planeerimisest Tallinnas

Ma lihtsalt pean oma suu selle koha pealt lahti tegema. Tahan avaldada tänu Tallinna arendajatele ja linnavalitsusele! Te olete nii geniaalsed! Oh seda pikka töö rügamist, mis teil toimub, kõik vaid selleks, et muuta linn selle asukatele elamisväärsemaks. Jah oh neid lõputult toredaid ideid. Kunagi loobusin poliitiliste artiklite lugemisest, kuna Eesti poliitika maastikul toimuv ajas mind liigsesse masendusse. Kahjuks ei saa ma aga loobuda linnaruumi jälgimisest. Seega tahab Eesti poliitika meile ennast tahtmatult ka linnaruumi kaudu nähtavaks teha ning anda vihjeid selle kohta, kes on võimul. Ma suudan alla neelata Sakala Keskuse lammutamise, ma suudan ära taluda järjekordse fallose püstitamise kesklinna, aga mis ületab minu piirid, on Pirita rannaäärse metsa muutmine kõrghoonete kvartaliks. Ainult Eestis! No tõepoolest on näha, et Tallinnas valitsev erakond on äärmiselt vasakpoolne, kuidas nad mõtlevad kõikidele neile vaestele inimestele, kes hakkavad elama sellel arendusprojektil. Silma tulevad pisarad, nii üllameelne ei saa ju keegi olla. Et siis aga jätkaks praeguseid tendentse ja võtaks lihtsalt inimeselt aina rohkem linnaruumi üle ja vähendaks miinimumini need alad, mida saab kasutada rekreatsiooniks (ntx jooksmiseks, jalutamiseks). Milleks on vaja linnaelanikel oma vaba aega sisustada vabas õhus, mingem ühiselt baaridesse, spordiklubidesse, aga mitte loodusesse. Ja panustagem sellele, et linnaruum muutub varsti niikuinii nii koledaks, et keegi seal enam olla ei taha. Ma ootan põnevusega või õigemini kartusega, mis saab Kopli liinidest ning kui palju jääb järele nendest esialgsetest majadest. Samuti ei suuda ma kannatada, et näha juba Sitsi torni kerkimas Koplisse. Milline hea idee, on selge, et kõige kõrgem torn Tallinnas haakub ülimalt hästi Tööstuse tänava hruštsovkadega. Paratamatult kerkib mõttesse ühe tuttava ütlus, et paljud arhitektid näevad ainult seda konkreetset krunti, mitte aga ümbritsevat. Või näeb siis arendaja üksnes dollareid silme eest vilamas. Tutaval arhitektil paluti ükskord rajada maja liigniiske pinnase peale. Kui ta protesteeris, siis üritas arendaja asja siluda, väites, et see ei ole üldse arhitekti probleem ja krundid saavad niikuinii varem maha müüdud, kui elanik toimuvat taipab. Ka Tallinna planeerimises juhtub kõik liiga kiiresti ja salaja, et tavaelanik saaks üldse, mis toimub. Ja võibolla teda ei huvitagi. Nagu tänasest loengust välja tuli, linnaruum ei ole meie oma. Aga, kuidas ta omale saada? Ja miks peaks inimest huvitama miski, mille omanikuna ta ennast ei tunne ja, kus tal vähimatki sõnaõigust pole.