Turvaline turvaline elu...

Naljakas on Eestis tagasi olla. Jõulude ajal siia saabudes arvasin, et kõik on muutunud. Tegelikult on mul teile üllatus, nüüd tundub mulle, et midagi pole muutunud. Vahepealne erasmuse elu tundub nagu hea unenägu, mida ma nägin (mitte, et elu Eestis halb oleks), aga jah unenägu täis vaheldusrikkust ja üllatusi. Tundub nagu oleks see kõik olnud ainult film, kus juhuslikult peaosaline oli minuga sarnane. Ehk siis siia ma maandusin ja mul on tunne, et vahepealset poolt aastat polegi olnud, nagu elu läheks sama koha pealt edasi. Tegelikult on ju nii mõndagi siiski muutunud aga võrreldes nende muutustega, mis olid Belgias on siinsed muutused kuidagi tähelepandamatud. Ja inimesed on erinevad. Nüüd ma tajun seda. Eesti inimesed nad on toredad ja kodused, aga kuidagi ka kohati liiga oma igapäevas kinni. Ma ei oskagi seda täpselt seletada, mis mind hetkel siin häirib, võibolla on see keskpärasus, kusuures seda on nüüd küll äärmiselt inetu väita, nagu oleksid mu sõbrad keskpärased. Aga see on mingi muu keskpärasus, kultuuriruumis olnud harjunu keskpärasus. Ma ei oska seda seletada. Kui ma mõtlen ka belglaste peale, siis kuigi me peaksime mõttelaadilt olema üsna sarnased, on ometi mingi kiiks, mis meid lõplikult teineteisest eristab. Võibolla on asi lihtsalt tuttava keskkonna mõjus. Ent siiski...Mu tuttavad võrdlesid eestlasi ja soomlasi ja leidsid, et eestlasest on aru saada justkui miski rõhuks neid. Ajalooline mälu. Ma veel seedin asju veidi ja üritan neid paremini sõnastada. Ärge võtke minu keskpärasuse mõtet sõnast, oli lihtsalt esimene mõte, mis pähe kerkis. Pealegi keskpärasus ei ole halb.

Aga kõik tundub nii teismoodi kui Belgias. Isegi samad lood kõlavad erinevalt. Samas siisn tunnen ennast kuidagi imelikul moel enesekindlamana, palju enesekindlamana kui kunagi varem. Ent mulle kohati isegi meeldis ebakindlus, teadmatus... Ehk siis tõenäoliselt minu otsingud pole ammugi lõppenud. Üritan mõista ennast ja olukorda, millesse olen taaskord sattunud. Nähtavasti leian ma taaskord välismaa tee üles. Lihtsalt on vaja veel otsida seda, tunda..

Ja see inimeste vahe ei anna mulle ikka asu. Ma ei ütle Eesti inimeste kohta midagi halba, nad meeldivad mulle, aga nendes on midagi vähem üllatuslikku, midagi turvalist. Võibolla on see lihtsalt samas kultuuriruumis kasvanu arvamus, aga ma kahtlen. Ma juba põnevusega ootan millal mõni mu välissõber tuleks siia ja annaks oma arvamuse ja hinnangu. Ma tahaksin juba näha eestlasi väljastpoolttulnu pilgu läbi.

Muide osad asjad, mõtted, teod jäävad mulle nüüd ikka Belgiaga seotuks. Näiteks läptop ja blogi. Kui mõnus oli õhtuti vorpida neid blogisid ja rääkida inimestega.

Hilisem remark: tegelikult ma arvan, et ma isegi olen saanud veidike seda väljaspoolt tulnu kogemust. Näha kõike, mis siin on, värske pilguga. Olen ka paljude inimestega arutanud seda eestlaste ja muude rahvuste erinevust. Kõige imelikum on, et eestlastest räägitakse, et kuigi nad pole nii sõbralikud, on sõlmitud suhted sageli sügavama iseloomuga kui välismaal. Siiski ma millegipärast ei jaga seda arvamust nagu oleksid minu välismaal sõlmitud suhted olnud kuidagi eriliselt pinnapealsed. Samuti ei suuda ma mõista, miks me peame seostama avatust ja sõbralikust esimesel hetkel kohe pinnapealsusega. See, kui sa soovid suhelda paljude inimestega võib hoopis näidata tõsist huvi erinevate iseloomude vastu ning ei tähenda, et ka need suhted oleksid kuidagi pealiskaudsed.