Teate, mul on hea tuju! Seda pean ma ju ometi siin mainima, sest seda ei juhtu iga päev!! Igaljuhul tänu mingile müstilisele juhusele ???? muutus mu tuju teisipäeva öösel äkki heaks ning energia tuli tagasi! Nüüd ei tundu need tööülesandedki enam nii ülemääraselt keerulised, kuigi ma ei oska siiamaani laeva modelleerida (ma arvan, et elan selle üle oma tulevases elus).... Jah, aga kiire peaks mul endiselt olema, sest baka lõpuni on nüüd 3 nädalat!!! Appi, kui üsna kriitiliselt see kõlab. ehk siis vähem kui 2 nädalaga pean kirjutama 40 lehte analüüsi, ei pole probleemi, pole paanikat, ma saan sellega ilusasti hakkama!!! Ja ma usun, et mu kompanjon saadab mulle informatsiooni selle nädala lõpul, eks? ma tean juba, et ma olen lausa naiivselt idealistlik, aga noh, lets keep the spirit.
Nii nüüd olen juba paar päeva kirjutanud siis. Ütleme nii, et see on oodatust raskem. Mul puudub usk sellesse, mis ma kirja panen. See kõik tundub lihtsalt nii ütlemata tobe. Mul on selline tunne, et ma ise hakaksin ei teagi, kas naerma või nutma, kui ma seda hindajate asemel loeks. Kes üritab geoökoloogias bakat kaitsta sellise tööga, kus on teemad nagu: kodutunne, tuttavate puudus, rahvusprobleem ja kõik see Lasnamäel. Ka minu enda idealistlik loomus lööb siin häirekella. Eks ma pean selle hajastuse peatüki vist võimalikult pika kirjutama. ei noh tõesti, ma ei kujuta ette, mis sellest saab. Mul on tunne, et see kõik sakib, kui veel ilusasti öelda. Ma pole ju ka varem intervjuu analüüsi teinud, see pärast tundub see kõik mulle niivõrd kasutu, sisutu ja mõttetu. Teadusega ei tundu siin küll vähimalgi määral ühist olevat. Mis sügavat analüüsi saan ma teha. Võibolla sellepärast valisingi ma välja veel humanitaarsemad teemad, et ma tõesti ei kujutanud ette, kui teha teedevõrgustikust analüüsi. Aga noh sügavus pole meil kunagi vist eesmärgiks olnud. Küll aga teaduslikkus. Ma kardan, et kui armas žürii loeb neid tarku heietusi vetikate, maakatte muutumise, põlevkivi maardlate ja mille iganes kohta, siis nad tõesti saavad šoki, kui nad minu tööd näevad. Noh vähemalt teooria osaga olen ma enamvähem rahul, aga kes seda ikka loeb.
Jah not so positive anymore. Oleksin pidanud ikka midagi teaduslikumat valima oma tööks. Poleks nii suurt närvipinget, kas saan oma töö meie teaduskonnas kaitstud või mitte. Praegu jookseb küll silme eest läbi üsna negatiivne tsenaarium.
Ja mu juhendaja pole saanud mulle varsti juba nädala jooksul vastata, mis seal ikka. Tema kõige suurem panus minu töösse seisnebki heal juhul selle läbi lugemises.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment