Vaheldusrikas elu- delfi, postimees jne

Õppimine on ikka ülilõbus. Ma lihtsalt pean väljendama oma vaimustust, et on olemas sellised toredad algoritmid nagu scan line coherence polygon scan conversion algorithm, see ja siis veel kahtlemata Bresenham line scan conversion algorithm on ikka mu absoluutsed lemmikud. Ma lihtsalt pidin seda fantastilist infot jagama! Veel leian ma, et on äärmiselt vaimustav, et toredad tädid ja onud on pannud kokku pead ja mõelnud välja vähemalt 25 erinevat seadustikku maastike käsitlemiseks. Veel toredam on aga neid ja nende vahelisi erinevusi õppida!! Ja eriti tore on seda teha öösel, kui sa oled neli päeva järjest juba õppinud. Ja tegelikult minu eksamikava ei peaks kõige raskem kohe kindlasti olema. Lihtsalt mälu pole arendatud ja nii vormub kõik see mu peas imeliseks seguks, varsti ajan segamini inglisekeelsed sõnad convention ja conversion. Oleks igati tervitatav. Aga ma lihtsalt pean väikeseid õppepause tegema, pause, kus ei peaks mõtlema ja olgem ausad delfi ja postimehe elu24 on juba ära tüüdanud. Nüüd ma siis genereerin ise vastavat lugemist. Õhtulehte võib ka alati sirvida kui tahta näha, kuidas vormida uudist ei millestki. Ma nüüd ei taha seda armsat väljaannet solvata, aga mulle tundub, et minagi saaksin praegu peale 10 tundi õppimist selliste uudiste tegemisega hakkama. Aga vähemalt olen ma Eesti kollaste uudistega nüüd lõpmatuseni kursis eks. Mis on äärmiselt tähtis, järgmine samm on hakata neid kõiki komenteerima, mida rohkem kommentaare vorpida, seda uhkem!!! Ja tõesti enne siinset sessi pole ma elu sees õhtulehte kätte võtnud, nüüd ma täiesti saan aru, et ma pole oma elus midagi kaotanud. Aga tegelikult inimesed üleskutse teile, postitage mingeid häid linke, kust saaks meelelahutust aga ei peaks liigselt oma aju pingutama. Mulle tundub, et selle järgi on ikka karjuv vajadus, pole enne märganud, kuna pole kunagi varem nii palju õppinud. Täiesti huvitav, mille eest ma Eestis hindeid saan.
Aga nüüd ma lähen ja tutvun oma materjalidega edasi ja ma tõesti ei suuda oma suurepärastest Pariisi seiklustest praegu kirjutada.

kõik minu emast vol 2

Kunagi tegid ema töökaaslased talle sünnipäevaks kingiks raamatu, kus oli kõikide kohta iseloomustav lause. Minu ema pildi kõrval troonis:"Noh...millal?". Sealjuures oli tal väga armsalt kannatamatu nägu peas.
EElmisest blogist võis jääda mulje nagu oleksid puudused ainult minu emal...Nii see kahtlemata ei ole. Ma juba kujutan ette tema suurt muserdumust kui tema lause peale:"Noh, millal????" kostub minu traditsiooniline vastus: "Kohe varsti" Sealjuures Kohe varsti võib minu puhul tähendada ka kahte päeva. Ela siis sellisega koos! Need ongi vast iseloomuomadused, harjumused, mis meie puhul kõige rohkem lahku lähevad. Minu ema on harjunud asjad tegema ära kohe, aga mina toreda inimesena lükkan aina kõike edasi. Ema versioon asjast on:"Jätan kõik viimasele minutile". See pole päris tõsi, näiteks geomorfoloogiat hakkasin õppima juba 24 tundi enne eksamit :D. Tegelikult vahel ma mõtlen, et mul ongi kubjast vaja, sest muidu olen lihtsalt nii kirjeldamatult laisk. Või siis kukkuvaid tähtaegu. Aga samas ma leian, et ma arenen. Näiteks olen siinse aja jooksul suhteliselt palju käinud raamatukogus baka töö tarbeks lugemas, tähtaeg aga on alles mais! Ja appi kui lähedal see tundub! Noh kirjutama ma loomulikult pole hakkanud,nagu alati- aega küll. Tegelikult on vaja veel intervjuud ja muu jura teha ju. Oijah, võibolla ma siiski ei muutu. Aga tõsi on ka see, et isegi kupjast pole minu puhul suuremat abi. Sest siis kaob mul igasugune tahtmine üldse midagi teha. Tavaliselt ei tee ma asju mitte käskimise vaid ikka enda tahtmise peale. Ja küll ma ennast lõpuks kokku võtan. Tegemata pole mul küll veel midagi jäänud. Niisiis selline väike pihtimus minust ja mu puudustest siis. Ma luban, et järge ei tule, muidu näitan end veel liiga halvast küljest.
PS minu ema ja minu suhe tundub mulle, meenutab vägisi sellist tüüpilist mehe naise suhet, kus vii prügiämber välja kõlab naise suust vähemalt kümme korda, enne kui teine pool reageerib. Eks ma üritan tuleviku mõttes meeles pidada, kuidas ma ise käitusin.

elu on ilus

Nii täna hakkasin mõtlema, kui hea elu mul tegelikult on.
Võtame esimesena minu ema. Ta on fantastiline inimene kellega rääkida ja kelle käest nõu küsida. Oma laia silmaringi ja kriitilise ellu suhtumisega oskab ta väga elutervelt asju näha. Loodame, et sellest vaatest ka midagi mulle külge hakkab. Paraku nagu alati peab selleks ikka eemale kolima, et sellest aru saada. Kahjuks kipub muidu olema vanema lapse suhe kindlalt hierarhiline, kus teist osapoolt ei vaadelda inimese vaid pigem paratamatusena. Koos elada on niigi raske, ent veel raskemaks muudab asjaolu see, kui üks pool peab end teise tegude eest vastutavaks ning teinepool näeb selles mures tema iskliku vabaduse piiramist. Nii ka minu puhul. Vaatamata sellele, kui fantastiline ja tore inimene mu ema on, on temaga ka raske koos elada. Ma olen äärmiselt rahul asjaoluga, et ta ei piira seda, kuidas ja kui palju ma võin kellegagi väljas käia ja muid toredaid asju, ent tal on üks suur viga. Ta on äärmiselt kannatamatu ja noh ka kergelt võimukas (mis on tegelikult mu sõprade avastus). Kui ta annab oma otsese käsu (tsiteerides õela tuvi laulu) siis eeldab see, et teine inimene jätab oma toimetused, kus seda ja teist ja tõttab kähku tema juurde, et uurida, mis ja kus põleb. Ja kui tuleb välja, et too asi, mis põles oli näiteks see, et ta leidis, et just nüüd ja praegu võiks keegi arvutisse mozilla thunderbirdi alla laadida, siis tekitab see veidi frustratsiooni (krista- meie ühise tuttava lemmiksõna). Vot selline asjuolu muudab temaga koos elamise veidi raskeks, aga eks ma hakka otsereportaaži taas kord kodust tegema.
Ja teinekord jätkan sellega, miks mu elu nii tore ja hea on. Muide veel oleks vaja teha reportaaž Pariisist, kus mul oli au viibida, aga küll jõuab. See hea eluga inimene läheb ja naudib nüüd paar- kuus tunnikest toredat ja armastusväärset lugemist vektori konversioonist rasteriks ja vastupidi. Elu on ikka ilus, kui saab oma päevi sedasi sisustada :D.

Nonii, mind on vist vallanud mingi tõeline kirjutamis ja blogimiskirg, aga ma tõesti pean selle kirja panema. Et siis tänane päev oli midagi müstilist.
Hommik oli valusam kui tavaliselt, põhjused:
ärkasin üles kell 5, et veel viimast korda gisi materjal läbi vaadata
mul oli jubedalt paha olla, ehk siis neelatada oli valus, kõrvad valutasid- mandlid, mis muu
mul õnnestus kukutada ümber mingi osa riiulist.
Asi läks hullemaks. Nimelt kui mulle gisi küsimused kätte jaotati. Need olid hollandi keeles, muidugi. Ent õppejõud ütles mulle, ära muretse me tuleme ja tõlgime need ära. Ja nii ma istusin seal 20 mintsa, enne kui ta tagasi tuli ja avastas, et oii ma ei saa hakata vastama. Tõlge olemas, siis küsimused olid masendavad. Ma polnud mitte midagi lugenud nende kohta. Oskasin kaudselt vastata 2 küsimusele 8-st. Lõpuks jurasin midagi veel 3-le. See oli esimene eksam, kus ma teadsin, ma ei saa eluseeski läbi. Ja ometi olin õppinud, noh neli päeva pole just palju, ent siiski. Ei ma ei tea, see oli jube tunne ikkagi.
Siis peale tundi aega lakke vahtimist otsustasin minna arutama järeleksami aega. Kusjuures see oli alles esimene osa. Ja ma läksin õppejõu juurde, et uurida kahekesi, kas tõesti olid vastused neile küsimustele olemas raamatus. Ja siis ta muidugi avastas, oih sa ei lugenduki hollandikeelset materjali, vaid sul oli hoopis teistsugune materjal. Ja tõepoolest seal pole nendest asjadest midagi räägitud. Ja nii ma sain 5 uut küsimust. Aga te kujutate ette mu tunniajalist šokki. Ma ei taastunudki sellest lõplikult. Minu suurimaks sooviks oli lihtsalt sealt loengusaalist sääred teha. Isegi see info, mida ma varem teadsin kadus selle tunniajaga mu mälust. Ja nii ma siis vastasingi neile õigetele küsimustele kuidagi ära ja praktika osale, hmm jaah noh ka kuidagi moodi. Nii, et läbi peaks saama. Jeah i know i have high goals in life. Aga tohutu kergendus tuli peale eksamit ikka peale. Hea tunne oli, nüüd ma tean, mida keskerakond mõtles oma sloganiga tehtud. Vahet pole kuidas, ent siiski tehtud. Ja veel seda esimest tundi meenutades, siis paremini, tuhat korda paremini tehtud. Ja mingi ime läbi oli taandunud ka minu mandlite paistetus. Nii, et tegelikult õnn sõltub nii paljus taustsüsteemist. Kuna mu hommik oli igas mõttes kohutav, siis nüüd olen ma õnnelik nende tagasihoidlike asjade üle, olgugi, et inimesed minu sõnumeid ignoreerivad ja ma ka msnis eriti popp pole. Aga ikka väike puhkus, järgmine eksam 28! No muidugi nende viie raamatu ja 15 artikliga on ikka asja, mis antrop mulle andis, ent siiski tehtud, tehtud vähemalt 3 eksamitki.

muutustest ja stagnatsioonist

Ma vist peaksingi öösel hakkama kirjutama. Kõik head mõtted tulevad alati siis. Eriti veel kui mul tegelikult oleks vaja õppida. Mu motivatsioon on praegu kadunud, aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Vahel on lihtsalt nii mõnus kirjutada. Saad selgeks rohkem oma elu kohta. Ja enda kohta ka. Aga jah nüüd vast saan ka need tunded kirja panna, mis mul tekkisid Eestis. Nimelt ma kujutasin ette, et olen palju muutunud. Aga nagu üks inimene ütles, kõik oleneb keskkonnast. Minnes tagasi oma vanasse keskkonda hakkad ka käituma nagu sa seal käitusid. Seega Eestis olin jälle see vana mina. See ei meeldinud mulle eriti. Mis veel parem, siia tagasi tulles oli mul ka veel mingi periood see vana mina küljes nagu siis kui Eestisse naasesin oli mul minu Belgia mina kaasas. Mis seal vahet. Esimene vahe, siin ma olen iseseisev. Kui ma Eestisse tulin siis ma basicly lebotasin seal, ootasin, kui ema serveeris ja mulle kandikul kõik ette tõi. Issand, ma ei suuda. Muidugi that has been long, kui ema minuga nii kodus käitus, vist mingi hea 5 aastat tagasi, aga jah ühesõnaga kasutasin ma täielikult ära seda, et emal oli hea meel mind jälle näha. Ja ma ei plaaninud seda. Ma olin tegelikult üsna kindel, et kui koju jõuan, ootab mind seal hulk triikimata pesu ja segamini toad. Eriti veel, kui ma kuulsin paar päeva varem, et ema polnud isegi kuuske tuppa toonud. Aga, mis ime, kui koju jõudsin oli laud kaetud, kuusk toas ja minu tuba koristatud!!! Appi nii ära hellitada ei saa inimest ma ütlen. Kodus olles ei teinud ma vist kordagi süüa. Korralikult süüa nagu siin iga päev peaaegu. Oli küll jutt, et teen kooki ja muud, aga noh sinna see idee jäigi, ma ei saa aru, nagu kuhu see aeg niimoodi kadus. Ja veel ma tõesti mõtlesin, et õpin, õpin palju. Ja algus oli palju tõotav, lahkusin pidudelt, et õppida, ka ei meeldinud mulle telekas, ma ei vajanud seda. Ma õppisin teleka vaatamise asemel. Ja paari nädalaga oli asi juba nii hull, et vaatasin telekast mingit mõttetut filmi!! How can this happen? Ja nüüd tagasi tulles ka, kolan ringi möpöda kõige mõttetumaid interneti saite. Ja kui mul oleks valikut, siis ma vist üldse ei õpiks. Nii veel vahesid. Siin olen kahtlemata avatum ja sotsiaalsem. Eestis jälle pole mul selleks nii palju võimalust ja ka minu sõprusringkond on suhteliselt piiratud. Eks inimesed ole ka kahtlemata kinnisemad. Eestis sa ikka naljalt ei helista inimesele, keda kolm korda kohatud, et kuule teeme midagi head. Paari nädalaga muutusin Eestis selliseks, et siia tagasi tulles ei saanud ennast käima. Vahtisin peol nagu tuima näoga kala ja ei julgenud inimeste juurde minna, et nendega rääkida. Võibolla on asi ka osalt uues suhtumises, mis Eestist kaasa sain. Et thats not really important that every person likes you. Ja samas ma nagu ikka kahtetsen, et ei olnud piisavalt sotsiaalne peol. Hmm not really rooted yet- this attitude. Ja veel, mis oli üllatus, et tegelikult ei ole kellelgi suuremat asja, et sa tagasi oled. Ja sõbrad, olid alguses rõõmsad, peale nädalat, they really didnt care much anymore. Sry, kui ma nüüd liialdan või kellelegi haiget teen. Aga jah, arvasin, et seal on ikka suurem vahe, et ooo staar tuli koju :D. (Ennast imetlemast ma ei väsi.) Ja siis muidugi suur üllatus, ouu maii inimeste elu on edasi liikunud selle ajaga, kui ma ära olen olnud. Et minu koha on mitte küll täielikult, aga osalt asendanud teised inimesed. Et sõpruskond on hakanud laiali valguma, et kõik muutub. Lihtsalt kui oled osa sellest muutusest, siis ei märka seda. Väljaspoolt aga tundub kõik kuidagi selgem. Ja veel üks üllatus, et arvasin kogu aeg, et mina olen see, kes kõige rohkem on muutunud ja teised vaatavad ja ohhetavad, aga imelik, see ei olnudki nii. Mulle tundus, et teised on hoopis rohkem muutunud. Aga võibolla oli see ainult, kuna mina ise olin muutunud? Ning kujutasin mineviku teistmoodi ette. Ikka ja alati pisut helgemana. Rohi rohelisem, taevas sinisem. Sama moodi on ka Belgiaga ja nagu ma Belgiat hakkan mäletama. Sest tõsi on selles, et mul on siin küll sõpru, aga mitte SÕPRU. Seega tõenäoliselt oleks elu siin päris masendav, eriti alguses, kui mul ei oleks sõpru Eestist, kes alati mu hala kuulavad. Tõenäoliselt võib seletada nende ükskõiksust ka faktiga, et praegu on ju msn ja blogi, kui kaua sa ikka viitsid ühe inimese soigumist tema välismaa seiklustest kuulata.

Igal juhul tulevik Eestis on teadmata. Täpselt nagu alustaks kind of like uut elu. Natuke hirmutav, aga samas ma ei mõtle sellele. Aga samas tundub küll, et nagu oleks hea töö ära teinud ja hulk toredaid inimesi leidnud, ja nüüd jätan selle kõik maha. Aga eks selline vist see elu ongi. Ja seda ei saa vaadata, et oii tegin tööd, leidsin toredad inimesed ja nüüd nad peaksidki jääma. Tegid tööd, said kogemusi, kogemused vajalikud sinu edasises elus. Mul on aga siiamaani lootus, et ma mõningate inimestega suhtlemist jätkan. Ja nüüd on mul alati, kus ööbida. Seega ei ole mul enam vaja kedagi Eestist veenda, et te peate minuga kaasa tulema. Väga raske tegu kusjuures minu sõpruskonnas, nad ei jaga minu reisikirge või looduse kirge siis.

Aga sellised olid minu tunded Eestis viibimise kohta. Oli kuidagi imelik periood. Et nagu elu on edasi liikunud, mina olen edasi liikunud, kõik on muutunud, aga nüüd topitakse mind vanasse olukorda tagasi ja ole siis samasugune. Aga nüüd ma tõesti loen selle hollandikeelse teksti läbi!!

Kas te olete kunagi mõelnud erinevate wcpaberite peale. Mõelda vaid, milline marketing nende taha pannakse, sadu inimesi on palgal, et leiutada uusi mustreid jms. Sealjuures meie, nende kasutajad, isegi ei märka vahet. Wc paber on tegelikult kõige triviaalsem näide elust, mis ma pointi selgitamiseks leidsin. Aga tõde on see, et tihti on nii, tegelik töö on peidus pinna all ning sageli ei oska hinnata, kui palju vaeva on asja valmimisel nähtud. Võtame kasvõi minu programmeerimise ülesande, mis tundus esialgu palju lihtsam kui tegelikult. Sama on eksamitega. Mõtlesin, et oh noh mis see ka ära ei ole, et kahe päevaga peaks enamike asjadega toime tulema. Geomorfoloogiaga juba läks omapäraselt, selleks, et minu aju mahutaks 26 lk materjali ei piisanudki ühest päevast. Peaks mainima, et mälu vist ei ole minu tugevaim külg. Samas ka mõtlemine pole see tugevaim külg viimasel ajal olnud. Aga jutt läks liiga raskeks juba, tunnen kuidas ma ära väsin. Seega, enam te siit midagi mõtlemisvajavat ei leia. Olete hoiatatud.
Veel kasutuid fakte minu elust:
mu jalgratas on katki- kas keegi on üllatunud?
Rohkem ei tulnudki meelde, my life= no life antud hetkel. Ja vägisi tahtsin filosoofiasse tagasi minna praegu. Mis mul küll viimasel ajal viga on?Lihtsalt laagerduvad peas veel need targad ideed, mis üks sõber Eestist välja käis.
Ja veel tänase päeva soovitus, ei ole mõtet sõita jalgrataga, kui on tugev tuul ja pikk seelik. Seelik võib kinni jääda, ntx piduriklotsidesse ja siis on kohe ülimalt lõbus keset tänavat seda välja hakata õngitsema. Tegevuse kestel võite ka lehvitada möödakäijatele, kes teid imestunud pilguga seiravad.
Tänase päeva küsimus- Kuidas on võimalik, et pärast kahte nädalat mitte ujumist on vorm kadunud?? Elu on ebaõiglane tõepoolest.
Ja kunagi, kui mul on rohkem mõtteid tekitan ma siia kõigepealt monoloogi teaduse teemadel ja mongraafia erasmusest.
Ps, võiksite ka kommenteerida, siis mul vähemalt pole tunne, et jõlgun siin täiesti üksi :D.
Peatse jällenägemiseni

Vahel ikka näkkab ka. Jõudsingi varasema rongi peale ja nüüd on mul peale 9 tundi lootus tunni ajaga koju jõuda. Olen eriti kurnatud olemisega juba, magama ka ei julge jääda, ei oleks just eriti tore avastada, et olen Gentist mööda sõitnud. Üks naeratus ikka võib päeva päästa, nimelt naeratas mulle üks armas kaasreisija, kui mina surmväsinult ohates maha istusin. Pärast polnud isegi lugu, et mu läpakas alles neljanda korra peale tööle läks. Mul on viimasel ajal tehnikaga mingi eriline vedamine. Ühel päeval vandusid lõplikult alla nii minu mobiil kui ka pleier. Kujutate ette siis 10 tunnist sõitu ilma muusikata!! Täna avastasin enda jaoks ka uue spordiliigi- lennujaama sport. Nimelt olid minu kaks Lufthansa lendu vist küll lennujaama kõige kaugemates otstes. Isegi Tallinnas (hehee, tallinna lennujaam on muidugi tohutult suur). Aga Frankfurdis kõmpisin vist küll 2 km maha. Eriti lõbusaks tegi selle asjaolu, et mul ei olnud just kõige rohkem aega, noh muidugi need pagasid, mis mul kaasas olid, mängisid ka kaasa. Vahepeal pidin üles ronima mööda mingeid nurgataguseid treppe, kusjuures sildid kohati ära kadusid, eks ma läksin siis vedamise peale. Süsteemi Frankfurdi lennujaamas ei ole, mis on imelik, kuna sakslased ja ordnung?

Ja rohkem mõtteid mul hetkel lihtsalt ei ole, pea on tühi, homme on õppimine, please someone come and save me.

Nii nüüd jälle olles sarkastilises ja kritilises meeleolus, ütlen selle lõpuks välja. Minu eriala minu koduülikoolis on ikka ülimalt mõttetu. Kahe aasta jooksul on olnud vaid kahekäesõrmedel, kui sedagi, aineid, mis on olnud kuskilt otsast arendavad. Vahest ei tasuks olla nii kriitiline, iga aine ju arendab omal moel, aga tõesti reaalselt mõtlemist või kasvõi õppimist nõudsid neist üsna vähesed. Millest selline teema hetkel? Nimelt õppides siinseteks eksamiteks, saan aru, kuivõrd ammu pidin ikka õppmise pärast pingutama või muretsema. Need ajad jäid ikka kindlalt keskkooli. Paar rasket ainet on olnud ka ülikoolis ja ma olen õnnelik, et sedagi. Vähemalt üksikud vihmapiisad janusele. Enamuses aga koosneb meie eriala reast mõttetutest ainetest, mille õppejõud isegi vist ei näi arvavat, et me midagi sealt võiksime saada. Vähemalt pingutada nad selle nimel küll ei viitsi. Ka nende arusaam näib olevat tavalise koolispoisi oma, peaasi, et kuidagi läbi saaks. Ikkagi maksud vaja maksta. Belgia kogemus on sellega võrreldes lausa hädavajalik. Kui kuulsin, et Tallinnas isegi ei antad sellise aine nagu geograafilised infosüsteemid ühtegi loengut arvutis, siis läks meel kohe päris haledaks. Saan aru, et meid on palju ja raske on selleks arvuteid hankida jne jne, aga ma ei ole kuulnud, et seal mingeid muudatusi isegi planeeritaks. Arvutipõhine õpe on meil olematu.
Mõtlesin ka hetkeks sellise variandi peale, et äkki tundub siinne õpetamine mulle parem, kuna võtan lihtsalt huvitavamaid loenguid, aga ei ole nii. Ma ei saaks väita nagu mind hullult huvitaksid sellised teemad nagu vektorfaili rasteriks muutmine.