kõik minu emast vol 2

Kunagi tegid ema töökaaslased talle sünnipäevaks kingiks raamatu, kus oli kõikide kohta iseloomustav lause. Minu ema pildi kõrval troonis:"Noh...millal?". Sealjuures oli tal väga armsalt kannatamatu nägu peas.
EElmisest blogist võis jääda mulje nagu oleksid puudused ainult minu emal...Nii see kahtlemata ei ole. Ma juba kujutan ette tema suurt muserdumust kui tema lause peale:"Noh, millal????" kostub minu traditsiooniline vastus: "Kohe varsti" Sealjuures Kohe varsti võib minu puhul tähendada ka kahte päeva. Ela siis sellisega koos! Need ongi vast iseloomuomadused, harjumused, mis meie puhul kõige rohkem lahku lähevad. Minu ema on harjunud asjad tegema ära kohe, aga mina toreda inimesena lükkan aina kõike edasi. Ema versioon asjast on:"Jätan kõik viimasele minutile". See pole päris tõsi, näiteks geomorfoloogiat hakkasin õppima juba 24 tundi enne eksamit :D. Tegelikult vahel ma mõtlen, et mul ongi kubjast vaja, sest muidu olen lihtsalt nii kirjeldamatult laisk. Või siis kukkuvaid tähtaegu. Aga samas ma leian, et ma arenen. Näiteks olen siinse aja jooksul suhteliselt palju käinud raamatukogus baka töö tarbeks lugemas, tähtaeg aga on alles mais! Ja appi kui lähedal see tundub! Noh kirjutama ma loomulikult pole hakkanud,nagu alati- aega küll. Tegelikult on vaja veel intervjuud ja muu jura teha ju. Oijah, võibolla ma siiski ei muutu. Aga tõsi on ka see, et isegi kupjast pole minu puhul suuremat abi. Sest siis kaob mul igasugune tahtmine üldse midagi teha. Tavaliselt ei tee ma asju mitte käskimise vaid ikka enda tahtmise peale. Ja küll ma ennast lõpuks kokku võtan. Tegemata pole mul küll veel midagi jäänud. Niisiis selline väike pihtimus minust ja mu puudustest siis. Ma luban, et järge ei tule, muidu näitan end veel liiga halvast küljest.
PS minu ema ja minu suhe tundub mulle, meenutab vägisi sellist tüüpilist mehe naise suhet, kus vii prügiämber välja kõlab naise suust vähemalt kümme korda, enne kui teine pool reageerib. Eks ma üritan tuleviku mõttes meeles pidada, kuidas ma ise käitusin.