Inimeste hindamisest

Täna tabas mind üks avastus, mis on niivõrd lihtne, et tundub uskumatu, kuidas ma varem selle peale ei tulnud. See, mida inimesed nimetavad tõeliseks armastuseks seisneb tegelikult selles, et keegi on valmis neid aksepteerima sellisena nagu nad on, et keegi hindab neid siis, kui neil on rasked ajad, kui nad on hakkama saanud tegudega, mis neile au ei tee jne. Kõik inimesed otsivad kiitust ning oma erakordse isksuse hindamist.

Järelikult, selleks et õnnelik olla pead sa õppima inimesi hindama sellistena nagu nad on, siis on lootust, et ka nemad sellega sulle vastavad. Olen tundnud juba pikka aega, et ma ei suuda ümbritsevat võtta sellena, mis ta on ning hellitan alati lootusi paremast tulevikust. Samuti ei suuda ma hinnata inimesi, kes mu ümber on. Selles seisnebki tõde, miks ma ei suuda kunagi õnnelik olla ning otsin rahuldust ainult mingitest hetkelistest naudingutest- nagu enamus inimesi.

Aga leian, et teiste hindamiseks peab alustama ikka sealt kõige põhilisemast- endast, täpsemalt tuleb õppida armastama iseennast. Mulle on alati mõistatuseks jäänud ütlus, kes ennast ei armasta, ei armasta ka kedagi teist. Nüüd leian, et hakkan seda vaikselt mõistma. Selleks, et teisi akspeteerida, peame kõigepealt leppima oma enda vigadega. Olen enda kõige karmim kriitik ning see põhjustab ka seda, et kui teised mind arvustavad, tunnen end tihti väga lööduna ning väärtusetuna. Olen otsinud seda hinnatuse tunnet ikka läbi teiste ning olen tundnud lootusetust, et keegi ei ole suutnud mulle veel seda pakkuda. Tegelik tõde on vist, et kõigepealt pead sa suutma seda endale pakkuda.

Ning samas vaatamata sellele, et olen sellise avastuse teinud, on minus sisimas ikkagi soov, et kui suudan teisi tõelisemalt armastada, suudavad ka nemad mind rohkem hinnata. Kui mina ehk kõigis pidevalt vigu ei näe ja neid muuta ei ürita, äkki suhtuvad ka nemad minusse mitte ainult sallivamalt vaid vääristavamalt.

muutumisest

Minu viimase aja suurimad väljakutsed on tõenäoliselt, kuidas endasse rohkem uskuda ning kuidas lõpetada muretsemine ja kurtmine. Kui ma sellele mõistuse tasandilt lähenen tundub asi lihtne. Mõtleks kui keeruliseks me oma elu teeme. Kas ei tundu ebaloogiline, et selleks, et õnnelik olla on meil vaja, et kõik oleks nii nagu me tahame. Piisab vaid mõnel murel silmapiirile ilmuda, kui tajume kohe elu ebaõiglust. Kas ei võiks pigem siin rakendada poolitamise printsiipi, et juhul kui rõõme on rohkem kui muresid peaksime olema õnelikud, sest meie elus on rohkem päikest. Aga ei nii pea, kui kas või üks äikesepilv silmapiirile tuleb, hajuvad kõik rõõmud äkki.
See kõik kõlab äärmiselt mõistlikult. Nagu ka mõtted, et kurtmine ei aita muresid lahendada või, et ei tasu kogu aeg valule keskenduda, vaid tuleb osata olla hetkes. Aga küsimus ongi selles, et seda ei saa rakendada mõistusega, vaid seda peab tegema öeldes mõistusest lahti. Ja siin tuleb minu juurde suurim katsumus, sest olen alati mõistust idealiseerinud. Olen probleeme lahendanud neid analüüsides, kuigi ei tea kas need probleemid ikka on lahendatud....Kui ma esimest korda mediteerimist proovisin, siis tundus minu jaoks uskumatu, et keegi suudab olla 5 sekundit ilma mõtlemata. Sellised lood siis. Enda harjumuste muutmine on keeruline. Ma ei ütle enda, vaid harjumuste. Tegelikult antakse meile ju iga uus päev võimalus käituda teistmoodi, lõpetada vanad otsad ning muuta ennast. Miks siis nii vähesed meist seda kasutavad, kuigi kurtmine on kohati eestlaste rahvusspordiala ning õnnelike nägusid näeb väga vähe? Sest niimoodi tegutsemiseks pead enne lahti ütlema väga paljudest oma harjumustest ning oma turvalisest igapäevast. Eeldusest, et sul on mingi pärisosa, mis on pärit sinu minevikust ning, et minevik on alati sinuga tänases hetkes kaasas. Jah, et minevik teeb haiget, aga sa ei saa kuidagi temaga suhteid lõpetada. Tegelikult saad ja esimene samm on muuta ennast ja oma mõtlemisviisi. Aga lihtsalt seda esimest sammu on nii kuradi raske teha. Ja on piisavalt takistusi ning vanad harjumused kutsuvad sind pidevalt tagasi. Aga ma sellegi poolest üritan ja loodan, et varsti kuulete mind palju vähem kurtmas.

arengust ja võrdlemisest

näiteks vähem tähelepanu enda ja teistega võrdlemisele. Miks? Sest leian, et ainuke inimene, kellega peaksin ennast võrdlema, olen tegelikult mina ise. Areng on siin elus muutunud minu jumalaks, muidugi millega mõõta arengut? Tarkuse, kogemuste, õnnetasemega? Olulised ei ole ju kogemused ise, vaid pigem see, mis sa sealt oled osanud välja võtta. Ja tegelikult võivad kogemused olla pigem takistuseks, kui sa ei suuda nendest õhkuvast negatiivsusest lahti lasta. Kogemustega ongi nii, et minu suurim väljakutse siin elus hetkel näib olevat see, kuidas lasta lahti. Kuidas loovutada see identiteet, kes ma olin kunagi, kuidas unustada need unistused. Kuidas käituda täitumata jäänud soovidega, ikka kahetseda, et need täide ei läinud või hoopis väärtustada neid kogemusi, mis sa nendest soovidest ja nende poole püüdlemisest said. Näiteks kui asi puudutab luhtunud suhteid, siis sai mulle üks asi selgemaks, väljakutse on rõõmustada nende hetkede üle, mis nad andsid.

Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis arengust. Meid ümbritsev maailm on väga palju mitte arengule, vaid võrdlusele suunatud. Mida annab sulle võrdlus nendega, kes on sinust targemad, kui selle kogu sisuks ongi meeleheide, et sa ei suuda iialgi nende taset saavutada. Või siis hoopis, mida annab sulle kriitiline võrdlus inimestega, kes on sinust vanemad ja targemad, kui selle võrdluse sisuks on sulle ette heita sinu noorust ja kogenematust. Aga just nii me tihti käitume, sest nii käitutakse meie endiga. Olen mina nii käitunud ja käitutakse nii ka minuga. Samamoodi on kõik konkursid ju üles ehitatud võrdlusel ning tihti ka hinnetel. Miks ma seda räägin, nimelt kuna olen aru saanud, et näiteks hinded võivad peegeldada nii erinevaid asju. Teadusmaailmas näiteks on tihti nii, et hinnatakse inimese diskursust. See tähendab, kui sulle ei meeldi see, kuidas inimene teostab analüüsi, on ta sinu meelest ilmselgelt loll. On seda vaja, see on ju sama kui hinnata inimest tema veendumuste põhjal. Imelik ongi see, et sain juba ammugi aru sellest, kui mõttetu on vaielda veendumuste üle, aga võrdluse mõttetusest hakkan alles nüüd aru saama. Aga nähtavasti oleks maailm ilma võrdluseta liiga ebakindel ja hoomamatu. Inimesed kaotaksid pinna, kui ma ei saa ennast ja teisi kuhugi võrdlevasse konteksti asetada, kuidas ma siis suudan luua süsteemi. Kuidas suudan toita oma pidevat janus olevat ego, kui väidetakse, et ainus võistlus siin elus käib iseendaga. Nii leitaksegi, et mittevõrdlemine on nõrkade pärusmaa, sest tugevad ju ainult võidavad sellest võrdlusest. Aga kas ikka võidavad? Ja kas ei juhi nad nii tähelepanu hoopis valedele asjadele ja ei tekita endale liigset stressi.

Nostalgia radadel

Käisin täna jalutamas mineviku radadel. Tundus üllatavana, et nii palju on muutunud. Seal, kus kunagi oli Lasteaiapood, asus nüüd pesumaja, tavalise aja asemel oli rula park, tühermaad oli asendunud teedega, varemed olid muudetud õigeusukirikuks. Tean, et muutus on maastiku loomulik osa ning seda ei peaks hoidma staatiliselt, sel juhul saaks temast surnud paik. Ent ma ei saa midagi teha, kui kohati tundub mulle, et nende muutustega oleks mult ka lõplikult ära võetud mu lapspõlv või võimalus sinna tagasi pöörduda, mitte et see kuidagi võimalik oleks. Kummaline oli see jalutuskäik. Mis veel naljakam oli, et märkasin alles nüüd, korrusmajade juures pole tegelikult kohta, kuhu parkida. Autod olid ennast asetanud murule ning tundusid kuidagi väga kohatud. Neid ei asunud minu mälestuses. Ma polnud kunagi neid sinna üldse ette kujutanud. Auto on minu jaoks olnud alati rariteet, midagi suhteliselt kättesaamatut, mis on ka loogiline arvestades, et väikelinnast pärit, ei olnud mu ema ega tema vanemad kohe kindlasti sellisel majanduslikul järjel, et endale autot lubada. Veel põhikoolis, kui keegi mind autoga koju viis, oli see ikkagi suur asi ja kuidagi piinlik oli. Mäletan, et kord üritas ema näiteks autoust seal lähedal asuvast uske prügikastist lahti sikutada. Huvitav on see, et peale keskkooli hakkasid kõik minu tuttavad järjest autosid saama ning see kaotas oma senise staatuse tähise, kuigi meie perekonnal pole endiselt autot.

Ja selliseid ning analoogseid mälestusi tekitab minus muutuv keskkond….

Uus aasta ennustas mulle enesesse viivaid otsinguid. Just selle märgi all olen ka ise seda aastat alustanud. Mul on tahe jõuda natuke lähemale sellele, kes ma olen ja, mis ma teha tahan. Kui selle kõigega kaasneks veel kindlus enda suhtes, siis oleks asi parem, kui loota oskaksin. Olen olnud siiamaani maal ning ausalt öeldes ei taha ükski minu keharakk siit Tallinnasse minna. Kuidagi nii rahulik, stressivaba ja lõõgastav tundub see õhkkond. Tehtud saab isegi rohkem asju kui linnas, nimelt on mul siin seltsiks kaasas esseede ning artikli kirjutamismaterjalid ning päeva täidab usin töö, alustades kooli ning töö asjadest ja lõpetades enese arendamisega. Kuidagi parem on olla ja tunnen, et rõõmsameelsus hakkab minusse tagasi imbuma. Eelmised pool aastat olin selle teadmata suunas kaotanud ning tegelesin peamiselt mõtetega, miks elu nii halb on. Õigemini tundus mulle, et sellised mõtted olid põhjendatud, kuna alati kui mitte, et iga päevaselt, siis kindlasti iganädalaselt, juhtus midagi. Aga rääkimata sellest, et negatiivsed mõtted teevad selle kõik hullemaks, suudavad mõtted ka arvatavasti mõjutada seda, mis sinuga juhtub.

Ühe asja olen ometi eelmisest aastast pärinud, nimelt mul ei ole inimesi vaja nii palju kui …..üksindust. Ja tõesõna, tegelikult hakkaksin üksindusest tõenäoliselt suuremat puudust tundma. Sügavatel psühholoogilistel analüüsidel ning vaimsetel juttudel kui ka kellegi nõustamisel on kalduvus mind äärmiselt ära väsitada. Selle tulemusena küsin endalt, miks ma ei oleks võinud selle aseme üksi ennast analüüsida või tööd teha? Jah, ma väsin suheldes kergesti, väsin üldse kergesti, mis tõenäoliselt teeb eksisteerimise tänapäeva maailmas veidi raskemaks. Arvatavasti ei aita kaasa ka vaimne töö ning pidevad analüüsi laskuvad mõtted (ma analüüsin kõike, vahel üllatab mind ennastki, et selliseid asju on võimalik analüüsida).

Aga tegelikult tahtsin vaid avaldada oma lootusi uue aasta suhtes. Loodan uuel aastal kogeda uusi asju, õppida, ennast usaldama hakata. Muidugi on minu üheks unistuseks välismaale õppima pääseda ning ma loodan sügavalt, et minu religiooniantropoloogia hinne sellele põntsu peale ei pane, arvestades, et õppejõud näikse mitte nõustuma selle parandamisega enne järgmist astronoomilist aastat.

Tagasivaadet 2008 aastal enam rohkem, peale viidete viimasele pool aastale, ei tule. Milleks, mis läbi see läbi. Hetkel on mul nii hea olla siin koos oma fotoaparaadi, kuhja raamatute ning toiduvalmistamisega. Isegi sport ei näi hetkel nii oluline, kuigi ujumisest tunnen ikka veidi puudust. Vähemalt olen otsustanud, et kunagi tahan kolida maale, praegune asukoht on veidi liiga asustatud, veidi vähe metsaradasid, kus luurata nimelt. Vähemalt samm lähemale olen astunud eneseleidmisele…..

Viimasel ajal on mu elu hakkanud muutuma..Pole aega, tegelikult eriti millekski. Inimsuhted on kuidagi muutumas aina vähem ja vähem tähenduslikuks. Mul lihtsalt pole energiat, et midagi peale töötamise ja õppimise midagi teha. Arvan, et see ei ole päris normaalne, et elu ei peaks selline välja nägema. Kahjuks leiavad meie lektorid, et õppimisele üle 8 tunni päevas pühendada on aga enesestmõistetav. Võibolla ma lihtsalt ei ole piisavalt võimekas asju kiiresti ära tegema. Kuulda on, et välismaal on veel mitu korda hullem..Ma jään oma arvamuse juurde, elu ei ole normaalne, kui kogu aeg kulub töötamisele. Mõelda, et on inimesi, kes niimoodi elavad. Neile peab nende töö ikka väga meeldima. Ma ei tea, kas mina suudaksin iial nii hea töö leida, mille kõrvalt mulle midagi muud vaja ei ole. Ma ei kahtlegi, et olen selle semestri jooksul palju õppinud või õigemini on see veel käimasolev protsess. Ma üritan õppida oma aega normaalselt kasutama, üritan tulla toime pingleiste olukordadega, kriitikaga ning ebaõnnestumistega. Neid viimaseid on siia ikka jätkunud, alustagem kasvõi sellest, kuidas mu arvuti katki läks. Loomulikult oli mul seal olulisi andmeid. Noh ikka juhtub, aga veidi harvem juhus on see, kui arvuti ka teistkorda pärast garantiis käimist vedru välja viskab. Kui uskuda IBM-i mehi, siis on kaks korda järjest emaplaadi läbipõlemine äärmiselt harv nähtus, aga minuga see juhtus. Nagu juhtus ka see, et esseed, mille kallal olin kuu aega vaeva näinud, hinnati E-ga. Ei asi ei ole selles, nagu see oleks olnud paha essee, nagu õppejõud ütles, tegemist oli hästi kirjutatud esseega, lihtsalt probleem seisnes selles, et ma ei kirjutanud õigetest asjadest ega viidanud õigetele allikatele, see ei andnud piisavat ülevaadet minu ainealastest teadmistest. Nojah, lisaks sellele sain profesionaalse kriitika osaliseks, sisuliselt öeldi mulle otse välja, kui mõtetu mu baka töö on ja, et tegemist on pelgalt referaadiga. Lisaks heideti mulle veel ette enesekindlust, et umbes, kuidas nii algaja saab nii enesekindlalt esineda, nojah...Aga minu viga on jah see, et kriitikat ei kipu ma hästi taluma ning kohati soolan asjad üle. Üldse mul on see ülemineku periood, kus ma harjun vastutusega ning sellega, et elus ei lähe alati kõik nagu tahaks, paratamatult tuleb ette takistusi. Lihtsalt varem hoiti kõik mured minu eest varjul, ent nüüd olen tuulte räsida. Jah, ellu astumine on minu jaoks raske, kuna olen alati olnud selline muretu ning hooletu, näiteks võin vabalt kellajad segi ajada või asjad ära kaotada. Aga ega ma ei anna alla, küllap need kogemused mulle vajalikud on, miks, see selgub hiljem.

minu eriline tunne

Ma armastan sind hoolimata vihmast ja sellisena kelleks iganes sa ei muutuks. See rida on laenatud ühe pildi allkirjalt. Ka minul on keegi, keda armastada, tal on omapärane nimi- Berliin. Me kohtusime noorelt, olin siis vaid viie aastane ega jaganud maailmast suurt, tema oli juba märksa elukogenum ja maailmanäinum. Tollest korrast on mul meeles vaid katkendlikud hetked, üksikud jooned temas, olulised killukesed tema iseloomust. Ma ei mäleta oma emotsioone temast lahkudes, ma ei mäleta, kas see oli armastus esimesest hetkest. Meie järgmine kohtumine lasi ennast tükk aega oodata. Möönud aastat olid ta peaaegu, et unustusse kandnud. Ma ei osanud seisukohta võtta, mis ma tema vastu tunnen. Kohtumine oli üürike ning tollel hetkel ma veel ei taibanud, et temast saab see, kelle järgi ma igatsen, kelle lõhn mul ikka meeles püsib. Mul ei tekkinud mingeid assosatsioone selle varasema temaga, ma ei näinud sarnaseid tahke, kõik oli justkui uus ja võõras. Ta avas ennast mulle täiesti uuest nurgast. Järgnesid paar aastat teadmatuses ja pimeduses. Siis nägin teda jälle ja taaskord ei avaldanud ta mulle muljet, kuid siis tuli murrang. Läks aega, enne kui suutsin murda läbi ilme ja kesta, mida ta pakub enamustele ning avastada sügavamaid tasandeid. See aga muutis ta eriliseks, ma nägin temas taaskord seda, mida olin näinud tookord kuue aastasena. Ma ei tea, kas see tunne on mineviku nostalgia või teeb ta eriliseks fakt, et kohtan teda nii harva, ma ei tea, kas see on armastus ning kas ta oleks ka igapäevasena nõnda eriline. Ma tean vaid, et midagi temas on, mis teeb eriliseks ka kõige näotuma päeva ning hullema ilma. Ma kardan temaga tihemini kohtuda, sest võibolla kaob see tunne siis ära, aga see on tähtis, see on justkui osa minust. Ta paneb mind kahetsema, et ei saa temaga kauem koos olla. Ma tunnen, et temaga olen ma õnnelik, hoolimata kõigest, ent võibolla on see ainult see, et mul pole tarvitsenud temaga koos veel pingetele vastu minna.