Käisin täna jalutamas mineviku radadel. Tundus üllatavana, et nii palju on muutunud. Seal, kus kunagi oli Lasteaiapood, asus nüüd pesumaja, tavalise aja asemel oli rula park, tühermaad oli asendunud teedega, varemed olid muudetud õigeusukirikuks. Tean, et muutus on maastiku loomulik osa ning seda ei peaks hoidma staatiliselt, sel juhul saaks temast surnud paik. Ent ma ei saa midagi teha, kui kohati tundub mulle, et nende muutustega oleks mult ka lõplikult ära võetud mu lapspõlv või võimalus sinna tagasi pöörduda, mitte et see kuidagi võimalik oleks. Kummaline oli see jalutuskäik. Mis veel naljakam oli, et märkasin alles nüüd, korrusmajade juures pole tegelikult kohta, kuhu parkida. Autod olid ennast asetanud murule ning tundusid kuidagi väga kohatud. Neid ei asunud minu mälestuses. Ma polnud kunagi neid sinna üldse ette kujutanud. Auto on minu jaoks olnud alati rariteet, midagi suhteliselt kättesaamatut, mis on ka loogiline arvestades, et väikelinnast pärit, ei olnud mu ema ega tema vanemad kohe kindlasti sellisel majanduslikul järjel, et endale autot lubada. Veel põhikoolis, kui keegi mind autoga koju viis, oli see ikkagi suur asi ja kuidagi piinlik oli. Mäletan, et kord üritas ema näiteks autoust seal lähedal asuvast uske prügikastist lahti sikutada. Huvitav on see, et peale keskkooli hakkasid kõik minu tuttavad järjest autosid saama ning see kaotas oma senise staatuse tähise, kuigi meie perekonnal pole endiselt autot.
Ja selliseid ning analoogseid mälestusi tekitab minus muutuv keskkond….
No comments:
Post a Comment