lennusõitudest

Minu viiest lennukist saabusid hiljem neli. Üks neist, Estonian Air, jõudis sihtkohta õigeaegselt. Kõige rohkem jäi hiljaks, tund aega, kohalik lend Chicagost Madisoni ehk siis 200 km- uskumatu, aga USA-s on isegi sellise distantsi jaoks lennukid. Madisoni lennuga juhtus teisigi toredaid seiku. Nimelt vahetati kaks korda väravat ja lennuki tualett ei töötanud, lisaks olid lennukil mingid tehnilised probleemid.
Kõige ärevam seik minu lendudel oli aga lennukivahetus Saksamaal. Kahe lennuki vahel oli ainult poolteist tundi. Kõik need, kellel pole lennukitega kogemusi ja, kes arvavad, et tegu on üüratu ajaga- normaalne vahe on kaks tundi. Paraku jäi minu lend Saksamaale 25 minutit hiljaks. Lisaks selgus, et ma pean tegema uue check in-i, mille lõpuni oli aega 10 minutit. Muidugi ei olnud kuskil lennujaamas check-ini laua kohta mingit informatsiooni, lõpuks jooksin oma lennu väravasse ja küsisin laua kohta. Lauas küsiti mult dos2019 vormi. Mina, nagu nii mõnigi teist on võib-olla märganud, olen aga paras boheemlane kui asi puudutab dokumente. Seega tegin ma õnnetu näo pähe ja näitasin ainult suletud ümbrikku, mis mulle kaasa oli antud. Paraku ei rahuldanud see lennujaama töötajaid ning ligi 20 äreva minuti jooksul võtsid nad mitu närvilist telefonikõnet, lõpuks endale teadvustades, et minu suletud ümbrikust piisab täiesti. Noh lisaks sellele tahtsid nad minu Miami aadressi, minu Madisoni aadressi, minu pagasi tšekki, minu ülikooli kinnitust, et ma olen sinna vastu võetud. Ütleme nii, et USA-s toimunud isiku kontroll selle kõrval oli köömnes. Lõpuks pidin ma checkinist jooksma väravasse, kus ilmnes, et ka see lend jääb hiljaks.
Jah õigeaegsetesse väljumistesse pole mul enam eriti usku, täpselt nagu ka tõketeta lendudesse.

Millalgi üritan siia kirjutada ka Miamis toimunud infopäevadest ja siia üles paar pilti visata