vaikimise kunst

Niisiis nagu Kaili kirjutas eestlased on tõesti kinnised ja tõsisemad. Belglased on avatumad, poleks arvanud, et seda kunagi ütlen. Oleneb muidugi olukorrast, aga leian, et minu kui outsaideri kogemus oli Belgias üks kõige „hullemaid“ seisukordi, mis tekkida võis. Ja ometigi inimesed, mõned, siiski suhtlesid minuga. Kuigi nad mind ei tundnud. Siin ei hakka keegi minuga ise rääkima, ausalt umbes 90 prossu vestlustest uute inimestege alustan ise.Ei tea, mis inimesi takistab. Kusjuures kohati vaadatakse sind väga imelikult, kui juttu teed ja üritad viisakas olla.

Eile nägin ühte väga eestipärast filmi. Filmis olid inglise vahetusõpilased, kes tulid siia. 4 inimest eksisid metsas ära ja olid sunnitud suvalise auto peale hääletama. Autos istus mees, kes ei rääkinud peaaegu üldse inglise keelt. Oli parajasti hingedepäev ning mees oli hiljuti oma ema kaotanud. Seega veetis ta aega majas lapates vanu fotosid, vahetusõpilased aga istusid autos. Nad olid hirmunud, nad ei saanud aru, mis toimub, kuhu jääb mees nii kauaks. Lõpuks läks üks julge tüdruk asja uurima ja leidis mehe pimedast toast fotosid uurimas. Hiljem söödi õhtust ning laua ääres oli ka koht surnud ema tarbeks. Mõtlesin, et see annab tegelikult hea ülevaate, millised me, eestlased, teistele tundume. Sõnaahtrad, imeliku kultuuriga võibolla veidi süngedki, kuidagi veidi metsapoole. Et sõnu polegi vaja. Ma ei ole sinnamaani kahjuks veel jõudnud. Mul paistab sõnu vaja minevat. Võibolla ma siis veel õpin läbi vaikuse suhtlema. Sellepärast ongi mul võibolla nii harjumatu siin olla peale poolt aastat- lobamokk nagu ma olen. Siin lihtsalt keegi ei viitsi minuga nii kaua suhelda nagu olen harjunud. Inimesed ei pea seda vajalikuks. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Sõnadega teeb suure maja, tegudega tühjagi. Meil on vaikimise kultuur. Aga samas ma tahaks teada, kas selle vaikimise taga ka midagi enamat on. Mulle meeldib arutleda elust, ilust, valust. Kas vaikijad pigem süüvivad raamatutesse või nad ei mõtlegi sellistele asjadele. Kuidas saab kõik, mis sa tead edasi kanduda, kui sa seda ei jaga. Kuidas saad sina edasi areneda, kui sa midagi ei jaga. Mina olen rääkija ja teen veel selle vea, et mõistan hukka neid, kes ei räägi, sest ma veel ei suuda hukka mõista ennast. Ma ei suuda veel aru saada enda piiratusest ja sellega kaasnevast vajadust otsida kinnitust ja mõistmist. Aga paistab, et on minust hullemaidki inimesi- umbes enamus Euroopast. Sellepärast mulle meeldivadki omamoodi „hullud“ inimesed, kellel on vajadus rääkimise järgi.

Lihtne on inimesi valesti tõlgendada. Võibolla inimesed lihtsalt mitte ei taha midagi öelda, vaid ei oska. Nii kaua on ju vaikitud. Mis mul ikka asjalikku öelda. Kas kõik öeldu peab asjalik olema?

Panen vaikuse kinni

Ja tõusen

Nii hea oli

Käisin vist kaugel

Doris Kareva