Selleks, et ma kogu aeg toidust ei kõneleks (aktuaalne teema ikkagi ju) ma kirjutan ühtteist ka oma hollandi keele tundidest. Ma ei kujuta ette, kas me tõesti nüüd vähem kui kuu aja pärast peaksime olema suuteliselt selles keeles rääkima. Praegu oskan ma öelda, kes ma olen ja kutsuda inimesi enda juurde. Kui see inimene, keda ma parajasti enda juurde kutsun, peaks minu hääldusest aru saama ja juhuslikult jaatavalt vastama, siis ei oska ma küll enam midagi öelda, aga noh, mis seal ikka. Tegelikult ma võiks praegu selle asemel hoopis hollandi keelt õppida, mitte kurta, et ma seda ei oska, eksju? Igaljuhul teisel tüdrukul Eestis hakkab hollandi keeles selline tore aine nagu fotogrammeetria. Mina tema asemel kaaluksin küll enesetappu, aga tema paistab päris normaalselt sellesse suhtuvat. Mina veel õnneks ei tea, kui suurel määral ma pean käima hollandikeelsetes tundides ja kui palju on mul inglisekeelset iseseisvat tööd. Õnneks on mul üks aine lausa terviklikult inglise keeles, koos arengumaade tudenitega. Õppejõu kommentaar: „Enamus tudenitest ei tule sellisest jõukast riigist nagu Eesti.“- heheeeee, mina ja rikas? See on vist küll siin maal ainuke koht, kus ma ennast rikana tunnen.