda. Hall on seest. Ei teagi kuidas see algas või mis hetkel, samamoodi ei tea, millal ja kuidas see lõpeb, olin selle tunde enda jaoks Belgiaga unustanud. Võib öelda, et seal oli kuidagi lihtsam, oli vähem põdemist ja muretsemist, oli erilisem. Sel suvel on mind tabanud argielu nagu ta paljudel inimestel välja näeb, meenub tsitaat Trainspotingust- get a job, get a car ja blablaaa, samas mina ei taha olla see traditsiooniline rutiinis vaevlev inimene. Olen enda jaoks alati midagi erilisemat ette kujutanud. Nagu me kõik.
Õnn tuleb kõik sinu seest, ma tean- kõik kiirgab sinust enesest. Negatiivne energia tuleb ka praegu minust endast. Kuidas sellest üle saada, seda ma praegu ei tea ja ei oskagi kohe. Veidike saamatu tunne on, veidike idaalidest on kadunud kuhugi ja midagi pole asemele tulnud. Jah miskit oleks nagu mitte katki läinud, aga mõranenud pigem. Mis ei tähenda nagu ma pidevalt muudkui õnnetu oleks, sugugi mitte, on lihtsalt selline argine meeleolu ja motivatsioonitus. Suutmatus näha asjades midagi enamat, kui vaid kohustusi ja plaane. Unustus, miks need plaanid üldse sai tehtud. Teen asju sellepärast, et nii on viisakas ja inimesed ootavad mult selliseid tegusid. Kuidas aga olla viisakas enda vastu, seda ma ei tea.
Sellised tunded siis...

Mida Gent mulle andis?
Gent andis mulle kummalise selguse, et see, mis toimus on ajalugu. Ma olin oma aja erasmusena välismaal, aga kas ma tahaks seda uuesti teha, ei tea? Leian, et elus on aeg kõigele ja ma tunnen, et võibolla olen sellest natuke välja kasvanud. Muidugi leian, et selles eluperioodis on hetki ja asju, mida tahaksin üle võtta ja siia tuua. Kasvõi inimeste suurem lähedus ja suhtlemine. Kas see tuleneb ainult rohkemast vabast ajast või hoopis mingist suuremast vajadusest? Mind häirib see, et eestlased on nii kauged ja liiga hõivatud ning individualistlikud või siis heal juhul dualistid. Aga samas hakkan Eesti eluga harjuma ning siingi on mul kummalisel kombel palju teha. Kahenädalane puhkus Belgias andis mulle aimu, et minagi pole käed rüpes istuja. Mulgi on vaja pidevalt sebida. Suhtlemine sõprdagega tüütab ka ära, kui seda liiga palju tarbida. Võibolla polnud piisav kogus sõpru? Sain lõpuks ka aru, et see, mida ma pool aastat nägin, ei olnud tegelikult Belgia. Nähtavasti oli see ka varem minu teadvuses, ent polnud veel üles kerkinud. Kas ma tahaksin niisama Belgias elada, ma ei usu eriti. Mul pole väga palju belglastest tuttavaid, sõpradest rääkimata.
Välismaa sõoradest jääb mälestus, nendega pole enam nii palju põhjust suhelda. Gent ei ole enam samasugune, sa oled seal ikkagi külaline, mitte enam oma, kuidagi poolik on see asi. Pean veel palju mõtlema, enne kui suudan selle tunde vastavalt sõnadesse panna, praegu mulle lihtsalt tundub, et ei suuda. Arvatavasti jääb neilegi asi selgusetuks, kes ise seda pole läbi elanud.
Aga see ei ole veel lõpparve minu reisimistega, seda ma luban. Mulle meeldib see uue keskkonna hõng, see on nagu adrenaliin ja narkootikum, mida oleks veel ja veel vaja. Belgia pole enam uus, sealgi on oma mälestused ning ürgpagas, mis ei lase mul olla enam inimene, kes ma nüüd olen. Ka sealsetel sõpradel tekkis peale nelja kuud mitte kohtumist võrdlusmoment. Siis kui inimene su kõrval muutub, ei pane sa seda tähele, küll aga siis, kui ta ilmub sinu silme alla uue inimesena. Samuti võibolla nüüd tulles Eestist olin ma nagu ma olin varem. Kohandumine keskkonnaga. Ei olnud enam nii avatud ja julge.

jätkuks eelmisele

6. Võimalus sõita igale poole jalgrattaga. Ma tõesti armastasin oma kollast renditud jalgratast, mis siis, et tal kogu aeg kõik osad küljest kukkusid. Aga ratta kaitseks peab ütlema, et sadul oli tal mõnus ja pehme nii et taolisi vaevusi, nagu mu oma rattaga, mul Gentis ei tekkinud. Eks igaüks kasutab nüüd natuke oma kujutlusvõimet. Gentis pole vist ühtegi rattateed, neid lihtsalt pole vaja, kuna autojuhid tegelikult arvestavad jalgrattasõitjatega. Nemad on seal kuningad. Kui ma ka mõnda reeglit jalgrattaga rikun, siis autojuhid enamasti ei reageeri sellele signaalitamisega, vaid peavad seda andestatavaks. Jalakäijana on sul Gentis suurem tõenäosus pigem jalgratta kui auto alla jääda. Enamus autojuhte on tõsiselt viisakad, üks peatus selleks, et mind vales kohas üle tee lasta!!!! Ma tükk aega vahtisin teda juhmi näoga, et mis nüüd siis? Mulle meeldib nende liikluskultuur. Ja mulle tundub, et seal kihutatakse vähem.
7. Need võrratud siseõued. Kõndides tänaval võib jääda mulje, et Gentis on tegelikult üsna vähe rohelist. Aga oodake vaid, kui juhtute sisenema mõnda majja (reeglina on igal maja vähemalt mõni õue nurk). Vaadates taga aknast välja, avaneb teile hoopis teistsugune ja lopsakalt roheline vaatepilt.
8. Nagu ma mainisin, on tänava pildis rohelist ja ruumi rohelisele vähe, ent inimesed on kõike ära kasutanud maksimalistlikult, nii ehivadki paljusid maju ronitaimed. See annab majadele palju juurde.
9. Teeninduskett ning infrastruktuur on jaotunud üle linna. Seal ei ole sellist olukorda, nagu meil näiteks Lasnamäel, kus veel paar aastat tagasi ei olnud isegi ühtegi suurt poodi. Seal on nö "äärelinnades" ka kohvikud, pubid, pesumajad- you name it. Mulle meeldib, et linn elab ja seda ka väljas pool keskust.
10. Üliõpilased- Gent on tõeline üliõpilaslinn ja ka linnapildis valitsevad üliõpilased. Tallinnas on tegelikult ju ka palju üliõpilasi, ent nad kaovad linnapildis nii ära. Meil Tallinna ülikoolis pole pea, et ühtegi üritust. Kui need toimuvad, siis ikka kuskil kaugel. Samal ajal Genti geograafia teaduskond, kus on vaid 200 inimest, saab korraldada endale iskliku peo maja ees. Loomulikult on neil seal ka rohkem ruumi. Meie ülikool on pressitud sellisele alale, kus peab ruumi maksimalistlikult ära kasutama. Seda ma ei tea, kui palju tipis selliseid üritusi tehakse. Tundub, et ühisvaimu on seal vähemalt veidi rohkem, kui meil. Seda ma ei oska kommenteerida, kui palju sealsed üliõpilased kohalikke segavad, ent pakun, et kohalikud suhtuvad sellesse täiesti neutraalselt. Ühelt poolt tõsi, pubide tänava kõrval ei ole hea elada (ise peatusin seal just), müra kostab päris hästi ära, ent samas muudavad üliõpilased linna palju turvalisemaks.
11. Kõik linnaosad on erineva atmosfääriga. Vaatamata sarnasele arhitektuurile on selgelt tajutav töölismeeleolu, rikkama elanikkonna kant jne. Võib väita, et seeb näitab hoopis suurt segregatsiooni (inimeste ebavõrdne jagunemine linnaruumis võrdle ala Pirita ja Kopli), ent minu meelest teeb see linna huvitavamaks. Ei ole selliseid probleeme, et linn jätaks mõne kergelt vaesema osa rahastamata või tähelepanuta.
12. Kanalid. Vesi on igal pool lähedal. See on ka üks faktoritest, mis teeb orienteerumise seal niivõrd keeruliseks. Enda arust järgisid kanalit, mis läks sirgelt, ent avastad, et oled soovitud kohast mõne kilomeetri eemale kandunud. Näed mõnda kanalit, mõtled, et tuttav, kuigi tegelikult on tegu hoopis uue avastusega. Mõnus on kanali ääres istuda.
13. Midagi taolist on juba vist üles saanud, aga kohalikud oskavad ruumi väga hästi ära kasutada. Kui majal sisehoovi ei ole, siis tuuakse ilusa ilma korral lauad välja ning võib näha kuidas tänava ääres õpilased grillivad liha ning istuvad niisama.

Mul on kuidagi tunne, et ka eelnevad 13 põhjust ei suuda päris välja tuua seda, miks Gent mulle nii südame lähedane on. Muidugi on oma osa ka mälestustel, aga siis peaks ka Tallinn mulle meeldima, ent mõistan üha rohkem, et Tallinn mitte, et jätab mu külmaks, vaid ei meeldi mulle. Siin ei ole osatud asju õigesti ära kasutada. Tõsi enamus meie linnast moodustavad sotsialistlikud majad, mis ei näe just kõige kaunimad välja, ent vaadake korra ida-Berliini. Ka sealsed majad on sama aja toodang, aga jälle milline vahe atmosfääris. Taimestik on lopsakam, elu on rohkem, ei ole sellist magala tunnet. Annab ju ära teha küll ja eeskujusid on ka, aga Tallinnat ju ei arendata, vaid ta areneb ise- raha survel ikka ning arendaja on kuningas. Kehtib äärmuslikkuseni ütlus, kes maksab, tellib ka muusika. Väärtustest sõidetakse teerulliga üle, vähemalt mulle tundub nii. Kahjuks ei näe ma ka võimalust selle parandamiseks. Levinud on ju suhtumine, et humanitaarteadused on mõttetud, nii ka linnageograafia. Poliitikud, kellel on keskharidus, tunnevad erialalisi valdkondi palju paremini kui spetsialistid. Väga ilmekas näide, kui võtab sõna mõni sotsioloog, tembeldatakse ta juba eos lolliks, sotsialistiks- milleks iganes, rahvas ning võim arvavad, et humanitaarteadusi ei pea õppima. Iga inimene on seal ju tark, see on see, mis meie ümber toimub, kuidas siis nii, et mingi spetsialist arvab, et ta teab minust rohkem??? Keegi ei lähe füüsikut õpetama, füüsikal on oma valemitega inimestele hirmutav mõju, arvatakse, et tegu on lausa kosmoseteadusega. Samas humanitaaria see on ju- mulisemine. Sellepärast ei leia ka mina, et ma suudaks kuidagi aktiivselt linnaruumi kujundamisse sekkuda. Ka Lasnamäel on tegelikult näha, et tehakse ja linn püüab, ent samas ma ei ole kindel, et kõige õigemal viisil. Oleks vaja asjatundjaid, ent uuel tulijal oleks linnavalistuses väga raske vanameelse kaadriga võistelda, selleks ajaks kui sa seal juba autoriteedi saavutad, on ka su tegutsemiskirg läinud.

Kümme põhjust, miks ma armastan Genti

1. Need majad, neid lihtsalt ei saa vaatamata jätta, arhitektuur on võrratu, isegi moodsamad majad näevad väga väga kenad välja. Ja nad haakuvad ümbritsevaga. Võibolla tõesti kogupilt on veidi eklektiline, aga ju mulle siis meeldib eklektika.
2. Võrratu vaikus. Mu sõbranna ütles selle peale, et Gent on nagu üks suur küla. Ta ei ole ärritavalt kiirustav ja mürane. Elu voolab kuidagi palju rahulikumalt kui Tallinnas.
3. See punkt läheb nüüd veidike kokku eelmisega. Inimestel on aega elu nautida. Nad ei vihu 8-8 tööd teha ning ei kiirusta siis teleri, nagu iseenesest ainuvõimaliku meelelahutuse, juurde. Inimesed on tänaval, soojade ilmade korral lähevad kõik kanali juurde istuma ja veidike õlut rüüpama.
4. Politsei arvates ei ole akoholi joomine tänaval seaduserikkumine. Ma ka ei mõista seda, et miks ma peaks paar veiniklaasi tingimata kodus tühjaks jooma, et siis tänavale minna. Jah, inimesed joovad tänaval, aga sellegi poolest pole ma näinud ühtegi väga täis kodaniku kuskil laaberdamas. Nad oskavad seda teha oma piiri tunnetades. Vähemalt normaalsel kellaajal küll. Samas tõsi, umbes kella 2 ajal öösel näeb pubide tänav päris jube välja. Ent need inimesed on ennast siiski purjus joonud pubis, mitte kasutanud ära eelist, et tänaval võib juua.
5. Turvalisus- Gent on üks turvalisemaid linnu, mida ma olen näinud. Ma ei ole seal pidanud kunagi ennast ohustatuna tundma. Sa võid keset ööd miniseelikuga kodu poole vantsida, kohalikud ei tule sind tüütama. Ka kohalikud türklased on hoopis tagasihoidlikumad, kui Brüsselis või hoopiski Pariisis. Vähe olen kuulnud kuritegudest Gentis, kui mõni taaskord juhtub, siis on kogu kogukond šokeeritud, kuidas nii, siin?? Muidugi asi, mille kohta turvalisus ei kehti, on rattavargused. Enamasti alagb see ring nii, et kui sul endal on ratas ära varastatud, tekib sul annus pohhuismi ja siis mingil hetkel leiad sa, et võiksid sama teha teistega. Nõiaring.
jätkub.......

Terug naar Gent!!

Nii.. Täna sean jällegi jalge alla tee Genti. Ma ei oska enam Genti järgi igatseda, aga ma olen veendunud, et kui ma kunagi homme õhtul (lähen läbi Berliini) kohale jõuan, siis ma tunnen ennast rõõmsana. Ega pikka puhkust ei ole, sest pean paari päeva jooksul veel oma tuttavatega kohtuma, kes sealt minema lähevad. Prantsusmaale ma paraku minna ei saa, ootamatult ilmenenud asjaolude tõttu. Aga mis seal ikka, üritan Gentist viimast võtta. Eks ma siis kirjutan oma suurest vaimustusest ka siia. Gent is heel mooi ik hou van Gent! Jah linnana on Gent ikka üks kenamaid, mida ma näinud olen.
Veel ühte asja. On inimese enda võimuses ennast kas õnnelikuks või õnnetuks teha. Mõtlemise võim, analüüsimine- liigne analüüsimine. Eks ma olen vist poole kohaga ratsionalist ja ülejäänuga idealist. Igaljuhul moodustab minu elust suure osa analüüsimine. Sellepärast ei saanudki ma oma baka töös aru, et oleksin eriti analüüsinud, aga kõik, kes selle läbi lugesid, arvasid nii, Imelik :D. Täna on mul kavatsus baka töö ära anda ja siis on mul ainult üks eksam veel baka lõpuni. JA MUL POLE ENAM IT AINEID!!!!! ma armastan elu. Ma sain isegi oma laeva modelleeritud, äärmiselt ebaotstarbekalt küll, nagu õppejõud mainis, aga see polnudki eesmärk. Haa ma ei püüelnud siin paraku ideaalse poole. Võibolla ma olengi idealist unistusest pigem, sest noh ütleme nii, et mu baka ei ole kah mingi ideaalne teos minu jaoks. Peaks 0oma idealismi rohkem ellu suunama. Aga rahulik on olla, mõnus on olla, mõeldes, et mul on vaid üks eksam veel, see muidugi 15, tagasi jõuan 14 öösel :D. Ja materjalid kaaluvad ka mingi 2 kilo!!! eks ma veel otsustan, kas vaevan ennast nende kaasa võtmisega, kui ma juba öösel koju jõuan, miks mitte kulutada see kogu aeg õppimise peale :P Aga nüüd ma pean lõpetama, on veel palju asju teha täna.

hakkame sõbralikuks

pealkirja väline
(Seekord kallid inimesed, ei ole mul midagi nii meeleheitlikku pajatada, seega saab see olema ka võibolla vähem naljakam. Igal juhul, uskuge või mitte, täitsin oma kvoodi ehk siis kirjutasin 4 päevaga peaaegu 40 lehte, kui nüüd päris aus olla, siis seal on palju intervjueeritavate tsitaate, nii et päris asja ette ma seda ei loeks. Aga rahul olen ikkagi. Kuigi ma pole seda veel kellelegi saatnud ja ausalt, ma kardan, mis mu juhendaja poolt kommentaariks võiks tulla. Aga vähemalt midagi, hmm liiga palju midagit, on valmis. Baka piir on vist mingi 50 lehte ja mul on praegu koos, üllatus üllatus, mingi 80 või üle selle, nojah, eks ma pean siis oma suure vaevaga kirjutatud teksti hakkama kärpima. )

Mis veel uut- hakkan lõpuks Eestis kohanema. Nii naljakas kui see ka ei tundu, siis alles nüüd ma tajun seda. Hakkab jälle tekkima see mugavus, et mis ma ikka nina kuskile välismaale topin, äkki ei leia sõpru, tuleb ise vaeva näha jne. Aga asi, millest ma ikka veel aru ei saa, on inimeste ebasõbralikkus. Olgu mul milline tuju tahes, ma reeglina ei ole teiste inimeste peale vihane. Ma ei vala seda välja võõraste inimeste vastu, kes püüavad sõbralikud olla. Aga viimasel ajal on mul teenindajatega selle armas kokkupuude olnud. Paistab, et nende arvates on see loomulik, et sina neile naeratad ja midagi kangesti osta tahad. Nemad omalt poolt ei vaevu isegi formaalseks viisakuseks nagu palun, naeratusest rääkimata. Ma ei saa aru, kust tuleb mõte, et mul on paha tuju, keeraks ka teistele inimestele ...... Kas tuju läheb siis paremaks või? Muidugi on arusaadav, et ma ei pruugi neid õigesti mõista, võibolla on tal kodus sadu probleeme ning ta on lihtsalt omades mõtetes nii kinni. See aga kehtiks ainult ignoreerimise puhul, aga kui sinu juuresolekul virutatakse kapiuks demostratiivselt kinni, siis ei saa asi selles olla ju? Võibolla tõesti mõni üritab oma ärevust varjata jne, aga no palun. Ma ei leia, et teenindajad peaksid ainult kliendi heaolule mõtlema ning ma sugugi ei halvusta ainult teenindajaid, ma lihtsalt ei saa aru neist kui inimestest ja ka kõikidest teistest, kes oma halba tuju mõnede muude peal välja elavad. Minu meelest ei tee see kellegi olekut paremaks. kust üldse sünnib selline idee? Miks ei vastata inimesele samaga. Tunnistan, et minu tuju see ikkagi natuke rikub, kui sinu parimatele soovidele ja naeratustele vastatakse suhtumisega: "Mis jõllad?!!!!" Kõige lihtsam on võta luubi alla teenindajad ning müügimehed, kelle töö see on, seega peaks see neile kohustuslik olema. Kui me juba kohustuslikust- tee teistele seda, mis sa soovid, et sulle tehtaks, suhtumisest ei või rääkida, siis mis lootust on, et keegi vabatahtlikult selle mantra omaks võtab.

Oma baka raames ma näen küll ja küll inimeste suhtumist, et tehke ja korraldage. Millegipärast on viimane koht, kuhu inimesed probleemide lahenduste poole püüeldes vaatavad, nemad ise. Ikka on näiteks puuduvas kodutundes süüdi arhitektuur, tuttavate puudumises linnastumine üldse. Võibolla sõbralikkuse puuduses süüdistataks eestlaste üldmentaliteeti- aga inimesed, tehke silmad lahti, vaevalt, et nüüd sõbralikkus geenidega kaasas käib või täielikult kliima poolt kujundatud on. Ma ütlen üritaks juba üks inimene rohkem, that would already make a difference.

julge pealehakkamine on pool võitu?????

Teate, mul on hea tuju! Seda pean ma ju ometi siin mainima, sest seda ei juhtu iga päev!! Igaljuhul tänu mingile müstilisele juhusele ???? muutus mu tuju teisipäeva öösel äkki heaks ning energia tuli tagasi! Nüüd ei tundu need tööülesandedki enam nii ülemääraselt keerulised, kuigi ma ei oska siiamaani laeva modelleerida (ma arvan, et elan selle üle oma tulevases elus).... Jah, aga kiire peaks mul endiselt olema, sest baka lõpuni on nüüd 3 nädalat!!! Appi, kui üsna kriitiliselt see kõlab. ehk siis vähem kui 2 nädalaga pean kirjutama 40 lehte analüüsi, ei pole probleemi, pole paanikat, ma saan sellega ilusasti hakkama!!! Ja ma usun, et mu kompanjon saadab mulle informatsiooni selle nädala lõpul, eks? ma tean juba, et ma olen lausa naiivselt idealistlik, aga noh, lets keep the spirit.

Nii nüüd olen juba paar päeva kirjutanud siis. Ütleme nii, et see on oodatust raskem. Mul puudub usk sellesse, mis ma kirja panen. See kõik tundub lihtsalt nii ütlemata tobe. Mul on selline tunne, et ma ise hakaksin ei teagi, kas naerma või nutma, kui ma seda hindajate asemel loeks. Kes üritab geoökoloogias bakat kaitsta sellise tööga, kus on teemad nagu: kodutunne, tuttavate puudus, rahvusprobleem ja kõik see Lasnamäel. Ka minu enda idealistlik loomus lööb siin häirekella. Eks ma pean selle hajastuse peatüki vist võimalikult pika kirjutama. ei noh tõesti, ma ei kujuta ette, mis sellest saab. Mul on tunne, et see kõik sakib, kui veel ilusasti öelda. Ma pole ju ka varem intervjuu analüüsi teinud, see pärast tundub see kõik mulle niivõrd kasutu, sisutu ja mõttetu. Teadusega ei tundu siin küll vähimalgi määral ühist olevat. Mis sügavat analüüsi saan ma teha. Võibolla sellepärast valisingi ma välja veel humanitaarsemad teemad, et ma tõesti ei kujutanud ette, kui teha teedevõrgustikust analüüsi. Aga noh sügavus pole meil kunagi vist eesmärgiks olnud. Küll aga teaduslikkus. Ma kardan, et kui armas žürii loeb neid tarku heietusi vetikate, maakatte muutumise, põlevkivi maardlate ja mille iganes kohta, siis nad tõesti saavad šoki, kui nad minu tööd näevad. Noh vähemalt teooria osaga olen ma enamvähem rahul, aga kes seda ikka loeb.
Jah not so positive anymore. Oleksin pidanud ikka midagi teaduslikumat valima oma tööks. Poleks nii suurt närvipinget, kas saan oma töö meie teaduskonnas kaitstud või mitte. Praegu jookseb küll silme eest läbi üsna negatiivne tsenaarium.
Ja mu juhendaja pole saanud mulle varsti juba nädala jooksul vastata, mis seal ikka. Tema kõige suurem panus minu töösse seisnebki heal juhul selle läbi lugemises.

Nojah....

Mind on taas kord tabanud laiskus ja loomekriis. Intervjuuerimisest on mul ka vahelduseks kõrini, kuigi see annab mulle vabandusi, miks mitte kirjutada. Vabandused on üldse elus tähtsa kohal. Ikka ja jälle tuleb leida vabandusi, miks sa oled otsustanud puhata näiteks. Kelle jaoks need vabandused? Eks ikka enda jaoks. Oma südametunnistuse vaigistamiseks. Ja loomulikult on siis parem asjade pärast lihtsalt muretseda, kui need ära teha. Lihtsalt võtta kätte ja teha miskit ära, et homme oleks rahulikum. Aga, kui see tegemist vajavate asjade nimekiri on lihtsalt liiga pikk, et võtab igasugu motivatsiooni. Iga päev panustad osa endast, et jõuda mingi väikse osaga valmis, selleks, et samal ajal tekiks seda ebaproportsionaalselt palju juurde. Nii ei jäägi muud üle, kui muudkui muretseda ja oma elu sellega koormata. Tegelelikult peab olema lihtne lahendus, ma arvan, kuidas mitte muretseda, aga ma otsin seda. See on vahest liiga lihtne. Ikka sa oled see, kes oled harjunud olema. Kui sa lähed uude keskkonda, siis on sul justkui valik, kelleks saada. Sind ei hoia kinni, see mina, kes sa teiste jaoks olid, kuigi oled vahepeal võibolla muutunud. Ürgkoorem, nagu L selle kohta ütleb. Ja mina tunnen ka, et mul on siin ürgkoorem. Et ma muutun tagasi selleks, kes ma kunagi olin. See tekitab justkui taandarengu tunde ja annuse lootusetust, võin muutuda milliseks tahes, ent tegelikult tulles siia tagasi, jään ma ikka selleks väikseks tüdrukuks ja kaotan need väärtuslikud kogemused, mis mujal olen saanud.

Õnnest

Pole ammu kirjutanud. Lihtsalt pole olnud loovust. Olen kõik oma baka töösse pistnud. Seda ka mitte nii edukalt, kui sooviksin. Samas üks küsimus vaevab mind. Kuidas me teame, mis on õnn? Ja millal olla õnnelik? Kuidas tunda ära seda, et sa nüüd oled õnnelik? Õnn peaks tulema ju seestpoolt. Seda ma juba tean. Mida ma veel ei tea, on kuidas selleni jõuda. Viimasel ajal on olnud rahulikud ajad. Võibolla see ongi õnn. Võime saada kõik, mis iganes soovinud oleme, ent ikka mitte olla õnnelikud. Miks? Kas selle pärast, et me ei oska tahta õigeid asju või ongi inimene oma loomuses nii rahulolematu?

Lugesin artiklit noortest. Pidavat olema eriline generatsioon, kõik kes on praegu saamas täiskasvanuks ehk siis sündinud peale 80-ndat aastat. Enamusel neist pidavat olema Odüsseuse kompleks. Ehk siis mingi sõnuseletamatu rahulolematus, soov avastada uusi kaugusi ja kõrgusi. Arvamus, et kuskil on alati parem ja rohelisem. Tahtmine saada uusi kogemusi, avastada uusi inimesi. Kõik see aga, takistab tõelist sidumist. Pereväärtused kahanevad. Tekib see mina, mina tahan olla ja avastada. Perekonda vaadeldakse, kui mingit takistust iseolemisele. Kui mul mingeid kohustusi veel ei ole, olen vaba. Kohustused- need on lapsed, perekond.Nad tahavad olla koos, ent piisavalt üksi- msn sobib täpselt.

Ma ei tea, ma olen kasvanud teadmises, et tahan maailma näha. Olen sellest unistanud ja nüüd tuleb välja, et see on generatsiooni viga. Aga kuidas siis, mis on meie generatsioonis nii erilist? Miks just meie...Kas igal generatsioonil on siis mingi ühine idee.

Võibolla ongi minu see otsimiskihk ja uudsuse vajadus puhtalt soov edasi lükata õnne avastamist endas. Seni, kuni arvame, et miski väljaspoolt teeb meid õnnelikumaks ei saagi me sisemise õnneni jõuda, arvatavasti. Samas ei tea, ma arvasin, et olin sellele päris lähedal. Puudutasin seda viimasel kuul Gentis või oli see ainult ettekujutus, meelepete? Sest, kuidas muidu sai ta käest pudeneda, kui ma keskkonda vahetasin. Ma üritan endale sisendada, et see, mis ümbritseb, ei saa mind ei õnnelikumaks ega õnnetumaks teha. Kui ma oleks tõeliselt õnnelik, siis keskkond ei segaks. Aga samas mulle tundub, et olin Gentis õnnelikum. Ometigi oli mul palju üleelamisi ning kui neid tagant järele analüüsin, siis mõtlen tahtmatult, et see ei saa võimalik olla. Võibolla ongi tagantjärgi rohi rohelisem ja teavas sinisem, ent siiski? Millest see õnn siis ikkagi sõltub. Miks mulle tundub, et olin Gentis õnnelikum? Mu elul siin pole midagi viga, ma olen rahul... Aga mitte hullumiseni õnnelik. Ja, kes oleks? Paratamatult tekib siin küsimus, kes oleks õnnelik. Aga miks mul oli Gentis tunne, et õigupoolest on lihtne olla õnnelik? Et pole vaja kõikevõitvat armastust, suurepärast töökohta jne..

Careful what you wish, you may regret it,

careful what you wish, you just might get it

Metallica, mulle tsiteeris V

Üldiselt pean ennast inimeseks, kes just eriti kergesti ei ärritu, aga üllatus, tänane päev sai minu ärritamisega ilusasti hakkama.
Kõigpealt suutsin endale pinnu jalga astuda. Kuna mul pärineb suvest mõnus kogemus, kus ma jalga astutud pinnu, küll mitme, tõttu kuu aega korralikult käia ei saanud (loe esimene nädal üldse), siis teeb selline asi mind ettevaatlikuks. Muide kuuaegne pinnudraama suvel oli eriti õnnestunud, arvestades, et oma jalaga pidin kõigepealt 2 kiltsa jalgrattani keskima ja seejärel 15 km maakoju, ainult selleks, et veenduda, isegi pintsetide abiga ma midagi teha ei suuda, paistis, et ülesanne on ka haigla töötajatele üle jõu, kuna polnud ju esmaabi osakonda ehk siis mul soovitati kiiremas korras Tallinnas pöörduda. Tallinnas võttis mu vastu üks äärmiselt armas õde, kes punkt a sõimas mind selle eest, et enda nägu seal näitasin, punkt b selle eest, et ma valjusti oigasin. Kusjuures tema toimetamisest polnud miskit kasu, kuna haav läks mädanema niikuinii. aga ma rohkem ei šokeeri kaaskodanike sellega. Igaljuhul jah astusin pinnu jalga.
Ärkasin kell 7, selle peale, et mul unesegasena tuli meelde, et olin jätnud ühte kohta lauale arvuti kõrvale smuuti. Aga kas te teate, mis juhtub smuutiga, kui see toasoojusesse jätta- jah ta plahvatab. Mu üks sõber sai ntx ükskord tänu sellele oma spordiriietele väga erispärase parfüümi külge. Niisiis hommikul kell 7 käisid minu peast läbi kõik erinevad versioonid sellest, kuidas minu plahvatav smuuti võiks parandada arvuti töökindlust ja kiirust. Millegipärast ei teinud see mõte mind eriti õnnelikuks, kes teab äkki muutub arvuti veel liiga töökindlaks, koguni nii, et ei lase seda kasutavatel kodanikel ennast enam häirida mingite käskudega. Kõige parem olukorra juures oli, et mul polnud kahjuks selle toa võtit. Seega suutsin kell seitse äratada üles ühe tüübi. Kusjuures ma saatsin sõnumi!!! Niisiis toaga sai kõik korda, küll aga mitte mu puhkepäevaga ja pika unega.
Järgnesid kaks säravat arvutitundi. Esimeses suutsin ära kustutada oma pool eelmise tunni tööst ja hiljem, justkui sellest veel vähe, ka pool selle tunni tööst. Kogu see asi oli tegelikult väga lihtne- lihtsalt kustuta 1 layer 20-st ja oled edukas. Loomulikult tuleb valida õige layer ja õige programm, millel undo ei toimi.
Nii vbas nägin vaeva oma kontrolltööga, mis tegelikult oli mul valmis juba poolest eelmisest tunnist. Aga jumal tänatud ega siis mina täpne ja korralik inimene ei ole. Leidsin oma valemitest umbes kolm viga juba. Ja see fucking progre ikka ei töödanud! Ma olin lõpuks juba suhtleliselt meeleheitel, nagu mida krdit. Miks??? Miks?? Ja lõpuks ma ei saanudki aru, mis tal viga oli, kuna muutsin lihtsalt nii paljusid asju koos. Aga tõsiselt see ajas mul närvi päriselt mustaks. Nüüd ma mäletan, miks mulle lõpu aastatel matt enam ei meeldinud. Mind ajab närvi, kui ma täiesti edukalt tean asja põhimõtet, kuidas ta töötama peaks ja mõtlen välja keerulised lahenduskäigud, aga teen sealjuures mingisuguse ühe nõmeda vea, mis rikub kogu asjanduse ära. Ja minust oleks võinud saada keskpärane matemaatik, kui seda ühte aga ei oleks. Ja too puudujääk või siis iga kord, kui seisan silmitsi mingi asjaga, mis peaks töötama, mille ma olen juba järgi kontrollinud 10 korda, aga ta ikka ei tööta, ajavad mul alati kopsu üle maksa. Õnneks kunagi oli mul ema, kes viitsis neid vigu üles otsida. Progrejat minust vist küll ei saa, veedaksin lihtsalt 90% oma ajast vigu otsides ja tihtipeale tulutult.
Ma ei tea, kas ma olen juba maininud, et mind ajavad närvi mu alumised naabrid, kes muudavad mu toa suitsusauna taoliseks tänu sellele, et nad ise seda pärast suitsetamist ühutada ei viitsi. Muide tunnen ennast praegu nagu sensodine reklaamis, kus igasugune külm asi, mis mu hammast puudutab tekitab lausa õnnevärinaid, õige aeg teha jäätise õhtu.

vaikimise kunst

Niisiis nagu Kaili kirjutas eestlased on tõesti kinnised ja tõsisemad. Belglased on avatumad, poleks arvanud, et seda kunagi ütlen. Oleneb muidugi olukorrast, aga leian, et minu kui outsaideri kogemus oli Belgias üks kõige „hullemaid“ seisukordi, mis tekkida võis. Ja ometigi inimesed, mõned, siiski suhtlesid minuga. Kuigi nad mind ei tundnud. Siin ei hakka keegi minuga ise rääkima, ausalt umbes 90 prossu vestlustest uute inimestege alustan ise.Ei tea, mis inimesi takistab. Kusjuures kohati vaadatakse sind väga imelikult, kui juttu teed ja üritad viisakas olla.

Eile nägin ühte väga eestipärast filmi. Filmis olid inglise vahetusõpilased, kes tulid siia. 4 inimest eksisid metsas ära ja olid sunnitud suvalise auto peale hääletama. Autos istus mees, kes ei rääkinud peaaegu üldse inglise keelt. Oli parajasti hingedepäev ning mees oli hiljuti oma ema kaotanud. Seega veetis ta aega majas lapates vanu fotosid, vahetusõpilased aga istusid autos. Nad olid hirmunud, nad ei saanud aru, mis toimub, kuhu jääb mees nii kauaks. Lõpuks läks üks julge tüdruk asja uurima ja leidis mehe pimedast toast fotosid uurimas. Hiljem söödi õhtust ning laua ääres oli ka koht surnud ema tarbeks. Mõtlesin, et see annab tegelikult hea ülevaate, millised me, eestlased, teistele tundume. Sõnaahtrad, imeliku kultuuriga võibolla veidi süngedki, kuidagi veidi metsapoole. Et sõnu polegi vaja. Ma ei ole sinnamaani kahjuks veel jõudnud. Mul paistab sõnu vaja minevat. Võibolla ma siis veel õpin läbi vaikuse suhtlema. Sellepärast ongi mul võibolla nii harjumatu siin olla peale poolt aastat- lobamokk nagu ma olen. Siin lihtsalt keegi ei viitsi minuga nii kaua suhelda nagu olen harjunud. Inimesed ei pea seda vajalikuks. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Sõnadega teeb suure maja, tegudega tühjagi. Meil on vaikimise kultuur. Aga samas ma tahaks teada, kas selle vaikimise taga ka midagi enamat on. Mulle meeldib arutleda elust, ilust, valust. Kas vaikijad pigem süüvivad raamatutesse või nad ei mõtlegi sellistele asjadele. Kuidas saab kõik, mis sa tead edasi kanduda, kui sa seda ei jaga. Kuidas saad sina edasi areneda, kui sa midagi ei jaga. Mina olen rääkija ja teen veel selle vea, et mõistan hukka neid, kes ei räägi, sest ma veel ei suuda hukka mõista ennast. Ma ei suuda veel aru saada enda piiratusest ja sellega kaasnevast vajadust otsida kinnitust ja mõistmist. Aga paistab, et on minust hullemaidki inimesi- umbes enamus Euroopast. Sellepärast mulle meeldivadki omamoodi „hullud“ inimesed, kellel on vajadus rääkimise järgi.

Lihtne on inimesi valesti tõlgendada. Võibolla inimesed lihtsalt mitte ei taha midagi öelda, vaid ei oska. Nii kaua on ju vaikitud. Mis mul ikka asjalikku öelda. Kas kõik öeldu peab asjalik olema?

Panen vaikuse kinni

Ja tõusen

Nii hea oli

Käisin vist kaugel

Doris Kareva

eksamitest

Teate, kohe üldse ei viitsi jaavat õppida. Nagu ma kuulsin, ei olnudki eksam eriti keeruline, aga ma lihtsalt põhimõtte pärast tahaks progremise selgeks saada. Põhimõtete ja maksimalismiga on raske elada :P, enne Belgiat oli kergem, siis ma ei mõelnudki selle peale, mis kasu ma nende ainete võtmisest saan.
Aga ma sain oma Belgia hinded kätte. Ma olin juba ette äärmiselt negatiivselt meelestatud, see tähendab ei oodanud midagi head. Aga hinded pakkusid meeldivat üllatust. Muidugi kõige meeldivam üllatus oli, kuidas neid Eesti süsteemi teisendatakse. 13 punktiga 20-st saab veel a. Nagu mida?? Arvestus on tehtud siis selle järgi, et 10% õpilastest peaks a saama. Aga ma nagu millegipärast ei usu, et tõesti 20 õpilasest klassis ainult 2 üle 12 saab, see ei ole usutav! Aga tänu sellisele ümmardamisele on mul ainult kaks B-d!!! Mul kukkus suu lahti, ma olin kindel, et mu keskmine see semester tuleb umbes 2. Aga nüüd ma siis laon siia rea ka üles, kannatage inimesed. Ajaloolises geograafias õnnestus mul saada 17 punkti, mis on suht maksimum, mis võimalik. Loomulikult leian ise, et minu vastamine (suuline eksam) ei olnud täiuslik, siit ja seal annaks veel kõpitseda. Geomorfoloogia 16, gis 14, landscape management and design 13, arvuti kartograafia 12. Kusjuures see rida siin näitab ilmekalt, kui oluline on eksami tegemisel ikkagi loogika. See, et sa tajuksid seoseid ja mõistaksid materjali, muidugi ei tee halba ka see, kui too aine sind huvitab. Ajalooline geograafia, milleks ma õppisin kõige vähem, on niisiis ikkagi minu tugevaim aine. Kõike tänu sellele, et olen vastavat kirjandust veidi uurinud ja saan aru maastike igasugu kihtidest. Samas arvuti kartograafia, kus ma konkurentsitult kõige rohkem vaeva nägin, jääb ikka mu kõige nõrgemaks. Kusjuures ma isegi ei tea, kust mul nii palju punkte maha läks. Ju neile siis ei meeldinud minu kaart, mis kui mõningaid inimesi uskuda, pidi olema väga "eriline". Ja geomorfoloogia, kus hakkasin õppima korralikult alls päev varem ja lasin 15 tundi jutti ja kus mu ainuke mõte eksamil oli, et ma tahan magada, läks mul ka üle ootuste hästi. Kuna tegu on oma suunitluselt kõige lähedasema ainega sellele, mida meil Eestis kogu õppekava täis on, julgen teha järelduse, et kaks aastat pole mul päris mööda külgi maha jooksnud. Ja landscape management ja design, oiii krt ma olin tibi eksamil ju. Ma olin täielik blondiin, kas nende keskmine õpilane on ka siis blondiin või, kui ma selle eest tervelt 13 punkti sain. Selle eest pannakse mulle veel a, nagu appi. Heheee teinekordki, nüüdsest hakkangi oma eksamitel tibina käituma. Muidugi võib eksamitest välja lugeda ka midagi sisutumat ehk siis millegipärast, mida rohkem kuu lõpu poole eksam on, seda kehvem punktid, hmm ka siin võib olla oma loogika. Noh oli mitte eriti sisukas jutt, aga ma lihtsalt pidin kellegagi rõõmu jagama. Mul endiselt võimalik cum laude saada muideks (mitte, et see mu elu eesmärk oleks, aga omamoodi lahe ikkagi, võibolla isegi aitab kaasa, kui ma mõnda muusse välisülikooli kandideerin).

planeerimisest Tallinnas

Ma lihtsalt pean oma suu selle koha pealt lahti tegema. Tahan avaldada tänu Tallinna arendajatele ja linnavalitsusele! Te olete nii geniaalsed! Oh seda pikka töö rügamist, mis teil toimub, kõik vaid selleks, et muuta linn selle asukatele elamisväärsemaks. Jah oh neid lõputult toredaid ideid. Kunagi loobusin poliitiliste artiklite lugemisest, kuna Eesti poliitika maastikul toimuv ajas mind liigsesse masendusse. Kahjuks ei saa ma aga loobuda linnaruumi jälgimisest. Seega tahab Eesti poliitika meile ennast tahtmatult ka linnaruumi kaudu nähtavaks teha ning anda vihjeid selle kohta, kes on võimul. Ma suudan alla neelata Sakala Keskuse lammutamise, ma suudan ära taluda järjekordse fallose püstitamise kesklinna, aga mis ületab minu piirid, on Pirita rannaäärse metsa muutmine kõrghoonete kvartaliks. Ainult Eestis! No tõepoolest on näha, et Tallinnas valitsev erakond on äärmiselt vasakpoolne, kuidas nad mõtlevad kõikidele neile vaestele inimestele, kes hakkavad elama sellel arendusprojektil. Silma tulevad pisarad, nii üllameelne ei saa ju keegi olla. Et siis aga jätkaks praeguseid tendentse ja võtaks lihtsalt inimeselt aina rohkem linnaruumi üle ja vähendaks miinimumini need alad, mida saab kasutada rekreatsiooniks (ntx jooksmiseks, jalutamiseks). Milleks on vaja linnaelanikel oma vaba aega sisustada vabas õhus, mingem ühiselt baaridesse, spordiklubidesse, aga mitte loodusesse. Ja panustagem sellele, et linnaruum muutub varsti niikuinii nii koledaks, et keegi seal enam olla ei taha. Ma ootan põnevusega või õigemini kartusega, mis saab Kopli liinidest ning kui palju jääb järele nendest esialgsetest majadest. Samuti ei suuda ma kannatada, et näha juba Sitsi torni kerkimas Koplisse. Milline hea idee, on selge, et kõige kõrgem torn Tallinnas haakub ülimalt hästi Tööstuse tänava hruštsovkadega. Paratamatult kerkib mõttesse ühe tuttava ütlus, et paljud arhitektid näevad ainult seda konkreetset krunti, mitte aga ümbritsevat. Või näeb siis arendaja üksnes dollareid silme eest vilamas. Tutaval arhitektil paluti ükskord rajada maja liigniiske pinnase peale. Kui ta protesteeris, siis üritas arendaja asja siluda, väites, et see ei ole üldse arhitekti probleem ja krundid saavad niikuinii varem maha müüdud, kui elanik toimuvat taipab. Ka Tallinna planeerimises juhtub kõik liiga kiiresti ja salaja, et tavaelanik saaks üldse, mis toimub. Ja võibolla teda ei huvitagi. Nagu tänasest loengust välja tuli, linnaruum ei ole meie oma. Aga, kuidas ta omale saada? Ja miks peaks inimest huvitama miski, mille omanikuna ta ennast ei tunne ja, kus tal vähimatki sõnaõigust pole.

Asjalikkusest

Istun üleval ega suuda magama jääda, poleks vist pidanud kella 1-ni hommikul põõnama. Mu unerežiim on selline nagu ta on alati olnud- olematu. Teeks ma siis midagi asjalikku magamise asemel, aga kus sa sellega, hulgun ringi teiste blogides ja surfan nii sama netis. Eestlastel vist on see asjalikkuse kriteerium kinni kasvanud olemusse. Aega tuleb sisustada asjalikult. Edasi räägin endast, sest ma ei taha taaskord liiga palju üldistada. Mina:

• Tunnen tihti süütunnet, kui pole midagi asjalikku teinud, eriti kui ma tean, et seda oleks vaja
• Kui midagi asjalikku pole vaja teha, tunnen ma süütunnet, et ma ei maga
• Kui magada enam pole vaja ja midagi asjalikku pole ka teha, tunnen ma tüdimust, et midagi pole teha

On ilmselge, et elan äärmiselt tervislikku ja õnnelikku elu :D. Ehk siis meisse on sisse kodeeritud mingisugune vajadus stressi järele, nagu mu üks belglasest sõber selle kenasti sõnastas: „Ma koliksin lõunamaale, aga ma pole kindel, kas suudaksin hakkama saada ilma stressita.“ Esma hetkel võib säärane lause muidugi nalja teha, aga kui selle üle pikemalt juurelda, siis ei tundugi olukord enam nii naljakas. Laisk nagu ma olen, suudan ma ka ühe päeva mööda saata ilma midagi tegemata, ent selle päeva lõpus olen tige nii iseenda kui maailma peale, et päev nii mõttetu sai. On ka päevi, kus ma ei tegele millegi asjalikuga, vaid millegi lõbusaga, need on toredad päevad. Aga samas, kui kauaks neid lõbusaid tegevusigi jätkub, enne kui nood ära tüütavad ja rutiiniks muutuvad? Meil lihtsalt on tööd ja kohustusi vaja. Pealegi aitab töö tihti juhtida mõtted kõrvale asjadest, mis muidu meid üleliia frustreeriksid. Siis masendab meid lihtsalt asjaolu, kui palju on veel vaja teha. Ja tõesti peale asjalikkuse hakkab silma, et muretseme liiga palju. Mina muretsen ja ometi pean ennast mingit otsapidi veel spontaanseks. Aga eks see vast oleneb ka asjast, millega tegu. Näiteks homse loengu pärast ei suuda ma kuidagi mitte muretseda ning mõelda, et ma lahendan asja improviseerides. Rääkida poolteisttundi järjest pole najaasi, isegi minu jaoks :P. Ja teatan kahetsusega, et segregatsioon on mul kopa ette visanud. Liiga palju arutelusid getode teemal ja usa kinnisvara foorumites surfamist. Eks ma siis jätkan vegeteerimist ja võibolla teen midagi asjalikku :P

Turvaline turvaline elu...

Naljakas on Eestis tagasi olla. Jõulude ajal siia saabudes arvasin, et kõik on muutunud. Tegelikult on mul teile üllatus, nüüd tundub mulle, et midagi pole muutunud. Vahepealne erasmuse elu tundub nagu hea unenägu, mida ma nägin (mitte, et elu Eestis halb oleks), aga jah unenägu täis vaheldusrikkust ja üllatusi. Tundub nagu oleks see kõik olnud ainult film, kus juhuslikult peaosaline oli minuga sarnane. Ehk siis siia ma maandusin ja mul on tunne, et vahepealset poolt aastat polegi olnud, nagu elu läheks sama koha pealt edasi. Tegelikult on ju nii mõndagi siiski muutunud aga võrreldes nende muutustega, mis olid Belgias on siinsed muutused kuidagi tähelepandamatud. Ja inimesed on erinevad. Nüüd ma tajun seda. Eesti inimesed nad on toredad ja kodused, aga kuidagi ka kohati liiga oma igapäevas kinni. Ma ei oskagi seda täpselt seletada, mis mind hetkel siin häirib, võibolla on see keskpärasus, kusuures seda on nüüd küll äärmiselt inetu väita, nagu oleksid mu sõbrad keskpärased. Aga see on mingi muu keskpärasus, kultuuriruumis olnud harjunu keskpärasus. Ma ei oska seda seletada. Kui ma mõtlen ka belglaste peale, siis kuigi me peaksime mõttelaadilt olema üsna sarnased, on ometi mingi kiiks, mis meid lõplikult teineteisest eristab. Võibolla on asi lihtsalt tuttava keskkonna mõjus. Ent siiski...Mu tuttavad võrdlesid eestlasi ja soomlasi ja leidsid, et eestlasest on aru saada justkui miski rõhuks neid. Ajalooline mälu. Ma veel seedin asju veidi ja üritan neid paremini sõnastada. Ärge võtke minu keskpärasuse mõtet sõnast, oli lihtsalt esimene mõte, mis pähe kerkis. Pealegi keskpärasus ei ole halb.

Aga kõik tundub nii teismoodi kui Belgias. Isegi samad lood kõlavad erinevalt. Samas siisn tunnen ennast kuidagi imelikul moel enesekindlamana, palju enesekindlamana kui kunagi varem. Ent mulle kohati isegi meeldis ebakindlus, teadmatus... Ehk siis tõenäoliselt minu otsingud pole ammugi lõppenud. Üritan mõista ennast ja olukorda, millesse olen taaskord sattunud. Nähtavasti leian ma taaskord välismaa tee üles. Lihtsalt on vaja veel otsida seda, tunda..

Ja see inimeste vahe ei anna mulle ikka asu. Ma ei ütle Eesti inimeste kohta midagi halba, nad meeldivad mulle, aga nendes on midagi vähem üllatuslikku, midagi turvalist. Võibolla on see lihtsalt samas kultuuriruumis kasvanu arvamus, aga ma kahtlen. Ma juba põnevusega ootan millal mõni mu välissõber tuleks siia ja annaks oma arvamuse ja hinnangu. Ma tahaksin juba näha eestlasi väljastpoolttulnu pilgu läbi.

Muide osad asjad, mõtted, teod jäävad mulle nüüd ikka Belgiaga seotuks. Näiteks läptop ja blogi. Kui mõnus oli õhtuti vorpida neid blogisid ja rääkida inimestega.

Hilisem remark: tegelikult ma arvan, et ma isegi olen saanud veidike seda väljaspoolt tulnu kogemust. Näha kõike, mis siin on, värske pilguga. Olen ka paljude inimestega arutanud seda eestlaste ja muude rahvuste erinevust. Kõige imelikum on, et eestlastest räägitakse, et kuigi nad pole nii sõbralikud, on sõlmitud suhted sageli sügavama iseloomuga kui välismaal. Siiski ma millegipärast ei jaga seda arvamust nagu oleksid minu välismaal sõlmitud suhted olnud kuidagi eriliselt pinnapealsed. Samuti ei suuda ma mõista, miks me peame seostama avatust ja sõbralikust esimesel hetkel kohe pinnapealsusega. See, kui sa soovid suhelda paljude inimestega võib hoopis näidata tõsist huvi erinevate iseloomude vastu ning ei tähenda, et ka need suhted oleksid kuidagi pealiskaudsed.

enne lennukit

Niisiis minu viimaste päevade hullumaja jätkub. On olnud täiesti metsik hullumeelne nädal, ma ei tea kuidas ma veel üleval püsin. Unerežiim on nagu ta on, täna näiteks sain magama kell 7 hommikul. Esmaspäeval ma praktiliselt ei läinudki magama. Viimase hetkeni olid mul eksamid. Ja ma suutsin täiesti vale valiku teha, mille jaoks kui palju õppida. Arvuti kartograafia oli lihtne. Ja mina loll istusin terve öö üleval ja õppisin 3 päeva jutti. Seevastu landscape management and desing, kus ma arvasin, et olen loomulikult tark, kuna olen vastavat materjali ikka üsna palju lugenud oli masendav! Kõigepealt nagu siin juba rutiiniks saanud ei olnud õppejõud mingeid küsimusi ettevalmistanud. Talle tuli täieliku üllatusena, et ma seal olin. Siis küsis ta iseenesestmõistetavalt, kas mul on artiklid ja raamatut kaasas, ehk siis kõik need 5 raamatut ja 15 artiklit! Jah ma tõepoolest kannan neid igapäev kaasas nii enda lõbuks. Oli mul seega kaasas ainult 1 raamat, mis ei olnud just mu lemmik. Võite isegi arvata, et kui sul on 20 allikat või 1 allikas siis on väike vahe selles osas, kui täpselt sa suudad need ära õppida. Seevastu õppejõud ei leidnud, et seal peaks vahet olema ja võttis raamatust välja suvalised joonised, mida ma pidin seletama. Ma vihkan jooniseid! Need on enamasti nii arusaamatud. Isegi seletusega puudub neil minu jaoks loogika. Et siis toredad joonised 4 kastiga, mis seletevad ruumilisest aspektist landscape managementi (tõesti ei osanud tõlkida). Pluss veel ta segas pidevalt vahele, kui ma midagi rääkida üritasin, sest minu teadmistega nendest joonistest ei olnud seal just palju rääkida, paraku. Jätsin täiesti kustuva mulje. Minu lemmik lauseks oli „I must think“ ja siis tuli 2 minutine paus, kus ma üritasin näiteks paaniliselt mõelda, mis on seosed kapitali ja jätkusuutlikuse vahel ilma maastiku kihti sisse toomata. Kusjuures vean kihla, et vastus on tegelikult väga triviaalne, lihtsalt oskus küsida lihtsaid asju keeruliselt on ka hinnas eks. Kusjuures vaatamata sellele, et ma kasutasin väljendit i must think võis tekkida küsimus, kas ma olen üldse mõtlemiseks võimeline. Kõige parem oli, et antrop ja minu juhendaja on väga head tuttavad ja mu juhendaja siis paar korda kiitis mind talle. Ja siis lähen mina eksamile ja käitun nagu loll loll lammas. Lahe ei teinud mitte ainult enda vaid ka juhendaja marki täis. Aga vähemalt sain selle tulemusena teada, mis mõte mõnedel konvensioonidel maastikuteaduses on. See ongi ju kõige olulisem, ennast harida, olgugi et siis alles eksamil.

Nii ja see romaan läheb edasi. Olles teinud ühe eksami saabus mulle külla Triin Pariisist. Kusjuures juba teda vastvõttes olin värske nagu lenori lõhnaline rätik. Võibolla võis tegu olla faktiga, et see oli siis see öö, kus kma magasin 1 tunni. Nii Triin muidugi armu ei tundnud J Läksime ilusti linna peale, lisaks sõimesõimesõime. Kuna tegu oli minu viimaste päevadega Gentis muuhulgas, siis üritasin maksimumi võtta ka sealsest köögist. Sai tohutult palju jalutatud ja kõnnitud, ühte kirikut nägime koguni 4 korda, planeerimatult. Minu orienteerumisvõime on ediselt pärast 5 kuud Gentis äärmiselt särav. Kõige parem oli, et me kumbki ei tundnud ühte ja sama tänavat ka neljas kord ära varem kui nägime kirikut. Hea, et on olemas sellised maamärgid. Üldse tänu temale sain Gentist palju rohkem teada, mõnus on ikka kunstiharidusega inimesge linnas ringi käia. Avastasin nii palju lahedaid kohti, nüüd siis viimasel hetkel. Vaatamata sellele, et need päevad olid nii pingelised, ma nautisin neid. Viimased hetked veel Gentis. Ik hou van Gent. Ma armastan Genti. Loomulikult on mul tohutult kahju lahkuda. Samas annan endale aru, et enamus inimesi, keda ma tean, lahkuvad, seega jääksin üksi belglastega. Minu Gent ei oleks enam sama. Aga kui kahju oli inimesi maha jätta, just nimelt maha jätta, sest olin üks esimesi, kes lahkus. Minu sõbrad korraldavad veel viimaseid reise, sellest jäin ma täiesti ilma, kuna viimase hetkeni oli eksami paanika. Olen jõudnud järeldusele, et inimesed tähendavad minu jaoks palju. Sõbrad tähendavad minu jaoks palju, isegi tuttavad lähevad mulle korda. Ei ole lihtne elu nii, sest vahel tuleb paratamatult tunnistada, et hoolida inimestest rohkem kui nemad sinust. Samas on mul imepärane võime unustada, unustada kiiremini. Ning mingil hetkel sa muidugi ei tee vahet, kas see hoolimine on nüüd juba klammerdumine või mitte.

Tagasi

Tagasi Eestis.
Minu blogipostitused lähevad nüüd natukene sassi, kuna enamus materjalist on mul endiselt läpaka peal, läpakal netti aga ei ole. Seega peate te veidi ootama, kuni siit midagi kuulete, sest kõige paremad mõtted tulevad mul ikka õhtul ja lähen ma jaa siis ema tuppa kell 2 öösel klõbistama, ma arvan, et sel juhul laseks mamps selle blogi salaja sulgeda :P. Igal juhul on harjumatu, ma mingi päev kirjutan siia veel eestlastest ja nendega harjumisest. Ja muide üks põhjus, miks kõike oma välismaa blogisse üles kirjutada, muidu ei viitsi keegi niikuinii seda kuulata. Siit vähemalt saavad need, kes tahavad sellest lugeda ja need, keda niikuinii ei huvita saavad olla rahul, et ma neile pikki monolooge sellel teemal ei pea. Muide olen avastanud, et enamikke inimesi ei huvita, isegi kohati sõpru mitte. See oli ootamatu, sest mina naiivseke ikka uskusin, et inimesed vähemalt küsivad, kuidas mul läheb või mida iganes annavad mingil kujul märku, et nad mind mäletavad, aga mida ei juhtunud, seda ei juhtunud. Eks ma alustan siis siin samamoodi uuesti sotsialiseerumist nagu Belgias.

Niisiis, mul on nii palju kirjutada, et saan terve veebruari veel rahus siin blogis erasmusest rääkida... Alustuseks räägiks eilsest suurepärasest päevast, enne kui kõik detailid mul meelest kustuvad.
Äratus tuli erakordselt ja harjumuspäratult vara, juba kell 12! Kuidagimoodi suutsin ka kõik oma asjad kotti pressida, ja nii ma siis suundusingi kella 5 rongi peale. Oli suur nauding kõndida see kilomeeter oma 45 kiloste kottidega. Rongijaamas avastasin, et peale minu olid rongi peale veel 3 erasmust! Niisis tõotas tulla isegi vähem masendsavam sõit, kui arvasin (muidugi oli rong trepiga, see oli ikka tõeline nauding kotti trepist alla vedada ja loomulikult ei olnud seda kartust, et mõni mees mind aitaks). Aga pool tundi peale lahkumist jäi rong seisma, kuna liinid olid katki! Belgia rongidega ei juhtu Vlandrias mitte kunagi midagi! Ma saan aru, et ebastabiilse Prantsuse mentaliteediga Walloonias, kus neil on kohe vajadus streikida, seda pidevalt, aga Vlaamiliku rahuga Vlandrias on rongid enamasti täpsed. Kuna mu lennuk pidi väljuma kell 8, siis ei meeldinud mulle see uudis eriti. Veelgi toredamaks tegi asjaolu teadmine või mitteteadmine, kas üldse Brüsselisse rongiga selle päeva jooksul saab. Seega tegin murelikke kõnesid oma emale ja sõpradele, ja muidugi ei võinud keegi peale ema vastata!! Peale 20 minutit seismist otsustati, et läheme tagasi Genti. Seega tund aega peale rongi väljumist olin ikka veel Gentis. Sisustasin oma aega mampsiga rääkides ja lennujaama helistades. Õnneks oli üks minuga kaasasolev inimene piisavalt nutikas, et öelda, et peaksin helistama lennujaama ja uurima, millal check in lõppeb. Sain teada, et see toimub 7:35. Niisiis oli mul veel võimalus, kuna hakkasime uuesti sõitma, seekord teist teed pidi. Sain emalt teada, et lennuk jäi Eestist 50 minutit hiljaks. Samas oli planeeritav lennuki kohalejõudmisaega ainult 20 minutit hilisem. Ma ei mõista, kas nad arvasid, et lendavad kiiremini kui aeg või? Helistasin uuesti lennujaama, et uurida, kas hilinemine mõjutab kuidagi check ini, aga loomulikult mitte, miks peaks. Armas härra lennujaamast leidis, nagu tahaks ma, et lennuk minu pärast peaks ootama. Just ma arvan, et olen piisavalt vip, et teenida ära 40 inimese viha :p. Mul oli ka võimalus vahetada lennukipilet esmaspäeva vastu, mis oleks isegi kohati tore olnud, oleks saanud 4 päeva veel Gentis olla, aga minu meele muutis fakt, et ma oleksin pidanud uuesti selle pagasiga koju kõmpima ja veelkord rongijaama. Ja mul oli sularaha ka otsas. Niisiis otsustasin riskida. Brüsselis pidin vahetama rongi, tegin spurdi oma suure pagasiga, et jõuda 6:48 väljuva rongi peale. Peale mõningast ootamist selgus, et rong jäeti ära!!! Einoh muidugi mul oligi veel liiga vähe ebaõnne. Kusjuures seda isegi ei vaevutud teatama, et rong ära jäetakse, lihtsalt mingil hetkel kustus tabloolt minu rong. Segaduses pöördusin ühe mustanahavärviga härra poole, kes mu siis alla talutas ja näitas, et lennujaama ekspress väljub 4 minuti pärast, loomulikult rongijaama teisest otsast. Okei, vähemalt olid neil liikuvad trepid. Jooksin siis sinna ja oh hämmastust rong oli seal! Ja siis kui rong hakkas sõitma, ei suutnud ma oma hämmastust varjata. Mis toimub, see ei ole võimalik, et ma jõuan lennujaama. Kell oli siis 7. Rong pidi jõudma lennujaama 7:24 seega oli mul 10 minutit, et sõita üles, leida Estonian Airi check in ja kui seal peaks olema inimesi siis laskuda põlvili ja paluda, et nad mind ette laseksid või nutma hakata, millele ma olin muide üsna lähedal, teades, et enam piletit vahetada ei saa ja järgmine pilet maksaks 330 euri, millist raha mul ei olnud. Samuti ei olnud mul enam rongipileteid. Niisiis jooksin sinna ja muidugi oli mu pagasil ülekaal, kõigest 8 kilo! Isegi minu õnnetu nägu ei päästnud mind maksmisest. Jooksin lennujaama teise otsa, kus oli kassa. Loomulikult ei olnud kassas kedagi. Halleluujah. Siis tuli neil loomulikult veel arvuti käima panna ja iseenesestmõista ei läinud minu krediitkaart õige koodiga läbi! Ja seda kaks korda. Kolmas kord olin juba meeleheitel. Aga sealt ta läks ja edsimest korda elus olin vast õnnelik, kui minu arvelt 52 euri eemaldati. Tegin eluspurdi tagasi check in-i ja õnneks oli see tore tädi veel seal. Seejärel kiirustasin värvasse. Ja loomulikult ei lennanud Eesti õhk kiiremini kui aeg. Seega pidin seal ootama üle tunni aja. Aga milleks pikedada check in aega. Ajaa ja loomulikult vahetati veel väravat, nii et mina oma 15 kiloga pidin veel ringi kooserdama. Kahjuks polnud mul raha, et isegi mitte juua osta, seega ootasin närviliselt millal ma saan lennukist kroonide eest endale midagi osta. Ja ma olin kirjeldamatult väsinud ja õnnelik, kui ma lõpuks lennukisse jõudsin. Muide hilisel check inil on oma suured plussid. Esiteks oli mu kõrval iste vaba ja teiseks sain Tallinnas esimesena oma pagasi kätte. Kindlasti ei ole minu seiklus ainuke, mis juhtuda võib, kui tegu on lennuki peale jõudmisega, aga nojah minule oli see juba piisavalt närviline olukord. Kahju, et Belgias pole Itaalia mentaliteeti, vahet pole, mis kell sa jõuad.
Tundus nagu tahaks Belgia ennast veel viimasel päeval võimalikult meeldejäävaks teha.
Ja nüüd ma siis istun oma pakihunniku otsas siin ja mul ei ole ruumi!! Appi. Tõesti, palun võtke keegi endale need asjad, ma ei vaja neid, aga ära ka visata ei raatsi. Eelmine kord otsisin Tallinnas tükk aega asutust, mis võtaks vastu minu vanad riided ja leiaks neile taaskasutuse, näib, et meil on veel liiga vähe prügi siin, jääme ootama, millal jõuab siia Naapoli prügiskandaal.

Vaheldusrikas elu- delfi, postimees jne

Õppimine on ikka ülilõbus. Ma lihtsalt pean väljendama oma vaimustust, et on olemas sellised toredad algoritmid nagu scan line coherence polygon scan conversion algorithm, see ja siis veel kahtlemata Bresenham line scan conversion algorithm on ikka mu absoluutsed lemmikud. Ma lihtsalt pidin seda fantastilist infot jagama! Veel leian ma, et on äärmiselt vaimustav, et toredad tädid ja onud on pannud kokku pead ja mõelnud välja vähemalt 25 erinevat seadustikku maastike käsitlemiseks. Veel toredam on aga neid ja nende vahelisi erinevusi õppida!! Ja eriti tore on seda teha öösel, kui sa oled neli päeva järjest juba õppinud. Ja tegelikult minu eksamikava ei peaks kõige raskem kohe kindlasti olema. Lihtsalt mälu pole arendatud ja nii vormub kõik see mu peas imeliseks seguks, varsti ajan segamini inglisekeelsed sõnad convention ja conversion. Oleks igati tervitatav. Aga ma lihtsalt pean väikeseid õppepause tegema, pause, kus ei peaks mõtlema ja olgem ausad delfi ja postimehe elu24 on juba ära tüüdanud. Nüüd ma siis genereerin ise vastavat lugemist. Õhtulehte võib ka alati sirvida kui tahta näha, kuidas vormida uudist ei millestki. Ma nüüd ei taha seda armsat väljaannet solvata, aga mulle tundub, et minagi saaksin praegu peale 10 tundi õppimist selliste uudiste tegemisega hakkama. Aga vähemalt olen ma Eesti kollaste uudistega nüüd lõpmatuseni kursis eks. Mis on äärmiselt tähtis, järgmine samm on hakata neid kõiki komenteerima, mida rohkem kommentaare vorpida, seda uhkem!!! Ja tõesti enne siinset sessi pole ma elu sees õhtulehte kätte võtnud, nüüd ma täiesti saan aru, et ma pole oma elus midagi kaotanud. Aga tegelikult inimesed üleskutse teile, postitage mingeid häid linke, kust saaks meelelahutust aga ei peaks liigselt oma aju pingutama. Mulle tundub, et selle järgi on ikka karjuv vajadus, pole enne märganud, kuna pole kunagi varem nii palju õppinud. Täiesti huvitav, mille eest ma Eestis hindeid saan.
Aga nüüd ma lähen ja tutvun oma materjalidega edasi ja ma tõesti ei suuda oma suurepärastest Pariisi seiklustest praegu kirjutada.

kõik minu emast vol 2

Kunagi tegid ema töökaaslased talle sünnipäevaks kingiks raamatu, kus oli kõikide kohta iseloomustav lause. Minu ema pildi kõrval troonis:"Noh...millal?". Sealjuures oli tal väga armsalt kannatamatu nägu peas.
EElmisest blogist võis jääda mulje nagu oleksid puudused ainult minu emal...Nii see kahtlemata ei ole. Ma juba kujutan ette tema suurt muserdumust kui tema lause peale:"Noh, millal????" kostub minu traditsiooniline vastus: "Kohe varsti" Sealjuures Kohe varsti võib minu puhul tähendada ka kahte päeva. Ela siis sellisega koos! Need ongi vast iseloomuomadused, harjumused, mis meie puhul kõige rohkem lahku lähevad. Minu ema on harjunud asjad tegema ära kohe, aga mina toreda inimesena lükkan aina kõike edasi. Ema versioon asjast on:"Jätan kõik viimasele minutile". See pole päris tõsi, näiteks geomorfoloogiat hakkasin õppima juba 24 tundi enne eksamit :D. Tegelikult vahel ma mõtlen, et mul ongi kubjast vaja, sest muidu olen lihtsalt nii kirjeldamatult laisk. Või siis kukkuvaid tähtaegu. Aga samas ma leian, et ma arenen. Näiteks olen siinse aja jooksul suhteliselt palju käinud raamatukogus baka töö tarbeks lugemas, tähtaeg aga on alles mais! Ja appi kui lähedal see tundub! Noh kirjutama ma loomulikult pole hakkanud,nagu alati- aega küll. Tegelikult on vaja veel intervjuud ja muu jura teha ju. Oijah, võibolla ma siiski ei muutu. Aga tõsi on ka see, et isegi kupjast pole minu puhul suuremat abi. Sest siis kaob mul igasugune tahtmine üldse midagi teha. Tavaliselt ei tee ma asju mitte käskimise vaid ikka enda tahtmise peale. Ja küll ma ennast lõpuks kokku võtan. Tegemata pole mul küll veel midagi jäänud. Niisiis selline väike pihtimus minust ja mu puudustest siis. Ma luban, et järge ei tule, muidu näitan end veel liiga halvast küljest.
PS minu ema ja minu suhe tundub mulle, meenutab vägisi sellist tüüpilist mehe naise suhet, kus vii prügiämber välja kõlab naise suust vähemalt kümme korda, enne kui teine pool reageerib. Eks ma üritan tuleviku mõttes meeles pidada, kuidas ma ise käitusin.

elu on ilus

Nii täna hakkasin mõtlema, kui hea elu mul tegelikult on.
Võtame esimesena minu ema. Ta on fantastiline inimene kellega rääkida ja kelle käest nõu küsida. Oma laia silmaringi ja kriitilise ellu suhtumisega oskab ta väga elutervelt asju näha. Loodame, et sellest vaatest ka midagi mulle külge hakkab. Paraku nagu alati peab selleks ikka eemale kolima, et sellest aru saada. Kahjuks kipub muidu olema vanema lapse suhe kindlalt hierarhiline, kus teist osapoolt ei vaadelda inimese vaid pigem paratamatusena. Koos elada on niigi raske, ent veel raskemaks muudab asjaolu see, kui üks pool peab end teise tegude eest vastutavaks ning teinepool näeb selles mures tema iskliku vabaduse piiramist. Nii ka minu puhul. Vaatamata sellele, kui fantastiline ja tore inimene mu ema on, on temaga ka raske koos elada. Ma olen äärmiselt rahul asjaoluga, et ta ei piira seda, kuidas ja kui palju ma võin kellegagi väljas käia ja muid toredaid asju, ent tal on üks suur viga. Ta on äärmiselt kannatamatu ja noh ka kergelt võimukas (mis on tegelikult mu sõprade avastus). Kui ta annab oma otsese käsu (tsiteerides õela tuvi laulu) siis eeldab see, et teine inimene jätab oma toimetused, kus seda ja teist ja tõttab kähku tema juurde, et uurida, mis ja kus põleb. Ja kui tuleb välja, et too asi, mis põles oli näiteks see, et ta leidis, et just nüüd ja praegu võiks keegi arvutisse mozilla thunderbirdi alla laadida, siis tekitab see veidi frustratsiooni (krista- meie ühise tuttava lemmiksõna). Vot selline asjuolu muudab temaga koos elamise veidi raskeks, aga eks ma hakka otsereportaaži taas kord kodust tegema.
Ja teinekord jätkan sellega, miks mu elu nii tore ja hea on. Muide veel oleks vaja teha reportaaž Pariisist, kus mul oli au viibida, aga küll jõuab. See hea eluga inimene läheb ja naudib nüüd paar- kuus tunnikest toredat ja armastusväärset lugemist vektori konversioonist rasteriks ja vastupidi. Elu on ikka ilus, kui saab oma päevi sedasi sisustada :D.

Nonii, mind on vist vallanud mingi tõeline kirjutamis ja blogimiskirg, aga ma tõesti pean selle kirja panema. Et siis tänane päev oli midagi müstilist.
Hommik oli valusam kui tavaliselt, põhjused:
ärkasin üles kell 5, et veel viimast korda gisi materjal läbi vaadata
mul oli jubedalt paha olla, ehk siis neelatada oli valus, kõrvad valutasid- mandlid, mis muu
mul õnnestus kukutada ümber mingi osa riiulist.
Asi läks hullemaks. Nimelt kui mulle gisi küsimused kätte jaotati. Need olid hollandi keeles, muidugi. Ent õppejõud ütles mulle, ära muretse me tuleme ja tõlgime need ära. Ja nii ma istusin seal 20 mintsa, enne kui ta tagasi tuli ja avastas, et oii ma ei saa hakata vastama. Tõlge olemas, siis küsimused olid masendavad. Ma polnud mitte midagi lugenud nende kohta. Oskasin kaudselt vastata 2 küsimusele 8-st. Lõpuks jurasin midagi veel 3-le. See oli esimene eksam, kus ma teadsin, ma ei saa eluseeski läbi. Ja ometi olin õppinud, noh neli päeva pole just palju, ent siiski. Ei ma ei tea, see oli jube tunne ikkagi.
Siis peale tundi aega lakke vahtimist otsustasin minna arutama järeleksami aega. Kusjuures see oli alles esimene osa. Ja ma läksin õppejõu juurde, et uurida kahekesi, kas tõesti olid vastused neile küsimustele olemas raamatus. Ja siis ta muidugi avastas, oih sa ei lugenduki hollandikeelset materjali, vaid sul oli hoopis teistsugune materjal. Ja tõepoolest seal pole nendest asjadest midagi räägitud. Ja nii ma sain 5 uut küsimust. Aga te kujutate ette mu tunniajalist šokki. Ma ei taastunudki sellest lõplikult. Minu suurimaks sooviks oli lihtsalt sealt loengusaalist sääred teha. Isegi see info, mida ma varem teadsin kadus selle tunniajaga mu mälust. Ja nii ma siis vastasingi neile õigetele küsimustele kuidagi ära ja praktika osale, hmm jaah noh ka kuidagi moodi. Nii, et läbi peaks saama. Jeah i know i have high goals in life. Aga tohutu kergendus tuli peale eksamit ikka peale. Hea tunne oli, nüüd ma tean, mida keskerakond mõtles oma sloganiga tehtud. Vahet pole kuidas, ent siiski tehtud. Ja veel seda esimest tundi meenutades, siis paremini, tuhat korda paremini tehtud. Ja mingi ime läbi oli taandunud ka minu mandlite paistetus. Nii, et tegelikult õnn sõltub nii paljus taustsüsteemist. Kuna mu hommik oli igas mõttes kohutav, siis nüüd olen ma õnnelik nende tagasihoidlike asjade üle, olgugi, et inimesed minu sõnumeid ignoreerivad ja ma ka msnis eriti popp pole. Aga ikka väike puhkus, järgmine eksam 28! No muidugi nende viie raamatu ja 15 artikliga on ikka asja, mis antrop mulle andis, ent siiski tehtud, tehtud vähemalt 3 eksamitki.

muutustest ja stagnatsioonist

Ma vist peaksingi öösel hakkama kirjutama. Kõik head mõtted tulevad alati siis. Eriti veel kui mul tegelikult oleks vaja õppida. Mu motivatsioon on praegu kadunud, aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Vahel on lihtsalt nii mõnus kirjutada. Saad selgeks rohkem oma elu kohta. Ja enda kohta ka. Aga jah nüüd vast saan ka need tunded kirja panna, mis mul tekkisid Eestis. Nimelt ma kujutasin ette, et olen palju muutunud. Aga nagu üks inimene ütles, kõik oleneb keskkonnast. Minnes tagasi oma vanasse keskkonda hakkad ka käituma nagu sa seal käitusid. Seega Eestis olin jälle see vana mina. See ei meeldinud mulle eriti. Mis veel parem, siia tagasi tulles oli mul ka veel mingi periood see vana mina küljes nagu siis kui Eestisse naasesin oli mul minu Belgia mina kaasas. Mis seal vahet. Esimene vahe, siin ma olen iseseisev. Kui ma Eestisse tulin siis ma basicly lebotasin seal, ootasin, kui ema serveeris ja mulle kandikul kõik ette tõi. Issand, ma ei suuda. Muidugi that has been long, kui ema minuga nii kodus käitus, vist mingi hea 5 aastat tagasi, aga jah ühesõnaga kasutasin ma täielikult ära seda, et emal oli hea meel mind jälle näha. Ja ma ei plaaninud seda. Ma olin tegelikult üsna kindel, et kui koju jõuan, ootab mind seal hulk triikimata pesu ja segamini toad. Eriti veel, kui ma kuulsin paar päeva varem, et ema polnud isegi kuuske tuppa toonud. Aga, mis ime, kui koju jõudsin oli laud kaetud, kuusk toas ja minu tuba koristatud!!! Appi nii ära hellitada ei saa inimest ma ütlen. Kodus olles ei teinud ma vist kordagi süüa. Korralikult süüa nagu siin iga päev peaaegu. Oli küll jutt, et teen kooki ja muud, aga noh sinna see idee jäigi, ma ei saa aru, nagu kuhu see aeg niimoodi kadus. Ja veel ma tõesti mõtlesin, et õpin, õpin palju. Ja algus oli palju tõotav, lahkusin pidudelt, et õppida, ka ei meeldinud mulle telekas, ma ei vajanud seda. Ma õppisin teleka vaatamise asemel. Ja paari nädalaga oli asi juba nii hull, et vaatasin telekast mingit mõttetut filmi!! How can this happen? Ja nüüd tagasi tulles ka, kolan ringi möpöda kõige mõttetumaid interneti saite. Ja kui mul oleks valikut, siis ma vist üldse ei õpiks. Nii veel vahesid. Siin olen kahtlemata avatum ja sotsiaalsem. Eestis jälle pole mul selleks nii palju võimalust ja ka minu sõprusringkond on suhteliselt piiratud. Eks inimesed ole ka kahtlemata kinnisemad. Eestis sa ikka naljalt ei helista inimesele, keda kolm korda kohatud, et kuule teeme midagi head. Paari nädalaga muutusin Eestis selliseks, et siia tagasi tulles ei saanud ennast käima. Vahtisin peol nagu tuima näoga kala ja ei julgenud inimeste juurde minna, et nendega rääkida. Võibolla on asi ka osalt uues suhtumises, mis Eestist kaasa sain. Et thats not really important that every person likes you. Ja samas ma nagu ikka kahtetsen, et ei olnud piisavalt sotsiaalne peol. Hmm not really rooted yet- this attitude. Ja veel, mis oli üllatus, et tegelikult ei ole kellelgi suuremat asja, et sa tagasi oled. Ja sõbrad, olid alguses rõõmsad, peale nädalat, they really didnt care much anymore. Sry, kui ma nüüd liialdan või kellelegi haiget teen. Aga jah, arvasin, et seal on ikka suurem vahe, et ooo staar tuli koju :D. (Ennast imetlemast ma ei väsi.) Ja siis muidugi suur üllatus, ouu maii inimeste elu on edasi liikunud selle ajaga, kui ma ära olen olnud. Et minu koha on mitte küll täielikult, aga osalt asendanud teised inimesed. Et sõpruskond on hakanud laiali valguma, et kõik muutub. Lihtsalt kui oled osa sellest muutusest, siis ei märka seda. Väljaspoolt aga tundub kõik kuidagi selgem. Ja veel üks üllatus, et arvasin kogu aeg, et mina olen see, kes kõige rohkem on muutunud ja teised vaatavad ja ohhetavad, aga imelik, see ei olnudki nii. Mulle tundus, et teised on hoopis rohkem muutunud. Aga võibolla oli see ainult, kuna mina ise olin muutunud? Ning kujutasin mineviku teistmoodi ette. Ikka ja alati pisut helgemana. Rohi rohelisem, taevas sinisem. Sama moodi on ka Belgiaga ja nagu ma Belgiat hakkan mäletama. Sest tõsi on selles, et mul on siin küll sõpru, aga mitte SÕPRU. Seega tõenäoliselt oleks elu siin päris masendav, eriti alguses, kui mul ei oleks sõpru Eestist, kes alati mu hala kuulavad. Tõenäoliselt võib seletada nende ükskõiksust ka faktiga, et praegu on ju msn ja blogi, kui kaua sa ikka viitsid ühe inimese soigumist tema välismaa seiklustest kuulata.

Igal juhul tulevik Eestis on teadmata. Täpselt nagu alustaks kind of like uut elu. Natuke hirmutav, aga samas ma ei mõtle sellele. Aga samas tundub küll, et nagu oleks hea töö ära teinud ja hulk toredaid inimesi leidnud, ja nüüd jätan selle kõik maha. Aga eks selline vist see elu ongi. Ja seda ei saa vaadata, et oii tegin tööd, leidsin toredad inimesed ja nüüd nad peaksidki jääma. Tegid tööd, said kogemusi, kogemused vajalikud sinu edasises elus. Mul on aga siiamaani lootus, et ma mõningate inimestega suhtlemist jätkan. Ja nüüd on mul alati, kus ööbida. Seega ei ole mul enam vaja kedagi Eestist veenda, et te peate minuga kaasa tulema. Väga raske tegu kusjuures minu sõpruskonnas, nad ei jaga minu reisikirge või looduse kirge siis.

Aga sellised olid minu tunded Eestis viibimise kohta. Oli kuidagi imelik periood. Et nagu elu on edasi liikunud, mina olen edasi liikunud, kõik on muutunud, aga nüüd topitakse mind vanasse olukorda tagasi ja ole siis samasugune. Aga nüüd ma tõesti loen selle hollandikeelse teksti läbi!!

Kas te olete kunagi mõelnud erinevate wcpaberite peale. Mõelda vaid, milline marketing nende taha pannakse, sadu inimesi on palgal, et leiutada uusi mustreid jms. Sealjuures meie, nende kasutajad, isegi ei märka vahet. Wc paber on tegelikult kõige triviaalsem näide elust, mis ma pointi selgitamiseks leidsin. Aga tõde on see, et tihti on nii, tegelik töö on peidus pinna all ning sageli ei oska hinnata, kui palju vaeva on asja valmimisel nähtud. Võtame kasvõi minu programmeerimise ülesande, mis tundus esialgu palju lihtsam kui tegelikult. Sama on eksamitega. Mõtlesin, et oh noh mis see ka ära ei ole, et kahe päevaga peaks enamike asjadega toime tulema. Geomorfoloogiaga juba läks omapäraselt, selleks, et minu aju mahutaks 26 lk materjali ei piisanudki ühest päevast. Peaks mainima, et mälu vist ei ole minu tugevaim külg. Samas ka mõtlemine pole see tugevaim külg viimasel ajal olnud. Aga jutt läks liiga raskeks juba, tunnen kuidas ma ära väsin. Seega, enam te siit midagi mõtlemisvajavat ei leia. Olete hoiatatud.
Veel kasutuid fakte minu elust:
mu jalgratas on katki- kas keegi on üllatunud?
Rohkem ei tulnudki meelde, my life= no life antud hetkel. Ja vägisi tahtsin filosoofiasse tagasi minna praegu. Mis mul küll viimasel ajal viga on?Lihtsalt laagerduvad peas veel need targad ideed, mis üks sõber Eestist välja käis.
Ja veel tänase päeva soovitus, ei ole mõtet sõita jalgrataga, kui on tugev tuul ja pikk seelik. Seelik võib kinni jääda, ntx piduriklotsidesse ja siis on kohe ülimalt lõbus keset tänavat seda välja hakata õngitsema. Tegevuse kestel võite ka lehvitada möödakäijatele, kes teid imestunud pilguga seiravad.
Tänase päeva küsimus- Kuidas on võimalik, et pärast kahte nädalat mitte ujumist on vorm kadunud?? Elu on ebaõiglane tõepoolest.
Ja kunagi, kui mul on rohkem mõtteid tekitan ma siia kõigepealt monoloogi teaduse teemadel ja mongraafia erasmusest.
Ps, võiksite ka kommenteerida, siis mul vähemalt pole tunne, et jõlgun siin täiesti üksi :D.
Peatse jällenägemiseni

Vahel ikka näkkab ka. Jõudsingi varasema rongi peale ja nüüd on mul peale 9 tundi lootus tunni ajaga koju jõuda. Olen eriti kurnatud olemisega juba, magama ka ei julge jääda, ei oleks just eriti tore avastada, et olen Gentist mööda sõitnud. Üks naeratus ikka võib päeva päästa, nimelt naeratas mulle üks armas kaasreisija, kui mina surmväsinult ohates maha istusin. Pärast polnud isegi lugu, et mu läpakas alles neljanda korra peale tööle läks. Mul on viimasel ajal tehnikaga mingi eriline vedamine. Ühel päeval vandusid lõplikult alla nii minu mobiil kui ka pleier. Kujutate ette siis 10 tunnist sõitu ilma muusikata!! Täna avastasin enda jaoks ka uue spordiliigi- lennujaama sport. Nimelt olid minu kaks Lufthansa lendu vist küll lennujaama kõige kaugemates otstes. Isegi Tallinnas (hehee, tallinna lennujaam on muidugi tohutult suur). Aga Frankfurdis kõmpisin vist küll 2 km maha. Eriti lõbusaks tegi selle asjaolu, et mul ei olnud just kõige rohkem aega, noh muidugi need pagasid, mis mul kaasas olid, mängisid ka kaasa. Vahepeal pidin üles ronima mööda mingeid nurgataguseid treppe, kusjuures sildid kohati ära kadusid, eks ma läksin siis vedamise peale. Süsteemi Frankfurdi lennujaamas ei ole, mis on imelik, kuna sakslased ja ordnung?

Ja rohkem mõtteid mul hetkel lihtsalt ei ole, pea on tühi, homme on õppimine, please someone come and save me.

Nii nüüd jälle olles sarkastilises ja kritilises meeleolus, ütlen selle lõpuks välja. Minu eriala minu koduülikoolis on ikka ülimalt mõttetu. Kahe aasta jooksul on olnud vaid kahekäesõrmedel, kui sedagi, aineid, mis on olnud kuskilt otsast arendavad. Vahest ei tasuks olla nii kriitiline, iga aine ju arendab omal moel, aga tõesti reaalselt mõtlemist või kasvõi õppimist nõudsid neist üsna vähesed. Millest selline teema hetkel? Nimelt õppides siinseteks eksamiteks, saan aru, kuivõrd ammu pidin ikka õppmise pärast pingutama või muretsema. Need ajad jäid ikka kindlalt keskkooli. Paar rasket ainet on olnud ka ülikoolis ja ma olen õnnelik, et sedagi. Vähemalt üksikud vihmapiisad janusele. Enamuses aga koosneb meie eriala reast mõttetutest ainetest, mille õppejõud isegi vist ei näi arvavat, et me midagi sealt võiksime saada. Vähemalt pingutada nad selle nimel küll ei viitsi. Ka nende arusaam näib olevat tavalise koolispoisi oma, peaasi, et kuidagi läbi saaks. Ikkagi maksud vaja maksta. Belgia kogemus on sellega võrreldes lausa hädavajalik. Kui kuulsin, et Tallinnas isegi ei antad sellise aine nagu geograafilised infosüsteemid ühtegi loengut arvutis, siis läks meel kohe päris haledaks. Saan aru, et meid on palju ja raske on selleks arvuteid hankida jne jne, aga ma ei ole kuulnud, et seal mingeid muudatusi isegi planeeritaks. Arvutipõhine õpe on meil olematu.
Mõtlesin ka hetkeks sellise variandi peale, et äkki tundub siinne õpetamine mulle parem, kuna võtan lihtsalt huvitavamaid loenguid, aga ei ole nii. Ma ei saaks väita nagu mind hullult huvitaksid sellised teemad nagu vektorfaili rasteriks muutmine.