esimene päev

Ilm siin on sügiseselt värske ehk siis 10 kraadi ja ajuti lakkamatu vihmasadu, aga ma ei kurda. Mu jope pidas isegi seekordsele katsumusele, tund aega laus vihmas, vastu. See oli siis kui ma enda arust sammusin hostelli poole, kuid tegelikult suutsin kõndida linna serva- jajah ja ma tahan veel geograaf olla.Normaalse hinnaga söögikohta ma siit veel ei leidnud, tundus, et 10 euri peaks sind juba vaimustusest kiljuma panema- nii odav. Ja mina veel alguses ei tahtnud lasta spagettide eest 4 euri maksta, kuna lootsin midagi odavamat leida! Püha naiivsus ja lihtsameelsus. Ja heaolu ühiskond ruulib täiega, minu eksirännakute ajal oli enamus söögikohti kinni, ühes oli lõuna, kaks ei töödanud esmaspäeviti, üks enam ei olnud avatud ja teine veel ei olnud avatud. Positiivne. Seega leidsin, et minu vapustavalt hekas lahenduseks on Aldi- poekett. Mis siinsete hindade kohta siis öelda, maiasmokal on siin hea elu, kaheksa magusat saiakest ntx maksis alla euri, šokolaadikreem, suur purk ligi 10 krooni, piimajook oli ka suhteliselt odav ja muidugi hallitusjuustud on siin odavad. Aga liha on kallis, mina sain 1.49 eest mingid vorstid, mis isegi ei maitsenud hästi. Üldiselt tundub, et peaaegu kõik käivad siin väljas söömas, selline lett nagu take away koos salatite ja muude staffidega puudus täiesti, aga vüibolla oli see aldi viga. Aga aitab hindadest ja söögist.

Kirjutaks parem sellest, kuidas vahel veab. Ma ei taha muidugi õnne ära sõnuda, aga see hostel, mis mul lõpuks õnnestus kinni panna on nagu elu armas koht. Esiteks tuli omanik mulle rongijaama vastu. Teiseks tuli välja, et nemad teevad Genti ülikooli tarbeks brošüüre. Whoo to me, sain suhteliselt normaalse kaardi, samuti sain teada, kus asub geograafia osakond. Ilmnes, et mu hosteli lähedal. Täpselt nagu on lähedal ka tuba, mida pidin vaatama minema, tegelikult samal tänaval. Ma veel ei tea, kas ma võtan selle toa, aga oleks hullult mugav variant, kuigi jah, hind pole just kõige odavam ja kesklinna on ka maad ja rongid sõidavad lähedalt mööda ja üldse vigun ma liiga palju. Aga veel hostellist. Ma olen ainuke elanik. Omanik andis mulle maja võtme, eriti lahe oli siis kui ma tagasi tulin ja asusin mõistatama milline krdi uks võiks kuuluda hostellile. Mingit nime seal ei olnud, maja nr ma ka ei mäletanud ja järjestikku oli umbes kümme ust. Ma mõtlesin, et kas tõesti ma siis nagu üritan igasse lukku võtit toppida ja noh tõele aru andes nii ma tegingi. Õnneks ükski omanik mind sissemurdmises ei süüdistanud. Igal juhul üritan uuesti rääkida kui vaha koht see hostel ikka on, mul on oma ette vannituba, kööginõud, tonnide viisi rätikuid, suur abieluvoodi, teekeetmisvahend ja loomulikult igati abivalmis omanikud sinna otsa. Kas võiks veel paremat tahta? Aga nüüd ma lõpetan, võibolla kommenteerin pärast veel tuba ka.