kas aastatel on vahet?

Millegi pärast ikka ja jälle, olgugi, et kaugel maal käinuna tundub mulle, nagu mina tammuksin ühel kohal. Justkui kõik teised liiguksid edasi, aga mina oleks ikka see vana mina. Ja mõistatasin selle ka välja, miks see nii on, sest ma hoian sellest vanast minast ja vanadest asjadest liialt kinni ning klammerdun selle külge. Ei julge omaks võtta, et kõik ju muutub. Ja ise olen veel arvanud, et muutused mulle meeldivad. Päris mitu asja on mulle viimaste päevade jooksul selgeks saanud. Kõigepealt siis inimestest ei tasu ennast liigselt mõjutada lasta. Tuleb leida oma sisemine rahu, mida teised ei kõiguta. Olen juba ammu märganud, et kipun ikka olema liiga emotsionaalne ning kergesti masenduv. Leian, et see johtub sellest, et sõltun liiga palju ümbritsevast.

Ja veel seda, et imelik oli Eestisse tagasi tulla üle pika aja. Paar esimest päeva igatsesin Belgia järele. Sealseid inimesi (ikka ja jälle inimesed), oma tuba, atmosfääri ja elustiili. Kuidagi tundus juba rohkem mina kui see Eesti elu siin. Miks ma inimesi igatsesin, nagu ma juba olen maininud paljudele, siis erasmuse inimesed on avatud laia silmaringiga targad. Mulle meeldib endast targemate inimestega rääkida. Mulle meeldivad inimesed, kes teavad maailmast rohkem. Ja eelkõige meeldib mulle küsida. Minu puhul kehtib täielikult väide, üks loll jõuab rohkem küsida kui kümme tarka vastata. Vahel tunnen ma kohe piinlikust, et ma neile vastajatele omalt poolt midagi vastu ei anna. Kuidagi imen ise nende tarkust sisse, aga ise vastu ei anna. Mida rohkem vaatan ringi ja kuulan, seda vähem on mul öelda. Või peab see mõeldu siis nii kaua peas ringi laadima, et see teiste jaoks juba tähtsuse kaotab, kui mina mingile otsusele olen jõudnud või midagi arvata julgen. Ja aina vähem olen vaidluste inimene, sest aina vähem leian, et oleks olemas valesid ja õigeid arvamusi. Minu puhul on ainult küsimused. Miks nad küll juba ei ammendu?

New year is going to be simpler because I have discovered a myriad of things about myself, which can help me. Hopefully I can help myself.

No ma ei saa, loen Postimehest praegu artiklit teemal, kui raske on Eestisse tagasipöörduda väliseestlastel. Artikkel ise polnud mingi eriline lugemismaterjal, küll aga kommentaarid. Ja mul tekib küsimus, miks meie eestlased peame ikka alati üksteist maha tegema. Ei ole ka mina süütu selles kritiseerimises. Aga miks? Kas see on meil veres või mis. Olen kindel, et tegelikult pole paremaid ega halvemaid rahvusi. Igal rahvusel on omad head ja vead, seega ma siiralt ei usu, et eestlased oleksid nii isekad, kaded jne kui netikommentaarid tihti esile püüavad tuua. Miks meist siis selline imago on? Sest me ise loome selle. Ma pole siin kuulnud ühtegi rahvust veel oma kaasmaalastest nii kriitiliselt kõnelemas. Seega rohkem kaasmaalaste armastust, tegelikult on inimesed Eestis toredad ja head. Kuigi lugedes selliseid kommentaare internetist, tekib suisa kartus kodumaale naasmise eest.
Seega ilusaid jõuluid kõigile ja vähem kriitikat. Rohkem positiivsust!

Elu täis paradokse

Teate mis? Elu on täis paradokse või ei ole inimesed kunagi rahul. Kuidas ma siinsetel lehekülgedel belglasi olen kirunud... Aga nüüd tundub mulle, et hakan isegi nii mõnegi järele igatsema. Viimaste päevade jooksul on inimesed kuidagi lahkemaks ja lähedasemaks muutunud. Ei tea, kas kõigil on jõulumeeleolu või mis? Isegi kursus, mida ma absoluutselt ei armastanud, ka seal avastasin paar täitsa toredat inimest. Ja mul on kahju, et mul pole võimalust enam nendega kokku puutuda, kuidagi ei saanud isegi hüvasti jätta või head uut aastat soovida. Eks belglased ole nagu eestlased, raske on ligipääseda, eriti kui oled välismaalane. Ja ega nad sind oma sõbraks pea, aga mul on natuke kahju, kahju mõelda, et ei kohtu nende inimestega võibolla enam kunagi. Ometoi polnud ma nendega isegi lähedane, aga see on vist see avastus, et mõned neist on tõesti toredad inimesed, mis mind kurvaks teeb.

Võibolla mängib rolli ka asjaolu, et olen siin täiesti üksinda varsti, kõik inimesed peale Aga on juba ära sõitnud. Ja eks me läheme veel täna õhtul välja, nagu viimane kord sellel aastal. aastalõpp muudab mind ikka alati nostalgiliseks ja eriti kuna käesolev aasta on ikka väga paljus mõttes olnud pöördeline.

Aga Gentis on praegu lumi, kohe päriselt !!!!!! Ja Eestis ei ole. Siin on kõik ilmatuma ilus ja valge. Ilmateade Eesti kohta ei andnud lootust lumisteks jõuludeks kahju.... Jõulud lasnamäel ja ilma lumeta, kuidagi kurb. Aga vähemalt olen eestis koos inimestega, loodetavasti. Keegi pole mulle siiamaani midagi vanaaastaõhtuks välja pakkunud. Olen avatud pakumistele kallid inimesed, ärge häbenege.

Ps sain oma kartograafia ülesandega täna ühelepoole. Ma loodan, et see on kuradima hea, peab olema lihtsalt! Panen prinditud versioon koos vale mõõtkavaga oma seinale. Ja nüüd läheb eksamiteks tuupimiseks ja tõdegem, seda, mida tuupida, mul juba on. Ma ei mõista miks arvatakse, et erasmuste elu on lebo. Ma oleks tahtnud oma kalli programmeerimise õppejõu maha koksata, kes kirjutas mulle meili, kui viitsid tee ka iseseisevtöö valmis. Mis sa arvad, et ma veedan mingit pensioni/pansionipõlve siin või??? Sry kursakaaslased Eestis, aga olen kindel, et olen pidanud rohkem kohe mitu tosin korda rohkem vaeva nägema kui teie.

Ma peaks mainima, et ma juba täitsa igatsen Eestit. Tänases geomorfoloogia loengus tulid mulle silme ette pildid kevadisest aasast, õunapuudest ja muust. Eesti loodus ja soe kodutunne on alati mulle imponeerinud. Kummaline on, et ma midagi muud nii hirmsasti ei igatse, aga ju siis loodus kannab minule edasi just seda õiget Eesti meeleolu. Ja pühapäeva hommikused pannkoogid, õiged pannkoogid, õige piima ja kodujuustuga. Ja rääkisin ka teiste inimestega siin ning ka nemad on arvamusel, veel rohkemgi, et hindavad oma kodumaad nüüd palju rohkem. Ütlesid nad veel, et ei osanud aimatagi, et võivad seda igatsema hakata. Üllatuseks oli ka veel see, et Euroopa ringis võib nii palju eirnevusi olla. Aga tõesti, on juba palju erinevusi Euroopa sees, kusjuures naljakas on veel asjaolu, et igatsedes ise oma kodumaad, juurdled siiski selle üle, mida teised küll võivad nii palju igatseda.
Samas seda igatsust tuhmistavad tihti ajalehe artiklite kommentaarid, kus näen sageli kui kitsarinnalised me ikka suudame olla. Ei väida, et asi siin teistmoodi oleks, muidu poleks neil ju valistuse valimisega probleeme, ent siiski kohati hirmutav. Ma saan aru, et kõik inimesed ei mõtle nagu mina ja ei saagi mõelda. Võibolla peaksin ka ennast sallimatuks tunnistama, sallimatuse suhtes siis nimelt. Ja paratamatult tekib mul tunne, et Eesti on suhteliselt šovinistlik. Tean, et seda arvatakse lõunamaade suhtes ja nii see ka tõenäoliselt on, ent mina pole siin kohanud lõunamaalasest meest, kes leiaks, et naise koht on kodus pliidi ees ja naised peaks üldse mitte tööl käima. Võibolla ma siis ei tunne neid piisavalt hästi :P? Ma kogu aeg üritan endale korrata, et ega kogu Eesti siis sellistest arvamustest ei koosne ja tegelikult on inimesed ikka valdavalt toredad ja head, aga see aga ikka jääb. Tõrvatilk rikub kogu meepoti. Aga läks liiga pikaks šovinismi lahkamiseks nüüd.
Väike lõiguke veel belglastest. Täna juurdlesime selle üle, kuidas on võimalik belglaste seas sõpru leida. Leian, et ma ei ole kõige kinnisem inimene, ent oma kursuse kaaslastega on mul küll väga keeruline kontakti saavutada. Seega kui ma peaks tahtma siia jääda, kust ja kuidas ma sõpru leiaksin? Pea, et kõik minu sõbrad on praegu erasmuslased. Arvasin, et belglased on avatumad kui eestlased, ent pean tunnistama, et vahest on eestlased isegi avatumad. Muidugi tuleb tunnistada, et ma pole kogenud välismaalase seisukorda Eestis. Arvata on, et see oleks veidi teistsugune. Ja siiski on ka toredaid belglasi ja leian, et inimesed on äärmiselt lahked ja kindlasti toredad, ent neile on väga rakse ligi pääseda.

Hetkeemotsioon: väga väsinud
Uus kogemus: olla elus kuusepuu.
Lähemalt: Täna oli meil maastiku disainis ja planeerimises esitlus. Leian, et minu umbes kümne lauseline osa oli kogu esitluse kandvaks rolliks. Ülejäänud aja ma seisin ja naeratasin inimestele ja teised kõnelesid. Oli meeldiv kolmveerandtundi, kus olin klassikaunistus, vaikiv vene pruut- nimetage seda kuidas tahate. Professor isegi ei vaevunud küsimusi ja diskusiooni inglise keeles esitama, nii ei saanud ma ka ühelegi küsimusele vastata. Einoh vähemalt kuulas rahvas minu kümne lauselisest osast iga sõna, leian, et sain ka oma intlligentsil täielikult lasta välja paista.
Veel mõni põhjus väsinud olla: ebaregulaarse, äärmiselt vähese unega nädal.
Oma esitluse osa sain eile õhtul 23:30. Muidugi oli nende kümne lause õppimine tõsine vaev :D, aga noh põhimõte oli see, et esitluse tegin lahti umbes kell 3 öösel, mitte kõige kainemas olekus ja väga lahe oli veel lugeda nied inglise keeles mitte kõige õnnestunumaid lauseid, topelt effekt.
Põhjus, miks ma tõenäoliselt olen veel väsinum peagi: täna sain sama aine lugemismaterjalid, ainult 5 raamatut ja 15 artiklit, see on ju mõnitamine, mina nii vähesega ei lepi!!!!
Toredaid kiiri homsest: 2 tundi kartograafia praktilist tööd, mis oh näe imet hakkab lõpule jõudma, ainult kaks kuud, iga nädal üle 7 tunni tööd kulus! 4 tundi Gisi leongut. Ja siis veel välja apparently.
Veel toredaid asju: Eile oli mul hollandi keele test. Esialgne plaan oli kogu öö õppida, pärast 3 tundi msnis veetmist, see väheke muutus, 1 tund õhtul ja kell 8 helisema. Kell 8 oli mul aga õudne unekas, seega umbes 30 mintsa õppimist, kell 9 peale, siis 15 mintsa õppimist, kell 10 peale, siis peale tundi aega avastasin, et eesti loodusfoto foorum on ikka äärmiselt huvitav ja siis ennäe imet oli aeg kuhugi musta auku voolanud.
Vist unustasin mainimata, et teispäev oli mul järjekordne õppeekskurss. Nägime ilusamat osa Flandriast. Ja tõesti isegi minu mõttes külad olid seal. Armas Belgia maamaastik, ma ei oleks uskunud, et selline asi olemas on. Ja nalja sai ka vahepeal. Nimelt on Gentis mingid haiglased pisuaarid tänaval, kus mehed siis mitte midagi häbenemata oma asja ajavad. Esialgu olid need vähemalt osaliselt kinnised, aga siis vist otsustati sellest õlemäärasest häbelikkusest loobuda. Nüüd on kogu Snt. Pietersplein täis väga avalikke pisuaare, kummalisel kombel pole ma seal päeval veel kedagi näinud, aga öösel on nad küll kasutuses. Seega hea koht, kus endale kaaslast valida. Saad temast kohe kõik teada. Muidu võib pärast olulisi pettumusi tulla. See on hea, et Belgia riik siinsetele naistele mõtleb. Seega ma vist tean, kuhu ma reedel pidutsema lähen.
Veel sarkastilisi märkusi?? Olen oma kogu vaimuka sapi vist ära pritsinud, siis kui mul normaalsem tuju on, panen pildid õppeekskursioonist ka üles.

Kaili tungival soovil ma siis kirjutan siia jälle.
Mis uudist? Eile käisime Leuvenis Lenaga. Lahe oli. Kuigi ilm oli belgialikult vesine/kesine. Meil on juba uus väljend, ilm on nagu Belgias. Filosofeerisime selle teema üle ja leidsime, et meile tõsiselt meeldib talv Belgias, there is something about it, you even dont notice that autumn has changed tio winter. Aga Leuven on väga ilus linn. See on kohati naljakas, et majad sarnanevad Gentile, aga atosfäär ja lõppmulje on hoopis teistsugune, ma arvan, et mulle meeldib Leuven rohkem. Leidsime isegi ühe mõnusa varjatud aia, täisti rohtu kasvanud, salaaed tuli meelde. Mõtlesin, et kui elaksin Leuvenis, siis kindlasti käiksin seal tihedalt, see oleks nagu minu salajane nurgage. Ja veel leidsime ühe mõnusa hubase kirku, see oli ainult minu jaoks hubane, aga mis sellest. Ja kõige populaarsem kohake meie jaoks oli vaieldamatult jõuluturg. Soe jõulutunne tuli sisse kohe. Tutvustasin Lenale meie jõulukultuuri lahutamatut osa, glögi, kahjuks siin nad ei pane sinna sisse rosinaid ja pähkleid, aga glögi on igal minu jõuluõhtul olemas. Avastasin veel, et neil Portugalis ei ole ei jõhvikaid ega pohli ja veel tuhat muud asja. Nii naljakas, meil on samas kõik asjad olemas, mis siis et imporditud. Ja vastukaaluks sellele arvamusele, et eestlased on hukas ja joovad nii palju, siis meie vähemalt ei tarbi uimasteid nii palju!!!!! Lõunamaades on tõsiselt tavaline, et ülikooli ajal kõik vähemalt proovivad neid. Ja mida ma kuulsin, miks mõned inimesed otsustasid Belgiasse tulla, uimastite pärast!!!!!!!!!!!!!! Ma olen ikka loll ja naiivne, aga mitte ühtegi korda ei mõelnud ma seda. Aga noh neil inimestel on ikka prioriteedid paigas, nii tore, et on selliseid inimesi. Noh mis siis ikka, uimastitesse ma lihtsalt ei suuda eriti tolereerivalt suhtuda.
Õhtul oli Leuvenis veel ilusam, kuna kõik tuled põlesid, Eestis midagi sellist juba ei näe. Gentis ka mitte kahjuks, neil on ainult mingid kuused. Sealt saime ka idee, kuidas päästa Belgia riik. Kuna Flandria tahab Walloniast lahku lüüa, aga Flandrial endal kuuski ei ole, siis arvan, et tegu on piiavalt tõsise argumendiga, et nad ümber mõtleksid.
Edasi läksime veel Brüsselisse taaskord tulesid vaatama, Lena jaoks olulised asjad jõulumeeleolu loomiseks. Ja jumal tänatud, et läksime, see oli ikka tõsiselt tõsiselt ilus! Ma isegi unustasin oma märjad jalad ja külmatunde (väljas oli 1 kraad sooja ja mina olin talvemantliga, aga noh krdi märg on). Jah, panen millalgi ka pildid üles, siis näevad ka teised seda ilu, aga seal seista oli ikka midagi enamat.
Ausalt öeldes ei meenugi mulle midagi enam, millest kirjutama peaksin. Eelmine nädal oli kuidagi igav, õppimist palju, ja kuidas mulle käivad närvidele kaardid. Miks on vaja mul neid joonistada, aga sellest mõni teinekord.
Kusjuures selline nupuke veel, et kui siia tulin, ei uskunud ma, et siit päriselt sõpru leian. Pidasin seda nagu õppimisperioodiks, harjutuseks, kuidas inimestega suhteid luua. Leidsin, et võin teha kõike, kuna lasen siit jalga. Nüüd ma ei tea, need inimesed ei ole veel sõbrad, aga potensiaalsed kandidaadid igaljuhul. Ja ma eelistan sellist olukorda sellele ajutisuse tundele, mis ütleb, et ära näe vaeva, lased niikuinii siit jalga. Kui me hakkaks kogu aeg sellele mõtlema, et mõned suhted võivad olla ajutised, siis ei oleks me kuskil õnnelikud. Ja tõesti võibolla on rumal võtta siinseid inimei tõsiselt, aga ma ei saa sinna parata, ei tea, kas tahaksingi. Võibolla on valus neist lahkuda ja siis võin ennast süüdistada, et miks ma üldse lasin kedagi endale ligi, aga ei usu, et kahetseksin. Ainukene üllatus on see, kas nemad ka nii minust arvavad, aga kui uskuda ühte inimest Eestist, siis see polegi oluline.
Ja ma ikka ei kujutanud päriselt ette, mis see erasmuse periood on, kui siia tulin. Hakkan tagantjärele mõtlema, millisena ma elu siin üldse ettekujutasin või miks ma siia tulin. Aga sellest mõni teine kord.

Seda veel http://picasaweb.google.com/maarjasaar

Väsinud aga rahul

Ma siis kirjutan vahelduse mõttes ka midagi. Pole olnud millestki rääkida, vaikne nädal on olnud, õnneks, pärast eelmist nädalavahetust eelistan vaikset stabiilset elukest. Nimelt oli mul nädala vahetusel selline depressioon, et anna olla, vist kõige hullem siiamaani. Sain aru sõpruse tõelisest väärstusest. Ja ka sellest, et see paar kuud siin on vist veidi lühike aeg, et leida tõelisi sõpru. Aga ma olen tõsiselt õnnelik, et mul on väga armsad inimesed Eestist. Tõsiselt, mida ma teeksin ilma teieta. Välismaa vaimustus hakkab vaikselt üle minema, alguses oli väga põnev, nüüd hakkab juba omamoodi rütm ja rutiin saabuma, peaks vist endale elu muretsema, mis ei näe ette kuskil üle kolme kuu viibimist. Küllap hakkab inimene pärast mõnde aega pidutsemist ka vaikust tagasi igatsema. Eelkõige igatsen aga Eesti loodust ja neid armsaid pildistamishetki seal.
Ja muidugi tööd on siin endiselt, aga täna tegin endale puhkepäeva, ainult kolm artiklit ja veits ajaloolist geograafiat :D. Minu energia on ka kuhugi minema ujunud, täna vägisi vedasin ennast basseini, kõige parem üllatus oli muidugi see, et ujumisriideid minu kott ei sisaldanud. Alguses mõtlesin, et krt ei julge selle tüübi nina eest kojugi sammuda, aga siis mõtlesin, et wtf ja läksin sinna, et asuda seletama minu probleemi ja kaubelda endale luba pärast riietega tagasi tulla. Aga siis otsis too lahke tüüp kapist välja mingid ujumisriided, mida ma laenata sain. Einoh tõsiselt lahe ju, kusjuures olin enne selle tüübiga mitte sama sõbralik kui alati, tohutult kiire oli, ujula suleti 3o mintsa pärast. Ja nii ma siis spurtisingi ja sain oma ujumismõnu kätte. Ja nüüd ma siis jätkan tervislikult krõpsude ja šokolaadiga. Ja muide ma ei saa aru, miks ei müüda üksikult teeküünlaid, pidin sada tk ostma. Ja, et mitte raisku lasta, siis süütasin oma toas 10 tükki koguni. Gospel Christmasit kuulasin ka, tõsine jõulumeeleolu... Ja nüüd ma siis igavlen, inglisekeelseid jutturaamatuid lugeda ei viitsi, midagi asjalikku ka ei viitsi teha, kusjuures inglise keelest puudub see oluline sõna, sõnaraamat annab tõlkeks to care, aga kamoon, kuidas ma ütlen, i dont care to read books või??? ja kuna minu sõnavarasse kuulub väga tihti väljend ei viitsi, siis ei saa ma oma tõelisi tundeid siin väljendada, kurb ma tean.Mis veel uudist, eile oli killer päev 10-6.30 koolis istumist, no lunch, aga see pole midagi uut.
Ja polegi rohkem huvitavaid mõtteid hetkel, nii nad räägivad, et vähene aju tegevus pidi õnnelikuks muutma, ma tunnengi ennast päris õnnelikuna, peab rajal püsima, kuigi minu baka tööle see ilmselt kasuks ei tule..

Ma kurdan siis avalikult ka, sest nagu ma avastasin, on see vähemalt üks asi, milles ma hea olen. (Huvitav küll, milleks see oskus kasulik võiks olla, peale inimestele närvidele käimise muidugi). Igaljuhul raske on, võibolla on selles süüdi fakt, et mul on sajandi nohu, ehk siis magama ei saa jääda, ärkvel olles on veel s...em olla, pluss silmad jooksevad pidevalt vett, jah mu elu on nii masendav, et ma ei oska muud teha, kui kogu aeg nutta :P. Ja tänane päev, viis tundi hollandi keelt, no apppi!! Kõigepealt kolm tundi maastiku konvensioone, mida kõike ma eksamil teadma pean, ja krt ma pean need ise kõik netist üles otsima, kuna hollandi keelest ei saanud ma küll aru, mis vahe neil on. Ja tehke lollile inimesele selgeks, miks mul seda tulevikus vaja on?? Aga ega ülikool ei peagi ju praktiline olema, õpetab sind mõtlema...hmmm aastaarvudes ja konvensioonides sel juhul vist. Kusjuures siinne hindamisskaala on hoopis teistsugune, 20 punktisüsteem ja väga hea tulemus on juba 14 punkti. Tahaks näha, kuidas nad selle eesti skaalasse tõlgivad, keskmine jääb alla kümne, mis see on siis, et ma saan eestis F-i või??Bye-bye cum laude igaljuhul. Muidu mind rõõmustab see, et siin ei saa vähemalt ilma asjata hindeid, aga kurvastab, et kui Eestisse tagasi jõuan, ei oska keegi minu vaeva hinnata, peale minu enda muidugi.

Igaljuhul peale loengut pidin arutama praktilist tööd, aga enne seda läksin kursakaaslastega sööma ja ma ilmaasjata ei öelnud, et mul oli 5 tundi hollandi keelt. Üks ja pool tundi pidin kuulama, kuidas nad omavahel hollandi keeles rääkisid, mul tekkis endast juba väga negatiivne arvamus, et põhimõtteliselt ma ei oska inimestega suhelda või midagi sellist, sest muidu ma ju ei oleks kogu aeg üksi oma kursustel? Mulle tõesti ei meeldi olla erak, kellele meeldiks?, aga mul on tunne, et mulle läheb see liiga palju korda. Ma saan aru oma kursa kaaslastest, kes omavahel hollandi keelt räägivad, sest nemad on suhelnud neli aastat, ilmselt on neil omavahel märksa enamast rääkida kui minuga, aga ma tõesti tunnen kärsakat (minu läbipõlemine nimelt), sest mul ikka veel säilinud arvamus, et kui ma suudaksin neile pakkuda mingi põneva teema või kui ma oleksin ise märksa parem suhtleja, siis oleks mul vähem probleeme. Samas paljud inimesed ütlevad mulle, et see pole sinu süü, et sinu kursakaaslased lihtsalt nii ebaviisakad on. Üritan ennast nende posititsioonile panna, mida teeksin mina Eestis? Võibolla varem oleks sama moodi käitunud, olen märganud, et vahel on kui ütled rahvuskaaslasele mingeid asju, pead neid lihtsalt niivõrd ebahuvitavaks või teistesse mittepuutuvateks, aga samas see inimene, kes keelest aru ei saa, võtab asja hoopis teistmoodi, tema ju ka ei mõista, kuivõrd igav ja tähtsustetu see teema on. Palju asju, millest enne aru ei saa, kui oled samas olukorras olnud.

Kusjuures üks ungarlane siin käis välja huvitava mõte:“Inimesed siin on viisakad ja lahked, tõepoolest nad on seda, kui küsid neilt midagi tänaval või kui palud abi. Kui sa aga soovid midagi enamat, näiteks sõprust, siis nad enam nii lahked ja viisakad ei ole.“ Ja tõesti olen paljude inimestega rääkinud, üritanud rääkida, oma kursuselt, aga hiljem piirdub nende sõbralikus vaid heal juhul tere ütlemisega. Ainult kolm erandit, mida ma siiamaani näinud olen.

Samas kujutan ette, et Eestis oleks olukord veelgi raskem. Mina olen ennast isegi Eestis üksikuna tundnud mingitel kursustel ja Eestis pole mul keeleprobleemi!!!

Ja keeleprobleemist edasi rääkides. Ma tõesti olen kõrgelt motiveeritud õppima hollandi keelt, ma tahan rääkida! Mis aga kärbib sinu motivatsiooni, on siinsed inimesed, veelkord. Kui mult küsitakse, kas ma oleks võimeline mingi territooriumi kirjelduse tegema hollandi keeles, siis ma pean kahjuks tunnistama, et ei. Saamtu tunne tekib, et kuidas siis, mida ma üldse oskan, inimestest aru ei saa, kirjutada ka ei oska. Koer tahab ka oma edusammude eest pai ja küpsist saada eksju, mitte kuulda, kui kaugel ta veel lõppeesmärgist on. Veel paar head tsitaati/olukorda. Mina:“ Kas minu hääldus on väga kehv.“ Belglane: „Mitte alati“- tõesti saan aru, julm sarkastiline nali, aga kärbib motivatsiooni. Ja siis kogu aeg need üllatused, et oii sul on nii suur aksent, oii sinu lausetes on kirjavead, oii kui lihtsaid asju te õpite. Krt õpin jah lihtsaid asju, ma olen teise taseme keskpaigas, mis te mõtlete, et me kirjutame filosoofilisi esseesid või? Ja mõelge oma prantsus keele peale, mida te kümme aastat õpinud olete ja oluliselt paremini ei räägi, kui mina hollandi keelt. Okei võibolla on asi selles, et ma võtan osa hollandikeelsetest loengutest, seega inimesed eeldavad, et kõnelen keelt, aga kui ma olen juba maininud, et ma olen algaja ja nad ikka üllatuvad..... Mina oleks siiralt rõõmus, kui mõni välismaalane kasvõi ühegi lause eesti keeles suudaks öelda.

Tuli natukene kuri blogi võibolla, ärge pange tähele lihtsalt paha tuju hetkel, ega kõik siis nii halvasti ka ei ole :P.

Veel täna oled see, kes oled, kuid juba homme võid ennast kaotada

Lihtsal tuli selline nostalgiline tuju...Ja see laul on ka väga hea. Kes ma siis olen ja kui palju ma olen siinse aja jooksul ennast kaotanud, leidnud? Seda ma ei oska öelda, tundub et mingid asjad jäävad ikka sinuga, kuigi võibolla ei tahaks. Nagu mu üks tuttav siin ütles, ennast on raske muuta ja enamus inimesi isegi ei proovi või taha. Mina tahan, aga võibolla on see just vale, võibolla ei saagi ennast tahtmise peale muuta.
Ja mõelda kui palju inimesi siin on, kellega ma suhelnud olen, kui palju inimesi meie elust üldse läbi käib ning kui vähesed jäävad. Üks inimene üritas mulle väita, et elus ei ole midagi püsivat, aga mina streigin, mina tahan, et mõned inimesed jääksid. Jääksid minuga ka peale siit lahkumist, et ma ei kaotaks neid. Muidugi ma unustaksin nad kunagi niikuinii, aga ma ei taha neid veel unustada, sest tundub, nad justkui pole saanudki meelde jääda. Püsivus ja, mis on siin elus üldse igavest on asjad, millele hakkad ka oma välismaa perioodil mõtlema. Ja, mis on üldse kindlat. Varem sidusin oma tuleviku kahtlematult Eestiga, ent nüüd, olen näinud kui palju siin maailmas võimalusi on ja ka seda, et sõpru leiab igalt poolt. Küllap ma ikka oma vanaduspäevi Eestisse veetma tulen, aga mis juhtub enne seda?? Ja veel, miks on vahel nõnda raske asjadest lahti lasta, nagu mul oli raske siia tulla, otsustamine plaanimine, need võtsid tohutult aega. Keeruline oli oma igapäevasest turvalisest keskkonnast lahti lasta. Kas kindlus ja järjepidevus ongi ainult hirm? Kas minu mure sellepärast, et ei näe siinseid inimesi enam kunagi pärast, on tegelikult üksnes hirm, et ei leia uusi???

On raske armastada sind sellisena nagu oled, kes armastaks sind siis kui sind ei ole...

See nädal ja üldse viimased päevad on olnud ikka väga imelikud. Olen olnud tohutult väsinud, olen siiamaani, esimest korda elus olen pidanud tõsiselt mõtlema, kuidas oma õpingutega hakkama saan. Ma siiamaani olen positiivne ja loodan, et saan, aga tööd on küll palju. Mitte, et ma seda teeksin, olen lihtsalt nii väsinud, et magan ja ei tööta.
Väike ülevaade asjadest, mida ma pean tegema:
*arvuti kartograafia iseseisev töö=probleemid, probleemid, probleemid, ei saa mina aru, miks krt see programm kogu aeg streigib, kui ma tahan importida maja, ja näen teises programmis ainult aknaid, siis see ei tee mind väga õneelikuks, võibolla ma olen lihtsalt liiga nõudlik?? Igaljuhul on suur osa tööd veel ees, kusjuures olen asjaga tegelenud nüüd kolm nädalat vähemalt seitse tundi iga nädal. Pluss selle aine teooria materjale pole ma veel siiamaani saanud, aga ma juba ennustan ette, et need on äärmiselt igavad. Aga mulle isegi hakaks see arvutiga töötamine meeldima, kui kogu aeg mingeid probleeme poleks.
*Maastiku planeerimise ja disaini iseseisev töö, mis tundub ka väga mahukas, ainult sellega pole me veel alustanudki mitte, pluss teooria materjalid, mida ma lähen paljundama, vähemalt eelmine tund oli mul väga naljakas, sest kõik, mida õppejõud rääkis, oli mulle nii tuttav. Ma teadsin kõiki nimesid, SEE OLI TÄPSELT MU BAKA TÖÖ. Nii ma siis istusin seal tagumises pingis ja muigasin. Ja kõik see on tegelikult tohutult põnev.
Ja järgmised asjad, mis mul teha vaja, jätan tulevasteks kordadeks, muidu läheb liiga masendavaks ausalt, mul on veel viis ainet, nii et võite isegi ette kujutada.
Veel veidrustest. Teisipäeval teisaldati mu jalgratas. Kusjuures mingit teadet ei jäetud. Mina muidugi arvasin, et see on varastatud. šokki ei saanud, aga suutmatuse tunne oli. Kusjuures olin koos oma ühe kursakaaslasega, ja too tüüp oli nii kena ja lasi esimese asjana jalga kui avastas, et mu jalgratast enam pole. Milline džentelmen!!! Igaljuhul seisin seal nõutult ja mõtlesin, et jah tavaliselt kollaseid jalgrattaid ei varastata, aga minu oma pidi muidugi eismene olema, arvestades minu ebaõnne jalgrataste ja arvutitega. Jalgratta paranduses juba kolm korda käinud! Seadsin siis sammud koju ja võtsin lepingu, et renti minna ja küsida, mida ma tegema pean. Ent lepingus oli üks inglise keeles äärmiselt kehvasti seletatud koht, mis andis mulle lootust. Läksin siis poodi ja selgus, et need bandiidid olid mu jalgratta teisaldanud, KUNA SELLEL OLI AINULT ÜKS LUKK!!!!No annab tobedamat asja otsida. Ja kümme euri nõudsid nad ka, selle eest, et olid minu ebaturvaliselt lukustatud ratta oma turvalise hoole alla võtnud. Õnneks, nende õnneks, olin tollel hetkel üsna rõõmus, et oma ratta tagasi sain.
Võibolla peaks oma reisist ka kirjutama. Tegelikult oli meil lahe, kuigi ma laupäeva õhtul pubis istusin nagu zombi, ma olin lihtsalt nii väsinud, no mitte ei jaksanud silmi lahti hoida isegi, ja siis veel need kolm kilomeetrit hostelli, kus mu läbivad unistused sisaldasid tualetti. Aga me nägime loodust, kusjuures PÄRIS loodust. Seega oli Maarja äärmiselt õnnelik. Terve päeva hulkusime mingis pooleldi park metsas. Ja järgmine päev tahtsid kõik nii vara jalga lasta. Kusjuures tundsin ennast keeleliselt veelgi suutmatuna, kui Flandrias, sest kõik oli prantsuse keeles, no english, geen nederlaands. Minu prantsuse keel on muidugi parimal tasemal. Õnneks oli meiega kaasas üks belglane, kes kõneles perfektset prantsuse keelt. Peaks vist millalgi siia kirjutama ka Belgia poliitikast, tõeliselt huvitav nähtus ja läheb enamustele siinsetele inimestele korda ka (Nagu Itaalia poliitika itaallastele, itallane ütles mulle, et kui oleksid valimised, ta isegi ei kõhkleks kojusõidu piletit ostma, hehee milline erinevus eestlastega, aga üldiselt tunduvad enamus rahvuseid oma poliitikast rohkem hoolivat, poolakat näiteks käisid Brüsselis valimas!). Aga olen päris paljude belglastega nende poliitikast rääkinud nüüd, huvitav on kuulata, peaks leidma mõne inimese ka Walloniast( prantsuse osa). Põhipoint on selles, et Belgia pole siiamaani suutnud oma valitsust kokku panna, valimised olid suvel, kui ma nüüd ei eksi, suve alguses. Võitlus käib kahe erineva poole vahel- prantsuse ja flaamikeelne osa. Ainuke asi, millest ma siiski veel aru ei saa, on miks on pandud kokku selline riik, kuidas see ajaloos juhtus, miks ei kuulu Flandria ntx hollandi alla. Aga noh hollandlaste üle heidavad nad ka nalja. Aga enamus flandrialasi on arvamusel, et kogu nende raha voolab vaesesse Walloniasse, juba sellepärast, et Flandrias on oluliselt rohkem inimesi. Päriselt pole ma arusaanud, kuivõrd tõele need jutud vastavad, aga samas on paratamatu, et rikkam osa riigist toetab vaesemat, see on normaalne igal pool mujal, väljaarvatud Eestis, me ju ei toeta Lõuna Eestit väga, egaju. Isegi Lasnamäe elanikke enamus rahast läheb teiste linnaosade toetamiseks, meil eksisteerib vastupidine, vaesemad kohad toetavad rikkamaid, et need ikka jõukamaks muutuksid. Aga Belgia teeme on tõsine, kuna siin on koguni üks erakond Flandrias, mis nõuab eraldumist, Vlaanderen blokk, kusjuures enamus Flandriast väitis, et nad iialgi ei hääletaks selle partei poolt, samas sai partei 1/4 häältest, kes siis hääletasid?? Enamus inimesi Flandriast on k arvamusel, et nad oskavad prantsuse keelt paremini kui walloonlased hollandi keelt, mis suure tõenäolusega on oisegi tõsi, sest ka wallonlastes on tükkike prantsuse mentaliteeti, miks õppida teisi keeli?? Samas ei ole ma ühegi walloonlasega rääkinud, oleks vaja, et saada ka sealpoolne vaade.
Aga huvitav on see teiste maade poliitilisse olukorda süvenemine, tundub, et asjad Eestis ei olegi kõige halvemini, kuigi enamus Eestist minu poliitiliste arusaamadega ei nõustu. Samas ntx Itaalia sõdib omavahel- Põhja Itaalia vs Kesk ja Lõuna. Meie sõdime venelastega samamoodi, ent nemad on üks rahvus. Ja hispaanias samamoodi ei saa katalaanid kastiilastega nii hästi läbi. Ühesõnaga huvitav on kogu see padsahkam. Ma juba planeerin oma järgmisi reise, sest ma tahaks ikka näiteks neid keeli rääkida, mida ma õppinud olen. Tuleb ainult Venemaale, Saksamaale ja Hispaaniasse või Lõuna-Ameerikasse minna :D. Aga reisimine on lahe, õpid tundma ennast, oma riiki, teisi. Viimastel päevadel olen jälle rohkem Eestile mõelnud ja sealsed teemad ning asjad on mulle lähemad tundunud. Vahepeal oli isegi tunne, nagu oleks siinseid inimesi ainult unes näinud. Aga eks ma naasen Eestisse väikeseks puhkuseks jõuludeks, 23 detsember, seitse tundi lennukiga sõitmist!!!! Jehaaa, kes tahab mulle vastu tulla :D???

Ma hakkan väga laisaks muutuma juba, kuigi tegelikult olin Eestis ka laisk. Täna käisin raamatukogus õppimas, esmakordselt vist minu elu jooksul, kus ma ronin kuhugi, et õppida, aga noh seal ei ole mingit muud võimalust egaju? Ja ma lausa pean kirjutama kui tohut vaimustust tekitab minus õppeaine GIS. See on nii põnev ja arusaadav... Pole vahet kas ma loen hollandi keeles või inglise keeles, suurem osa infost läheb ikkagi kaduma, kuna ma olen lihtsalt kord juba arvutite suhtes loll ja allergiline. Ja kartograafia arvutis on ka lahe, teooria materjali pole ma veel näinudki, aga praktika on igati nauditav, vähemalt on seal veel üks teine erasmuslane ja meil mõlemal on tunne, et me oleme just need kõige lollimad seal klassis, ma pakun, et see on õigustatud, ainuke konkurents lollima tiitli pärast käib meie vahel. Mingil huvitaval moel teavad kohalikud tudengid alati, mida teha. Meie aga ei saa oma asju isegi niimoodi salvestatud, et andmed järgmine kord alles oleksid....lahe. Aga programm on ka vigane, sest oleme kahepeal oma kümmekond asja avastanud, millega õpetaja on tõsiselt kipus olnud ning pidanud tunnistama, et tal pole õrna aimugi, milles viga on. Ainuke küsimus on, miks ainult meie selliste asjade peale satume??Ja nüüd on meil vaja teha praktiline töö, kusjuures ma hakkan juba vaikselt taipama, mida me tegema peame, ähmane ettekujutus juba. Kusjuures mul lähevalt pidevalt segamini programmid, mida me õpime kartograafias ja GISis. Ja siis on mul veel huvitavad ained ka, ajalooline geograafia on ikka tõsiselt lahe...ja tõsiselt hollandi keeles kahjuks. Teglikult ma ei peaks loengutes kohal käima, sest mul on inglisekeelne materjal, aga see jutt, mida ta loengus räägib, on hoopis teistsugune. Täna näiteks käsitlesime rahvastiku ajalugu. Pealegi ma loodan oma hollandi keelt arendada, ma õpin seal ju tõsiselt kasulikke sõnu nagu pest(katk), ossen(pullid), kouter (enamus belgalasi ei tea, mis see on, defineerimiseks läheb vähemalt kolm rida, üldiselt keskaegne maakasutustüüp, üks põhiteemasid ajaloolises geograafias). On selge, et pärast sellist sõnavara suudan ma edukalt hollandi keeles vestlust pidada.
Eelmine nädal oli meil taaskord ekskursioon. Selle elamuse tegi fantastiliseks asjaolu, et mul oli depresioon, olin kolm tundi maganud, ja kõik oli endiselt hollandi keeles. Kahjuks ei suutunud ma kuigi palju jälgid,a kuna olin piisavalt laisk, et mitte assistendi käest iga kord küsida, millest jutt käib. Vähemalt suutsin kohalike tudengitega juba rääkida, hehee edusammud. Üldiselt on inimesed siin ikka palju lahtisemad kui eestis, ma kujutan ette, olen püüdnud Eestis inimestega rääkima hakata, kui neil on juba väljakujunenud seltskond, paljud ei vaata sellele hästi. Aga ma saan siin tõsise suhtlemiskooli, ma juba kuulsin head kommentaari:"You talk to everything, what moves." Kahjuks ei saa ma sellega nõustuda, sest tihti lugu ei suhtle ma inimestega, kellega tegelikult rääkida tahaks. Mingisugune kompleks ikka veel, pole probleem, saab lahendatud.
Seltselust veel nii palju, et eelmine nädal käisin neli päeva järjest väljas, tore oli, pealegi ega need päris peod ei olnud, laupäeval oli näiteks spontaane filmiõhtu nelja inimesega. Film High Fidelity oli päris huvitav, mind enam ei huvitagi, kuidas mehed mõtlevad, rikub illusioonid ära. Ma tahan oma naiivse ettekujutuse säilitada, sry... See nädal on meil pikk, pikk puhkus, neli päeva siis. Ei tea, mida ma ettevõtan, võibolla läheme Ardennidesse, Belgia prantsuse osa, kus veel päriselt on mingit loodust säilinud, kui nii, siis võib kindel olla, et näete siin varsti pilte, peaksingi vist rohkem pilte üles panema...

Viimasel ajal pole midagi eriti juhtunud. Mul käis ema külas, iga õhtu tahtis ta juba kell 9 magama minna.... Seega oli mul äärmiselt üksluine nädal, kuna välja eriti ei saanud. Kuigi jah reedel käisin väljas, selle eest, et oma nägu näitasin, sain tasuta koti ja lõhaõli. Päris nii lihtsalt see muidugi ei käinud, aga nalja sai palju, rootslased olid purjus, kuna peol pakuti tasuta alkoholi, kui mina sinna jõudsin, siis alkohol juba maksiks...grrrrr. Aga nalja sai nende jälgimisega juba palju, eriti see osa, kus nad tänaval tüdrukuid veenma hakkasid, et need samade flaieritega, mille eest meie olime juba oma tasuta nänni saanud, sisse läheksid. Kujutage ette, kui sinu juurde tuleksid kolm mitte kaniet inimest sellise sooviga..Kusjuures me leidsime lõpuks kuus inimest, kes olid nõud sisse minema :D.
Käisin veel itaalia õhtul ning korraldasin oma kodus Eesti õhtu koos verivorstide ja kiluvõileivadega see on ikka hämmastav kui palju nende viimastega tööd on...pool tunnikest vähemalt. Eesti õhtul mängisin oma masendavat Eesti muusikat ja noh rahulik õhtu oli.
Ja see vist ongi lühidalt minu eelmisest nädalast kõik. Jättes kõrvale fakti, kuidas ma ema vale rongi peale vedasin ning piletita sõidu eest trahvi sain. Oleks kontrollör inglise keelt rääkinud, siis ma oleks vaielnud, aga hollandi keeles vaidlemine pole minu tugevaim külg veel... Kuigi ühes loengus sain juba pooltest asjadest aru, ma olin siiralt imestunud. Ent hõisata pole vaja, tänane ajaloolise geograafia loeng jäi küll väga segaseks, ja gis-i ma isegi ei näita enam oma nägu. Aga arvestades fakti, et ka belglased seal ei käi, ei tunne ma ennast väga süüdi.

Nii nüüd positiivsetest asjadest siin:

• Sõbrad, kes mu tuju siin enamasti heaks teevad- inimesed nagu Christina, Helena, Anna, Michal, Marco ja Alex. Hämmastav, kui ruttu võib endale selliseid inimesi leida.
• Ujumine, ma olen muutunud ujumissõltlaseks, võibolla aitab kaas fakt, et ma ei pea ujulasse jõudmiseks kasutama kahte erinevat ühistransporti ning see on tõesti ainus asi siiamaani, mis odavam siin. Ja jooksmine on ka tore..
• Minu armas tuba, koos kahe toreda majakaaslasega (üheksast).
• Muusika, kuna mul on nüüd arvuti, kuulan muusikat rohkem kui kunagi varem
• Sõbrad Eestist, hämmastav, aga ma olen avastanud kui toredad mõned neist ikka on, ja ma suhtlen nedega rohkem (põhiliselt täna nendele viljatutele msnis istumistundidele). Krista on ikka parim, aitab alati minu muredega, Marily pakub alati negatiivseima variandi välja :D.
• Jalgratas, ja sellega sõitmine, ma armastan seda, et ei sõltu ühistranspordist ja jalgrattaga sõitmine on tore, eriti kui kogu liiklus käib jalgratturite järgi...
• Pubides käimine, mulle meeldib istuda toredate inimestega pubis võtta paar puuvilja õlut ja tunda ennast mõnusalt.
• Suvaliste erasmkustega suhtlemine, see on nii lihtne, sa näed uut inimest ja sa lihtsalt hakkad temaga suhtlema, oleks see igal pool nii lihtne
• Hollandi keel, mul on kindel kavatsus õppida seda rääkima, sellepärast võtan osa ka hollandikeelsetest loengutest
• Loengud, mõned on huvitavad, kui ma aru saaks lõpuni, mida õps ajaloolises geograafias räägib....ja arvuti ained on siin ka kasulikud- kartograafia arvutis ja gis, praktikumid kestavad mõlemad 4 tundi, aga mulle meeldib, et ma tõesti õpin neid programme kasutama, kuigi raske on
• Üks tore belgia tudeng, kes minuga suhtleb, ta on ka enamvähem ainuke....
• Ja kindlasti on siin veel palju toredat nagu päikesepaistelised nädalavahetused, õpimine, ma pean hakkama teaduse lugemist nautima, parim viis on sisendada, et see mulle meeldib!!!!

Niisiis sellest on juba natukene möödas, aga jah läinud neljapäeval oli meil aines ekskursioon. Läksime kõige pealt loodusesse- heheee. See tähendab eramõisaparki- ja tõepoolest see on siin Ida-Flandrias üks ainsaid kohti, kus veel midagi rohelist kasvab. Kusjuures kõik on istutatud. Aga noh oleks tahtnud rohkem aru saada, kuidas pargi omanik, kes on mingi 80 ja pole kunagi maastikuplaneerimist õppinud, seletas perspektiividest ja muust. Kusjuures võis tõesti märgata, et tegu hästi kujundatud pargiga. Koomiline oli veel see, kui ma küsisin assitendilt (sest ega õppejõud mulle midagi ju loomulikult inglise keeles ei tõlkinud), mis oli siin enne kui riik nii linnastunuks muutus, siis sain tõsiselt nõutu näo, millest võis välja lugeda küsimust, millal see veel oli. Veel oli lahe jälgida seda, kui assistent loetles mulle kaardilt rohelisi saarekesi, mis veel alles jäänud on. Kusjuures nii huvitav on kohalike maastike taustal vaadata, kuidas erineb geograafia õpetamine Belgias ja Eestis. Eestis on meil tohutult loodust, seega keskendame tähelepanu erinevatele metsatüüpidele, putukate alamliikidele, sellist materjali on meie aines rohkesti. Siinset õppeplaani uurides ei leidnud ma ühtegi vastavat ainet, mis on ka loogiline arvestades fakti, et siin ei ole väga palju puutumata loodust (kui üldse). Seega belgias õpivad nad, kuidas kujundada maastiku- väga naljakas termin eesti mõistes, meie ei kujunda maastikku, vähemalt mitte loodus maastiku, see on meile verega kaasa antud, et kui maastik on kujundatud, siis see pole enam loodus. Siin aga pole muud võimalust. Ka rõhutakse siinses õppesüsteemis rohkesti GIS-ile ja muudele arvutisüsteemide ainetele. Võibolla on see ainult selle kooli eripära, aga kuna Genti ülikool on Belgias kõige arvestatavama geograafia teaduskonnaga, siis eeldan, et see annab ilmet kogu riigile. Samuti Eestis on ka Tartu geograafias rohkesti loodusteaduslikke aineid. Aga selleks, et näha, kuidas meie riigi maakate ning loodusolud mõjutavad geograafia õpetamist ning teadvustada, et nad seda teevad, pidin ma välismaale minema. See on hea, et suudan näha nüüd nii paljude asjade taha, mid amuidu oleks pidanud iseenesestmõistetavaks.

Aga jätkates ekskursiooni teemal, siis veel üks huvitav asjaolu, mis ma Belgia kohta teada sain, siin on ikka palju tööstust, poleks ealeski arvanud, eriti kuna tegu on Belgia ühe vanimalt asustatud piirkonnaga, Gent ja Brugge on tõsiselt vanad linnad. Aga Gentist lõunas on tõsiselt suured tööstusalad, nagu meie Ida­Virumaa. Ja suured radioaktiivsed väljad, õõvastav, hea, et ma Genti lõunaosas elan. Muide see pidi olema ka koht, kus rikkamad inimesed elavad- nii, et ma olen tõsine rikkur tegelikult- hehe. Tegelikult see vist kehtib rohkem nende väikeste (20 000) satellitkülakeste kohta. Külapersüektiiv on tõesti paigast nihkunud siin. Aga Genti põhjaosa pidi olema rohkem töölisklassi elamurajoon, samuti on seal türklaste linnaosa, peab sinna minema ja pilte tegema. Ja noh seal on ka palju probleeme, kuna sadam tahab laienda, see aga tähendab osadele inimestele ära kolimist ja noh, protestid ja kujutate ise ette..

Veel käisime külas „Small Russia“- Venemaa jõuab mulle ikka igale poole järgi. Küsisin muidugi, miks nad seda küla niimoodi nimetavad. Vastuseks sain, et seal pole eriti arenenud infrastruktuur, majad on väikesed, tööstus ligidal ning nad valivad alati vasakpoolseid. Ent samas, Venemaa praegu ja vasakpoolsed, arusaam Venemaast kui kommunismikantsist on lääne maailmas ikka äärmiselt juurdunud. Samas pärast seda iseloomustust, muidugi on see sarane sellele, mida meie mõtleme Venemaast, lisaks faktile, et Venemaa on meie jaoks nagu suur karu, kes meid alla neelata üritab, tekkisid mul mõtted, et samahästi võiks selle küla nimi olla Small Estonia. Arvan, et belglaste jaoks poleks vahet, üks Ida-Euroopa kõik. Kusjuures inimesed siin ei tea isegi, kus Eesti asub. JA GEOGRAAFID EI TEA SEDA. Vabandust väljenduse pärast, aga mida krdit nad siin õpivad siiski?? Aga noh samas mõeldes meie kursusele, siis ma siiralt kahtlen, et nemadki oskakasid öelda, kus asub Moldova või Rumeenia. Aga noh sain pakkumiseks, et Eesti ausb kuskil Poola ligidal, võibolla piirneb ka Valge-Venega. Mis meie jaoks on muidugi harjumatu, sest me defineerime ennast ikka ja alati läbi Soome ja Põhjamaade. Ka mina tunnen rohkem lähedust soomlastega kui näiteks lätlastega. Soomlastega on meil ühine iidne ajalugu, lätlastega lähi ajalugu. Hämmastav kui kaugele võivad juured edasi minna ning too iidne ajalugu meid mõjutada.

Kummaline ja samas mitte nii kummaline on, et alles siin märkad mõningaid eestlaste eripärasid. Me oleme ikka tõesti külm rahvas :D. Näiteks enamus kirjutavad sõnumi alla Hugs või Kisses, mina seda ei tee, sest mul pole harjumust Eestist. See ei ole ju tavaline, et ma kirjutan Eestis sõnumi alla „musid sulle“. Kõik, mis inglise keeles tundub normaalne, on eesti keeles kuidagi naljakas. Samuti saan siin olles aru, kui konservatsiivsed eestlased ikka on, kohtasin siin näiteks meest, kes tegeleb sotsiaaltööga, no mõelge ise, kui tavaline selline vaatepilt Eestis võiks olla. Sattusin tõsiselt vaimustusse, sest tüüp seletas mulle, kuidas ta soovib aidata tesimelisi narkomaane, ma tõesti imetlen inimesi, kes midagi teiste heaks teevad. Tema aga ütles, et siinmail ei ole sotsiaaltöö ebapopulaarne ja paljud mehed õpivad seda, milline vahe. Loodan, et ka Eesti kunagi sinnamaani jõuab.

Hakkan aina enam tajuma meie kultruui, sest kui ise selle keskel elad, siis sa ei kahtle ega esita isegi selle kohta küsimusi, miks asjad nii või teistmoodi on.

Eile oli meil väike erapidu koos rootslaste ja belglasega. Kusjuures neli tüdrukut ja teema oli....poliitika. Poliitika Prantsusmaal, EU karistuspoliitika, sain palju palju targemaks selles valdkonnas. Üks rootsi tüdruk on jõudnud oma elu jooksul juba õppida Saksamaal, Prantsusmaal ja nüüd siin. Oleks mina ka nii spontaanne, aga asjad muutuvad, ma luban teile. Aga päris lahe on see, et enamus siinsetest inimestest on tõesti targad ja laia silmaringiga, seega on neilt nii palju õppida.

Aga paar asja, mis ma Eestist igatsen on, et eestlased tajuvad näiteks kui ma räägin laulust 1905 ja Wikmani poistest, kummaline, aga selle lauluga tuleb mul alati meelde palju hilisem Wikmani poisid. See on selline teema, mida ei saa lahti seletada, seda peab lihtsalt ise tajuma. Samamoodi nagu ma võin kirjeldada, mis tunne mind valdab Eesti looduses, aga ikkagi ei saa ma seda täpselt üle anda. Ja eestlased on ikka liiga ükskõiksed oma maa väärtuste suhtes, näiteks kallid inimesed, meil on suurepärane kliima, LÕPETAGE VINGUMINE, tulge elage kuu aega Belgias, saate aru, mida ma mõtlen (loe siin sajab „natuke“). Pealegi ma olen ju talvefriik. Ja muidugi meie võrratuvõrratu loodus, varsti teen siia teema, kuidas me õppeekskursioonil käisime ja nägime „real piece of Belgian nature“.

Tänase fantastilise päeva üks osa õhtust möödus mingis Genti lähedases „küla (väike küla on nende jaoks 20 000 inimest) bussipeatuses friikartulid süües. Et, mis siis juhtus? Juhtus kartograafia arvutis ja GIS- hollandi keeles. Esimene oli veel okei, mitte, et ma nii palju aru oleks saanud, aga noh selle talus ära, kestis ka ainult tund viisteist mintsa. Aga teine..oii appi ma pole kunagi nii lähedal olnud loengus magamajäämisele. Ja tõesti ainult minu suured jõupingutused suutsid selle ära hoida. Iga 15 sekundi järel jõnksatas mu pea ja ma tuletasin endale meelde, et see jätaks minust veidi halva mulje, kui ma magama jääks. Siis tuli päästerõngas, paus, mille käigus Maarja tormas ummisjalu kohviautomaadi poole, ja ma ei joo kohvi NEVER!!! Nii et kujutage ette, kui masendav olukord oli. Kaasaaitas ka muidugi fakt, et ma jällegi polnud maganud eriti. Ja ka see, et mitte krditki ei saanud aru. Teine loengu pool oli juba normaalsem, keeleliselt ma sain aru noh ütleme poolest isegi, aga see ei aidanud sisulisele mõistmisele kaasa. Mõningate belglaste küsitlemise tagajärjel sain aru, et minu probleemid polnud keelelised, ka nemad ei saanud mitte mõhkugi aru. Nii, et tore siis, tuleb kõvasti kõvasti vaeva näha. Vähemalt suutis cappuchino mind ülejäänud loengu üleval hoida. Ja veel, kuidas saada hollandi keele mürgitust, mine välje koos belglastega, ole ainus võõrkeelne tudeng seal, garanteerin, et tunned ennast tõelise seltskonnahingena.

Täna vaatasin üle kuu aja telekat. Ja ma absoluutselt ei tundnud puudust sellest varem, võibolla, kun a sisuasin oma vaba aega ülimalt mõttekalt msnis. Ehk siis aeg, mis enne kulus telekavaatamisele, muutunud siin kasulikuks õppimise või raamatulugemise ajaks. Ja muidugi ärgem unustagem seda pubides käiku, mille ma täna vahele jätan. Gentis pidi 300 pubi olema, ma olen endest vist ainult viite näinud. Kõik on vähemal või rohkemal määral mõttetud, kuna muusika on ülimalt vali ja hiljem lõnhad nagu tuhatoos, aga seltskonna pärast lähen ma ikka ja jälle sinna ja siis me seisame seal väljas pubi ees :D ma olen ikka kõva pidusteja mis? Parim hobi, seista väljas pubi ees.

Eile sainj päeva komplimendi-„sinu ainus viga on see, et sa tüdruk oled“. Kusjuures tegemist ei ole gei mehega. Aga eks ma siis pea leppima oma vigadega. Arvan, et teen siia millalgi ka inimeste iseloomustamise lehekülje, õnneks ikka eesti keeles, et nad aru ei saaks, kuidas ma neid sõiman, mõnedest on mul pildid ka.

Ja veel eilsest, ma tegin oma osturekordi 64 eurot toidupoes. Ma ikka olen osav, kusjuures suur osa sellest läks alkoholi peale, oii kurat ma olen joodikuks muutunud, aga see on ju poole aasta peale eksju? Ja võibolla peaksin kirjutama ka oma eilse päeva säravast algusest. Nimelt oli mu ratas katki, dünamo esialgu kukkus lihtsalt ära, siis ma panin ta valesti tagasi ning seejärel õnnestus mul teel rattaparandusse (iroonia) see kodarate vahel üldse puruks sõita. Kusjuures kõige parem on see, et enne olin juba ükskord paranduses käinud, aga neil oli liiga palju inimesi seal. Ja siis käisin veel kaks korda, kus ma löögile ei pääsenud, niisiis otsustasin minna kohale täpselt kell 8. See oli tõesti fantastiline kogemus, arvestades, et olin magama läinud kell kolm, mitte eriti kainena, ja väljas ladistas sadada. Ning enne mind oli seal juba kaks inimest ootamas. Ja see töökoda tehti lahti alles 15 mintsa peale kaheksat, niisiis viisteist kaunist minutit vihma käes, mm nauding. Töökoda oli ka vahva, siin tähendab see seda., et nemad annavad sulle tööriistad, sina ise parandad ratta. Mul oli nii tore seal nõutu näoga seista. Aga noh pärast seda kui omanik uue dünamo kohale seadis, oli juba ok.

Ja nüüd veel natukene nendest põnevatest hollandikeelsetest ainetest, mis mul siin on. Ajalooline geograafia ei olnudki nii hull, sain aru küsimusest Wat is lanmdscaap, aga okei, sellest saavad kõik aru. Aga tänane loeng oli hullem. Kusjuures eriti raske on konsenteeruda, kui lonegud on võõras keeles ja sa saad healjuhul 20 prossu aru. Ja kui sul veel nii põletavad asjad meelel mõlguvad nagu minul. Loeng oli maastiku kujundamine ja planeerimine ning selle jooksul saime slaididel näha väga huvitavaid graafikuid, millest ma mitte mõhkugi aru ei saanud, sest mulle meenutasid nad pigem meie campuse plaani kui midagi maastikuga seotut. Aga, kes teab, meie campus on ka ju maastik? Igaljuhul oli seal illustratsioon, kus olid peal S1, S2, S3, F1 jne. Ja tunni lõpus ütles professor hollandi keeles, et järgmine nädal loengut ei toimu, kusjuures me ei saanud midagi aru, jumal tänatud, et ma ühe õpilase käest küsisin. Ehk siis järgmine nädal on meil ekskursioon. Sellest ma pole siiamaani aru saanud, et mida ma peaks teiste ainetega tegema, mis mul sellel nädalal on? Ütlema neile, et sry ma lähen sinna ekskursioonile? Ja eksursioone on meil mitmetes ainetes. Aga noh, kui ma mingi hollandikeelse loengu kaotan, pole nagu suuremat muret eksju, aga prakse ma ei saa vahele jätta ja juhuslikult on mul üks järgmine neljapäev. Loengute süsteem töötab siin üldse hästi. Ühe tüübi kolmesse loengusse olen ilmunud, üldse peaks tal see nädal olema 4 loengut, ühesse ma seega ei läinud, Ja Murphy seaduses, too oli ainus, mis toimus. Ehk siis, esmaspäeval passisin kaks korda ukse taga, väga lahe tunne oli, pärast lugesin interneti süsteemist, et teisipäeval oli postitatud teada, esimene loeng järgmine nädal, vaat kui tore. Sellest sian ma ka ise seal seistes juba aru. Teisepäeval otsustasin, et ma tüübi loengusse enam ei ilmu, kuna oli Erasmuslaste Welcome day ja mul oli parematki teha, kui ukse taga passida ja mis ma pärats teada saan, LOENG TOIMUS! Seega täna vedasin ennast uuesti sinna ukse taha ja loengut ei olnud, lucky me. Homme peaks ka loeng sama tüübiga olema, kas ma lähen sinna passima?

Natukene ka Erasmuslaste Welcome dayst. Algus oli igav, siis oli linnaekskursioon, kahjuks ma ei kuulnud midagi, mida giid rääkis, kuna ma kuulaisn selle asemel hoopis ühte teist tüüpi, arvatavasti oli see jutt ka huvitavam. Aga õhtu oli lahe. Saime tasuta söögi, nautisin puuvilju, kuna need on kõige kallimad siin ju. Ja siis oli laul kaks pudelit veini. Aga õnneks, kuna me oleme väga kavalad, siis suutsime teiselt laualt nelja peale veel kaks pudelit veini varastada. Ja siis läks lõbusaks juba.

See on vist mu elu pikem postitus siia, ma parem lõptan enne kui kõik endast ära räägin.

Ps me mõtlesime Susiega välja, kuidas mulle igaveseks selge mälestus Belgiast jääks: ma pean lapse saama, siis on mul midagi igavesti Belgiast meenutada.
Eilne päevanael-oksendmine on kultuuriline tegevus ja sellised sõnad nagu pohmakas ja süda on paha tuleb tingimata hollandi keeles selgeks õppida.

Täna oli päris tore päev Antrwerpenis. Mis siis vahepeal juhtunud on ka? Suurt ei midagi kui ma aus olen. Ainult üks pidu (ma ise ka ei usu, et nii vähe), ainult üks test (kui kahju). Sellest veel, et otsustasin hollandi keele teise taseme kursuse ka valida, nii et varsti räägin seda keelt nagu midagi.

Ajaa siiski on midagi kirjutada. Rääkisin üks päev nimelt poistega teemal, kuidas nemad näevad Eesti tüdrukuid. Kuna nad midagi Eestist eriti ei teadnud, siis piirdusid nad lihtsalt Ida-Euroopa tüdrukute iseloomustamisega. Päris huvitav oli kuulata, sain teada, et me oleme nende arust julgemad, isegi kohati pealetükkivad, lõdvema püksikummiga (näiteks Itaalias pidavalt üheöösuhe olema tüdrukule väga häbiväärne ning nad üritavad seda iga hinna eest varjata ja reeglina ei tee seda ka, minule üllatus, arvasin, et on vastupidi). Kusjuures kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis on sellisel stereotüübil isegi ilmet. Sest me tõesti oleme julged, põhjustatud ka tõenäoliselt sellest, et Eesti mehed ei ole. Ka itaalased on seda viimast osavasti ära kasutama õppinud, sellepärast pidavadki Itaalia mehed meile nii palju peale minema ja veel muidugi komplimentide pärast. Enda puhul ei saa ma sada protsenti nõustuda, sest võibolla olen ma siiski natuke läbilugeva loomuga (vauu poleks arvanudki, et ma kunagi jõuan järeldusele, et ma siiski veidi inimestest aru saan, aga ma enamasti siiski mõistan, mis liiki mehega tegu on ja kui tõsiselt teda võtta), kuigi ei saa eitada, et komplimendid on siiski mõnusad aegajalat, viitab nõrkusele ma tean (Margus oma idamaade filosoofiaga).

Lisaks nendele huvitavatele faktidele sain teada, et Slovakkia mehed pidavat olema kõige truudusetumad mehed Euroopas, hea teada, üks mu sõber siin on slovakk. Ainult ma juurdlen selle üle, kuidas sellises uuringus andmete kogumine käib?Veel seda, et Saksamaal on täiesti võimalik, et mees jääb lapsega koju, väga harv nähtus Eestis, Slovakkias täiesti võimatu.

Aina rohkem hakkavad välja paistma kultuuride vahelised erinevused ja seda on huvitav näha. Ajaa veel üks fakt, sain teada, et mul on ungari aksent, mis ühe allika kohaselt pidavat väga kole olema, teisele allikale aga meeldis.

Ja veel, võibolla pean ma varsti enesetappu kaaluma, kuna ei saa suurest süütundest enam elada, sest Ioan süüdistab mind, kui ta testi ei läbi. Sellise koormaga juba ei ela eksju :D. Ma tahtsin juba asja ära teha, sest ma ei usu, et ta testi läbib, aga tema natuke veel loodab, eks lootus sureb jah viimasena.

Tagasivaade ehk juubel

Uskumatu, aga täna saab juba kuu aega minu siinviibimisest. Mis siis selle ajaga juhtunud on? Paljugi, mäletan veel, kuidas ma siia saabusin oma suurte pakkidega, mitte kedagi tundes. Nüüd on mul juba tekinud ümber väga toredaid inimesi. Kui välja jätta see, et olen veidi külmetunud, on mul väga tore. Ma tean, et ma kahetsen seda lauset mõnedel halbadel hetkedel, aga tõsiselt mul vist pole ammu nii tore olnud. Eestis on ka tore, aga teistmoodi, kuidagi rahulikumalt, siin läheb iseseisvamalt pöörasemalt. Ja mulle ju uued asjad meeldivad. Mulle meeldivad uued inimesed, uued kogemused. Ma tean, et saan siit elu jaoks palju vajalikke kogemusi, olen juba mõned hankinud. Siinsed olud panevad su inimestega suhtlema, kodus on sul oma sõpruskond ja ükskõik kui piiratud see ka poleks, sa siiski ei lähe tundmatute nägudega suhtlema. Siin sa näd peol inimest, tutvustad ennast. Ma olen mitme inimesega niimoodi suhtlema hakkanud, absoluutselt varem ei tundnud ja need on ka toredad inimesed. Loomulikult on ka siin inimesi, kellega ma paremini läbi saan, on inimesi, kellega tahan suhelda, aga mingil põhjusel veel ei julge, loodan, et muudan ennast, et ma enam ei kahtleks. Siinsed olud on pannud mind ka asjadele Eestis teistmoodi vaatama. Ent siiski ükskõik, kuidas ma ka ei mõtleks, ei suuda ma ettekujutada, et oleksin Eestis ühe kuuga nii palju uusi tuttavaid leidnud. Siin on kõik alguses üksi, seega neil kõigil on see kiiks, et nad justkui vajavad sind. Sellest on kahju, et kui ma Eestisse tagasi tulen, siis mu tuvusringkond päriselt ka kahaneb. 1 kuu siin ja 20 aastat Eestis, vauuu.

Muidugi on mul siingi aegajalt masendus, eks näiteks Krista teab, ju ma lihtsalt olen depressiivne inimene, aga Michael üritab mulle pidevalt oma „egal“ (saksa keeles suva) filosoofiat peale määrida. Ma juba vihkan seda sõna, aga võibolla õnnestus, mõnus oleks vahelduseks mitte asjadest nii palju mõelda, mitte nii palju kahelda ja põdeda.

Mis on selle blogi juures positiivset, ma võin kirjutada ükskõik mida ja kirjutada siinsetest kohalikest kõiki halbu asju, kuna nad ei saa nagunii sellest aru. Aga ma arvan, et panen siia ka mõne inglise keelse blogi, kuna näiteks Anna avaldas soovi, minu blogi lugeda. Mis mul uut on, ma olen siin tõsiselt sportlikuks muutunud :), muidugi kaks kilomeetrit joosta pole veel mingi hull sport, aga siiski, pole ammu nii palju ennast liigutanud. Lisaks käin veel basseinis, plaan on nagu kaks korda nädalas käia (teisipäev, neljap.), aga millegipärast leian ma alati neljapäeval, et mul on midagi paremat teha, laiskus noh. Ja muidugi prioriteedid peavad ikka paigas olema, kas pidu või ujumine, loomulikult pidu. Aga näiteks loobusin täna peole minemast, kuna ma pean õppima, nüüd ma õpingi, fotograafiat :D. Muide avastasin, et mul polegi läpakas Photoshopi ja mul pole õrna aimu, kuidas seda siia saada, kuna piltide vähendamisjärgne tervaustamine on tõeliselt vajalik asi minu meelest.
Homme lähen Bruggesse, juba iga nädalane traditsioon, kui nii edasi läheb olen oktoobri lõpuks kõik vähegi suuremad linnad ära näinud- ikkagi linnagoegraaf ju, mitte et ma siis suudaksin mingeid olulisi ülestähendusi linnastruktuuri ja muu kohta teha.Ja võibolla külastan linnu ka sellepärast, et loodust neil siin nagu väga palju ei ole. Ja krt kaks kõige vajalikumat asja siin:raha ja aeg, kaovad kuhugi musta auku. Aga ma vist olen seda juba maininud.

Eile suutsin oma kulinaarsete katsetustega käivitada tuletõrjealarmi. Räägib minu kokandusoskustest ainult head, kas pole? Tegelikult, kui asja nüüd pehmendada, siis arvestades fakti, et köögis pole ei aknaid ega ventilatsiooni, siis ei pidanudki ma väga palju selleks tegema. Kugi tuleb mainida, et pärast tuletõrje alarmi käivitumist murelikult ringi vaatasin, muutusid mu kartulid küll pisut ülemäära krõbedaks.

Nii nüüd lähen juba kolmandat päeva järjest peole, krt ma peaks hoopis õppima, aga noh kunagi teen seda niikuinii, las siis parem olla nii kaua pidu kui saab. Täna oli mul Annaga pannkoogiõhtu, mille käigus suutis Anna ka tõmmata laulud minu philipsist arvutisse, nüüd ma naudin muusikat, jeeeeeeeee!!

Nüüd väike ülevaade pidudest, üleeilne oli tõsiselt hea, itaallased (mehed) tegid süüa. Jutuks tulid sellised anomaaliad nagu see, et ma joon söögi kõrvale PIIMA, mitte vett. Mind suudeti üllatada pika diskusiooniga marihuaanast, mille lõpus tüüp oli tõsiselt mures juba oma imago pärast, et mida ma temast küll võin arvata?

Eilne pidu oli igavam, peo tõsine katsumus oli mõelda välja teemasid, mida ühe teise tüübiga rääkida, noo apppi ei suutnud mina nii palju teemasid pakkuda. Väheamalt saan hea koolituse smalltalkis.

Veel ühest imelikust kohalikust kombest- põsemusid ja täiesti võõrad inimesed musitavad siin üksteist. Esimest korda, kui selline veider anomaalia minuni jõudis, pidin ma küll väga ehmunud näoga olema, nähes endale lähenemas mingit inimest, mõtlesin ma alguses, et ta tahab mind kallistada, aga ei hoopis põsemusi. Heh veider.

Väikesi meenutusi eelmisest nädalast. Itaalia mehe arusaam sõprusest:“Yeah I had one friend. I said to her no shitty things like love and friendship, just fucking, OK. And she said yes, now we are friends.“

Nüüs selle nädala juurde. Kuhu kaob kogu raha????? Vastake mulle palun, ma lihtsalt ei mõista, kuhugi mõistetamuatusse paika on kadunud kolme nädalaga 300 euri??? Vist on nii palju. Noh vähemalt on see kaks korda vähem kui mõnel teisel. Tegin väikse arvestuse ja leidsin, et nüüd tuleb alustada kampaaniat 30 euri toidule nädalas. Muidu pean tõepoolest silla alla kolima. Jaaah nüüd te naerate, 30 euri tundub tõesti suur raha, aga noh ma käin ntx sparis ostan kolm asja ja voila 9 euri!!!! Nii, et ühesõnaga tuleb jätkata ravioolide söömist, söönud neid juba kolm päeva jutti, vähemalt on odav.

Okei siit blogist vist tundub, et mu elu polegi enamat kui toit, tegelikult te väga ei eksigi, ainus suur nauding minu elus, jeah. Noh tegelikult on muidugi teine „nauding“ ka hollandi keel. Ik hou van Nederlands. Kõige rohkem meeldib mulle ikkagi mõte suurest testist. Aga vähemalt on tänu hollandi keelele minu päevad sisustatud. Muidu oleksin ju teinud midagi nii hullu nau otsinud endale töö. Aga nüüd, nende kuue loengu kõrvalt, mis ma endale võtsin, tundub, et vist esialgu ootan natuke tööga, võibolla ma olen hale, aga ärgem jätkem kõrvale fakti, et kõik need huvitavad loengud, nagu kartograafia arvutis, on hollandi keeles ja kogu inf on üleval minervas. Üks õppejõud küsis mult, kas ma tean, mis on minerva, mina küsisin, on see geograafia osakonna sekretär? Tegelikult on see nende arvutisüsteem, mis muidugi on ainult ja ainult hollandi keeles. Mitte, et ma sinna ligi saaksin, kuna mina passwordi, mis normaalselt oleks pidanud saabuma juba kaks nädalat tagasi, pole ikka veel saabunud. Ma arvan, et pean arvutikeskusesse helistamisest tegema oma hobi.

Täna oli tore päev, tüüpiline turisti päev Brüsselis, pildistasime, otsisime kõige odavamat söögikohta ja hiljem valisime välja kõige kallima kohviku.Ehk siis suure võileiva eest maksin ma vähem kui kakao eest. Belgia riiki ma ka petta ei saanud, mitte et ma üritanud poleks.Aga sellegipoolest, ma ei taha asju ära sõnuda, aga ma arvan, et mulle hakkab siin meeldima. Inimestega on huvitav rääkida, mõned tänased teemad näiteks- mustlaste olukord Slovakkias, kas surmanuhtlus tuleks keelustada, kas kliimasoojenemist mõjutavad looduslikud või inimtegurid (mille juures Maarja oma sõnavaraga tõsiselt hätta jäi, kohe näha, et olen rohkem inimgeograaf), milline oleks minu ideaalne pulm ja arstide raskest olukorrast Saksamaal. Kusjuures, mis mind kõige rohkem imestama paneb on, et kõigi nende teemade kohta oskasin ma midagi öelda. Kuskil tuleb ka minu suunitlus- kõigest midagi, mitte millestki eriti täpselt, kasuks. Veel üks asi, olen ainete valimisega tõeliselt hädas, ma nimelt ei suuda otsustada kas kuus ainet siin, pluss üks Eestis on liiga palju? Noh ma loodan, et ma ainult õppimisele ei pea pühenduma, vaid leian aega ka pidustmiseks.

Mul on interneti võõrutus, kolmas päev läheb juba- külmavärinad on juba tekkinud. Tegelikult ei suuda ma kuidagi lani võrku arvutit ühendada ja keegi ei oska mind aidata ka. Nüüd jäid kõik intervjuud Ly teha, sellest on mul kahju.

Ma olen tegelikult natuke vihane. Sain just teada, et ma olen ikka hirmus räpane olevus. Miks? Sest mul läks söögitegemisega kaunis kiireks, nimelt ei osanud ma ette aimata, et mikroahi soojendab toitu 15 minutit!!!! Ei tea, tõenäoliselt tegin jälle midagi valesti. Igaljuhul ei jüudnud ma taldrikut ära pesta ja muidugi oli vahepeal üks naine jõudnud majaperenaisele kaevata. Kusjuures irooniliseks teeb loo see, et see naine teadis väga hästi, et see on minu põhjustatud „kaos“ ja see sama naine on juba kaks õhtut järjest mulle oma tervet elu kurtnud. Uuh mõned inimesed on ikka salakavalad. Minule märkuse tegemine oleks tema jaoks muidugi liiga raske olnud, hoopis kergem oli minna kümme maja edasi. Jaah inimesed!

Veel pole ma praegu eriline itaalia meeste fänn, kuna mu pinginaaber otsustas äkki, et tema istub hoopis ühe teise tüübiga ja nüüd istub Maarja üksi jehaaa!

Neeh nüüd ma sain teada, et see on hoopis omanik, kes üritab üürilisi omavahel tülli ajada, jeeiii, millised toredad suhted. See naine, kes oma elust mulle rääkinud on, on ikka tore, nagu ma alguses kahtlustasin. Ja krt nüüd ma tean, et põhjus, miks ma netti ei saa on kaablis, mitte modemis, mitte minu läpakas ja mitte minu oskustes arvutiga töötamisel. Krt, mida ma kõike läbi juba ei proovinud ja, mida ma ei installeerinud. Ja siis see omaniku mees oma jutuga, see peab töötama, see ei ole võimalik, et kaabel on rikkis. Usu veel inimesi.

Eile sain teada, et fresh food ei tähenda Belgias mitte puuvilju nagu arvata võiks, vaid meie take away osakonda. Ehk siis lootsin, et satun puuvilja turule, aga kus sa sellega.

Loogiline järeldus postituste peale on vist, et ostsin lõpuks kaabli ja olen jälle õnnelikult interneti seltskonnas, kallis internet oled mu ainus ja kõige armsam sõber. Krt ma tekitan endal juba külmavärinad, ma kõlan juba nagu mingi it nohik, kellel elu pole või siis nagu Marily :D. Ma valin selle teise variandi palun.

Täna oli päris tore päev. Suutsin:

• Petta Belgia riiki- seda on tõesti lihtne teha, ma säästsin rongi pileti eest tervelt 5 euri. Korda läinud päev järelikult.
• Välja peilida, et me ei olegi aninus, kellel siin oma kutti ei ole (üks tüdruk on veel J), ma hakkasin juba lootust kaotama.
• Teada saada, miks wifi ei töödanud- siin on kaabelühendus. Seda ma veel ei tea, kuidas lani käivitada, aga äkki kunagi ma saan oma interneti?? (Muide kaabel on parajasti nii pikk, et ulatub seinast kraanikaussi, jeah, nii et siis teate, et kui ma msnis istun, kükitan oma oma arvutiga parajasti kraanikausis, tõeliselt mugav lahendus ma leian.
• Näha ookeani, ma pean sinna tagasi minema, et ujuma minna, täna veel ei tohtinud, aga ülehomme ma võin juba ujuda!!!!!

Selleks, et ma kogu aeg toidust ei kõneleks (aktuaalne teema ikkagi ju) ma kirjutan ühtteist ka oma hollandi keele tundidest. Ma ei kujuta ette, kas me tõesti nüüd vähem kui kuu aja pärast peaksime olema suuteliselt selles keeles rääkima. Praegu oskan ma öelda, kes ma olen ja kutsuda inimesi enda juurde. Kui see inimene, keda ma parajasti enda juurde kutsun, peaks minu hääldusest aru saama ja juhuslikult jaatavalt vastama, siis ei oska ma küll enam midagi öelda, aga noh, mis seal ikka. Tegelikult ma võiks praegu selle asemel hoopis hollandi keelt õppida, mitte kurta, et ma seda ei oska, eksju? Igaljuhul teisel tüdrukul Eestis hakkab hollandi keeles selline tore aine nagu fotogrammeetria. Mina tema asemel kaaluksin küll enesetappu, aga tema paistab päris normaalselt sellesse suhtuvat. Mina veel õnneks ei tea, kui suurel määral ma pean käima hollandikeelsetes tundides ja kui palju on mul inglisekeelset iseseisvat tööd. Õnneks on mul üks aine lausa terviklikult inglise keeles, koos arengumaade tudenitega. Õppejõu kommentaar: „Enamus tudenitest ei tule sellisest jõukast riigist nagu Eesti.“- heheeeee, mina ja rikas? See on vist küll siin maal ainuke koht, kus ma ennast rikana tunnen.

Tänase päeva (tegelikult juba eilse) naelu oli kohe mitu. Kõigepealt nägin musti boksereid vannitoa põrandal, siis nägin poksereid ühikakaaslase jalas (päris imelik on, kui jõuad koju ja sulle tuleb vastu peaaegu alasti ühikakaaslane J) ja siis nägin köögis savu suitsu. Seda ma kahtlustasin kogu aeg lõhnade järgi, aga nüüd ma vähemalt tean. Kes teab, mis toimub nendel kuue meeste pidudel???

Igaljuhul nüüd ma olen juba õnnelikult oma praeguses toas. Ainukene probleem on see, et kuskilt pole näha ühtegi wifi teenuse pakkujat (uuh jälle jamamine). Aga muidu on mu tuba lahe!!!! Ja eelmist omanikku ma lausa armasatan, sest mu toa teevad eriti kauniks tema jäetud tolmuimeja, triikraud, mikser, aurutaja, pesuvahendid, nõud jne. Ta tahtis mulle isegi telekat ja külmkappi jätta, aga seal rääkis omanik midagi, nii et neid ma siiski ei saanud. Aga ma olen ikka väga õnnelik. Ma ei suutnud midagi paremat selle tüübi jaoks välja mõelda, kui kinkisin talle puuvilju ( health teraphist ikkagi) J.

Tuju on jälle hea, oma koduigatsusest olen enamvähem üle saanud, eks see tuleb ja läheb. Nüüd olulisest ehk paar olulist asja, mis mulle ühika üleandmisel ütlemata jäeti:

• Soe vesi tuleb ja läheb, loogikat pole ma veel avastanud, köögis on see kogu aeg, vannitoa kraanis peaaegu mitte kunagi ja dušši all, noh ütleme, et väga hea on avastada, kui oled pea ära šampoonitanud, et soe on sedakorda jälle kadunud.
• Internet tuleb ja läheb, kordaks sama lauset. Eriti mõnus on see muidugi juhul kui oled blogis pika jutu maha kirjutanud ja noh edasi mõistate vist ise. Seepärast teen nüüd postitusi wordis. Muide see on ka põhjuseks, miks mul on üks jutt postitatud kaks korda.
• Mu ühikanaabrid on päris veidrad- nad korraldavad kuue mehe erapidusid kell 12 öösel. Nad siiamaani ei ole välja mõelnud, et kuuajased mustad nõud kraanikausis võiks ära pesta.
• Kanalisatsioon haiseb päris kõvasti ning kuna minu toas on kraanikauss, mis ei tööta, aga haiseb ( omapärane funktsioon kraanikausile, kas te ei leia), siis haiseb ka minu tuba, kui ma akna kinni panen. Aknet peaks ma tahtma kinni panna näiteks põhjusel, et elan suure tee ja raudtee kõrval, aga eks müraga harjub ära, eksju???

Paar päeva tagasi viisin ma teid natuke eksiarvamusele, Genti ülikooli geograafia raamatukogu ei ole pettumus. Ma vahtisin raamaturiiulit nagu karu meepotti ja ainus tõrvatilk oli fakt, et üle kolme raamatu laenutada ei tohi. See ei ole võimalik, valida neist ainult kolm raamatut, OLGE NORMAALSED!!!! Siin on kümneid raamatuid linnageograafia teemal ja mul pole ürna aimugi, millised neist minu baka töö koha pealt kõige kasulikumad oleks, sest ma vaikselt olen leppinud faktiga, et kõike ma läbi lugeda ei jõua. Ja pealegi hvtavad mind osad teemat bakast hoopis rohkem. Kusjuures irooniline on, et vaatamata raamatute rohkusest ja nendest, mis ma läbi sirvisin, ei leidnud ma, et kegi oleks kirjutanud linna visuaalsest küljest, eks vist peab linnaökoloogia leppima. Aga praegu on tunne, et kasvõi ainult loeks, et kõik need raamatud läbi vaadata jõuaks.

Song for the moment: Anathema- forgotten hopes.

Hetke ülesanne: Mõelda välja kuidas Philipsist laulud arvutisse saada.

Ps varsti panen siia ka mõned pildid Gentist.

Igavleva inimese päevik

Päevad muutuvad aina venivamaks. Nüüd, kus kõik administratiivsed protseduurid on selja taga, tahaks juba midagi asjalikku tegema hakata. Koolini on aega veel kuu. Hmmm, raamatukogus päevad läbi tšillimine ei tundu ka kuigi ahvatlev mõte. Kõige hullem on, et kui palju laiselda, siis tundubki aeg nii tühine- üks päev, mis ma ikka teha jõuan. Täna näiteks jõudsin ma käia poes ja siis „vahelduseks“ linna peal. Vähemalt pole ma mitte kunagi nii palju päevi järjest nii palju kõndinud, ma arvan. Linn on küll ilus, aga üks asi hakkab juba vaikselt pinda käima, miks siin kõik linnaosad peavad nii krdi ühte moodi välja nägema? Esiteks teeb see orienteerumise väga raskeks, teiseks ei ole siin huvitav Kõndida, miks minna linna teise otsa, kui sa võid sama näha siin. Üldiselt võiks ma hakata tegelema oma baka tööga, aga no krt ei viiiiiiitsi.

Eile oli meil esimene hollandi keele tund ka, jehaaa kolme tunni pärast ei kuulunud hollandi keel enam mu eriliste lemmikute hulka. See ei kõla ja seda on krdsi raske hääldada, ps hääldus pidi veel lihtne osa olema. Seega ootan põnevusega kuu aega hollandi keele tunde, mil päevas ainuke tegevus ongi kolm tundi hollandi keelt. Ma arvan, et ma vist kirjutan õppejõududele, et nad varem minu tunniplaaniga peale hakkaksid.

Mul juba hakkab kõrini saama, et mul pidevalt internetiga probleemid on.

Täna sai mul kõrini sellest, kui räpane mu ühikakaaslane on, seega pesin osad tema nõud, mis olid kraanikausis tõenäoliselt vedelenud üle nädala, võibolla ka rokem, ära. Võibolla olen ma liige hea inimene, sest vaevalt, et talle midagi sellega seoses kohale jõudis, aga ma lihtsalt ei taha inimest sõimama minna, pealegi pole teda vist isegi hetkel kohal. Muidugi sellest, kui hea inimene ma olen, annab märku see, et ma teile temast taga räägin.

Igaljuhul Genti raamatukogu oli pettumus. Mina ootasin, et Gent on ikka nii suur ülikool, et mina tulen kuskilt Ida-Euroopa sügavustest ja kukun istuli siinse raamatute valiku ees, aga tühjagi. Fotograafiast polnud siin ühtegi raamatut, mida oleksin tahtnud, enamus olid pärit aastastatest 90 ja varem. Inimgeograafia alaseid raamatuid polnud ka nii palju nagu võiks eeldada, arvestades et siin on geograafia osakond ja tugev maastikuuurimiskoolkond. Siiski leidsin ühe fantastilise raamatu- linnageograafia, peamiselt kirjutatud Inglismaa põhjal. Kahjuks on see ainult kohal kasutuseks ja selle leidmisek pidin ekslema kuskil maaalustes käikudes. Aga arvan, et hakkan seda nüüd peatükkide kaupa lugemas käima.

Tänase päeva nael oli ikkagi registreerimine Genti linna elanikuks. Kõigepealt otsisin ma pool tundi taga õiget maja. Kohtasin ühte abivalmis tüüpi, kes mind enda juurde kohvi jooma kutsus, kusjuures tüüp juhatas mulle ikka vale maja kätte. Lõpuks leidsin õige koha, selleks tuleb minna vanadekodust mööda, politseijaoskonna juurest pöörata ümber nurga, siis natuke käia ja voila, seal see ongi. Ja siis tuli välja, et ei mina pean ikka kesklinna registreerima minema. Minu brošüür ütles küll midagi muud aga noh see selleks. Igaljuhul peale esimest septmebrit tulevad politseinikud kontrollima, kas ma ikka elan seal, kus ma väitsin end elavat. Siis, kui üik hästi läheb, ja mind kümne päeva pärast ühikats välja pole visatud, saan ma alles legaalseks. Lihtsam oleks kohe olnud öelda, et ma lasin oma sovieetlikust konnatiigist jalga ja taotlen asüüli J

Täna sai mul kõrini sellest, kui räpane mu ühikakaaslane on, seega pesin osad tema nõud, mis olid kraanikausis tõenäoliselt vedelenud üle nädala, võibolla ka rokem, ära. Võibolla olen ma liige hea inimene, sest vaevalt, et talle midagi sellega seoses kohale jõudis, aga ma lihtsalt ei taha inimest sõimama minna, pealegi pole teda vist isegi hetkel kohal. Muidugi sellest, kui hea inimene ma olen, annab märku see, et ma teile temast taga räägin.

Igaljuhul Genti raamatukogu oli pettumus. Mina ootasin, et Gent on ikka nii suur ülikool, et mina tulen kuskilt Ida-Euroopa sügavustest ja kukun istuli siinse raamatute valiku ees, aga tühjagi. Fotograafiast polnud siin ühtegi raamatut, mida oleksin tahtnud, enamus olid pärit aastastatest 90 ja varem. Inimgeograafia alaseid raamatuid polnud ka nii palju nagu võiks eeldada, arvestades et siin on geograafia osakond ja tugev maastikuuurimiskoolkond. Siiski leidsin ühe fantastilise raamatu- linnageograafia, peamiselt kirjutatud Inglismaa põhjal. Kahjuks on see ainult kohal kasutuseks ja selle leidmisek pidin ekslema kuskil maaalustes käikudes. Aga arvan, et hakkan seda nüüd peatükkide kaupa lugemas käima.

Tänase päeva nael oli ikkagi registreerimine Genti linna elanikuks. Kõigepealt otsisin ma pool tundi taga õiget maja. Kohtasin ühte abivalmis tüüpi, kes mind enda juurde kohvi jooma kutsus, kusjuures tüüp juhatas mulle ikka vale maja kätte. Lõpuks leidsin õige koha, selleks tuleb minna vanadekodust mööda, politseijaoskonna juurest pöörata ümber nurga, siis natuke käia ja voila, seal see ongi. Ja siis tuli välja, et ei mina pean ikka kesklinna registreerima minema. Minu brošüür ütles küll midagi muud aga noh see selleks. Igaljuhul peale esimest septmebrit tulevad politseinikud kontrollima, kas ma ikka elan seal, kus ma väitsin end elavat. Siis, kui üik hästi läheb, ja mind kümne päeva pärast ühikats välja pole visatud, saan ma alles legaalseks. Lihtsam oleks kohe olnud öelda, et ma lasin oma sovieetlikust konnatiigist jalga ja taotlen asüüli J

Asjad, millest ma Belgias puudust tunnen:

• Puder, uskumatu, aga neil ei ole sellist asja- ja mina mõtlesin, et ma hakkan tervislikult toituma
• Leib- oli oodata, kõige tumedam asi, mille ma leidnud olen, on umbes sepiku värvi, aga ilma seeemneteta
• Piim, mis ei seisaks jaanuarini
• Tööstuskaupade poed, appi leidsin linnast ühe koha, kus tekke ja patju müüakse, seegi juhatati mulle kätte, pärast selgus, et mul polnudki tekki vaja, supermarekteid meie mõistes neil pole
• Raha, ikka see peamine, vaese idaturisti tunne on kogu aeg, eriti siis kui hindu vaadata, Aldi(ala meie säästukas) on tore koht, Spar enam pole.
• Meri, kuigi ma sellele veel mõelnud pole, siis ma tean, et ma hakkan igatsema
• Linad, siin on madratsikatted, mis neil viga- näiteks fakt, et madratsikate peab olema täpselt selle suurusega, mis madrats ehk siis kuna mina kolin ära seitsme päeva pärast, siis ei osanud ma endale kuidagi madratsikatet osta, eriti tore oli see, et ka omanik andis mulle vale suurusega madratsikate
  
  

Asjad, mis on siin hästi

• Miljonid pagariärid, ma tean, et seda lauset hakkan ma kahetsema, sest minu näol on tegemist inimesega, kes neist jumala eest ükskõikse näoga mööda ei või minna
• Linn ise, ei mingeid suuri paneelikaid, majad on armsad hubased ja mmm ma naudin seda linna, madalhoonestus ruulib, pole isegi klaaskuppleid eriti või pole ma neid üles leidnud.
• Rattasõbralik ja ratast läheb siin vaja, sain minagi oma, seitsme käiguga tervelt J
• Tudengid, oo see on tudengite linn, neid on siin igalpool ja palju ja ülds palju erinevaid inimesi, inimesi igale maitsele.
• Šokolaadipiim, üks geniaalne leiutis, tiramisu magustoidud on ka head
• Rongid, kuna ma elan raudtee vastas ja näen iga 15 mintsa järel rongi täpselt oma aknast möödumas, ei saa ma seda mainimata jätta, elaks ma Tallinnas sellises kohas, oleks juba ammu vedru välja visanud, kuna siinsed rongid on olulised kiiremad ja oluliselt vaiksemad

Eks ma täiendan seda nimekirja veel kindlasti, ma loodan, et plusspunkte tuleb lõppeks rohkem J