Täna tabas mind üks avastus, mis on niivõrd lihtne, et tundub uskumatu, kuidas ma varem selle peale ei tulnud. See, mida inimesed nimetavad tõeliseks armastuseks seisneb tegelikult selles, et keegi on valmis neid aksepteerima sellisena nagu nad on, et keegi hindab neid siis, kui neil on rasked ajad, kui nad on hakkama saanud tegudega, mis neile au ei tee jne. Kõik inimesed otsivad kiitust ning oma erakordse isksuse hindamist.
Järelikult, selleks et õnnelik olla pead sa õppima inimesi hindama sellistena nagu nad on, siis on lootust, et ka nemad sellega sulle vastavad. Olen tundnud juba pikka aega, et ma ei suuda ümbritsevat võtta sellena, mis ta on ning hellitan alati lootusi paremast tulevikust. Samuti ei suuda ma hinnata inimesi, kes mu ümber on. Selles seisnebki tõde, miks ma ei suuda kunagi õnnelik olla ning otsin rahuldust ainult mingitest hetkelistest naudingutest- nagu enamus inimesi.
Aga leian, et teiste hindamiseks peab alustama ikka sealt kõige põhilisemast- endast, täpsemalt tuleb õppida armastama iseennast. Mulle on alati mõistatuseks jäänud ütlus, kes ennast ei armasta, ei armasta ka kedagi teist. Nüüd leian, et hakkan seda vaikselt mõistma. Selleks, et teisi akspeteerida, peame kõigepealt leppima oma enda vigadega. Olen enda kõige karmim kriitik ning see põhjustab ka seda, et kui teised mind arvustavad, tunnen end tihti väga lööduna ning väärtusetuna. Olen otsinud seda hinnatuse tunnet ikka läbi teiste ning olen tundnud lootusetust, et keegi ei ole suutnud mulle veel seda pakkuda. Tegelik tõde on vist, et kõigepealt pead sa suutma seda endale pakkuda.
Ning samas vaatamata sellele, et olen sellise avastuse teinud, on minus sisimas ikkagi soov, et kui suudan teisi tõelisemalt armastada, suudavad ka nemad mind rohkem hinnata. Kui mina ehk kõigis pidevalt vigu ei näe ja neid muuta ei ürita, äkki suhtuvad ka nemad minusse mitte ainult sallivamalt vaid vääristavamalt.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment