Nojah....

Mind on taas kord tabanud laiskus ja loomekriis. Intervjuuerimisest on mul ka vahelduseks kõrini, kuigi see annab mulle vabandusi, miks mitte kirjutada. Vabandused on üldse elus tähtsa kohal. Ikka ja jälle tuleb leida vabandusi, miks sa oled otsustanud puhata näiteks. Kelle jaoks need vabandused? Eks ikka enda jaoks. Oma südametunnistuse vaigistamiseks. Ja loomulikult on siis parem asjade pärast lihtsalt muretseda, kui need ära teha. Lihtsalt võtta kätte ja teha miskit ära, et homme oleks rahulikum. Aga, kui see tegemist vajavate asjade nimekiri on lihtsalt liiga pikk, et võtab igasugu motivatsiooni. Iga päev panustad osa endast, et jõuda mingi väikse osaga valmis, selleks, et samal ajal tekiks seda ebaproportsionaalselt palju juurde. Nii ei jäägi muud üle, kui muudkui muretseda ja oma elu sellega koormata. Tegelelikult peab olema lihtne lahendus, ma arvan, kuidas mitte muretseda, aga ma otsin seda. See on vahest liiga lihtne. Ikka sa oled see, kes oled harjunud olema. Kui sa lähed uude keskkonda, siis on sul justkui valik, kelleks saada. Sind ei hoia kinni, see mina, kes sa teiste jaoks olid, kuigi oled vahepeal võibolla muutunud. Ürgkoorem, nagu L selle kohta ütleb. Ja mina tunnen ka, et mul on siin ürgkoorem. Et ma muutun tagasi selleks, kes ma kunagi olin. See tekitab justkui taandarengu tunde ja annuse lootusetust, võin muutuda milliseks tahes, ent tegelikult tulles siia tagasi, jään ma ikka selleks väikseks tüdrukuks ja kaotan need väärtuslikud kogemused, mis mujal olen saanud.