Vahel ikka näkkab ka. Jõudsingi varasema rongi peale ja nüüd on mul peale 9 tundi lootus tunni ajaga koju jõuda. Olen eriti kurnatud olemisega juba, magama ka ei julge jääda, ei oleks just eriti tore avastada, et olen Gentist mööda sõitnud. Üks naeratus ikka võib päeva päästa, nimelt naeratas mulle üks armas kaasreisija, kui mina surmväsinult ohates maha istusin. Pärast polnud isegi lugu, et mu läpakas alles neljanda korra peale tööle läks. Mul on viimasel ajal tehnikaga mingi eriline vedamine. Ühel päeval vandusid lõplikult alla nii minu mobiil kui ka pleier. Kujutate ette siis 10 tunnist sõitu ilma muusikata!! Täna avastasin enda jaoks ka uue spordiliigi- lennujaama sport. Nimelt olid minu kaks Lufthansa lendu vist küll lennujaama kõige kaugemates otstes. Isegi Tallinnas (hehee, tallinna lennujaam on muidugi tohutult suur). Aga Frankfurdis kõmpisin vist küll 2 km maha. Eriti lõbusaks tegi selle asjaolu, et mul ei olnud just kõige rohkem aega, noh muidugi need pagasid, mis mul kaasas olid, mängisid ka kaasa. Vahepeal pidin üles ronima mööda mingeid nurgataguseid treppe, kusjuures sildid kohati ära kadusid, eks ma läksin siis vedamise peale. Süsteemi Frankfurdi lennujaamas ei ole, mis on imelik, kuna sakslased ja ordnung?

Ja rohkem mõtteid mul hetkel lihtsalt ei ole, pea on tühi, homme on õppimine, please someone come and save me.