enne lennukit

Niisiis minu viimaste päevade hullumaja jätkub. On olnud täiesti metsik hullumeelne nädal, ma ei tea kuidas ma veel üleval püsin. Unerežiim on nagu ta on, täna näiteks sain magama kell 7 hommikul. Esmaspäeval ma praktiliselt ei läinudki magama. Viimase hetkeni olid mul eksamid. Ja ma suutsin täiesti vale valiku teha, mille jaoks kui palju õppida. Arvuti kartograafia oli lihtne. Ja mina loll istusin terve öö üleval ja õppisin 3 päeva jutti. Seevastu landscape management and desing, kus ma arvasin, et olen loomulikult tark, kuna olen vastavat materjali ikka üsna palju lugenud oli masendav! Kõigepealt nagu siin juba rutiiniks saanud ei olnud õppejõud mingeid küsimusi ettevalmistanud. Talle tuli täieliku üllatusena, et ma seal olin. Siis küsis ta iseenesestmõistetavalt, kas mul on artiklid ja raamatut kaasas, ehk siis kõik need 5 raamatut ja 15 artiklit! Jah ma tõepoolest kannan neid igapäev kaasas nii enda lõbuks. Oli mul seega kaasas ainult 1 raamat, mis ei olnud just mu lemmik. Võite isegi arvata, et kui sul on 20 allikat või 1 allikas siis on väike vahe selles osas, kui täpselt sa suudad need ära õppida. Seevastu õppejõud ei leidnud, et seal peaks vahet olema ja võttis raamatust välja suvalised joonised, mida ma pidin seletama. Ma vihkan jooniseid! Need on enamasti nii arusaamatud. Isegi seletusega puudub neil minu jaoks loogika. Et siis toredad joonised 4 kastiga, mis seletevad ruumilisest aspektist landscape managementi (tõesti ei osanud tõlkida). Pluss veel ta segas pidevalt vahele, kui ma midagi rääkida üritasin, sest minu teadmistega nendest joonistest ei olnud seal just palju rääkida, paraku. Jätsin täiesti kustuva mulje. Minu lemmik lauseks oli „I must think“ ja siis tuli 2 minutine paus, kus ma üritasin näiteks paaniliselt mõelda, mis on seosed kapitali ja jätkusuutlikuse vahel ilma maastiku kihti sisse toomata. Kusjuures vean kihla, et vastus on tegelikult väga triviaalne, lihtsalt oskus küsida lihtsaid asju keeruliselt on ka hinnas eks. Kusjuures vaatamata sellele, et ma kasutasin väljendit i must think võis tekkida küsimus, kas ma olen üldse mõtlemiseks võimeline. Kõige parem oli, et antrop ja minu juhendaja on väga head tuttavad ja mu juhendaja siis paar korda kiitis mind talle. Ja siis lähen mina eksamile ja käitun nagu loll loll lammas. Lahe ei teinud mitte ainult enda vaid ka juhendaja marki täis. Aga vähemalt sain selle tulemusena teada, mis mõte mõnedel konvensioonidel maastikuteaduses on. See ongi ju kõige olulisem, ennast harida, olgugi et siis alles eksamil.

Nii ja see romaan läheb edasi. Olles teinud ühe eksami saabus mulle külla Triin Pariisist. Kusjuures juba teda vastvõttes olin värske nagu lenori lõhnaline rätik. Võibolla võis tegu olla faktiga, et see oli siis see öö, kus kma magasin 1 tunni. Nii Triin muidugi armu ei tundnud J Läksime ilusti linna peale, lisaks sõimesõimesõime. Kuna tegu oli minu viimaste päevadega Gentis muuhulgas, siis üritasin maksimumi võtta ka sealsest köögist. Sai tohutult palju jalutatud ja kõnnitud, ühte kirikut nägime koguni 4 korda, planeerimatult. Minu orienteerumisvõime on ediselt pärast 5 kuud Gentis äärmiselt särav. Kõige parem oli, et me kumbki ei tundnud ühte ja sama tänavat ka neljas kord ära varem kui nägime kirikut. Hea, et on olemas sellised maamärgid. Üldse tänu temale sain Gentist palju rohkem teada, mõnus on ikka kunstiharidusega inimesge linnas ringi käia. Avastasin nii palju lahedaid kohti, nüüd siis viimasel hetkel. Vaatamata sellele, et need päevad olid nii pingelised, ma nautisin neid. Viimased hetked veel Gentis. Ik hou van Gent. Ma armastan Genti. Loomulikult on mul tohutult kahju lahkuda. Samas annan endale aru, et enamus inimesi, keda ma tean, lahkuvad, seega jääksin üksi belglastega. Minu Gent ei oleks enam sama. Aga kui kahju oli inimesi maha jätta, just nimelt maha jätta, sest olin üks esimesi, kes lahkus. Minu sõbrad korraldavad veel viimaseid reise, sellest jäin ma täiesti ilma, kuna viimase hetkeni oli eksami paanika. Olen jõudnud järeldusele, et inimesed tähendavad minu jaoks palju. Sõbrad tähendavad minu jaoks palju, isegi tuttavad lähevad mulle korda. Ei ole lihtne elu nii, sest vahel tuleb paratamatult tunnistada, et hoolida inimestest rohkem kui nemad sinust. Samas on mul imepärane võime unustada, unustada kiiremini. Ning mingil hetkel sa muidugi ei tee vahet, kas see hoolimine on nüüd juba klammerdumine või mitte.