Peaks mainima, et Eestis on tore. Ei tea, kas see on ka seotud sellega, et olen endale lopuks puhkust lubanud, aga kohe palju parem on olla. Ja mis puutub enda kohale mahtumisse, siis ma kuidagi tunnen, et sobitun taitsa hasti veel siia. Samas tunnen ma ka, et ma olen muutunud, ikka heas mottes. Ma vaga vaga loodan, et see muutus on jaav ja mitte luhiajaline, arvestades, et uks positiivne naitaja on fakt, et mulle ei lahe teiste inimeste arvamused enam nii palju korda. Rohk sonapaarile enam nii palju, mis naitab, et tood on endaga ikka vaja veel teha. Samas ma tunnen, et minu Eesti elust voib vormuda taiesti rahuldav ja onnelik periood. Igaljuhul mulle tundub, et olen sinna rahul olemisse ikka palju lahemale joudnud kui varem. Aga muidugi on veel palju samme ees ja ma loodan, et samasugune areng jatkub ka jargmine aasta, tahaksin moningad asjad taiesti selja taha jatta. Kusjuures ma isegi ei tunne, et Eesti mind kuidagi vaga ahistaks voi sunniks mingisse vormi, pigem ma isegi tunnen, et mulle meeldib see mina, kes ma siin olen, rohkem. Kuigi olgem ausad, too liigub USA-s kiiremini ja areng sellesmottes on ikka tohutult tormilisem. USA keskkond sobib erialaliseks enesetaiendamiseks, sest see on stimuleeriv, sobralik, toetav jne. Eestis on liialt keskmes raha ja teadusringkonnad keskenduvad sellele, kuidas uksteisega konkureerida, mitte kuidas teha koostood- Nouka igand, nagu mulle oeldi. Loodame, et see ka muutub. Aga jah, teistsugusem tunne on, kui Belgiast tagasi tulles, sest Belgias tundus mulle, et olin seal juba loonud sellele elule lahedase, mida ma hetkel igatsesin, samas oli see koik ajutine ja mul polnud oskusi, et Eestis sarnast momenti tekitada. Nuud aga tundub, et olen USA-s ikkagi paris palju pingutanud ja labinud tule ja vee, ning Eestis tundub koik palju lihtsam, arvestades, et mul on naiteks siin sotsiaalne vorgustik olemas. Ma muidugi annan endale aru, et oige pea saab see jallegi iseenesestmoistetavaks. Ega inimesed siis oska pikalt rahul olla, eriti mina, pusimatu hing, nagu ma olen. Mul on juba tulnud uusi ja pooraseid ideid oma tuleviku teemal, nii et eks naeb, mis saama hakkab. Samas on hetkel ikkagi koige olulisem pingutada pool aastat nii kuidas jaksan, et Madisonist midagi kaasa votta. Prioriteedid paigas..Madison on oppimiskeskkonnana super, ja ma ei motle ainult profesionaalses mottes, vaid ta on tulnud kasuks ka minu kui indiviidi arengule. Kuigi, mul tihti on olnud USA-s ikkagi suhteliselt raske, siis ma ei usu, et ma peaksin kahetsema, sest see, mis ma sealt kaasa votan, on palju suurem kui mingi kirjalik too, see on elukogemus, oleks vist koige oigem oelda.

Jah see aasta on olnud ka suhteliselt keeruline, aga samas ka arendav. Mul on tunne, et ma arenen uha lahemale sellele inimesele, kes ma olla tahaksin. Kuigi madalseisuhetkedel tundub, nagu sammuksin paigal. Kuigi arenguga tekib ka see moment, et sa avastad uha uusi ja uusi asju, millega peaksid tegelema. Minu koige suurem katsumus saab olema aru saamine, et taiuslik elu ei ole voimalik, tapselt nagu taiuslik mina. Aga ikka ju nii tahaks, et onn olekski jaav seisund, et saaks olla kogu aeg onnelik. Aga samas onne ja rahulolu vahel on ainult uks ohuke piir, minu meelest. Asi, mida mina hetkel otsin on sisemine rahu ja koiksuse tunne, tunne, et ma olen tervik.

Nagu naete, on mul veel eesmarke jargmiseks ja ulejargmiseks aastaks.

Viimane hommik Madisonis. Natuke veider tunne, Eesti justkui tundub midagi kauget ja kui ma motlen oma korteri peale Eestis, siis kohe uldse ei taha mote uhendada mind ja seda maailma seal. Eestisse tulemine on mingismottes valjakutse. Teate ju seda tunnet, kui sa leiad, et oled muutunud, aga siis lahed ja vormid ennast jalle mahtuma sellesse puzzle tuki kujulisse auku, kus sul varem nii mugav oli. Olen seda vist kord juba oelnud, et kui muutuda tahad, siis pead seda tegema oma argikeskkonnas, siis muutub keskkond ka. Mind siiski huvitaks, kas on voimalik tulla valjastpoolt tagasi ja mahtuda muutununa ka sellesse sinu kujulisse auku universumis. Ma tundsin, et peale Belgiat see justkui ei olnud voimalik, Belgia muutus Eestis ainult kaugeks unenaoks, see, kes ma seal olin, oli Belgia mina. Tekibki kusimus, kas ma toesti muutusin seal nende poole aasta jooksul voi oli tegu lihtsalt lootusega. Ma ei tea, ennast on raske hinnata, oled teemas liiga sees, sind on raske hinnata, teised on teemas liiga vahe sees. Ma ei tea, miks ma nii palju ihkan muutumist, aga mulle tundub, et muutused on minu jaoks areng, muutused on viis paranemise poole, muutused on elutarkus, mis vaikselt saabub. Ja vastandlikult nii monelegi, uritan mina muutused kaasata ka positiivsema maailmavaate suunas.

Hetke muusika: Alender "Ja kuigi veel"

ilmutusi Madisonist

Motlesin, et nuud oleks oige aega raakida natukene lahemalt kohast, kus ma siin maandunud olen. Nimelt Madison, Wisconsin ja, mida ma nende kuude jooksul teada olen saanud.

Niisiis Wisconsin on piimaosariik, mis mulle kui juustusobrale taitsa meeldib. Monus juustuvalik on siin kull, kahju ainult, et juust uldiselt nii kallis on, kuigi peaks mainima, et siin on ta odavam kui Eestis. Samas huvitav on asjaolu, et siin ei ole siiski kohupiima.

Madison on Wisconsini suuruselt teine linn Milwakuee jarel. Kuid tegelikult on ta minu meelest suur kula. Kuigi inimesi on siin 200 000 siis tundub mulle justkui oleks siin eramud ritta laotud ja kuidagi jah, kula mulje jatab. Toenaoliselt on pohjus ka selles, et kesklinna osa on siin ulivaike, praktiliselt uks ostutanav, suur kirik ja ongi koik. Selles mottes on ta ikka stereotuupiline USA, et koik suuremad poed asuvad valjaspool linna voi siis suburbias. Kusjuures mitte ainult poed, ka paremad restoranid, kino jne. Autokultuur on lihtsalt Ameerikasse nii sisse kodeeritud. Kuigi raagitakse, et Madison on ulimalt hea uhistranspordiga linn USA kohta. Lisaks on siin monus jalgratta kultuur ja jalgrattaga on toesti vaga monus liigelda. Aga jah linnake ise on uks paras suburbia igal pool. Naljakas on moelda, et ukski normaalne Ameerika pere siin ei ela korteris. Veelgi enam, reeglina ei ela ukski normaalne pere ka uhekordses majas. Millal saad aru, et oled Ameerika eluga harjunud?- kui sinu korval asuv pisike kahekordne maja tundub sulle kuurina voi aiamajakesena. ja ma ei tee nalja. Majad on hiiglasuured Eesti mottes. Uldse on siinne eluolu vaga paarielule ja perekonnale keskendatud. Naiteks kasvoi poevalik ei soosi vallalisi, toiduained on grandioossetes pakendites, samamoodi on vallalistel raske endale normaalset elamist leida, kui nad just ei taha tudengitega uhes majas elada, mis arvestades tudengite elukombeid ei tohiks kull uhegi ule 30 aastase unistus olla.

Madison on Metsiku Laane kohta ullatavalt liberaalne. On utlus, Madison on tukike taevast, mis on umbritsetud reaalsusega. See reaalsus on siis ulejaanud Wisconsin osariik (v.a. Milawkee), mis on selgelt kristlik ja konservatiivne. Umbes 99% MAdisoni inimestest valis Obama. Nagu ma juba varem mainisin on see ka geisobralik linn ja peab mainima, et olen siin toesti kohanud rohkem geisid kui oma elus, mis on siis 4, ilmselgelt pole ma oma elus vaga palju geisid kohanud…..:D. Kusjuures veider on, et ma isegi tunnen kergelt vooristust kohati kogu selle vasakpoolsuse keskel,k eriti kui marksistlikud geograafid raakima hakkavad, kuidas kapitalism on paha jne jne. Ebavordsus uhiskonnas ei alanud mitte kapitalismiga. Kusjuures vastukaaluks koigile meie parempoolsetele, USA-s on astmeline tulumaks!!! Uks peamisi eeskujusid Eestile on teatavasti USA ja enamik poliitikuid raagib, kuidas me peaks USA seadusi ja maksususteemi jargima ja USA-d peetakse monusalt parempoolseks ja individualistlikuks, sahh teile Eesti poliitikud.

Madison on toidusobra unistus. Siin on sadu erinevate made restorane ja toit on hea, kuigi ma pole veel vaga palju valjas soonud. Paraku nagu mainitud juba, asuvad enamik paremaid ja odavamaid kohti suburbias ja on ligipaasetavad autoga voi siis tunni aja tagant kaiva bussiga.

Madisonis on uks USA suurimaid turge iga nadala laupaeval. Utleme nii, et turu labikaimiseks kulus minul ule tunni aja.

Madison on ulikooli linn, uliopilased moodustavad vist umbes veerandi linnaelanikest. Ja ulikool pakub selliseid voimalusi, millest ma unistanud ka pole. Toon valja need, mis mulle parasjagu meelde tulevad. Koos uliopilasstaatusega antakse sulle tasuta spordiklubi kaart, sul on voimalus oma arvutiga iga kell tasuta parandusse minna, sa saad kusida nou toenaoliselt igal alal, alati toimub palju uritusi, raamatukogususteem on super, muide Madison on vist ainuke ulikool USA-s, kus on geograafia raamatukogu eraldi ja siia on voimalik tasuta tellida raamatuid kogu maailmast! Lisaks meeldib mulle ulikooliga uhendatud matkaklubi, mis pakub vorreldes meie oma EGSNiga ikka vorreldamatult paremaid voimalusi, tosi kull siin on ka liikmemaks, aga noh kui selle eest on voimalik, mis tahes ajal tasuta kasutada kanuusid, sustasid, matkavarustust jne, siis ma ei virise. Uritusi toimub ka iganadal ja tegevused varieeruvad sustamatkadest, magironimisest kuni rantsoelu maitsmiseni. Muidugi pole ma just ulipalju saanud osa votta oma tiheda graafiku ja ohukese rahakoti tottu.

Vahest aitab seekord, ma siiski tahan, et inimesed magama ei jaaks….

feeling wonderful

voibolla kui ma seda piisavalt kaua endale kordan, siis jaan seda uskuma voi veelgi parem, tunnengi ennast suureparaselt. Kui tervisehadad kallale hiilivad, siis seda ikka korraga. Nimelt on mul viimasel ajal vererohuga probleeme olnud. Ma isegi ei maini seda, et kui ma pusti tousen, siis tombab silme eest mustaks, aga lisaks sellele vaevlesin umbes nadal aega pideva peapooritusega, lisaks oli tunne, nagu oleks pidevalt pilves. Milleks midagi tommata eksole. Kahjuks erinevalt monendest loomeinimestest, kes pilves oleku ajal uliproduktiivseks muutuvad, ei tundnud ma, et selline olek aitaks kaasa post modernistlike teoste lugemisele, millegiparast sulasid tekstiread rohkem kui ukskord kokku. (samas on mul kohati tunne, et postmodernistid ise pidid kull kirjutamise ajal pilves olema, aga ilmselgelt ei ole ma isegi uimas nii filosoofiline...). Noh lisaks sellele vaevas mind pidev vasimus, tegelikult okei vaevab. Kui sa tunned, et sa ei suuda hommikul voodist valja ronida, siis ara suudista ennast laiskuses, vaid tunnista, et sul on madal vererohk... Aga noh toele aruandes, oli kull kehv olla, aga lisaks sellele on mul siiamaani suur vaimne vasimus, et tahaks lihtsalt puhata, mitte lugeda. Aga noh see selleks, see nadala alguses vaevasid mind arevushood, suda hakkas lihtsalt mingi hetk peksma, nojah see ka ei mojunud lugemisele ergutavalt. Nadala keskel voitlesin kaheda kurguga, kuna kaks minu toanaabrit olid just haiged. Ja noh seedmine laheb mul iga paevaga uha kehvemaks. Selline tunne on, et varsti ma toesti tousen ka ohku nagu see isa seal espumisani reklaamis. Pluss viimased neli ood pole ma korralikult magama jaanud. Ja noh kirss tordi peal oli, kui nuud tulin koju ja voilaaa, ninast hakkas verd jooksma. Midagi oligi valesti, olen ju tervelt 3 kuud ilma nina verejooksuta hakkama saanud. Ilmselgelt lahevad paljud sumptomid kas siis stressi voi madala vererohuga kokku, aga no olge nuud. Kui valja arvata vaimne vasimus, siis tuju on mul enamvahem hea, olen endale meelelahutust lubanud see nadal. Kaisin naiteks eile salsat tantsimas, vaga lahe oli, 3 tundi salsat on tosiselt vasitav. Aga samas on mul selle korval tunne, et esiteks ma ei tohiks oma aega nii raisata ja teiseks, nii palju on vaja oma magistritoo tarbeks teha ja tahtajani on jaanud ainult 4 kuud. See on tosiselt vaike aeg, arvestades, et ma pole kirjutama veel hakanudki.
Tahaks, et vahelduseks juhtuks midagi head, mis aitaks mulle kinnitada, et ma saan hakkama, et muretsemiseks pole pohjust. Eelkoige aga tahaks vahelduseks natuke vedamist. Ma ei pea ennast eriti onnelikuks inimeseks, tosi, mu elus on palju head, aga ma olen iga asja eest pidanud vaeva nagema ja ma toesti ei nae, et miski mulle lihtsalt sulle oleks kukkunud, koik on tulnud labi oppetundide ja vahel ka kannatuste. Vahel mulle tundub siin ka, et ma ju pingutan, pingutan tosiselt palju, aga see ei nai lugevat, sest hinded pole endiselt midagi markimisvaarset, lisaks veel fakt, et sain oma kooli toenaoliselt sisse selleparast, et mu juhendaja tegeleb sama regiooniga. Aina rohkem hakkab mulle tunduma, et ma olen hoopis rohkem keskmine, kui ma uskuda tahaks ja geniaalsusest on asi kaugel, pigem on asi kovas toos. Tahaks, et minus oleks rohkem loomuliku andekust.....

Ja tosiselt nome tundub kurta, sest mul on tunne, et ma peaksin olema roomus ja head tujus ja ma isegi leian, et veedan liiga palju aega kaeveldes selle asemel, et olla heatujuline ja sarav. Tegelikult pole midagi viga, lihtsalt ma tunnen, et praegune olukord ei toeta minu puudeid olla positiivne. Aga noh nad ju utlevad, et lihtsalt hetkel on palju lihtsam olla roomus, kui katsumuste keskel ja toeliselt tugevad on need, kes leiavad positiivsuse ka vaga raskes olukorras. Pealegi, mis mustadest paevadest ma siin raagin, moned inimesed on surmasuus voi virelevad selleks, et endal hinge sees hoida, mis oigust on mul uldse viriseda.

Viimased nadalad on justkui mooda voolanud. Ja samas tundub, et eelmine nadal oli nii kaugel, isegi eilne oli kaugel. Aina tuttavamaks saab tunne, et ma ei maleta enam, mis ma eile tegin, raakimata siis eelmisest nadalast. Miks ma utlen mooda voolanud, sest tundub, et olen vaga vahe oppinud selle ajaga, aga samas kui keegi kusiks, siis ma ei oskaks ka oelda, mida ma siis tegin. Aeg on toepoolest suhteline moiste. Kolm nadalt Eestisse tulekuni tundub uhelt poolt nii pisike aeg, ent samas igavik. Vaike tundub ta siis, kui ma molten, mida koike ma peaksin/voiksin siin veel enne jouluid teha. Kas koigil on nii, et vaid veerand endale voetud plaanidest saab lopuks teoks? Igal juhul nii just minuga on. EI tea, kas asi on selles, et teen liiga grandioosseid plane voi olen lihtsalt halb plaanide taitja. Pikk tundub aeg siis kui ma molten sellele, et kolme nadala parast terendab puhkus, kolm pikka nadalat taisgraafikul tood. Ja ausalt oeldes ma isegi ei suuda siin oma aega kuidagi muud viisi sisutada. Teate seda tunnet, kui paevad on kogu aeg kohustusi tais ja kui saabub vabadus, siis selle asemel, et seda nautida, sulle justkui tundub, et
a. peaksid tood tegema, mis siis, et midagi konkreetset hetkel ei ole vaja teha
b. peaksid midagi tegema, mis siis, et voibolla tahaks lihtsalt istuda
c. sa ei saa endale meelelauhutust planeerida, sest sa saaksid sellel hetkel nii palju tood ara teha
d. sa ei oska enam meelelahutust planeerida, sest su kujutlusvoime on piiratud ja sotsiaalne elu tundub justkui mingi vooras fraas eelmisest elust (mis vois kull veel kuu aega tagasi olla taiesti aktuaalne)
voi e. sulle tundub, et sinu vaba aeg pole just koige ponevam ja teistel on alati lobusam, seega why not just work.
Mulle on koik need tunded tuttavad. See on ju tosi, et kui sa oled tooga hoivatud, siis sa ei muretse voi ei poora teistele sfaaridele tahelepanu. Samas, kui siin juhtub nuud akiline muudatus, tunduvad need teised sfaarid, mis muidugi on vahepeal unustatud riiulitele tolmu koguma, niivord koormavad, isegi kohati hirmutavad, et sa eelistad neist vabatahtlikult eemale hoida.

See eelnev ei tahenda, et ma siin inimestega ei suhtle. Olen viimastel nadalatel nendega palju rohkem suhelnud, kui varem, aga samas markan enda juures ka selliseid sumptomeid, et mulle valmistab raskusi kellegagi raakima hakkamine, ma valdin oma korterinaabritega kokkupuutumist. Ja muidugi hakkab mulle selgeks saama, kui vaga mugavalt ma ennast Eestis oma kindlasse urgu peitsin, et mitte mingi hinna eest riskida millegi uue ja tundmatuga. Mis muidugi ei tahenda, nagu ma veel oleksin valmis seda tegema. Kahjuks jab moistmise ja tegude vahele veel tukk tuhja maad.

oppetoost ja ulikoolist

See kord ma motlesin, et koneleks siinsest koolist ja oma magistritoost, mida ma siia tegema tulin. Ma pole veel siinset atmosfaari kiitnud, aga kool on tasemel ja oppejoud on aarmiselt sobralikud ja abivalmid. Juba fakt, et minu juhendaja, kes on ka dekaan, kohtub minuga regulaarselt on hammastav. Mul on siin tunne, justkui see koik oleks saatusest ette maaratud, sest koik klapib kuidagi eriti hasti. Niisiis motlesin juba Eestis, kuidas tuua oma too laiemale tasemele, mitte ainult tegeleda subjektiivsete identiteetidega ja lopuks on mul tunne, et I got it. Ja veel, enne ara minekut kais Hannes valja idée, et voiksin oma too siduda diasporaga (inimesed, kes on emmigreenunud, kuid kes siiamaani meentutavad heldimusega oma kodumaad) ning uritada ka Lasnamaed seletada kui diasporad. Tulen mina siia ja, mis ma avastan, mu siinne juhendaja tegeleb diasporaa uuringutega Eestis :D. Kui toenaoline see on? Kunagi kais siin uks teadlane Eestist, sellest ka tema huvi Eesti vastu, aga lisaks veel fakt, et just siis kui ma diasporaa teemani joudsin, tulin ma siia, kus mu juhendaja valdab teemat vaga hasti. See on liiga hea kokku sattumus. Niisiis olen inspireeritud oma teemast, rohkem inspireeritud kui eelnevate aastate jooksul, tundub, et mul on actually midagi oelda!

Muidugi peab mainima, et ained on siin rasked ja toomahukad. Naiteks uks aine naeb ette, et kirjutame akadeemilise artikli, teeme presentatsiooni, essee, retsensiooni uhele teisele presentatsioonile ja loeme iganadalaselt umbes 200-300 lk, pluss tegu on post modernistlikku teooriaga, mida on toeliselt keeruline lugeda, kui pole asjaga varem tegelenud. Aga mul on siin toesti tunne, et oppejoud on huvitatud, et me ka asjast midagi saaksime, mitte ei tee oma 9-5-ni tood ja see on inspireeriv. Kuigi ma endiselt olen kohati toga kovasti ulekoormatud, annan ma endale aru, et olen nende kahe kuu jooksul toenoaliselt rohkem arenenud, kui 3 aasta jooksul. Seega mulle sobib, kuigi ma ei kujutaks ette, et peaksin nii kovasti tootama pikema aja jooksul. Olen viimase nadala jooksul keskmiselt 4 tundi oosel maganud. Nuud tundub, et on suuremad aine ulesanded tehtud, saab keskenduda oma magistritoole, mille kohta mul on jargmine nadal ettekanne.
Aga toesti minu enesekindlus selles osas, mida ma teha tahan, kasvab. Ja parast igat vestlust oma juhendajaga tunnen ennast aarmiselt motiveerituna :).

taiskasvanuks saamine

Kui taiskasvanuks saamine tahendab seda, et sa enam meeleheitlikult ei igatse pidude jargi, siis ma olen taiskasvanuks saanud. Mind isegi enam ei huvita, kas keegi korraldab mone peo ja kas ma olen sinna kutsutud. Naiteks tana sain teada, et mu tuutor ei kutsu mind enda korraldatud pidudele, kuna ma pole tema arust piisavalt lahe. Ja mind absoluutselt ei morjenda see, sest minu meelest on see erakordselt tobe, peaaegu nagu lasteaed. Aga see selleks. Ma markan, et ma ei igatse enam pidude jargi ja kui ma kuskil olen, siis lahkun varakult. Ma toesti ei nae pohjust, miks ma peaksin tahtma suhelda inimestega, kes on juua tais ja kes mind hiljem enam ei maleta, miks ma peaksin oma aega selleks raiskama ja mis ma sellest tapsemalt saan? Ei toesti, ei tundu vaga kutsuv. Hetkel ma tunnen, et mind huvitab vaga vaheste inimeste arvamus, inimeste arvamus, kes on mulle toesti lahedased. Arvan, et prioriteedid loksuvad vaikselt paika, ja see on rahuldust pakkuv tunne. Toesti, ma olen selle ule onnelik. Arvan, et hoolida sellest, mis sinu lahedased inimesed sinust arvavad, on kumme korda moistikum. Ja see on ka oige koht oelda, et kallid inimesed, kes mulle uhel voi teisel moel toeks on olnud, te olete mulle vaga armsad ja ma olen vaga onnelik, et mul selliseid inimesi on.
Mis edasi? Arvan, et lahedaste inimeste ring tombub aina koomale ja koomale, kuni lopuks sul on vaid paar vaga kallist inimest, aga sa tead, et neile sa void alati kindel olla. Ma oleks vaga onnelik, kui mul paargi sellist inimest oleks. Ja loppude lopuks on minu jaoks ikkagi lahedased inimesed olulisemad kui karjaar voi mis tahes muu saavutus.
Muide avastan siin uuesti fotograafiat. Pildistamine on asi, mis mind toesti onnelikuks muudab. Et elus voib nii palju ilu olla. Toesti uhel hetkel leiad ennast lihtsalt mottevabalt nautimas sind umbritsevat ja hingel hakkab valus, lihtsalt liiga kaunis on koik. See on hetk, mille nimel tasub elada!

nadalavahetus

Niisiis see nadalavahetus kaisin ma matkamas. Alustuseks voiks oelda, et see oli esimene matk, mil mul oli au kanda suhteliselt rasket seljakotti pikka aega, lisaks oli see ka esimene matk sellise temperatuuriga (oosel oli kraadiklaas ikka moned pugalad alla nulli).
Matk algas paljut6otavalt halli ja vihmase ilmaga ja olukord ei muutunud ka meie 6 tunnise soidu jarel. Ausalt oeldes ei tekkinud vaga tahtmist auto autost valjuda. Aga noh, mis seal ikka laksime valja ja pustitasime tugevas sajus telgi ja tegime ohtusoogi, onneks avastasime katusealuse. Peaks mainima, et neetult kulm oli ja marg ja tuuline. Teatavasti ei ole mul siin vaga palju sooje riideid ja noh matkajalanoudega ei hakanud ma ennast ka vaevama eksole, villaseid sokke ei ole mul ka. Phtusoogist vottis suure osa vee filterdamine, votsime jarvest vett ja lasime labi filtri. Selleks ajaks kui makaronid juustuga valmis said, olin ennast juba magusast segust (sisaldas hommikuhelbeid, m&m-se, erinevaid pahkleid ja kummikarusid, muide soltuvusse ajav kombinatsioon, idee ka Eestis kasutamiseks) tais soonud. Kulmaga tekib sul tunne, et kui sa vaid natuke rohkem sood, siis hakkab sul soojem, ilmselgelt pettekujutis, aga noh, vahemalt viib su motted veidikeseks eemale. Esimene oo oli raske...ja moodus iga paaritunni jarel riiete lisamisega, kuni lopuks polnud mul enam midagi lisada. Jargmise hommiku parim hetk oli see, kui avastasime, et vihm oli alles jaanud, mis muidugi ei teinud hommikut soojemaks.

Matk ise kulges labi kunkliku maastiku, vaade oli kohati vaga super, erinevad puud (kased ja tamarindid, vaiksed kosed ja ojad (kohati oli ka rada ojaks muutunud), ilusad panoraamid jne. Alguses tegelesin ektiivselt lompide ja ojade valtimisega, kuni umbes raja keskel onnestus mul ikka oma botased labimarjaks teha ja siis ma enam ei hoolinud, vaid laksin kohati labi lompide, kondides ju kulm ei ole. Sellel paeval hakkas mul ka juba oodatavalt selg hada tegema, aga noh pidasin vastu. Ohtu oli seekord soojem, tegime loket ja parast eelmise oo vahets und laksin usna vara magama. Muide enne matka hoiatati meid, et me ei votaks kaasa ntx deodoranti, sest karud tulevad lphna peale ja ohtul koguti kokku koik soogitarvikud, et need puu otsa riputada, midagi sellist juba Eestis ei kohta. Jargmine hommik algas kahjuks avastusega, et vihma sajab, ja uldse ei tahtnud magamiskotist valja tulla, kulm oli jalle! Jalad kulmetasid mul vist kull konstantselt sellel matkal. Aga juhtus midagi imelikku, kondides sain hoo sisse ja mulle hakkas see seljakotiga ringi troobeldamine isegi meeldima, selg tundis ennast palju paremini ja lopp tundus ka lahedal. Jallegi oli monus eneseuletuse tunne. Kokku kondisime siis 12 miili ehk ligikaudu 20 kilomeetrit. Ja ausalt, selleks, et hinnata oma sooja voodit ja koiki mugavusi, tasub matkal kaia kull. Ainuke kurb moment on see, et pildistamiseks pole seal eriti aega.

Kokkuvottes jain ma matkaga igati rahule (kes oleks kirjeldusest seda vonid arvata), ainult pean ilmselgelt oma matkavarustuses vaikse inventuuri tegema. Voiks oelda, et see oli mu esimene badass matk ja ma arvan, et lahen kindlasti veel.

Muide see nadala t6otab tulla veidi kiire. Nimelt on kavas 7 lk presentatsioon, 500 lk lugemist ja akadeemiline artikkel. Pole probleemi, kakitegu :D.

ja tuleb veel fotosid

jumal tanatud, et siit maest pean ma IGA kord rattaga ules soitma, nice location











Imelik on nende majade juures see, et korsten on paljudel valjaspool just nagu oleks hiljem juurde ehitatud, ei tea..















Ameerika...












Ka siin voib leida taaskasutust























monus puhkenurgake,muide mitte just koige vaiksem tee oli kohe korval

pildikesi Madisonist

minu armas maja



























siinsed elanikud armastavad hostasid













ja obamat.....

Kuidas ma elan ehk uks nadal:

Jah tanu kasvavale huvile minu argielu vastu annan vaikse ulevaate oma uhest nadalast:

Esmaspaev- Arkan kell seitse nagu paeaegu iga pave, nadalavahetusd kaasaarvatud muideks. Alustan lugemisega, veel on lugeda umbes 100 lk, ilmselgelt vaike kogus, nojah esmaspaev tuleb kergem. Vahelduse mottes tsekkan aegajalt koiki mottetuid interneti saite, tanu jumalale pole mul vajadust kollaseid uudiseid jargi tsekata, kuna need tulevad mulle sonumitena telefoni. Ei tasu kuhugi internetis oma telefoninumbrit kirjutada. Kuna Usas maksab nii konede tegemine kui vastuvotmine olen ilmselgelt pisut hairitud, arvestades, et tippaegadel sain 5 sonumit paevas.
Teine vaheldus on msn ja skyp, saan hakkama Christophi motiveerimisega oppimise juures. Ise tunnen ma ennast veel kell 12 vordlemisi motiveerituna.
Ohtuks ei taha ma enam raamatuid naha, olen viis paeva jutti suures osas lugemisega tegelenud ja pole kellegagi noast nakku kaks paeva suhelnud. Ma vajan inimesi!

Teisipaev- Hommikul lobustan end lugemisega, seekord oma magistritoo tarbeks, on huvitavam kui esmaspaeval. Kell 11 on mul loeng, millegiparast uitab mote kogu aeg mujale, kuigi loeng on ponev. Hiljem lahen Jasoniga lounale, oigemini tema soob, mina naudin voimalust paris inimesega raakida! Avastame, et tal on probleemid motivatsiooniga, mul sotsiaalse eluga.
Kell neli on mul uus loeng, mis sisaldab endast seekord kahte tundi istumist ja koigest vaest pingutamist, et aru saada. Millegiparast pole ma oma loodusgeograafia algharidusega globaliseerumisteooriates eriti tugev ja eriti kui klassiruumis istub veendunud marksist, kes kasutab loetud raamatud selleks, et viia arutelu sugavamale marksistlikule arutelule, tunnen ennast millegiparast kohati ulearusena. Muideks, olen ka ainuke magister, kes seda seminari votab, enamus on mitmenda aasta doktorandid. Seminari loppeesmark on kirjutada avaldatav artikkel, hakkab nalja saama.
Parast jooksen kung fu-sse, mis millegiparast seekord tundub erakordselt kerge, ei tea kas asi vois olla faktis, et tavalise 2 tunni asemel olin seal ainult 40 minutit? Hiljem lahen veel uhele kokkusaamisele ja siis koju, naljasena.

Kolmapaev- Minu paev hakkab aimatavalt, lugemisega! Lounal on uks loeng, teen ettepaneku kursakaaslastega neljapaev valja minna. Hiljem lahen raamatut otsima voi esimene eesmark on oigemini ules leida raamatukogu. Alustan vales hoones, soidan jutilt kaheksandale korrusele ja satun germanistika osakonda. Parast 15 minutit kui olen selgusele joudnud, et oige hoone on ule tee, teen jallegi vea ja lahen oige hoone valesse tiiba. Kusjuures kusides samas hoones tudengitelt, kus asub raamatukogu, ei oska ukski neist vastata! Paistab, et nemad ei veeda mitten ii palju aega raamatukogus. Lopuks olles ules leidnud oige raamatukogu selgub, et oppejoud on eksinud ja raamatut polegi seal. Nojah, vahemalt tean nuud, kus sotsiaalteaduste raamatukogu asub.
Ohtul votan osa oma esimest rahvusvaheliste tudengite orientatioonist. Ruumi astudes tunnen ennast nagu Hiinas, enamus rahvusvahelisi tudengeid on nimelt parit kas Hiinast, Hong Kongist, Louna Koreast voi Taiwanist. Akki hakkab uks asiaat minuga konelema, minu nagude malu juures uritan pingsalt meelde tuletada, kust ma teda tean. Soelale jaavad kaks erineva aine kaaslast. Nuud jab ule ainult valja selgitada kumb ta on. Parast esimest kummet minutit on mul selge, kellega tegu. Peanh paremini oppima asiaate eristama!

Neljapaev: Alustan paeva revolutsiooniliselt- lugedes ja kokates. Naljapaev t6otab tulla pikk paev. Alguses kell 11 loeng, kus suudan esimest korda sona votta, nojah, minu argumenteerimisoskused vajavad veel taiendamist, aga asi seegi. Siis sulgun oma kabineti, kus peaks tootama 5 inimest, aga ma pole veel kedagi teist nainud. Ent tana juhtub ime j auks mu kursakaaslane eksib kabinetti ara. Vestleme pool tundi, saan teada, et ta on usklik ja ka paris palju informatsiooni tema abielu kohta. Igati ponev, Eestis peaksid sa inimest selleks vahemalt aasta tundma, et selliseid eraelulisi detaile kuulda, akki saan siin inimestelt saadud informatsiooni oma teadlikuse suurendamiseks ara kasutada. Hiljem uritan veel lugeda, aga arvestades, et tegu on megaraske tekstiga ja ma pole midagi soonud peale hommikut, ei lahe see just koige paremini, kung fu hiljem tundub ka veidi imelik, kerge pilves olek on…Hiljem laheme Mehiko restorani sooma.

Reede: Paeva tipphetk ei ole lugemine, vaid viis tundi soppamisele kulutada. Sealjuures ostsin ainult riidepoest kindad ja sokid ja ulejaanu laks toidupeo peale. Niisiis ulevaade, kuidas 5 tundi jagunes. Ca 2 tundi bussisoidu peale, mulle vaga meeldib, et neil kesklinnas suuremaid poode pole ja, et buss iga 100 meetri tagant peatub, tosiselt hea idee, veel peaks rohutama, et 2 tunni tagant kaivad bussid ruulivad ka! (Aga argem unustagem, et Madisonis on super uhistransport). 30 kondimise peale, sest millegiparast ei tahtnud ma 2 tunni tagant kaiva bussi peale panustada. 35 min bussi ootamise peale, sealjuures panustasin graafiku kohaselt, aga buss jai 20 minutit hiljaks. Ja lopuks ka asja juurde 1,30 tundi toidupoes, tosiseks katsumuseks ostus parmi leidmine, aga pinget pakkusid ka mandlipasta, poolitatud mandlid ja aadikas. Koju tulles olin aja kaustusest veidi hairitud, aga mis seal ikka, istusin maha Dr Pepper korval ja hakkasin esseed kirjutama, kell oli siis 7, lopetasin kell 11, hakkan juba edukamaks muutuma. Millegiparast ei tahtnud aga uni peale poolt liitrit dr Pepperit saabuda. Kell 4 lopetasin proovimise ja votsin kohustusliku kirjanduse ette, lisaks suutsin veel ara lopetada oma magistritoo kirjelduse.

Laupaev: Parast kaht tundi und on mul isegi suhteliselt normaalne olla, kuigi motivatsioon pole just laes. Hakkan kohe vara hommikul kokkama, plaanin teha mandlicroissante, vahemalt selline on esialgne plaan. Aga….ma pole varem parmi kasutanud ja see kogemus saab olema hmm jaaah, ponev. Ma utleks, et mul pole kunagi kookidega probleeme olnud, olen kupsetanud umbes 10 aastat jarjest, aga parmiga proovimine sisaldas endast viite tundi jarjepanu taigna uurimist, mille kaigus proovisin tainast panna nii sugavkulma, ahju jne. Tainas oli kole kleepuv, hiljem sain muidugi teada, et selline ta pidigi olema oleks pidanud lihtsalt rohkem sotkuma, nojah, tore, et retseptid nii tapsed on… Proovisin uhe croissantiga jargi ja tainas ei kerkinud, otsustasin, et saagu mis saab, miskit peab vahemalt tainast saama ja vormisin ummargused kupsised, need ei pea vahemalt kerkima. Ja muidugi voila, ilmnes, et minu kupsised kerkisid oivaliselt, nii et oleks toenaoliselt saanud taitsa toredad croissantid.
Lahen jalle soppama, seekord kohvimasina jargi, lahustuvat ulimagusat kovi ei kannata enam juua. Hiljem ujumine ja siis sobra poole peole, millegiparast ei tundu koht enam parast taigna korduvat mekkimist louna paiku ka ohtul eriti tuhi, nii jaabki Vahemere kook nautimata. Oosel lahme veel meie kooli peole, millets muidugi ukski oppejoud ei tea. Olen otsustanud see ohtu kaine olla, suur viga, arvestades, mida mu silmad peol nagema peavad. Nimelt otsustab uks tuup hakata strippi tegema ja ta jouaks isegi aluspukste aravotmiseni, kui tudrukud teda ei takistaks. Voiks mainida, et ei olnud esteetiline vaatepilt.

Puhapaev: Arkan vist tuhja kohu peale, hakkan lugema, raagin emaga, vaga motivatsioonitu tunne on ja tohutu vasimus. Uks oo vahele jaanud ja 6 tundi und. Lugemine ei lahe ja otsustan natuke ringi soita, avastan Ameerika kulasid. Ohtuks olen ulivasinud aga uni ei tule.

No fat, tons of sugar, maxi size

Ameeriklased on mõnes osas naljakad või õigemini ebaloogilised. Siin mail on vaga populaarsed tooted, mis kuulutavad, et ei sisalda rasva. Lugedes seda silti voi tekkida ekslik arusaam nagu oleks tegu vaga tervisliku voi siis vahemalt kaalualandava tootega. Think again... Suuvides koostisainetesse selgub, et rasv on asendatud ohtra suhkruga. Kusjuures toesti enamus saiu on siin nii magusad, et isegi mina, magusafanatt nagu ma olen, ei suuda neid suua. Igati tore on suursuhkrukogus muidugi kohvis, mida ma muidu kindlasti ei suudaks tarbida. Jaaa muidugi lisaks sellele, et toiduained sisaldavad palju suhkurt ja suhkur on siin asjades, kuhu sa iial ise suhkurt ei paneks, naiteks piimas, on siinsed kogused ka muidugi suuremad. Naiteks minu tavalises poes oli mul suuri raskusi sobiva suurusega jogurti leidmisega, lopuks loobusin ja ostsin kilose, mis ei olnud kohe kindlasti koige suurem variant. Uldiselt on siin naiteks piim muugil ka 4 liitrisena, annab ehk kogustest moningase ulevaate..

my girlfriend&boyfriend 2

Tegelikult mis ma selle eelmise postitusega rohkem oelda tahtsin on see, et tundub, et siin isegi rohkem kui Eestis sinu kaaslane saab uheks sinu enesedefineerimisvahendiks. See, et inimesed peavad vajalikuks seda enda puhul koheselt mainida justkui viitaks sellele. Tihti tuleb see jutuks varem kui naiteks sinu opitav eriala voi muu selline asi. Samuti viitab paarisuhte tahtsusele ka fakt, et sobrasuhted on siin niivord dunaamilised ehk siis sobrad tulevad ja lahevad. See oleks justkui Eesti vanasona- peikad/pruudid tulevad ja lahevad aga sobrad jaavad vastupidiseks pooramine. Inimesed tunnevad vajadust kaituda teatud kombel, moel, mis rohutab paarisuhte olulisust nende elus. Kaili maletad, kuidas sa raakisid et Ali peika saatis talle kuus korra Austriasse lilli, see just naitabki seda, et uhiskond soodustab paarisuhte pidamist aarmiselt oluliseks. Ma ei kujuta ette, et oleks palju Eesti mehi, kes naiteks midgai sellist teeksid. See on naljakas arvestades, et ameeriklasi peetakse uldiselt suurteks individualistiteks, aga paistab, et nad on siis individualistid paaridena :P.
Muidugi ei tasu ka rohutamata jatta, et see, mis toimub siin voib ja kindlasti on ka oluliselt erinevam sellest, mis mujal toimub.

my girl/boyfriend

Kui olete siin mone kohalikuga juba pool tunnikest raakinud ja ta pole teile veel oma kaaslast maininud, siis umbes 99% toenaosusega tal ei ole seda voi on ta siis vaga vaga veider. Jah, inimestel siin on kummaline komme ka taiesti voorastele oma teise poole olemasolust marku anda. Minule mojub see veidralt, naiteks istusin oma tuutoriga kohvikus ja ta kohe pidi mainima, et printis oma magistritoo valja oma tudruksobra laboris- selles kontekstis oli see ilmselgelt valtimatu ja ju mul siis kohe oli selline nagu peas, et ma vaga tahan teada. Aga mul tekkis kummaline tunne, et kas ta uritab sellega valtida ohtu, et ma talle kulge looksin voi mis? Aga noh nuud ma olen juba vana kala siin ja tean, et nad koik teevad seda. Ikkagi on mul selline tunne, justkui see oleks mingi staatuse mark, et umbes naed, keegi tahab mind. Aga mina loll veel arvasin, et inimesel peaks vaartus olema iseenesest....

Enam paremaks minna ei saa

Kuna ma olen moodne inimene, siis pidin ju Ameerikas ka nende moodsa haiguse jargi proovima. Ma paris kindle ei ole, et mul just seagripp on, aga toenaosus on usna suur, arvestades, et see on hetkel siin vaga populaarne, tapsemalt 90% gripijuhtumitest on tegemist just nimelt seagripiga.
Selle haiguse kohta utleks nii, et seda ei soovita oma hullemale vaenlasele ka. Tegin oma palavikurekordi- 39,6, jeii vahemalt nadala saavutus on olemas. Aga jah nii paha pole mul kull kunagi gripi ajal olnud. Tavaline olukord nagi ette seda, et umbes iga viie tunni tagant votsin sisse paracetamoli, ehk siis iga kord, kui palavik 39 uletas, siis umbes 3-4 tundi ma lihtsalt higistasin ja nii umbes tund aega oli mul enamvahem olla, ja siis déjà vu!
Asi, mida ma toesti ei tahtnud siin jargi proovida oli ameerika meditsiinisusteem, arvestades, et mul ilutses slime ees video, kus lahtise luumurruga tuup pandi esimese asjana 10 A4 pabereid taitma, siis pidi ta paar tunnikest ootama ja lopuks saabus tal koju vaatamata kindlustusele umbes keskmise majahinna suurune arve. Millegiparast ei tundunud vaga kutsuv….
Niisiis tegin, mida inimesed vanal ajal kunagi, ootasin, ja otsisin netist andmeid gripi kohta. Sain teada, et koige parem abi on siiski palvetamine :D. Samas ei olnud tapsustatud, kas palvetama peab viis korda paevas Meka poole voi ohtul voodis isakese poole. Ilmselgelt olin segaduses ja ei saanud seda vaart nouannet ara kasutada.
Toenaoliselt seisneb seal ka pohjus, miks mu palavik vaatamata arvukale teejoomisele, ma pole vist elu sees nii palju kerget alkoholigi jarjest kaaninud, on mul endiselt palavik. Aga vahemalt on mul isklik meelelahutus, ennast kraadida- minu kraadiklaas teatab tulemuse 10 sekundiga. Kusjuures tulemused voivad sageli olla ullatavad. Minu kehatemperatuur on voimeline ilma korvalise sekkumiseta 1 kraad koikuma, suurim langus oli muidugi paracetamoliga, kui tunniga suutsin 39,5-lt rallida 35,5-le.
Kusjuures, mis on minu seisundi puhul huvitav, siis iga jargmine paev ilmuvad mulle uued seagripi tunnused. Esimene paev oli mul ainult palavik, teine paev ilmus ka koha, haal kadus ara, kolmas paev oli jube nohu, lisaks veel paepooritus, kohulahtisus jne. You name it, I have it. Ainuke, mida mul veel olnud pole, on oksendamine. On, mida homne paev oodata noh!

inimsuhetest, arvutist ja opingutest

Olin varem kuulnud, et USA-s on inimesed kull alguses sinuga vaga sobralikud, aga lahedased suhted arenevad vaga aeglaselt. Siiski ma vist paris hasti ei moistnud, mida selle all silmas peeti. Selle jargi, mida ma siiamaani inimesi jalgides ja kuulates olen taheldanud voib oelda, et USA-s on kerge sopru voita ja kerge neid kaotada. Inimesed on sobralikud, poemuuja kusib, kuidas sul laheb, uurib sinu ohtuste plaanide kohta, sa void isegi minna ja istuda kellegi lauda ja hakata nendega vestlema. Aga….see koik ei tahenda midagi, see on ainult meelelahutus. Tapselt nagu see, kui oled inimesega juba nii monigi kord raakinud ning tead juba uhtteist tema suhetest, terviseprobleemidest- teemadest, mida eestlane peaks usna isiklikuks, ei tahenda, et see inimene sulle jargmine kord tere utleb. Arvasin varem, et eestlastel on vahe aega sopradega olemiseks, aga moistan nuud, et USA inimesed on veel vahem inimsuhetele orienteeritud. Siin on sul elus kaks suurt armastust- too ja kaasa.(Toenaoliselt ei ole koik nii mustvalge, lihtsalt vaga rank uldistus minu poolt). Aga toesti, kui Eestis kestavad soprussuhted keskmiselt hea kumme aastat, vahemalt minu kogemustel kull, siis siin ei pea inimesed riigi teise otsa kolimistki millekski, tulevad ju uued sobrad. Seevastu Eestis on juba suur asi, kui keegi kolib Tallinnast Tartusse- 200 km, mis siinses mastaabis on korvallinnas elamine. Aga jah, Usa inimesed on keskmisest mobiilsemad voi oigemini haritud inimesed on, sest on loomulik, et seoses opingutega vahetad sa elukohta, valides parimate ulikoolide seast.
Miks see sopruse teema mulle praegu nii oluline on? Sest ma igatsen oma sopru Eestis. See on seotud ka faktiga, et minu kallis IBM koigepealt otsustas kovaketta labi poletada ning see jarel, kui olin juba valmis tahistama, ilmnesid tarkvaralised probleemid. Tapsemalt, sain eile oma arvuti garantiist tagasi, onneks onnestus neil moningase tasu eest moned minu andmed paasta. Terve eilse ohtu tegelesin erinevate programmide allalaadimisega. Tana hommikul ilmnes, et arvuti ei uhendu enam internetiga. Seega konsulteerisin ulikooli IT osakonnaga, kes teatas, et toenaoliselt votab parandus uued nadal aega… Ei ole mul onne oma arvutiga, sest kahe aasta jooksul on tal labi polenu kaks emaplaati, uks kovaketas, kaks juhet. Pluss pisiprobleemid nagu hiire lukustumine, pildi kaotamine- arvuti lihtsalt laheb aeg-ajalt mustaks, kasutajakonto mittetundmine jne..
Opingutest
Aga koigi nende probleemide korval olen oppinud hindama seda, mida see ulikool mulle pakub. Jah, ma igatsen oraegu Eestit, aga samas lugedes loengute materjale ma justkui tajun, et see koik on seda vaart, sest paeaegu, et esimest korda elus, see toesti on ponev, mida ma opin. Muide lugemismaterjale on siin palju, uhe loengu nadalane lugemismaterjal 100 lk voi enam. Mul on kolm loengut ja loodetavasti uks juhendamiskursus. Samuti tuleb siinset ulikooli kiita voimaluste eest, mida ta pakub. Alustaksin teenustest, mis on oppemaksu sees. Naiteks arvutiparandamise eest ma ei pea midagi maksma, see on tasuta. Tapselt nagu 4 erineva spordiklubi kulastamine, pluss arvukad huvigrupid. Naiteks on sul voimalus taiesti tasuta liituda huvigrupiga, kes naustab sind uuringu tegemisel voi essee kirjutamisel. Samuti on sul voimalus tasuta osaleda uhel IT teemalisel loengul. Tasulisi tegevusi on siin ka nii, et tapab- naiteks kasvoi fotograafia workshopid, purjetamine (ka purjutamine muidugi) jne. Samuti on meil geograafia osakonnas inimgeograafia teemaline tudengiring, mis tahendab, et kanname ette igauks oma toid, kui vahegi voimalik, uritan seal ettekande teha, see on oma too arendamise mottes vaga kasulik koht. Jah, voimalused on siin hoopis teised, kui Eesti ulikoolis. JA muide, praegust blogi kirjutan ma ulikooli arvutiga, nimelt on siin voimalik ulikooli raamatukogust laenutada ka arvuteid! Ja kui ma juba raamatukoguni joudsin, siis siin saab tellida tasuta raamatuid kogu maailmast. Pean seda kindlasti hakkama ara kasutama.
Niisiis kallid, igatsen teie jargi, aga mitte ulikooli jargi :)

Vabandage tapitahtede puudumine, aga nuudsest peate sellega leppima..

PS minu jargmine arvuti saab olema Macbook, mitte IBM

Ma lubasin, et kirjutan siia veidike oma eelnädalast Miamis. Kokku sai siis mingi ports inimesi, kes olid saanud sama stipendiumi, mis mina, Fulbrighti. Esimeste loengute järgselt, kus kuulsime pidevalt, kui erilised, toredad ja targad me olema ja kuidas meilt oodatakse suuri tegusid oma riigi arendamiseks, tekkis mul üks küsimus, mida ma siin teen? Kuidagi kontekstiväline tunne tekkis, eriti kuna olin varem lugenud India Tehnikaülikooli kvalifikatsioonieksamite kohta, milleks õpilased õpivad ligi aasta hommikust õhtuni. Tõepoolest, mina pole midagi sellist ju teinud…. Aga süüvides, ei tundunudki need inimesed midagi nii erilist enam, täitsa tavalised inimesed nagu minagi , sealjuures enamik neist olid meeldivalt tagasihoidlikud, sellist suhtumist, et ma olen nii eriline ja tark, seal naljalt ei kohanud, seda võib Eesti tänavatel tihemini kohata.

Aga Miamit ma kahjuks eriti ei näinud, sest meie kava oli pidevalt täidetud erinevate üritustega. Mõned pildid siiski












Siiski paar kildu Miamist, mis mulle meelde jäid.
Kui tavaliselt riietutakse ruumist väljudes, siis Miamis käib see teistpidi. „Tänu“ konditsioneeridele on sees kohati nii külm, et üks inimene kasutas selle kohta väljendit: „tere tulemast jääaega“.
Kohaliku klubi külastamine, mis oli mõeldud kultuuriprogrammina aitas süvendada stereotüüpe kui laual olid einena hamburgerid ja hot dogid.
Miamis tunned sa ennast tavalisest saledamana, arvatavasti ülalnimetatud fakti pärast.
Eesti esindab inimeste jaoks vastavalt olukorrale nii Ida-euroopa kui ka Põhja Euroopa stereotüüpe. Mul tuli pidevalt tõrjuda jutte sellest, kuidas Eestis on nii külm.,.. Lõpuks vastasin lihtsalt küsimusele, mis tunne on olla Miamis, kus on nii soe, võrreldes Eestiga, kus on väga külm….. „It is freaking hot over here“ Oleksin veel tahtnud lisada: „I have never encountered degrees over zero“.
Tüüpiline Ida-Eurooplase stereotüüp tuli loomulikult sisse seoses Venemaaga ja muidugi üks tõele vastav avastus ka siinkohal, kui meie suhtume Venemaasse palju kriitilisemalt ja skeptilisemalt kui Usa-sse, siis Lääne-Euroopas on see vastupidi.
Kokteili valides, valige midagi, mis on loomulikult väga hapu, siis saate selle umbes talutava suhkrukogusega. Mina tegin lolluse ja valisin Miami Vice- pina colada koos maasikatega. Ütleme nii, et tegu oli maasikakeedise ülimagusa variandiga.

Mina nautimas väikest kokteili

kultuurierinevused hakkavad igapäeva väikestest asjadest

See selgub eriti siis, kui käia šoppamas. Hetkel olen ma veel faasis, kus ma märkan peamiselt asju, mis USA-s puuduvad, mitte aga seda, mis siin rohkem on. Niisiis minu suurimaks hämmastuseks puuduvad siin näiteks veekeetjad, enamus inimesi kasutab lihtsalt kohvimasinat vee keetmiseks! Samuti ei ole siin, vähemalt Madisonis, epillaatoreid ega ka pesukotte- kuigi, ega neid viimaseid meil Eestiski ei ole. Toidukraami pole ma jõudnud veel niisuguse hoolega süüvida, naudin hetkel seda, mida siin rohkem on, näiteks india leib karriga- väga maitsev muideks. Aga poodide süsteem on neil siin üldse veider, kõik suuremad poed, nagu autoühiskonnale kohane, asuvad linnast väljas. Samuti pole neil siin eraldi elektroonika poode, on vaid suured kaubaketid, mis peaks kõike müüma, nagu Walmart. Suutsin kaks päeva järjest Walmartis käia, mõlemad käigud võtsid aega ligi 3-4 tundi, ma tõepoolest kaustan oma aega siin kasulikult. Esimene kord kasutasin ühistransporti, mis käib 2 korda tunnis- ei tegu ei ole harva käivad bussiga! (Muideks MAdison peaks olema ülihea ühistranspordiga linn :D) Kuna pidin bussi vahetama, Walmarti ei saa minu juurest ühe bussiga, siis oli selline graafik veidi häiriv. Veel teine häiriv asjaolu oli, et neil pole peatustes bussigraafikuid ehk siis, kui kavatsed sõita ühistranspordiga, peab sul kodust lahkudes juba selge olema, millal ja kuidas sa kavatsed tagasi tulla. Üks meeldiv üllatus oli selles sõidus ka- nimelt oli bussijuhil abiline, kes uuris, kuhu ja mis bussiga ma minna tahan ja teatas, et pole probleemi, see buss muutubki selleks teiseks bussiks, nii et vahetasin bussiliini ilma bussist väljumata. Teinekord käisin Walmartis oma korterikaaslasega ning jalgratastega. Sinna minnes võtsime tõepoolest "kõige lühema tee", vaadates üle kõik kohalikud teed, vähemalt nii mulle tundus, hea veel, et mu kaaslane arvas, et ta teab teed, ma ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui ta oleks arvanud, et seda ei tea, siis oleksime tõenäoliselt ikka veel sõitmas. Walmartist väljusime vist küll 6 kotiga ja tegime autodega sõitjatele head showd, mahutasime kõik need 6 kotti kahele jalgrattale. Meie lahendused olid ülimalt loomingulised, nii näiteks andisid meie sisseostudest kõigile möödujaile infot minu kaaslase seljakoti küljes rippuvad 16 wc paberi rulli.

Tegelikult on siin mail päris palju juhtunud, aga lihtsalt info hulk ületab hetkel selle, mida jõuan kirja panna...

lennusõitudest

Minu viiest lennukist saabusid hiljem neli. Üks neist, Estonian Air, jõudis sihtkohta õigeaegselt. Kõige rohkem jäi hiljaks, tund aega, kohalik lend Chicagost Madisoni ehk siis 200 km- uskumatu, aga USA-s on isegi sellise distantsi jaoks lennukid. Madisoni lennuga juhtus teisigi toredaid seiku. Nimelt vahetati kaks korda väravat ja lennuki tualett ei töötanud, lisaks olid lennukil mingid tehnilised probleemid.
Kõige ärevam seik minu lendudel oli aga lennukivahetus Saksamaal. Kahe lennuki vahel oli ainult poolteist tundi. Kõik need, kellel pole lennukitega kogemusi ja, kes arvavad, et tegu on üüratu ajaga- normaalne vahe on kaks tundi. Paraku jäi minu lend Saksamaale 25 minutit hiljaks. Lisaks selgus, et ma pean tegema uue check in-i, mille lõpuni oli aega 10 minutit. Muidugi ei olnud kuskil lennujaamas check-ini laua kohta mingit informatsiooni, lõpuks jooksin oma lennu väravasse ja küsisin laua kohta. Lauas küsiti mult dos2019 vormi. Mina, nagu nii mõnigi teist on võib-olla märganud, olen aga paras boheemlane kui asi puudutab dokumente. Seega tegin ma õnnetu näo pähe ja näitasin ainult suletud ümbrikku, mis mulle kaasa oli antud. Paraku ei rahuldanud see lennujaama töötajaid ning ligi 20 äreva minuti jooksul võtsid nad mitu närvilist telefonikõnet, lõpuks endale teadvustades, et minu suletud ümbrikust piisab täiesti. Noh lisaks sellele tahtsid nad minu Miami aadressi, minu Madisoni aadressi, minu pagasi tšekki, minu ülikooli kinnitust, et ma olen sinna vastu võetud. Ütleme nii, et USA-s toimunud isiku kontroll selle kõrval oli köömnes. Lõpuks pidin ma checkinist jooksma väravasse, kus ilmnes, et ka see lend jääb hiljaks.
Jah õigeaegsetesse väljumistesse pole mul enam eriti usku, täpselt nagu ka tõketeta lendudesse.

Millalgi üritan siia kirjutada ka Miamis toimunud infopäevadest ja siia üles paar pilti visata

mõtisklusi lennujaamas

Istun Taanis lennujaamas ja mõtlen, milliste lausetega alustada selle seikluse kirjeldamist, mis mind nüüd ees ootab. Ma nimelt veedan järgneva aasta USA-s. USA-sse minek on minu jaoks paljuski unistuste täitumine ning sellele lisandub magus teadmine sellest, et olen asja tarbeks ka tõeliselt palju vaeva näinud, alustades inglise keele testide saagaga, millest ühele jäin ma kurbade asjaolude tõttu hiljaks ning pidin lõpuks uue testi sooritama Soomes ning teisele ilmusin keskmise pohmakaga… Nojah see selleks.. Igal juhul olen ma vähemalt enda meelest ühe aasta USA-s auga välja teeninud.

Kui nüüd ausalt öelda, siis ei kujuta ma absoluutselt ette, mis mind ootab. Jah paljud inimesed on mulle soovitanud juba riided ette XL vastu vahetada ning öelnud, et nad hoolitsevad, et minu keep-smiling tagasi tulles ära kaoks. Aga tegelikult ei tea ei mina ega nemad Ameerikast ning ameeriklastest õieti tuhkagi. Kõik, mis me teame on filmidest pärit stereotüübid, mis muidugi ei välista, et nii mõnedki neist tõesed pole. Aga USA on ju niii suur ja lai ning koht, kuhu ma maabun, Wisconsin osariik, minu jaoks täiesti tundmatu maa. Kui ma veel häda pärast oskan vahet teha idal ja läänel, idas on kõigil hirmus kiire, nad joovad palju kohvi ja peavad end Euroopaga sarnaseks, läänes on iga teine sõna hispaaniakeelne ning burgeri asemel kohtab seal sagedamini burritosid, siis kesk ameerika on minu jaoks tundmatus. Kuna Wisconsin asub põhjas, siis ei saa ma ka loota tavalisele konservatiiv-kristlase stereotüübile, eriti veel, kuna Madison pidi olema geisõbralik linn, nii et episood Brünost, kus kõik geisid toolidega viskavad jääb vist ära… Seega tundub, et tegu on igati kahtlase paigaga, mine sa tea, mis sealt oodata on. Tegu pidi olema ühe üliõpilaste suhtarvult suurima linnaga, nii et loodan, et vähemalt Euroopa asukoha näitamine kaardil jääb ära, ma millegipärast nende teadmistele Eestist siiski ei panustaks. Aga tõele aru andes, kui hästi oskame meie kaardilt näidata, kus asub näiteks Montana osariik või siis Brunei sultaniriik, arvan, et samuti mitte eriti hästi.

Ma loodan, et hakkab nalja saama, ma loodan, et ülikool on tõepoolest hea, ma loodan, et majanaabrid, esialgsetel andmetel kolm poissi, osutuvad mõistlikeks ja sõbralikeks inimesteks. Mõtlesin läbi, mis võib olla kõige hullem variant meestega koos elamise juures ja sõelale jäid: nad ei pese oma nõusid ega korista, mõni neist laaberdab kell 7 hommikul koju ja oksendab elutoavaiba täis, mõni neist laaberdab kell 7 koju ja peab minu voodit ekslikult enda omaks, Mõni neist laaberdab pidevalt kell 7 koju koos kaaslasega (olen avatud mõlemast soost kaaslastele) ning demostreerib tema olemasolu valjuhäälselt voodis.

kirjatööst

Kohati on hea istuda, lugeda ja töötada (näiteks kasvõi siis kui su pea teistest asjadest, mälestustest ja hetkedest juba huugama hakkab). Minu loomeline palgatöö ja ka koolitöö seisnevad peamiselt kirjutamisest. Olen juba pika aega tagasi avastanud enda kirjutamisprotsessis sarnased mustrid. Kirjutamine algab alati selle ahastava tundega, mil sul on ees tühi leht- kohe täiesti tühi ja äkitselt kas päevade või kuude pärast peaks sinna tekkima mingi hulk sõnu, aga millest, kuidas, seda sa veel ei tea. Need hetked on kahtluse momendid, kas ma ikka saan hakkama. Siis aga mingil momendil hakkavad sul loetud materjali põhjal tekkima seosed ja veel seoseid. Seoste tekkimine on alati rõõmustav sündmus, kuna see võimaldab sul midagi täiesti uuest perspektiivist vaadata (vähemalt tol hetkel näib see uudne, kuni võibolla paar päeva hiljem loed autorist, kes on kõik sinu seosed juba ära kirjeldanud). Aga mõnikord harva juhtub ka see, et sa tõesti avastad uusi asju lihtsalt kirjeldades, kuidas sinu mõtted jooksevad- see on tõeliselt hea tunne, kuigi ma kahtlen, kas ma midagi sellist veel kogenud olen.
Ja siis kui lõpuks oled millegagi hakkama saanud, miski on valminud, on mõnikord rahuldustunne, mõnikord eneseületustunne, kuid mõnikord vaid kergendus, sellega on nüüd siis ühel pool. Eks need tunded sõltu ikka vastavalt sellest, millise hinnangu sa enda loomingule ise annad.
Aga igal juhul kirjutamine on raske, ent samas ka erakordselt õpetlik ning kohati rahuldustpakkuv. Mina olen alati lihtsamaks pidanud loengute andmist- kohati aitavad sinu õpilased sul seoseid näha, kohati loksub kõik ettevalmistusperioodil paika, sest sa pead mõne asja oma õpilaste jaoks võimalikult lihtsalt ära selgitama (siin puudub koht demogoogiale, mida kirjatöödes siiski piisavalt tihti kasutatakse) Veelgi olulisem on aga see, et loengute andmine paneb inimest tõeliselt mõtlema sellele, mida ja kuidas ta toodab. Väidan oma uskumatus naiivsuses, et tegelikult saaks enamus teaduslikke raamatuid, vähemalt minu erialal, ümber kirjutada oluliselt lihtsamalt, struktureeritumalt ja selgemalt.

Ent nüüd ma asun taaskord võitlema oma kümnepealise lohega ehk siis esimese teadusartikli parandamisele vastavalt retsensioonidele. Karta on, et tegu on pigem nädalate ja kuude kui päevade küsimusega.

Õnnest

Inspireerituna M- i blogist teen siia ühe uue postituse.

Õnnel ja enesega rahulolul on tegelikult palju ühist. Nimelt kumbki ei saabu saavutuste tulemusena. Tõsi mõni võit võib sind teha väga õnnelikuks, aga millegipärast tuhmub see õnn uute sihtide vallutamise kihus peagi. Kui inimene on väga saavutushimuline, nagu mina, siis ei oma saavutused tagantjärgi enam mingit tähendust, olulised on vaid need juhtumised, kus sa ebaõnnestusid. Ja need on kibedad juhud, mil heidad endale või siis maailmale ette oma läbikukkumist. Olen osa võtnud kirjeldamatul hulgal võistlustest ning vaid vähestel nendest on mind krooninud edu. Minu reaktsioon tulemusele on aga alati üks, meeleheide, et ei suutnud olla parem või siis kibe süüdistus maailmale, mis ei taha mulle anda seda, mida ma väärin.

Hiljuti olen kasutusele võtnud enesearendamise mõiste. Kui enne oli minu elus väga olulisel kohal teistega võrdlemine, siis nüüd sattusin teise lõksu, nimelt endaga võrdlemisse. Saavutused omasid tähtsuse eneseületuse teema näol, kas suudan olla parem kui ma olin. Seadsin endale sihid, tahan saada nii ja naa suguseks. Samas, mida ma kõige selle juures aru ei saanud oli, et enne kui saad hakata arenema, pead sa rahul olema endaga sellisena nagu sa oled. Sinu enesekindlus ei tule sellest, kui suudad olla seltsivam, kaastundlikum või midagi muud sellist. Siis kui oled sellele tulemusele jõudnud, hakkab sind taaskord midagi vaevama ja sa satud uuesti abakindluse võrku. Kusjuures kõige paradoksaalsem on näide, hakkan ennast armastama siis, kui suudan olla eneekindlam- nõiaring kas pole.

Õnnega on sama lugu. Sinu õnn ei tulene sellest, kas suudad läbi lüüa tööturul, spordivõistlustel või eraelus. Kui sa oled keskendanud oma õnne saavutamisele ning välisele ning pead õnneks seda hetkelist kaifi, mis tekib mäe vallutamisest, siis jääd tõenäoliselt igavestu nautima ainult üürikesi rõõmu hetki. Õnn on pigem tunne, et sa oled rahul ükskõik, mis ka ei juhtuks ja sa suudad ka negatiivse tulemusega rahul olla. Ebaõnnestumine ei hävita sind, sest su õnn asub hoopis sügavamal tasandil. Ja see rahulolu ei tähenda seda, et me loobuks arenemisest, sest me saame aru, et selleks, et muutuva maailmaga kooskõlas olla, peame ka meie muutuma.

Minule kui saavutusinimesele on sellise filosoofia vastvõtmine küllalkti keerukas, sest minu enesekindlus on alati toitu juurde saanud välismaailmast. Aga eks igalühel ole elus oma keerukad hetked.

Inimeste hindamisest

Täna tabas mind üks avastus, mis on niivõrd lihtne, et tundub uskumatu, kuidas ma varem selle peale ei tulnud. See, mida inimesed nimetavad tõeliseks armastuseks seisneb tegelikult selles, et keegi on valmis neid aksepteerima sellisena nagu nad on, et keegi hindab neid siis, kui neil on rasked ajad, kui nad on hakkama saanud tegudega, mis neile au ei tee jne. Kõik inimesed otsivad kiitust ning oma erakordse isksuse hindamist.

Järelikult, selleks et õnnelik olla pead sa õppima inimesi hindama sellistena nagu nad on, siis on lootust, et ka nemad sellega sulle vastavad. Olen tundnud juba pikka aega, et ma ei suuda ümbritsevat võtta sellena, mis ta on ning hellitan alati lootusi paremast tulevikust. Samuti ei suuda ma hinnata inimesi, kes mu ümber on. Selles seisnebki tõde, miks ma ei suuda kunagi õnnelik olla ning otsin rahuldust ainult mingitest hetkelistest naudingutest- nagu enamus inimesi.

Aga leian, et teiste hindamiseks peab alustama ikka sealt kõige põhilisemast- endast, täpsemalt tuleb õppida armastama iseennast. Mulle on alati mõistatuseks jäänud ütlus, kes ennast ei armasta, ei armasta ka kedagi teist. Nüüd leian, et hakkan seda vaikselt mõistma. Selleks, et teisi akspeteerida, peame kõigepealt leppima oma enda vigadega. Olen enda kõige karmim kriitik ning see põhjustab ka seda, et kui teised mind arvustavad, tunnen end tihti väga lööduna ning väärtusetuna. Olen otsinud seda hinnatuse tunnet ikka läbi teiste ning olen tundnud lootusetust, et keegi ei ole suutnud mulle veel seda pakkuda. Tegelik tõde on vist, et kõigepealt pead sa suutma seda endale pakkuda.

Ning samas vaatamata sellele, et olen sellise avastuse teinud, on minus sisimas ikkagi soov, et kui suudan teisi tõelisemalt armastada, suudavad ka nemad mind rohkem hinnata. Kui mina ehk kõigis pidevalt vigu ei näe ja neid muuta ei ürita, äkki suhtuvad ka nemad minusse mitte ainult sallivamalt vaid vääristavamalt.

muutumisest

Minu viimase aja suurimad väljakutsed on tõenäoliselt, kuidas endasse rohkem uskuda ning kuidas lõpetada muretsemine ja kurtmine. Kui ma sellele mõistuse tasandilt lähenen tundub asi lihtne. Mõtleks kui keeruliseks me oma elu teeme. Kas ei tundu ebaloogiline, et selleks, et õnnelik olla on meil vaja, et kõik oleks nii nagu me tahame. Piisab vaid mõnel murel silmapiirile ilmuda, kui tajume kohe elu ebaõiglust. Kas ei võiks pigem siin rakendada poolitamise printsiipi, et juhul kui rõõme on rohkem kui muresid peaksime olema õnelikud, sest meie elus on rohkem päikest. Aga ei nii pea, kui kas või üks äikesepilv silmapiirile tuleb, hajuvad kõik rõõmud äkki.
See kõik kõlab äärmiselt mõistlikult. Nagu ka mõtted, et kurtmine ei aita muresid lahendada või, et ei tasu kogu aeg valule keskenduda, vaid tuleb osata olla hetkes. Aga küsimus ongi selles, et seda ei saa rakendada mõistusega, vaid seda peab tegema öeldes mõistusest lahti. Ja siin tuleb minu juurde suurim katsumus, sest olen alati mõistust idealiseerinud. Olen probleeme lahendanud neid analüüsides, kuigi ei tea kas need probleemid ikka on lahendatud....Kui ma esimest korda mediteerimist proovisin, siis tundus minu jaoks uskumatu, et keegi suudab olla 5 sekundit ilma mõtlemata. Sellised lood siis. Enda harjumuste muutmine on keeruline. Ma ei ütle enda, vaid harjumuste. Tegelikult antakse meile ju iga uus päev võimalus käituda teistmoodi, lõpetada vanad otsad ning muuta ennast. Miks siis nii vähesed meist seda kasutavad, kuigi kurtmine on kohati eestlaste rahvusspordiala ning õnnelike nägusid näeb väga vähe? Sest niimoodi tegutsemiseks pead enne lahti ütlema väga paljudest oma harjumustest ning oma turvalisest igapäevast. Eeldusest, et sul on mingi pärisosa, mis on pärit sinu minevikust ning, et minevik on alati sinuga tänases hetkes kaasas. Jah, et minevik teeb haiget, aga sa ei saa kuidagi temaga suhteid lõpetada. Tegelikult saad ja esimene samm on muuta ennast ja oma mõtlemisviisi. Aga lihtsalt seda esimest sammu on nii kuradi raske teha. Ja on piisavalt takistusi ning vanad harjumused kutsuvad sind pidevalt tagasi. Aga ma sellegi poolest üritan ja loodan, et varsti kuulete mind palju vähem kurtmas.

arengust ja võrdlemisest

näiteks vähem tähelepanu enda ja teistega võrdlemisele. Miks? Sest leian, et ainuke inimene, kellega peaksin ennast võrdlema, olen tegelikult mina ise. Areng on siin elus muutunud minu jumalaks, muidugi millega mõõta arengut? Tarkuse, kogemuste, õnnetasemega? Olulised ei ole ju kogemused ise, vaid pigem see, mis sa sealt oled osanud välja võtta. Ja tegelikult võivad kogemused olla pigem takistuseks, kui sa ei suuda nendest õhkuvast negatiivsusest lahti lasta. Kogemustega ongi nii, et minu suurim väljakutse siin elus hetkel näib olevat see, kuidas lasta lahti. Kuidas loovutada see identiteet, kes ma olin kunagi, kuidas unustada need unistused. Kuidas käituda täitumata jäänud soovidega, ikka kahetseda, et need täide ei läinud või hoopis väärtustada neid kogemusi, mis sa nendest soovidest ja nende poole püüdlemisest said. Näiteks kui asi puudutab luhtunud suhteid, siis sai mulle üks asi selgemaks, väljakutse on rõõmustada nende hetkede üle, mis nad andsid.

Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis arengust. Meid ümbritsev maailm on väga palju mitte arengule, vaid võrdlusele suunatud. Mida annab sulle võrdlus nendega, kes on sinust targemad, kui selle kogu sisuks ongi meeleheide, et sa ei suuda iialgi nende taset saavutada. Või siis hoopis, mida annab sulle kriitiline võrdlus inimestega, kes on sinust vanemad ja targemad, kui selle võrdluse sisuks on sulle ette heita sinu noorust ja kogenematust. Aga just nii me tihti käitume, sest nii käitutakse meie endiga. Olen mina nii käitunud ja käitutakse nii ka minuga. Samamoodi on kõik konkursid ju üles ehitatud võrdlusel ning tihti ka hinnetel. Miks ma seda räägin, nimelt kuna olen aru saanud, et näiteks hinded võivad peegeldada nii erinevaid asju. Teadusmaailmas näiteks on tihti nii, et hinnatakse inimese diskursust. See tähendab, kui sulle ei meeldi see, kuidas inimene teostab analüüsi, on ta sinu meelest ilmselgelt loll. On seda vaja, see on ju sama kui hinnata inimest tema veendumuste põhjal. Imelik ongi see, et sain juba ammugi aru sellest, kui mõttetu on vaielda veendumuste üle, aga võrdluse mõttetusest hakkan alles nüüd aru saama. Aga nähtavasti oleks maailm ilma võrdluseta liiga ebakindel ja hoomamatu. Inimesed kaotaksid pinna, kui ma ei saa ennast ja teisi kuhugi võrdlevasse konteksti asetada, kuidas ma siis suudan luua süsteemi. Kuidas suudan toita oma pidevat janus olevat ego, kui väidetakse, et ainus võistlus siin elus käib iseendaga. Nii leitaksegi, et mittevõrdlemine on nõrkade pärusmaa, sest tugevad ju ainult võidavad sellest võrdlusest. Aga kas ikka võidavad? Ja kas ei juhi nad nii tähelepanu hoopis valedele asjadele ja ei tekita endale liigset stressi.

Nostalgia radadel

Käisin täna jalutamas mineviku radadel. Tundus üllatavana, et nii palju on muutunud. Seal, kus kunagi oli Lasteaiapood, asus nüüd pesumaja, tavalise aja asemel oli rula park, tühermaad oli asendunud teedega, varemed olid muudetud õigeusukirikuks. Tean, et muutus on maastiku loomulik osa ning seda ei peaks hoidma staatiliselt, sel juhul saaks temast surnud paik. Ent ma ei saa midagi teha, kui kohati tundub mulle, et nende muutustega oleks mult ka lõplikult ära võetud mu lapspõlv või võimalus sinna tagasi pöörduda, mitte et see kuidagi võimalik oleks. Kummaline oli see jalutuskäik. Mis veel naljakam oli, et märkasin alles nüüd, korrusmajade juures pole tegelikult kohta, kuhu parkida. Autod olid ennast asetanud murule ning tundusid kuidagi väga kohatud. Neid ei asunud minu mälestuses. Ma polnud kunagi neid sinna üldse ette kujutanud. Auto on minu jaoks olnud alati rariteet, midagi suhteliselt kättesaamatut, mis on ka loogiline arvestades, et väikelinnast pärit, ei olnud mu ema ega tema vanemad kohe kindlasti sellisel majanduslikul järjel, et endale autot lubada. Veel põhikoolis, kui keegi mind autoga koju viis, oli see ikkagi suur asi ja kuidagi piinlik oli. Mäletan, et kord üritas ema näiteks autoust seal lähedal asuvast uske prügikastist lahti sikutada. Huvitav on see, et peale keskkooli hakkasid kõik minu tuttavad järjest autosid saama ning see kaotas oma senise staatuse tähise, kuigi meie perekonnal pole endiselt autot.

Ja selliseid ning analoogseid mälestusi tekitab minus muutuv keskkond….

Uus aasta ennustas mulle enesesse viivaid otsinguid. Just selle märgi all olen ka ise seda aastat alustanud. Mul on tahe jõuda natuke lähemale sellele, kes ma olen ja, mis ma teha tahan. Kui selle kõigega kaasneks veel kindlus enda suhtes, siis oleks asi parem, kui loota oskaksin. Olen olnud siiamaani maal ning ausalt öeldes ei taha ükski minu keharakk siit Tallinnasse minna. Kuidagi nii rahulik, stressivaba ja lõõgastav tundub see õhkkond. Tehtud saab isegi rohkem asju kui linnas, nimelt on mul siin seltsiks kaasas esseede ning artikli kirjutamismaterjalid ning päeva täidab usin töö, alustades kooli ning töö asjadest ja lõpetades enese arendamisega. Kuidagi parem on olla ja tunnen, et rõõmsameelsus hakkab minusse tagasi imbuma. Eelmised pool aastat olin selle teadmata suunas kaotanud ning tegelesin peamiselt mõtetega, miks elu nii halb on. Õigemini tundus mulle, et sellised mõtted olid põhjendatud, kuna alati kui mitte, et iga päevaselt, siis kindlasti iganädalaselt, juhtus midagi. Aga rääkimata sellest, et negatiivsed mõtted teevad selle kõik hullemaks, suudavad mõtted ka arvatavasti mõjutada seda, mis sinuga juhtub.

Ühe asja olen ometi eelmisest aastast pärinud, nimelt mul ei ole inimesi vaja nii palju kui …..üksindust. Ja tõesõna, tegelikult hakkaksin üksindusest tõenäoliselt suuremat puudust tundma. Sügavatel psühholoogilistel analüüsidel ning vaimsetel juttudel kui ka kellegi nõustamisel on kalduvus mind äärmiselt ära väsitada. Selle tulemusena küsin endalt, miks ma ei oleks võinud selle aseme üksi ennast analüüsida või tööd teha? Jah, ma väsin suheldes kergesti, väsin üldse kergesti, mis tõenäoliselt teeb eksisteerimise tänapäeva maailmas veidi raskemaks. Arvatavasti ei aita kaasa ka vaimne töö ning pidevad analüüsi laskuvad mõtted (ma analüüsin kõike, vahel üllatab mind ennastki, et selliseid asju on võimalik analüüsida).

Aga tegelikult tahtsin vaid avaldada oma lootusi uue aasta suhtes. Loodan uuel aastal kogeda uusi asju, õppida, ennast usaldama hakata. Muidugi on minu üheks unistuseks välismaale õppima pääseda ning ma loodan sügavalt, et minu religiooniantropoloogia hinne sellele põntsu peale ei pane, arvestades, et õppejõud näikse mitte nõustuma selle parandamisega enne järgmist astronoomilist aastat.

Tagasivaadet 2008 aastal enam rohkem, peale viidete viimasele pool aastale, ei tule. Milleks, mis läbi see läbi. Hetkel on mul nii hea olla siin koos oma fotoaparaadi, kuhja raamatute ning toiduvalmistamisega. Isegi sport ei näi hetkel nii oluline, kuigi ujumisest tunnen ikka veidi puudust. Vähemalt olen otsustanud, et kunagi tahan kolida maale, praegune asukoht on veidi liiga asustatud, veidi vähe metsaradasid, kus luurata nimelt. Vähemalt samm lähemale olen astunud eneseleidmisele…..