Mida Gent mulle andis?
Gent andis mulle kummalise selguse, et see, mis toimus on ajalugu. Ma olin oma aja erasmusena välismaal, aga kas ma tahaks seda uuesti teha, ei tea? Leian, et elus on aeg kõigele ja ma tunnen, et võibolla olen sellest natuke välja kasvanud. Muidugi leian, et selles eluperioodis on hetki ja asju, mida tahaksin üle võtta ja siia tuua. Kasvõi inimeste suurem lähedus ja suhtlemine. Kas see tuleneb ainult rohkemast vabast ajast või hoopis mingist suuremast vajadusest? Mind häirib see, et eestlased on nii kauged ja liiga hõivatud ning individualistlikud või siis heal juhul dualistid. Aga samas hakkan Eesti eluga harjuma ning siingi on mul kummalisel kombel palju teha. Kahenädalane puhkus Belgias andis mulle aimu, et minagi pole käed rüpes istuja. Mulgi on vaja pidevalt sebida. Suhtlemine sõprdagega tüütab ka ära, kui seda liiga palju tarbida. Võibolla polnud piisav kogus sõpru? Sain lõpuks ka aru, et see, mida ma pool aastat nägin, ei olnud tegelikult Belgia. Nähtavasti oli see ka varem minu teadvuses, ent polnud veel üles kerkinud. Kas ma tahaksin niisama Belgias elada, ma ei usu eriti. Mul pole väga palju belglastest tuttavaid, sõpradest rääkimata.
Välismaa sõoradest jääb mälestus, nendega pole enam nii palju põhjust suhelda. Gent ei ole enam samasugune, sa oled seal ikkagi külaline, mitte enam oma, kuidagi poolik on see asi. Pean veel palju mõtlema, enne kui suudan selle tunde vastavalt sõnadesse panna, praegu mulle lihtsalt tundub, et ei suuda. Arvatavasti jääb neilegi asi selgusetuks, kes ise seda pole läbi elanud.
Aga see ei ole veel lõpparve minu reisimistega, seda ma luban. Mulle meeldib see uue keskkonna hõng, see on nagu adrenaliin ja narkootikum, mida oleks veel ja veel vaja. Belgia pole enam uus, sealgi on oma mälestused ning ürgpagas, mis ei lase mul olla enam inimene, kes ma nüüd olen. Ka sealsetel sõpradel tekkis peale nelja kuud mitte kohtumist võrdlusmoment. Siis kui inimene su kõrval muutub, ei pane sa seda tähele, küll aga siis, kui ta ilmub sinu silme alla uue inimesena. Samuti võibolla nüüd tulles Eestist olin ma nagu ma olin varem. Kohandumine keskkonnaga. Ei olnud enam nii avatud ja julge.

jätkuks eelmisele

6. Võimalus sõita igale poole jalgrattaga. Ma tõesti armastasin oma kollast renditud jalgratast, mis siis, et tal kogu aeg kõik osad küljest kukkusid. Aga ratta kaitseks peab ütlema, et sadul oli tal mõnus ja pehme nii et taolisi vaevusi, nagu mu oma rattaga, mul Gentis ei tekkinud. Eks igaüks kasutab nüüd natuke oma kujutlusvõimet. Gentis pole vist ühtegi rattateed, neid lihtsalt pole vaja, kuna autojuhid tegelikult arvestavad jalgrattasõitjatega. Nemad on seal kuningad. Kui ma ka mõnda reeglit jalgrattaga rikun, siis autojuhid enamasti ei reageeri sellele signaalitamisega, vaid peavad seda andestatavaks. Jalakäijana on sul Gentis suurem tõenäosus pigem jalgratta kui auto alla jääda. Enamus autojuhte on tõsiselt viisakad, üks peatus selleks, et mind vales kohas üle tee lasta!!!! Ma tükk aega vahtisin teda juhmi näoga, et mis nüüd siis? Mulle meeldib nende liikluskultuur. Ja mulle tundub, et seal kihutatakse vähem.
7. Need võrratud siseõued. Kõndides tänaval võib jääda mulje, et Gentis on tegelikult üsna vähe rohelist. Aga oodake vaid, kui juhtute sisenema mõnda majja (reeglina on igal maja vähemalt mõni õue nurk). Vaadates taga aknast välja, avaneb teile hoopis teistsugune ja lopsakalt roheline vaatepilt.
8. Nagu ma mainisin, on tänava pildis rohelist ja ruumi rohelisele vähe, ent inimesed on kõike ära kasutanud maksimalistlikult, nii ehivadki paljusid maju ronitaimed. See annab majadele palju juurde.
9. Teeninduskett ning infrastruktuur on jaotunud üle linna. Seal ei ole sellist olukorda, nagu meil näiteks Lasnamäel, kus veel paar aastat tagasi ei olnud isegi ühtegi suurt poodi. Seal on nö "äärelinnades" ka kohvikud, pubid, pesumajad- you name it. Mulle meeldib, et linn elab ja seda ka väljas pool keskust.
10. Üliõpilased- Gent on tõeline üliõpilaslinn ja ka linnapildis valitsevad üliõpilased. Tallinnas on tegelikult ju ka palju üliõpilasi, ent nad kaovad linnapildis nii ära. Meil Tallinna ülikoolis pole pea, et ühtegi üritust. Kui need toimuvad, siis ikka kuskil kaugel. Samal ajal Genti geograafia teaduskond, kus on vaid 200 inimest, saab korraldada endale iskliku peo maja ees. Loomulikult on neil seal ka rohkem ruumi. Meie ülikool on pressitud sellisele alale, kus peab ruumi maksimalistlikult ära kasutama. Seda ma ei tea, kui palju tipis selliseid üritusi tehakse. Tundub, et ühisvaimu on seal vähemalt veidi rohkem, kui meil. Seda ma ei oska kommenteerida, kui palju sealsed üliõpilased kohalikke segavad, ent pakun, et kohalikud suhtuvad sellesse täiesti neutraalselt. Ühelt poolt tõsi, pubide tänava kõrval ei ole hea elada (ise peatusin seal just), müra kostab päris hästi ära, ent samas muudavad üliõpilased linna palju turvalisemaks.
11. Kõik linnaosad on erineva atmosfääriga. Vaatamata sarnasele arhitektuurile on selgelt tajutav töölismeeleolu, rikkama elanikkonna kant jne. Võib väita, et seeb näitab hoopis suurt segregatsiooni (inimeste ebavõrdne jagunemine linnaruumis võrdle ala Pirita ja Kopli), ent minu meelest teeb see linna huvitavamaks. Ei ole selliseid probleeme, et linn jätaks mõne kergelt vaesema osa rahastamata või tähelepanuta.
12. Kanalid. Vesi on igal pool lähedal. See on ka üks faktoritest, mis teeb orienteerumise seal niivõrd keeruliseks. Enda arust järgisid kanalit, mis läks sirgelt, ent avastad, et oled soovitud kohast mõne kilomeetri eemale kandunud. Näed mõnda kanalit, mõtled, et tuttav, kuigi tegelikult on tegu hoopis uue avastusega. Mõnus on kanali ääres istuda.
13. Midagi taolist on juba vist üles saanud, aga kohalikud oskavad ruumi väga hästi ära kasutada. Kui majal sisehoovi ei ole, siis tuuakse ilusa ilma korral lauad välja ning võib näha kuidas tänava ääres õpilased grillivad liha ning istuvad niisama.

Mul on kuidagi tunne, et ka eelnevad 13 põhjust ei suuda päris välja tuua seda, miks Gent mulle nii südame lähedane on. Muidugi on oma osa ka mälestustel, aga siis peaks ka Tallinn mulle meeldima, ent mõistan üha rohkem, et Tallinn mitte, et jätab mu külmaks, vaid ei meeldi mulle. Siin ei ole osatud asju õigesti ära kasutada. Tõsi enamus meie linnast moodustavad sotsialistlikud majad, mis ei näe just kõige kaunimad välja, ent vaadake korra ida-Berliini. Ka sealsed majad on sama aja toodang, aga jälle milline vahe atmosfääris. Taimestik on lopsakam, elu on rohkem, ei ole sellist magala tunnet. Annab ju ära teha küll ja eeskujusid on ka, aga Tallinnat ju ei arendata, vaid ta areneb ise- raha survel ikka ning arendaja on kuningas. Kehtib äärmuslikkuseni ütlus, kes maksab, tellib ka muusika. Väärtustest sõidetakse teerulliga üle, vähemalt mulle tundub nii. Kahjuks ei näe ma ka võimalust selle parandamiseks. Levinud on ju suhtumine, et humanitaarteadused on mõttetud, nii ka linnageograafia. Poliitikud, kellel on keskharidus, tunnevad erialalisi valdkondi palju paremini kui spetsialistid. Väga ilmekas näide, kui võtab sõna mõni sotsioloog, tembeldatakse ta juba eos lolliks, sotsialistiks- milleks iganes, rahvas ning võim arvavad, et humanitaarteadusi ei pea õppima. Iga inimene on seal ju tark, see on see, mis meie ümber toimub, kuidas siis nii, et mingi spetsialist arvab, et ta teab minust rohkem??? Keegi ei lähe füüsikut õpetama, füüsikal on oma valemitega inimestele hirmutav mõju, arvatakse, et tegu on lausa kosmoseteadusega. Samas humanitaaria see on ju- mulisemine. Sellepärast ei leia ka mina, et ma suudaks kuidagi aktiivselt linnaruumi kujundamisse sekkuda. Ka Lasnamäel on tegelikult näha, et tehakse ja linn püüab, ent samas ma ei ole kindel, et kõige õigemal viisil. Oleks vaja asjatundjaid, ent uuel tulijal oleks linnavalistuses väga raske vanameelse kaadriga võistelda, selleks ajaks kui sa seal juba autoriteedi saavutad, on ka su tegutsemiskirg läinud.

Kümme põhjust, miks ma armastan Genti

1. Need majad, neid lihtsalt ei saa vaatamata jätta, arhitektuur on võrratu, isegi moodsamad majad näevad väga väga kenad välja. Ja nad haakuvad ümbritsevaga. Võibolla tõesti kogupilt on veidi eklektiline, aga ju mulle siis meeldib eklektika.
2. Võrratu vaikus. Mu sõbranna ütles selle peale, et Gent on nagu üks suur küla. Ta ei ole ärritavalt kiirustav ja mürane. Elu voolab kuidagi palju rahulikumalt kui Tallinnas.
3. See punkt läheb nüüd veidike kokku eelmisega. Inimestel on aega elu nautida. Nad ei vihu 8-8 tööd teha ning ei kiirusta siis teleri, nagu iseenesest ainuvõimaliku meelelahutuse, juurde. Inimesed on tänaval, soojade ilmade korral lähevad kõik kanali juurde istuma ja veidike õlut rüüpama.
4. Politsei arvates ei ole akoholi joomine tänaval seaduserikkumine. Ma ka ei mõista seda, et miks ma peaks paar veiniklaasi tingimata kodus tühjaks jooma, et siis tänavale minna. Jah, inimesed joovad tänaval, aga sellegi poolest pole ma näinud ühtegi väga täis kodaniku kuskil laaberdamas. Nad oskavad seda teha oma piiri tunnetades. Vähemalt normaalsel kellaajal küll. Samas tõsi, umbes kella 2 ajal öösel näeb pubide tänav päris jube välja. Ent need inimesed on ennast siiski purjus joonud pubis, mitte kasutanud ära eelist, et tänaval võib juua.
5. Turvalisus- Gent on üks turvalisemaid linnu, mida ma olen näinud. Ma ei ole seal pidanud kunagi ennast ohustatuna tundma. Sa võid keset ööd miniseelikuga kodu poole vantsida, kohalikud ei tule sind tüütama. Ka kohalikud türklased on hoopis tagasihoidlikumad, kui Brüsselis või hoopiski Pariisis. Vähe olen kuulnud kuritegudest Gentis, kui mõni taaskord juhtub, siis on kogu kogukond šokeeritud, kuidas nii, siin?? Muidugi asi, mille kohta turvalisus ei kehti, on rattavargused. Enamasti alagb see ring nii, et kui sul endal on ratas ära varastatud, tekib sul annus pohhuismi ja siis mingil hetkel leiad sa, et võiksid sama teha teistega. Nõiaring.
jätkub.......

Terug naar Gent!!

Nii.. Täna sean jällegi jalge alla tee Genti. Ma ei oska enam Genti järgi igatseda, aga ma olen veendunud, et kui ma kunagi homme õhtul (lähen läbi Berliini) kohale jõuan, siis ma tunnen ennast rõõmsana. Ega pikka puhkust ei ole, sest pean paari päeva jooksul veel oma tuttavatega kohtuma, kes sealt minema lähevad. Prantsusmaale ma paraku minna ei saa, ootamatult ilmenenud asjaolude tõttu. Aga mis seal ikka, üritan Gentist viimast võtta. Eks ma siis kirjutan oma suurest vaimustusest ka siia. Gent is heel mooi ik hou van Gent! Jah linnana on Gent ikka üks kenamaid, mida ma näinud olen.
Veel ühte asja. On inimese enda võimuses ennast kas õnnelikuks või õnnetuks teha. Mõtlemise võim, analüüsimine- liigne analüüsimine. Eks ma olen vist poole kohaga ratsionalist ja ülejäänuga idealist. Igaljuhul moodustab minu elust suure osa analüüsimine. Sellepärast ei saanudki ma oma baka töös aru, et oleksin eriti analüüsinud, aga kõik, kes selle läbi lugesid, arvasid nii, Imelik :D. Täna on mul kavatsus baka töö ära anda ja siis on mul ainult üks eksam veel baka lõpuni. JA MUL POLE ENAM IT AINEID!!!!! ma armastan elu. Ma sain isegi oma laeva modelleeritud, äärmiselt ebaotstarbekalt küll, nagu õppejõud mainis, aga see polnudki eesmärk. Haa ma ei püüelnud siin paraku ideaalse poole. Võibolla ma olengi idealist unistusest pigem, sest noh ütleme nii, et mu baka ei ole kah mingi ideaalne teos minu jaoks. Peaks 0oma idealismi rohkem ellu suunama. Aga rahulik on olla, mõnus on olla, mõeldes, et mul on vaid üks eksam veel, see muidugi 15, tagasi jõuan 14 öösel :D. Ja materjalid kaaluvad ka mingi 2 kilo!!! eks ma veel otsustan, kas vaevan ennast nende kaasa võtmisega, kui ma juba öösel koju jõuan, miks mitte kulutada see kogu aeg õppimise peale :P Aga nüüd ma pean lõpetama, on veel palju asju teha täna.

hakkame sõbralikuks

pealkirja väline
(Seekord kallid inimesed, ei ole mul midagi nii meeleheitlikku pajatada, seega saab see olema ka võibolla vähem naljakam. Igal juhul, uskuge või mitte, täitsin oma kvoodi ehk siis kirjutasin 4 päevaga peaaegu 40 lehte, kui nüüd päris aus olla, siis seal on palju intervjueeritavate tsitaate, nii et päris asja ette ma seda ei loeks. Aga rahul olen ikkagi. Kuigi ma pole seda veel kellelegi saatnud ja ausalt, ma kardan, mis mu juhendaja poolt kommentaariks võiks tulla. Aga vähemalt midagi, hmm liiga palju midagit, on valmis. Baka piir on vist mingi 50 lehte ja mul on praegu koos, üllatus üllatus, mingi 80 või üle selle, nojah, eks ma pean siis oma suure vaevaga kirjutatud teksti hakkama kärpima. )

Mis veel uut- hakkan lõpuks Eestis kohanema. Nii naljakas kui see ka ei tundu, siis alles nüüd ma tajun seda. Hakkab jälle tekkima see mugavus, et mis ma ikka nina kuskile välismaale topin, äkki ei leia sõpru, tuleb ise vaeva näha jne. Aga asi, millest ma ikka veel aru ei saa, on inimeste ebasõbralikkus. Olgu mul milline tuju tahes, ma reeglina ei ole teiste inimeste peale vihane. Ma ei vala seda välja võõraste inimeste vastu, kes püüavad sõbralikud olla. Aga viimasel ajal on mul teenindajatega selle armas kokkupuude olnud. Paistab, et nende arvates on see loomulik, et sina neile naeratad ja midagi kangesti osta tahad. Nemad omalt poolt ei vaevu isegi formaalseks viisakuseks nagu palun, naeratusest rääkimata. Ma ei saa aru, kust tuleb mõte, et mul on paha tuju, keeraks ka teistele inimestele ...... Kas tuju läheb siis paremaks või? Muidugi on arusaadav, et ma ei pruugi neid õigesti mõista, võibolla on tal kodus sadu probleeme ning ta on lihtsalt omades mõtetes nii kinni. See aga kehtiks ainult ignoreerimise puhul, aga kui sinu juuresolekul virutatakse kapiuks demostratiivselt kinni, siis ei saa asi selles olla ju? Võibolla tõesti mõni üritab oma ärevust varjata jne, aga no palun. Ma ei leia, et teenindajad peaksid ainult kliendi heaolule mõtlema ning ma sugugi ei halvusta ainult teenindajaid, ma lihtsalt ei saa aru neist kui inimestest ja ka kõikidest teistest, kes oma halba tuju mõnede muude peal välja elavad. Minu meelest ei tee see kellegi olekut paremaks. kust üldse sünnib selline idee? Miks ei vastata inimesele samaga. Tunnistan, et minu tuju see ikkagi natuke rikub, kui sinu parimatele soovidele ja naeratustele vastatakse suhtumisega: "Mis jõllad?!!!!" Kõige lihtsam on võta luubi alla teenindajad ning müügimehed, kelle töö see on, seega peaks see neile kohustuslik olema. Kui me juba kohustuslikust- tee teistele seda, mis sa soovid, et sulle tehtaks, suhtumisest ei või rääkida, siis mis lootust on, et keegi vabatahtlikult selle mantra omaks võtab.

Oma baka raames ma näen küll ja küll inimeste suhtumist, et tehke ja korraldage. Millegipärast on viimane koht, kuhu inimesed probleemide lahenduste poole püüeldes vaatavad, nemad ise. Ikka on näiteks puuduvas kodutundes süüdi arhitektuur, tuttavate puudumises linnastumine üldse. Võibolla sõbralikkuse puuduses süüdistataks eestlaste üldmentaliteeti- aga inimesed, tehke silmad lahti, vaevalt, et nüüd sõbralikkus geenidega kaasas käib või täielikult kliima poolt kujundatud on. Ma ütlen üritaks juba üks inimene rohkem, that would already make a difference.

julge pealehakkamine on pool võitu?????

Teate, mul on hea tuju! Seda pean ma ju ometi siin mainima, sest seda ei juhtu iga päev!! Igaljuhul tänu mingile müstilisele juhusele ???? muutus mu tuju teisipäeva öösel äkki heaks ning energia tuli tagasi! Nüüd ei tundu need tööülesandedki enam nii ülemääraselt keerulised, kuigi ma ei oska siiamaani laeva modelleerida (ma arvan, et elan selle üle oma tulevases elus).... Jah, aga kiire peaks mul endiselt olema, sest baka lõpuni on nüüd 3 nädalat!!! Appi, kui üsna kriitiliselt see kõlab. ehk siis vähem kui 2 nädalaga pean kirjutama 40 lehte analüüsi, ei pole probleemi, pole paanikat, ma saan sellega ilusasti hakkama!!! Ja ma usun, et mu kompanjon saadab mulle informatsiooni selle nädala lõpul, eks? ma tean juba, et ma olen lausa naiivselt idealistlik, aga noh, lets keep the spirit.

Nii nüüd olen juba paar päeva kirjutanud siis. Ütleme nii, et see on oodatust raskem. Mul puudub usk sellesse, mis ma kirja panen. See kõik tundub lihtsalt nii ütlemata tobe. Mul on selline tunne, et ma ise hakaksin ei teagi, kas naerma või nutma, kui ma seda hindajate asemel loeks. Kes üritab geoökoloogias bakat kaitsta sellise tööga, kus on teemad nagu: kodutunne, tuttavate puudus, rahvusprobleem ja kõik see Lasnamäel. Ka minu enda idealistlik loomus lööb siin häirekella. Eks ma pean selle hajastuse peatüki vist võimalikult pika kirjutama. ei noh tõesti, ma ei kujuta ette, mis sellest saab. Mul on tunne, et see kõik sakib, kui veel ilusasti öelda. Ma pole ju ka varem intervjuu analüüsi teinud, see pärast tundub see kõik mulle niivõrd kasutu, sisutu ja mõttetu. Teadusega ei tundu siin küll vähimalgi määral ühist olevat. Mis sügavat analüüsi saan ma teha. Võibolla sellepärast valisingi ma välja veel humanitaarsemad teemad, et ma tõesti ei kujutanud ette, kui teha teedevõrgustikust analüüsi. Aga noh sügavus pole meil kunagi vist eesmärgiks olnud. Küll aga teaduslikkus. Ma kardan, et kui armas žürii loeb neid tarku heietusi vetikate, maakatte muutumise, põlevkivi maardlate ja mille iganes kohta, siis nad tõesti saavad šoki, kui nad minu tööd näevad. Noh vähemalt teooria osaga olen ma enamvähem rahul, aga kes seda ikka loeb.
Jah not so positive anymore. Oleksin pidanud ikka midagi teaduslikumat valima oma tööks. Poleks nii suurt närvipinget, kas saan oma töö meie teaduskonnas kaitstud või mitte. Praegu jookseb küll silme eest läbi üsna negatiivne tsenaarium.
Ja mu juhendaja pole saanud mulle varsti juba nädala jooksul vastata, mis seal ikka. Tema kõige suurem panus minu töösse seisnebki heal juhul selle läbi lugemises.

Nojah....

Mind on taas kord tabanud laiskus ja loomekriis. Intervjuuerimisest on mul ka vahelduseks kõrini, kuigi see annab mulle vabandusi, miks mitte kirjutada. Vabandused on üldse elus tähtsa kohal. Ikka ja jälle tuleb leida vabandusi, miks sa oled otsustanud puhata näiteks. Kelle jaoks need vabandused? Eks ikka enda jaoks. Oma südametunnistuse vaigistamiseks. Ja loomulikult on siis parem asjade pärast lihtsalt muretseda, kui need ära teha. Lihtsalt võtta kätte ja teha miskit ära, et homme oleks rahulikum. Aga, kui see tegemist vajavate asjade nimekiri on lihtsalt liiga pikk, et võtab igasugu motivatsiooni. Iga päev panustad osa endast, et jõuda mingi väikse osaga valmis, selleks, et samal ajal tekiks seda ebaproportsionaalselt palju juurde. Nii ei jäägi muud üle, kui muudkui muretseda ja oma elu sellega koormata. Tegelelikult peab olema lihtne lahendus, ma arvan, kuidas mitte muretseda, aga ma otsin seda. See on vahest liiga lihtne. Ikka sa oled see, kes oled harjunud olema. Kui sa lähed uude keskkonda, siis on sul justkui valik, kelleks saada. Sind ei hoia kinni, see mina, kes sa teiste jaoks olid, kuigi oled vahepeal võibolla muutunud. Ürgkoorem, nagu L selle kohta ütleb. Ja mina tunnen ka, et mul on siin ürgkoorem. Et ma muutun tagasi selleks, kes ma kunagi olin. See tekitab justkui taandarengu tunde ja annuse lootusetust, võin muutuda milliseks tahes, ent tegelikult tulles siia tagasi, jään ma ikka selleks väikseks tüdrukuks ja kaotan need väärtuslikud kogemused, mis mujal olen saanud.