tulevik?

Viimasel ajal on mul olnud ikka väga palju segadusse ajavaid tundeid ning mõtteid tuleviku teemal. Tundub nagu ideed vahetuksid päevadega ja see teeb mind murelikuks, kuna minu peas haamerdab üks mõte, mis küsib, mis siis kui sa polegi kunagi rahul. Kui sa aina tõttad uutele jahimaadele, avastades siis, et nirvaana jääb siiski saavutamata. Mulle näib, et esiteks olen ma kannatamatu, teiseks, ei suuda ma kuigi hästi leppida teadmatusega ning kolmadaks ei ole ma järjepidev. Aga see selleks, eks igaüks meist peab ju elama oma vigadega. Ainult, et minu vigu aitaks oluliselt järjepeale kaks asja, kõige pealt elamine hetkes ja mitte närviline obsessioon tuleviku teemal, eriti arvestades, et see mis ees ootab on nii ehk naa tundmatu ning üllatav ning veel aitaks mind arendada see, kui ma ei muretseks nii palju ja suudaksin kontrollida oma mõtlemist.

Aga tulevikust. Nagu ma mainisin, on mul hirm, et ma jäängi igaveseks eldorado otsijaks, kes arvab, et kuskil on alati parem ning miski teeb mind kindlasti õnnelikumaks. Ning veel, mulle tundub, nagu mu vahepealsed aastad oleksid olnud suhteliselt mõttetud. Tundub, et vähemalt töö mõttes pole minu haridusest küll vähimatki tolku. Ma kadestab neid inimesi, kes suutsid juba algusest peale teha praktilisemaid valikuid ning kes teadsid täpselt, mida nad elult tahavad. Tundub, et nemad on oluliselt kaugemale selle ajaga jõudnud. Ainukene eesmärk, mis ma oma viiel aastal õpingutel hetkel suudan näha on see, et nüüd ma vähemalt arvan ennast teavat paremini, kuhu ma kuulun ja mida ma teha tahan. Ent rõhutagem arvan, pluss muidugi inimlik areng sinna otsa, aga jällegi mulle näib, et see toimub nii ehk naa.

Ja vot nüüd ongi mul selline tunne, et ma olen stagneerunud, mind ümbristevad inimesed, kes kas teevad juba seda, mida nad tahavad või on sinna järjekindlalt teel. Mind ikka paneb imestama, kuivõrd vähe ma ennast teadsin, rääkimata siis teistest inimestest. Ja rääkides veel stagneerumisest, siis mind ümbritsevad ka inimesed, kes on valmis juba pereeluks, kes kas kihluvad, saavad lapsi või vähemalt soetavad oma elamisi. Ja where the hell am I, again? Taking the road to nowhere. Kui ma tahaksin hetkel positiivselt mõelda, siis ma kordaksin endale, et see on vaid teistsugune elustiil ning kindlasti kadestavad need inimesed ka minu elu. Aga mulle tundub, et ega ma vist hetkel ei taha positiivselt mõelda.

On üks luuletus, veider inimene. Ja ausalt öeldes hakkab mulle üha rohkem tunduma, et autor kirjeldab mind. Hetkel meenub mulle luueltusest üks rida:
endal ikka
otsib okkalisi teid,
kus järsud kurvid
ja kurvi taga teadmatus
ning lausa nõrkemiseni tallab neid.

So me...
No easy road. All about making my life as complicated as I can.
Aga samas saan ma üha rohkem aru, et elu ongi keeruline ning ei ole sellist asja nagu lihtne elu. Ma olen väga kaua aega veetnud sellega, et võrdlen, kuidas kõikide teiste elu on lihtsam ning kuidas neile kukub õnn iseenesest sülle, samas kui mina pean suurt tööd ja vaeva nägema. Aga nüüd hakkan ma taipama, kuivõrd küündimatu selline seisukoht on, esiteks on raske näha teiste suurt tööd nende õnnestumiste taga ning teiseks, kõikidel on elus väljakutseid. Lihtsalt suur osa seisneb ka selles, kuidas sa neid võtad ning kuidas sa oma elust ise mõtled. Aga oii kui raske on vanadest mõttemustritest lahti saada. Ning mida rohkem ma ringi vaatan, seda rohkem ma näen enda pmber ka tohutult vapraid, töökaid ning tublisid inimesi, kellel kõigil on elus väljakutsed ning kes nendega uskumatult hästi hakkama saavad. Samas, ma siiski usun, et minu lühyike elu on olnud keerulisem kui nii mõnelgi ja ma olen ikka ränka tööd ja vaeva pidanud nägema kõige nimel, mis ma saavutanud olen. Ning seda frutsreerivam on see, kui sa mingil hetkel tunnetad, et its all for nothing või, et sa seisad omadega ummikus, nii et kõik varem tehtu ei oma mingit tähtsust selle suhtes, mis sa tulevikus hakkad tegema. Seda nimetatakse otsast alustamiseks. Ainult, et mul on tunne, et ma ei ole õigesti saanud oma töö vilju isegi mitte nautida, kui elu sunnib mind uuesti alustama. Ja muidugi ma tean, et üks suuri põhjuseid, miks minu elu on keerulisem olnud, seisneb ka viisis kuidas ma seda näen, kuidas ma käitun ning iseloomus.