Kaili tungival soovil ma siis kirjutan siia jälle.
Mis uudist? Eile käisime Leuvenis Lenaga. Lahe oli. Kuigi ilm oli belgialikult vesine/kesine. Meil on juba uus väljend, ilm on nagu Belgias. Filosofeerisime selle teema üle ja leidsime, et meile tõsiselt meeldib talv Belgias, there is something about it, you even dont notice that autumn has changed tio winter. Aga Leuven on väga ilus linn. See on kohati naljakas, et majad sarnanevad Gentile, aga atosfäär ja lõppmulje on hoopis teistsugune, ma arvan, et mulle meeldib Leuven rohkem. Leidsime isegi ühe mõnusa varjatud aia, täisti rohtu kasvanud, salaaed tuli meelde. Mõtlesin, et kui elaksin Leuvenis, siis kindlasti käiksin seal tihedalt, see oleks nagu minu salajane nurgage. Ja veel leidsime ühe mõnusa hubase kirku, see oli ainult minu jaoks hubane, aga mis sellest. Ja kõige populaarsem kohake meie jaoks oli vaieldamatult jõuluturg. Soe jõulutunne tuli sisse kohe. Tutvustasin Lenale meie jõulukultuuri lahutamatut osa, glögi, kahjuks siin nad ei pane sinna sisse rosinaid ja pähkleid, aga glögi on igal minu jõuluõhtul olemas. Avastasin veel, et neil Portugalis ei ole ei jõhvikaid ega pohli ja veel tuhat muud asja. Nii naljakas, meil on samas kõik asjad olemas, mis siis et imporditud. Ja vastukaaluks sellele arvamusele, et eestlased on hukas ja joovad nii palju, siis meie vähemalt ei tarbi uimasteid nii palju!!!!! Lõunamaades on tõsiselt tavaline, et ülikooli ajal kõik vähemalt proovivad neid. Ja mida ma kuulsin, miks mõned inimesed otsustasid Belgiasse tulla, uimastite pärast!!!!!!!!!!!!!! Ma olen ikka loll ja naiivne, aga mitte ühtegi korda ei mõelnud ma seda. Aga noh neil inimestel on ikka prioriteedid paigas, nii tore, et on selliseid inimesi. Noh mis siis ikka, uimastitesse ma lihtsalt ei suuda eriti tolereerivalt suhtuda.
Õhtul oli Leuvenis veel ilusam, kuna kõik tuled põlesid, Eestis midagi sellist juba ei näe. Gentis ka mitte kahjuks, neil on ainult mingid kuused. Sealt saime ka idee, kuidas päästa Belgia riik. Kuna Flandria tahab Walloniast lahku lüüa, aga Flandrial endal kuuski ei ole, siis arvan, et tegu on piiavalt tõsise argumendiga, et nad ümber mõtleksid.
Edasi läksime veel Brüsselisse taaskord tulesid vaatama, Lena jaoks olulised asjad jõulumeeleolu loomiseks. Ja jumal tänatud, et läksime, see oli ikka tõsiselt tõsiselt ilus! Ma isegi unustasin oma märjad jalad ja külmatunde (väljas oli 1 kraad sooja ja mina olin talvemantliga, aga noh krdi märg on). Jah, panen millalgi ka pildid üles, siis näevad ka teised seda ilu, aga seal seista oli ikka midagi enamat.
Ausalt öeldes ei meenugi mulle midagi enam, millest kirjutama peaksin. Eelmine nädal oli kuidagi igav, õppimist palju, ja kuidas mulle käivad närvidele kaardid. Miks on vaja mul neid joonistada, aga sellest mõni teinekord.
Kusjuures selline nupuke veel, et kui siia tulin, ei uskunud ma, et siit päriselt sõpru leian. Pidasin seda nagu õppimisperioodiks, harjutuseks, kuidas inimestega suhteid luua. Leidsin, et võin teha kõike, kuna lasen siit jalga. Nüüd ma ei tea, need inimesed ei ole veel sõbrad, aga potensiaalsed kandidaadid igaljuhul. Ja ma eelistan sellist olukorda sellele ajutisuse tundele, mis ütleb, et ära näe vaeva, lased niikuinii siit jalga. Kui me hakkaks kogu aeg sellele mõtlema, et mõned suhted võivad olla ajutised, siis ei oleks me kuskil õnnelikud. Ja tõesti võibolla on rumal võtta siinseid inimei tõsiselt, aga ma ei saa sinna parata, ei tea, kas tahaksingi. Võibolla on valus neist lahkuda ja siis võin ennast süüdistada, et miks ma üldse lasin kedagi endale ligi, aga ei usu, et kahetseksin. Ainukene üllatus on see, kas nemad ka nii minust arvavad, aga kui uskuda ühte inimest Eestist, siis see polegi oluline.
Ja ma ikka ei kujutanud päriselt ette, mis see erasmuse periood on, kui siia tulin. Hakkan tagantjärele mõtlema, millisena ma elu siin üldse ettekujutasin või miks ma siia tulin. Aga sellest mõni teine kord.