Täna sai mul kõrini sellest, kui räpane mu ühikakaaslane on, seega pesin osad tema nõud, mis olid kraanikausis tõenäoliselt vedelenud üle nädala, võibolla ka rokem, ära. Võibolla olen ma liige hea inimene, sest vaevalt, et talle midagi sellega seoses kohale jõudis, aga ma lihtsalt ei taha inimest sõimama minna, pealegi pole teda vist isegi hetkel kohal. Muidugi sellest, kui hea inimene ma olen, annab märku see, et ma teile temast taga räägin.

Igaljuhul Genti raamatukogu oli pettumus. Mina ootasin, et Gent on ikka nii suur ülikool, et mina tulen kuskilt Ida-Euroopa sügavustest ja kukun istuli siinse raamatute valiku ees, aga tühjagi. Fotograafiast polnud siin ühtegi raamatut, mida oleksin tahtnud, enamus olid pärit aastastatest 90 ja varem. Inimgeograafia alaseid raamatuid polnud ka nii palju nagu võiks eeldada, arvestades et siin on geograafia osakond ja tugev maastikuuurimiskoolkond. Siiski leidsin ühe fantastilise raamatu- linnageograafia, peamiselt kirjutatud Inglismaa põhjal. Kahjuks on see ainult kohal kasutuseks ja selle leidmisek pidin ekslema kuskil maaalustes käikudes. Aga arvan, et hakkan seda nüüd peatükkide kaupa lugemas käima.

Tänase päeva nael oli ikkagi registreerimine Genti linna elanikuks. Kõigepealt otsisin ma pool tundi taga õiget maja. Kohtasin ühte abivalmis tüüpi, kes mind enda juurde kohvi jooma kutsus, kusjuures tüüp juhatas mulle ikka vale maja kätte. Lõpuks leidsin õige koha, selleks tuleb minna vanadekodust mööda, politseijaoskonna juurest pöörata ümber nurga, siis natuke käia ja voila, seal see ongi. Ja siis tuli välja, et ei mina pean ikka kesklinna registreerima minema. Minu brošüür ütles küll midagi muud aga noh see selleks. Igaljuhul peale esimest septmebrit tulevad politseinikud kontrollima, kas ma ikka elan seal, kus ma väitsin end elavat. Siis, kui üik hästi läheb, ja mind kümne päeva pärast ühikats välja pole visatud, saan ma alles legaalseks. Lihtsam oleks kohe olnud öelda, et ma lasin oma sovieetlikust konnatiigist jalga ja taotlen asüüli J