elu on ilus

Nii täna hakkasin mõtlema, kui hea elu mul tegelikult on.
Võtame esimesena minu ema. Ta on fantastiline inimene kellega rääkida ja kelle käest nõu küsida. Oma laia silmaringi ja kriitilise ellu suhtumisega oskab ta väga elutervelt asju näha. Loodame, et sellest vaatest ka midagi mulle külge hakkab. Paraku nagu alati peab selleks ikka eemale kolima, et sellest aru saada. Kahjuks kipub muidu olema vanema lapse suhe kindlalt hierarhiline, kus teist osapoolt ei vaadelda inimese vaid pigem paratamatusena. Koos elada on niigi raske, ent veel raskemaks muudab asjaolu see, kui üks pool peab end teise tegude eest vastutavaks ning teinepool näeb selles mures tema iskliku vabaduse piiramist. Nii ka minu puhul. Vaatamata sellele, kui fantastiline ja tore inimene mu ema on, on temaga ka raske koos elada. Ma olen äärmiselt rahul asjaoluga, et ta ei piira seda, kuidas ja kui palju ma võin kellegagi väljas käia ja muid toredaid asju, ent tal on üks suur viga. Ta on äärmiselt kannatamatu ja noh ka kergelt võimukas (mis on tegelikult mu sõprade avastus). Kui ta annab oma otsese käsu (tsiteerides õela tuvi laulu) siis eeldab see, et teine inimene jätab oma toimetused, kus seda ja teist ja tõttab kähku tema juurde, et uurida, mis ja kus põleb. Ja kui tuleb välja, et too asi, mis põles oli näiteks see, et ta leidis, et just nüüd ja praegu võiks keegi arvutisse mozilla thunderbirdi alla laadida, siis tekitab see veidi frustratsiooni (krista- meie ühise tuttava lemmiksõna). Vot selline asjuolu muudab temaga koos elamise veidi raskeks, aga eks ma hakka otsereportaaži taas kord kodust tegema.
Ja teinekord jätkan sellega, miks mu elu nii tore ja hea on. Muide veel oleks vaja teha reportaaž Pariisist, kus mul oli au viibida, aga küll jõuab. See hea eluga inimene läheb ja naudib nüüd paar- kuus tunnikest toredat ja armastusväärset lugemist vektori konversioonist rasteriks ja vastupidi. Elu on ikka ilus, kui saab oma päevi sedasi sisustada :D.