muutustest ja stagnatsioonist

Ma vist peaksingi öösel hakkama kirjutama. Kõik head mõtted tulevad alati siis. Eriti veel kui mul tegelikult oleks vaja õppida. Mu motivatsioon on praegu kadunud, aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Vahel on lihtsalt nii mõnus kirjutada. Saad selgeks rohkem oma elu kohta. Ja enda kohta ka. Aga jah nüüd vast saan ka need tunded kirja panna, mis mul tekkisid Eestis. Nimelt ma kujutasin ette, et olen palju muutunud. Aga nagu üks inimene ütles, kõik oleneb keskkonnast. Minnes tagasi oma vanasse keskkonda hakkad ka käituma nagu sa seal käitusid. Seega Eestis olin jälle see vana mina. See ei meeldinud mulle eriti. Mis veel parem, siia tagasi tulles oli mul ka veel mingi periood see vana mina küljes nagu siis kui Eestisse naasesin oli mul minu Belgia mina kaasas. Mis seal vahet. Esimene vahe, siin ma olen iseseisev. Kui ma Eestisse tulin siis ma basicly lebotasin seal, ootasin, kui ema serveeris ja mulle kandikul kõik ette tõi. Issand, ma ei suuda. Muidugi that has been long, kui ema minuga nii kodus käitus, vist mingi hea 5 aastat tagasi, aga jah ühesõnaga kasutasin ma täielikult ära seda, et emal oli hea meel mind jälle näha. Ja ma ei plaaninud seda. Ma olin tegelikult üsna kindel, et kui koju jõuan, ootab mind seal hulk triikimata pesu ja segamini toad. Eriti veel, kui ma kuulsin paar päeva varem, et ema polnud isegi kuuske tuppa toonud. Aga, mis ime, kui koju jõudsin oli laud kaetud, kuusk toas ja minu tuba koristatud!!! Appi nii ära hellitada ei saa inimest ma ütlen. Kodus olles ei teinud ma vist kordagi süüa. Korralikult süüa nagu siin iga päev peaaegu. Oli küll jutt, et teen kooki ja muud, aga noh sinna see idee jäigi, ma ei saa aru, nagu kuhu see aeg niimoodi kadus. Ja veel ma tõesti mõtlesin, et õpin, õpin palju. Ja algus oli palju tõotav, lahkusin pidudelt, et õppida, ka ei meeldinud mulle telekas, ma ei vajanud seda. Ma õppisin teleka vaatamise asemel. Ja paari nädalaga oli asi juba nii hull, et vaatasin telekast mingit mõttetut filmi!! How can this happen? Ja nüüd tagasi tulles ka, kolan ringi möpöda kõige mõttetumaid interneti saite. Ja kui mul oleks valikut, siis ma vist üldse ei õpiks. Nii veel vahesid. Siin olen kahtlemata avatum ja sotsiaalsem. Eestis jälle pole mul selleks nii palju võimalust ja ka minu sõprusringkond on suhteliselt piiratud. Eks inimesed ole ka kahtlemata kinnisemad. Eestis sa ikka naljalt ei helista inimesele, keda kolm korda kohatud, et kuule teeme midagi head. Paari nädalaga muutusin Eestis selliseks, et siia tagasi tulles ei saanud ennast käima. Vahtisin peol nagu tuima näoga kala ja ei julgenud inimeste juurde minna, et nendega rääkida. Võibolla on asi ka osalt uues suhtumises, mis Eestist kaasa sain. Et thats not really important that every person likes you. Ja samas ma nagu ikka kahtetsen, et ei olnud piisavalt sotsiaalne peol. Hmm not really rooted yet- this attitude. Ja veel, mis oli üllatus, et tegelikult ei ole kellelgi suuremat asja, et sa tagasi oled. Ja sõbrad, olid alguses rõõmsad, peale nädalat, they really didnt care much anymore. Sry, kui ma nüüd liialdan või kellelegi haiget teen. Aga jah, arvasin, et seal on ikka suurem vahe, et ooo staar tuli koju :D. (Ennast imetlemast ma ei väsi.) Ja siis muidugi suur üllatus, ouu maii inimeste elu on edasi liikunud selle ajaga, kui ma ära olen olnud. Et minu koha on mitte küll täielikult, aga osalt asendanud teised inimesed. Et sõpruskond on hakanud laiali valguma, et kõik muutub. Lihtsalt kui oled osa sellest muutusest, siis ei märka seda. Väljaspoolt aga tundub kõik kuidagi selgem. Ja veel üks üllatus, et arvasin kogu aeg, et mina olen see, kes kõige rohkem on muutunud ja teised vaatavad ja ohhetavad, aga imelik, see ei olnudki nii. Mulle tundus, et teised on hoopis rohkem muutunud. Aga võibolla oli see ainult, kuna mina ise olin muutunud? Ning kujutasin mineviku teistmoodi ette. Ikka ja alati pisut helgemana. Rohi rohelisem, taevas sinisem. Sama moodi on ka Belgiaga ja nagu ma Belgiat hakkan mäletama. Sest tõsi on selles, et mul on siin küll sõpru, aga mitte SÕPRU. Seega tõenäoliselt oleks elu siin päris masendav, eriti alguses, kui mul ei oleks sõpru Eestist, kes alati mu hala kuulavad. Tõenäoliselt võib seletada nende ükskõiksust ka faktiga, et praegu on ju msn ja blogi, kui kaua sa ikka viitsid ühe inimese soigumist tema välismaa seiklustest kuulata.

Igal juhul tulevik Eestis on teadmata. Täpselt nagu alustaks kind of like uut elu. Natuke hirmutav, aga samas ma ei mõtle sellele. Aga samas tundub küll, et nagu oleks hea töö ära teinud ja hulk toredaid inimesi leidnud, ja nüüd jätan selle kõik maha. Aga eks selline vist see elu ongi. Ja seda ei saa vaadata, et oii tegin tööd, leidsin toredad inimesed ja nüüd nad peaksidki jääma. Tegid tööd, said kogemusi, kogemused vajalikud sinu edasises elus. Mul on aga siiamaani lootus, et ma mõningate inimestega suhtlemist jätkan. Ja nüüd on mul alati, kus ööbida. Seega ei ole mul enam vaja kedagi Eestist veenda, et te peate minuga kaasa tulema. Väga raske tegu kusjuures minu sõpruskonnas, nad ei jaga minu reisikirge või looduse kirge siis.

Aga sellised olid minu tunded Eestis viibimise kohta. Oli kuidagi imelik periood. Et nagu elu on edasi liikunud, mina olen edasi liikunud, kõik on muutunud, aga nüüd topitakse mind vanasse olukorda tagasi ja ole siis samasugune. Aga nüüd ma tõesti loen selle hollandikeelse teksti läbi!!