Viimane hommik Madisonis. Natuke veider tunne, Eesti justkui tundub midagi kauget ja kui ma motlen oma korteri peale Eestis, siis kohe uldse ei taha mote uhendada mind ja seda maailma seal. Eestisse tulemine on mingismottes valjakutse. Teate ju seda tunnet, kui sa leiad, et oled muutunud, aga siis lahed ja vormid ennast jalle mahtuma sellesse puzzle tuki kujulisse auku, kus sul varem nii mugav oli. Olen seda vist kord juba oelnud, et kui muutuda tahad, siis pead seda tegema oma argikeskkonnas, siis muutub keskkond ka. Mind siiski huvitaks, kas on voimalik tulla valjastpoolt tagasi ja mahtuda muutununa ka sellesse sinu kujulisse auku universumis. Ma tundsin, et peale Belgiat see justkui ei olnud voimalik, Belgia muutus Eestis ainult kaugeks unenaoks, see, kes ma seal olin, oli Belgia mina. Tekibki kusimus, kas ma toesti muutusin seal nende poole aasta jooksul voi oli tegu lihtsalt lootusega. Ma ei tea, ennast on raske hinnata, oled teemas liiga sees, sind on raske hinnata, teised on teemas liiga vahe sees. Ma ei tea, miks ma nii palju ihkan muutumist, aga mulle tundub, et muutused on minu jaoks areng, muutused on viis paranemise poole, muutused on elutarkus, mis vaikselt saabub. Ja vastandlikult nii monelegi, uritan mina muutused kaasata ka positiivsema maailmavaate suunas.

Hetke muusika: Alender "Ja kuigi veel"