Tagasivaade ehk juubel

Uskumatu, aga täna saab juba kuu aega minu siinviibimisest. Mis siis selle ajaga juhtunud on? Paljugi, mäletan veel, kuidas ma siia saabusin oma suurte pakkidega, mitte kedagi tundes. Nüüd on mul juba tekinud ümber väga toredaid inimesi. Kui välja jätta see, et olen veidi külmetunud, on mul väga tore. Ma tean, et ma kahetsen seda lauset mõnedel halbadel hetkedel, aga tõsiselt mul vist pole ammu nii tore olnud. Eestis on ka tore, aga teistmoodi, kuidagi rahulikumalt, siin läheb iseseisvamalt pöörasemalt. Ja mulle ju uued asjad meeldivad. Mulle meeldivad uued inimesed, uued kogemused. Ma tean, et saan siit elu jaoks palju vajalikke kogemusi, olen juba mõned hankinud. Siinsed olud panevad su inimestega suhtlema, kodus on sul oma sõpruskond ja ükskõik kui piiratud see ka poleks, sa siiski ei lähe tundmatute nägudega suhtlema. Siin sa näd peol inimest, tutvustad ennast. Ma olen mitme inimesega niimoodi suhtlema hakkanud, absoluutselt varem ei tundnud ja need on ka toredad inimesed. Loomulikult on ka siin inimesi, kellega ma paremini läbi saan, on inimesi, kellega tahan suhelda, aga mingil põhjusel veel ei julge, loodan, et muudan ennast, et ma enam ei kahtleks. Siinsed olud on pannud mind ka asjadele Eestis teistmoodi vaatama. Ent siiski ükskõik, kuidas ma ka ei mõtleks, ei suuda ma ettekujutada, et oleksin Eestis ühe kuuga nii palju uusi tuttavaid leidnud. Siin on kõik alguses üksi, seega neil kõigil on see kiiks, et nad justkui vajavad sind. Sellest on kahju, et kui ma Eestisse tagasi tulen, siis mu tuvusringkond päriselt ka kahaneb. 1 kuu siin ja 20 aastat Eestis, vauuu.

Muidugi on mul siingi aegajalt masendus, eks näiteks Krista teab, ju ma lihtsalt olen depressiivne inimene, aga Michael üritab mulle pidevalt oma „egal“ (saksa keeles suva) filosoofiat peale määrida. Ma juba vihkan seda sõna, aga võibolla õnnestus, mõnus oleks vahelduseks mitte asjadest nii palju mõelda, mitte nii palju kahelda ja põdeda.