Uus aasta ennustas mulle enesesse viivaid otsinguid. Just selle märgi all olen ka ise seda aastat alustanud. Mul on tahe jõuda natuke lähemale sellele, kes ma olen ja, mis ma teha tahan. Kui selle kõigega kaasneks veel kindlus enda suhtes, siis oleks asi parem, kui loota oskaksin. Olen olnud siiamaani maal ning ausalt öeldes ei taha ükski minu keharakk siit Tallinnasse minna. Kuidagi nii rahulik, stressivaba ja lõõgastav tundub see õhkkond. Tehtud saab isegi rohkem asju kui linnas, nimelt on mul siin seltsiks kaasas esseede ning artikli kirjutamismaterjalid ning päeva täidab usin töö, alustades kooli ning töö asjadest ja lõpetades enese arendamisega. Kuidagi parem on olla ja tunnen, et rõõmsameelsus hakkab minusse tagasi imbuma. Eelmised pool aastat olin selle teadmata suunas kaotanud ning tegelesin peamiselt mõtetega, miks elu nii halb on. Õigemini tundus mulle, et sellised mõtted olid põhjendatud, kuna alati kui mitte, et iga päevaselt, siis kindlasti iganädalaselt, juhtus midagi. Aga rääkimata sellest, et negatiivsed mõtted teevad selle kõik hullemaks, suudavad mõtted ka arvatavasti mõjutada seda, mis sinuga juhtub.

Ühe asja olen ometi eelmisest aastast pärinud, nimelt mul ei ole inimesi vaja nii palju kui …..üksindust. Ja tõesõna, tegelikult hakkaksin üksindusest tõenäoliselt suuremat puudust tundma. Sügavatel psühholoogilistel analüüsidel ning vaimsetel juttudel kui ka kellegi nõustamisel on kalduvus mind äärmiselt ära väsitada. Selle tulemusena küsin endalt, miks ma ei oleks võinud selle aseme üksi ennast analüüsida või tööd teha? Jah, ma väsin suheldes kergesti, väsin üldse kergesti, mis tõenäoliselt teeb eksisteerimise tänapäeva maailmas veidi raskemaks. Arvatavasti ei aita kaasa ka vaimne töö ning pidevad analüüsi laskuvad mõtted (ma analüüsin kõike, vahel üllatab mind ennastki, et selliseid asju on võimalik analüüsida).

Aga tegelikult tahtsin vaid avaldada oma lootusi uue aasta suhtes. Loodan uuel aastal kogeda uusi asju, õppida, ennast usaldama hakata. Muidugi on minu üheks unistuseks välismaale õppima pääseda ning ma loodan sügavalt, et minu religiooniantropoloogia hinne sellele põntsu peale ei pane, arvestades, et õppejõud näikse mitte nõustuma selle parandamisega enne järgmist astronoomilist aastat.

Tagasivaadet 2008 aastal enam rohkem, peale viidete viimasele pool aastale, ei tule. Milleks, mis läbi see läbi. Hetkel on mul nii hea olla siin koos oma fotoaparaadi, kuhja raamatute ning toiduvalmistamisega. Isegi sport ei näi hetkel nii oluline, kuigi ujumisest tunnen ikka veidi puudust. Vähemalt olen otsustanud, et kunagi tahan kolida maale, praegune asukoht on veidi liiga asustatud, veidi vähe metsaradasid, kus luurata nimelt. Vähemalt samm lähemale olen astunud eneseleidmisele…..