minu eriline tunne

Ma armastan sind hoolimata vihmast ja sellisena kelleks iganes sa ei muutuks. See rida on laenatud ühe pildi allkirjalt. Ka minul on keegi, keda armastada, tal on omapärane nimi- Berliin. Me kohtusime noorelt, olin siis vaid viie aastane ega jaganud maailmast suurt, tema oli juba märksa elukogenum ja maailmanäinum. Tollest korrast on mul meeles vaid katkendlikud hetked, üksikud jooned temas, olulised killukesed tema iseloomust. Ma ei mäleta oma emotsioone temast lahkudes, ma ei mäleta, kas see oli armastus esimesest hetkest. Meie järgmine kohtumine lasi ennast tükk aega oodata. Möönud aastat olid ta peaaegu, et unustusse kandnud. Ma ei osanud seisukohta võtta, mis ma tema vastu tunnen. Kohtumine oli üürike ning tollel hetkel ma veel ei taibanud, et temast saab see, kelle järgi ma igatsen, kelle lõhn mul ikka meeles püsib. Mul ei tekkinud mingeid assosatsioone selle varasema temaga, ma ei näinud sarnaseid tahke, kõik oli justkui uus ja võõras. Ta avas ennast mulle täiesti uuest nurgast. Järgnesid paar aastat teadmatuses ja pimeduses. Siis nägin teda jälle ja taaskord ei avaldanud ta mulle muljet, kuid siis tuli murrang. Läks aega, enne kui suutsin murda läbi ilme ja kesta, mida ta pakub enamustele ning avastada sügavamaid tasandeid. See aga muutis ta eriliseks, ma nägin temas taaskord seda, mida olin näinud tookord kuue aastasena. Ma ei tea, kas see tunne on mineviku nostalgia või teeb ta eriliseks fakt, et kohtan teda nii harva, ma ei tea, kas see on armastus ning kas ta oleks ka igapäevasena nõnda eriline. Ma tean vaid, et midagi temas on, mis teeb eriliseks ka kõige näotuma päeva ning hullema ilma. Ma kardan temaga tihemini kohtuda, sest võibolla kaob see tunne siis ära, aga see on tähtis, see on justkui osa minust. Ta paneb mind kahetsema, et ei saa temaga kauem koos olla. Ma tunnen, et temaga olen ma õnnelik, hoolimata kõigest, ent võibolla on see ainult see, et mul pole tarvitsenud temaga koos veel pingetele vastu minna.