Viimased nadalad on justkui mooda voolanud. Ja samas tundub, et eelmine nadal oli nii kaugel, isegi eilne oli kaugel. Aina tuttavamaks saab tunne, et ma ei maleta enam, mis ma eile tegin, raakimata siis eelmisest nadalast. Miks ma utlen mooda voolanud, sest tundub, et olen vaga vahe oppinud selle ajaga, aga samas kui keegi kusiks, siis ma ei oskaks ka oelda, mida ma siis tegin. Aeg on toepoolest suhteline moiste. Kolm nadalt Eestisse tulekuni tundub uhelt poolt nii pisike aeg, ent samas igavik. Vaike tundub ta siis, kui ma molten, mida koike ma peaksin/voiksin siin veel enne jouluid teha. Kas koigil on nii, et vaid veerand endale voetud plaanidest saab lopuks teoks? Igal juhul nii just minuga on. EI tea, kas asi on selles, et teen liiga grandioosseid plane voi olen lihtsalt halb plaanide taitja. Pikk tundub aeg siis kui ma molten sellele, et kolme nadala parast terendab puhkus, kolm pikka nadalat taisgraafikul tood. Ja ausalt oeldes ma isegi ei suuda siin oma aega kuidagi muud viisi sisutada. Teate seda tunnet, kui paevad on kogu aeg kohustusi tais ja kui saabub vabadus, siis selle asemel, et seda nautida, sulle justkui tundub, et
a. peaksid tood tegema, mis siis, et midagi konkreetset hetkel ei ole vaja teha
b. peaksid midagi tegema, mis siis, et voibolla tahaks lihtsalt istuda
c. sa ei saa endale meelelauhutust planeerida, sest sa saaksid sellel hetkel nii palju tood ara teha
d. sa ei oska enam meelelahutust planeerida, sest su kujutlusvoime on piiratud ja sotsiaalne elu tundub justkui mingi vooras fraas eelmisest elust (mis vois kull veel kuu aega tagasi olla taiesti aktuaalne)
voi e. sulle tundub, et sinu vaba aeg pole just koige ponevam ja teistel on alati lobusam, seega why not just work.
Mulle on koik need tunded tuttavad. See on ju tosi, et kui sa oled tooga hoivatud, siis sa ei muretse voi ei poora teistele sfaaridele tahelepanu. Samas, kui siin juhtub nuud akiline muudatus, tunduvad need teised sfaarid, mis muidugi on vahepeal unustatud riiulitele tolmu koguma, niivord koormavad, isegi kohati hirmutavad, et sa eelistad neist vabatahtlikult eemale hoida.

See eelnev ei tahenda, et ma siin inimestega ei suhtle. Olen viimastel nadalatel nendega palju rohkem suhelnud, kui varem, aga samas markan enda juures ka selliseid sumptomeid, et mulle valmistab raskusi kellegagi raakima hakkamine, ma valdin oma korterinaabritega kokkupuutumist. Ja muidugi hakkab mulle selgeks saama, kui vaga mugavalt ma ennast Eestis oma kindlasse urgu peitsin, et mitte mingi hinna eest riskida millegi uue ja tundmatuga. Mis muidugi ei tahenda, nagu ma veel oleksin valmis seda tegema. Kahjuks jab moistmise ja tegude vahele veel tukk tuhja maad.