Wednesday, December 30, 2009

Peaks mainima, et Eestis on tore. Ei tea, kas see on ka seotud sellega, et olen endale lopuks puhkust lubanud, aga kohe palju parem on olla. Ja mis puutub enda kohale mahtumisse, siis ma kuidagi tunnen, et sobitun taitsa hasti veel siia. Samas tunnen ma ka, et ma olen muutunud, ikka heas mottes. Ma vaga vaga loodan, et see muutus on jaav ja mitte luhiajaline, arvestades, et uks positiivne naitaja on fakt, et mulle ei lahe teiste inimeste arvamused enam nii palju korda. Rohk sonapaarile enam nii palju, mis naitab, et tood on endaga ikka vaja veel teha. Samas ma tunnen, et minu Eesti elust voib vormuda taiesti rahuldav ja onnelik periood. Igaljuhul mulle tundub, et olen sinna rahul olemisse ikka palju lahemale joudnud kui varem. Aga muidugi on veel palju samme ees ja ma loodan, et samasugune areng jatkub ka jargmine aasta, tahaksin moningad asjad taiesti selja taha jatta. Kusjuures ma isegi ei tunne, et Eesti mind kuidagi vaga ahistaks voi sunniks mingisse vormi, pigem ma isegi tunnen, et mulle meeldib see mina, kes ma siin olen, rohkem. Kuigi olgem ausad, too liigub USA-s kiiremini ja areng sellesmottes on ikka tohutult tormilisem. USA keskkond sobib erialaliseks enesetaiendamiseks, sest see on stimuleeriv, sobralik, toetav jne. Eestis on liialt keskmes raha ja teadusringkonnad keskenduvad sellele, kuidas uksteisega konkureerida, mitte kuidas teha koostood- Nouka igand, nagu mulle oeldi. Loodame, et see ka muutub. Aga jah, teistsugusem tunne on, kui Belgiast tagasi tulles, sest Belgias tundus mulle, et olin seal juba loonud sellele elule lahedase, mida ma hetkel igatsesin, samas oli see koik ajutine ja mul polnud oskusi, et Eestis sarnast momenti tekitada. Nuud aga tundub, et olen USA-s ikkagi paris palju pingutanud ja labinud tule ja vee, ning Eestis tundub koik palju lihtsam, arvestades, et mul on naiteks siin sotsiaalne vorgustik olemas. Ma muidugi annan endale aru, et oige pea saab see jallegi iseenesestmoistetavaks. Ega inimesed siis oska pikalt rahul olla, eriti mina, pusimatu hing, nagu ma olen. Mul on juba tulnud uusi ja pooraseid ideid oma tuleviku teemal, nii et eks naeb, mis saama hakkab. Samas on hetkel ikkagi koige olulisem pingutada pool aastat nii kuidas jaksan, et Madisonist midagi kaasa votta. Prioriteedid paigas..Madison on oppimiskeskkonnana super, ja ma ei motle ainult profesionaalses mottes, vaid ta on tulnud kasuks ka minu kui indiviidi arengule. Kuigi, mul tihti on olnud USA-s ikkagi suhteliselt raske, siis ma ei usu, et ma peaksin kahetsema, sest see, mis ma sealt kaasa votan, on palju suurem kui mingi kirjalik too, see on elukogemus, oleks vist koige oigem oelda.

Jah see aasta on olnud ka suhteliselt keeruline, aga samas ka arendav. Mul on tunne, et ma arenen uha lahemale sellele inimesele, kes ma olla tahaksin. Kuigi madalseisuhetkedel tundub, nagu sammuksin paigal. Kuigi arenguga tekib ka see moment, et sa avastad uha uusi ja uusi asju, millega peaksid tegelema. Minu koige suurem katsumus saab olema aru saamine, et taiuslik elu ei ole voimalik, tapselt nagu taiuslik mina. Aga ikka ju nii tahaks, et onn olekski jaav seisund, et saaks olla kogu aeg onnelik. Aga samas onne ja rahulolu vahel on ainult uks ohuke piir, minu meelest. Asi, mida mina hetkel otsin on sisemine rahu ja koiksuse tunne, tunne, et ma olen tervik.

Nagu naete, on mul veel eesmarke jargmiseks ja ulejargmiseks aastaks.

Thursday, December 17, 2009

Viimane hommik Madisonis. Natuke veider tunne, Eesti justkui tundub midagi kauget ja kui ma motlen oma korteri peale Eestis, siis kohe uldse ei taha mote uhendada mind ja seda maailma seal. Eestisse tulemine on mingismottes valjakutse. Teate ju seda tunnet, kui sa leiad, et oled muutunud, aga siis lahed ja vormid ennast jalle mahtuma sellesse puzzle tuki kujulisse auku, kus sul varem nii mugav oli. Olen seda vist kord juba oelnud, et kui muutuda tahad, siis pead seda tegema oma argikeskkonnas, siis muutub keskkond ka. Mind siiski huvitaks, kas on voimalik tulla valjastpoolt tagasi ja mahtuda muutununa ka sellesse sinu kujulisse auku universumis. Ma tundsin, et peale Belgiat see justkui ei olnud voimalik, Belgia muutus Eestis ainult kaugeks unenaoks, see, kes ma seal olin, oli Belgia mina. Tekibki kusimus, kas ma toesti muutusin seal nende poole aasta jooksul voi oli tegu lihtsalt lootusega. Ma ei tea, ennast on raske hinnata, oled teemas liiga sees, sind on raske hinnata, teised on teemas liiga vahe sees. Ma ei tea, miks ma nii palju ihkan muutumist, aga mulle tundub, et muutused on minu jaoks areng, muutused on viis paranemise poole, muutused on elutarkus, mis vaikselt saabub. Ja vastandlikult nii monelegi, uritan mina muutused kaasata ka positiivsema maailmavaate suunas.

Hetke muusika: Alender "Ja kuigi veel"

Saturday, December 5, 2009

ilmutusi Madisonist

Motlesin, et nuud oleks oige aega raakida natukene lahemalt kohast, kus ma siin maandunud olen. Nimelt Madison, Wisconsin ja, mida ma nende kuude jooksul teada olen saanud.

Niisiis Wisconsin on piimaosariik, mis mulle kui juustusobrale taitsa meeldib. Monus juustuvalik on siin kull, kahju ainult, et juust uldiselt nii kallis on, kuigi peaks mainima, et siin on ta odavam kui Eestis. Samas huvitav on asjaolu, et siin ei ole siiski kohupiima.

Madison on Wisconsini suuruselt teine linn Milwakuee jarel. Kuid tegelikult on ta minu meelest suur kula. Kuigi inimesi on siin 200 000 siis tundub mulle justkui oleks siin eramud ritta laotud ja kuidagi jah, kula mulje jatab. Toenaoliselt on pohjus ka selles, et kesklinna osa on siin ulivaike, praktiliselt uks ostutanav, suur kirik ja ongi koik. Selles mottes on ta ikka stereotuupiline USA, et koik suuremad poed asuvad valjaspool linna voi siis suburbias. Kusjuures mitte ainult poed, ka paremad restoranid, kino jne. Autokultuur on lihtsalt Ameerikasse nii sisse kodeeritud. Kuigi raagitakse, et Madison on ulimalt hea uhistranspordiga linn USA kohta. Lisaks on siin monus jalgratta kultuur ja jalgrattaga on toesti vaga monus liigelda. Aga jah linnake ise on uks paras suburbia igal pool. Naljakas on moelda, et ukski normaalne Ameerika pere siin ei ela korteris. Veelgi enam, reeglina ei ela ukski normaalne pere ka uhekordses majas. Millal saad aru, et oled Ameerika eluga harjunud?- kui sinu korval asuv pisike kahekordne maja tundub sulle kuurina voi aiamajakesena. ja ma ei tee nalja. Majad on hiiglasuured Eesti mottes. Uldse on siinne eluolu vaga paarielule ja perekonnale keskendatud. Naiteks kasvoi poevalik ei soosi vallalisi, toiduained on grandioossetes pakendites, samamoodi on vallalistel raske endale normaalset elamist leida, kui nad just ei taha tudengitega uhes majas elada, mis arvestades tudengite elukombeid ei tohiks kull uhegi ule 30 aastase unistus olla.

Madison on Metsiku Laane kohta ullatavalt liberaalne. On utlus, Madison on tukike taevast, mis on umbritsetud reaalsusega. See reaalsus on siis ulejaanud Wisconsin osariik (v.a. Milawkee), mis on selgelt kristlik ja konservatiivne. Umbes 99% MAdisoni inimestest valis Obama. Nagu ma juba varem mainisin on see ka geisobralik linn ja peab mainima, et olen siin toesti kohanud rohkem geisid kui oma elus, mis on siis 4, ilmselgelt pole ma oma elus vaga palju geisid kohanud…..:D. Kusjuures veider on, et ma isegi tunnen kergelt vooristust kohati kogu selle vasakpoolsuse keskel,k eriti kui marksistlikud geograafid raakima hakkavad, kuidas kapitalism on paha jne jne. Ebavordsus uhiskonnas ei alanud mitte kapitalismiga. Kusjuures vastukaaluks koigile meie parempoolsetele, USA-s on astmeline tulumaks!!! Uks peamisi eeskujusid Eestile on teatavasti USA ja enamik poliitikuid raagib, kuidas me peaks USA seadusi ja maksususteemi jargima ja USA-d peetakse monusalt parempoolseks ja individualistlikuks, sahh teile Eesti poliitikud.

Madison on toidusobra unistus. Siin on sadu erinevate made restorane ja toit on hea, kuigi ma pole veel vaga palju valjas soonud. Paraku nagu mainitud juba, asuvad enamik paremaid ja odavamaid kohti suburbias ja on ligipaasetavad autoga voi siis tunni aja tagant kaiva bussiga.

Madisonis on uks USA suurimaid turge iga nadala laupaeval. Utleme nii, et turu labikaimiseks kulus minul ule tunni aja.

Madison on ulikooli linn, uliopilased moodustavad vist umbes veerandi linnaelanikest. Ja ulikool pakub selliseid voimalusi, millest ma unistanud ka pole. Toon valja need, mis mulle parasjagu meelde tulevad. Koos uliopilasstaatusega antakse sulle tasuta spordiklubi kaart, sul on voimalus oma arvutiga iga kell tasuta parandusse minna, sa saad kusida nou toenaoliselt igal alal, alati toimub palju uritusi, raamatukogususteem on super, muide Madison on vist ainuke ulikool USA-s, kus on geograafia raamatukogu eraldi ja siia on voimalik tasuta tellida raamatuid kogu maailmast! Lisaks meeldib mulle ulikooliga uhendatud matkaklubi, mis pakub vorreldes meie oma EGSNiga ikka vorreldamatult paremaid voimalusi, tosi kull siin on ka liikmemaks, aga noh kui selle eest on voimalik, mis tahes ajal tasuta kasutada kanuusid, sustasid, matkavarustust jne, siis ma ei virise. Uritusi toimub ka iganadal ja tegevused varieeruvad sustamatkadest, magironimisest kuni rantsoelu maitsmiseni. Muidugi pole ma just ulipalju saanud osa votta oma tiheda graafiku ja ohukese rahakoti tottu.

Vahest aitab seekord, ma siiski tahan, et inimesed magama ei jaaks….

Sunday, November 29, 2009

feeling wonderful

voibolla kui ma seda piisavalt kaua endale kordan, siis jaan seda uskuma voi veelgi parem, tunnengi ennast suureparaselt. Kui tervisehadad kallale hiilivad, siis seda ikka korraga. Nimelt on mul viimasel ajal vererohuga probleeme olnud. Ma isegi ei maini seda, et kui ma pusti tousen, siis tombab silme eest mustaks, aga lisaks sellele vaevlesin umbes nadal aega pideva peapooritusega, lisaks oli tunne, nagu oleks pidevalt pilves. Milleks midagi tommata eksole. Kahjuks erinevalt monendest loomeinimestest, kes pilves oleku ajal uliproduktiivseks muutuvad, ei tundnud ma, et selline olek aitaks kaasa post modernistlike teoste lugemisele, millegiparast sulasid tekstiread rohkem kui ukskord kokku. (samas on mul kohati tunne, et postmodernistid ise pidid kull kirjutamise ajal pilves olema, aga ilmselgelt ei ole ma isegi uimas nii filosoofiline...). Noh lisaks sellele vaevas mind pidev vasimus, tegelikult okei vaevab. Kui sa tunned, et sa ei suuda hommikul voodist valja ronida, siis ara suudista ennast laiskuses, vaid tunnista, et sul on madal vererohk... Aga noh toele aruandes, oli kull kehv olla, aga lisaks sellele on mul siiamaani suur vaimne vasimus, et tahaks lihtsalt puhata, mitte lugeda. Aga noh see selleks, see nadala alguses vaevasid mind arevushood, suda hakkas lihtsalt mingi hetk peksma, nojah see ka ei mojunud lugemisele ergutavalt. Nadala keskel voitlesin kaheda kurguga, kuna kaks minu toanaabrit olid just haiged. Ja noh seedmine laheb mul iga paevaga uha kehvemaks. Selline tunne on, et varsti ma toesti tousen ka ohku nagu see isa seal espumisani reklaamis. Pluss viimased neli ood pole ma korralikult magama jaanud. Ja noh kirss tordi peal oli, kui nuud tulin koju ja voilaaa, ninast hakkas verd jooksma. Midagi oligi valesti, olen ju tervelt 3 kuud ilma nina verejooksuta hakkama saanud. Ilmselgelt lahevad paljud sumptomid kas siis stressi voi madala vererohuga kokku, aga no olge nuud. Kui valja arvata vaimne vasimus, siis tuju on mul enamvahem hea, olen endale meelelahutust lubanud see nadal. Kaisin naiteks eile salsat tantsimas, vaga lahe oli, 3 tundi salsat on tosiselt vasitav. Aga samas on mul selle korval tunne, et esiteks ma ei tohiks oma aega nii raisata ja teiseks, nii palju on vaja oma magistritoo tarbeks teha ja tahtajani on jaanud ainult 4 kuud. See on tosiselt vaike aeg, arvestades, et ma pole kirjutama veel hakanudki.
Tahaks, et vahelduseks juhtuks midagi head, mis aitaks mulle kinnitada, et ma saan hakkama, et muretsemiseks pole pohjust. Eelkoige aga tahaks vahelduseks natuke vedamist. Ma ei pea ennast eriti onnelikuks inimeseks, tosi, mu elus on palju head, aga ma olen iga asja eest pidanud vaeva nagema ja ma toesti ei nae, et miski mulle lihtsalt sulle oleks kukkunud, koik on tulnud labi oppetundide ja vahel ka kannatuste. Vahel mulle tundub siin ka, et ma ju pingutan, pingutan tosiselt palju, aga see ei nai lugevat, sest hinded pole endiselt midagi markimisvaarset, lisaks veel fakt, et sain oma kooli toenaoliselt sisse selleparast, et mu juhendaja tegeleb sama regiooniga. Aina rohkem hakkab mulle tunduma, et ma olen hoopis rohkem keskmine, kui ma uskuda tahaks ja geniaalsusest on asi kaugel, pigem on asi kovas toos. Tahaks, et minus oleks rohkem loomuliku andekust.....

Ja tosiselt nome tundub kurta, sest mul on tunne, et ma peaksin olema roomus ja head tujus ja ma isegi leian, et veedan liiga palju aega kaeveldes selle asemel, et olla heatujuline ja sarav. Tegelikult pole midagi viga, lihtsalt ma tunnen, et praegune olukord ei toeta minu puudeid olla positiivne. Aga noh nad ju utlevad, et lihtsalt hetkel on palju lihtsam olla roomus, kui katsumuste keskel ja toeliselt tugevad on need, kes leiavad positiivsuse ka vaga raskes olukorras. Pealegi, mis mustadest paevadest ma siin raagin, moned inimesed on surmasuus voi virelevad selleks, et endal hinge sees hoida, mis oigust on mul uldse viriseda.

Wednesday, November 25, 2009

Viimased nadalad on justkui mooda voolanud. Ja samas tundub, et eelmine nadal oli nii kaugel, isegi eilne oli kaugel. Aina tuttavamaks saab tunne, et ma ei maleta enam, mis ma eile tegin, raakimata siis eelmisest nadalast. Miks ma utlen mooda voolanud, sest tundub, et olen vaga vahe oppinud selle ajaga, aga samas kui keegi kusiks, siis ma ei oskaks ka oelda, mida ma siis tegin. Aeg on toepoolest suhteline moiste. Kolm nadalt Eestisse tulekuni tundub uhelt poolt nii pisike aeg, ent samas igavik. Vaike tundub ta siis, kui ma molten, mida koike ma peaksin/voiksin siin veel enne jouluid teha. Kas koigil on nii, et vaid veerand endale voetud plaanidest saab lopuks teoks? Igal juhul nii just minuga on. EI tea, kas asi on selles, et teen liiga grandioosseid plane voi olen lihtsalt halb plaanide taitja. Pikk tundub aeg siis kui ma molten sellele, et kolme nadala parast terendab puhkus, kolm pikka nadalat taisgraafikul tood. Ja ausalt oeldes ma isegi ei suuda siin oma aega kuidagi muud viisi sisutada. Teate seda tunnet, kui paevad on kogu aeg kohustusi tais ja kui saabub vabadus, siis selle asemel, et seda nautida, sulle justkui tundub, et
a. peaksid tood tegema, mis siis, et midagi konkreetset hetkel ei ole vaja teha
b. peaksid midagi tegema, mis siis, et voibolla tahaks lihtsalt istuda
c. sa ei saa endale meelelauhutust planeerida, sest sa saaksid sellel hetkel nii palju tood ara teha
d. sa ei oska enam meelelahutust planeerida, sest su kujutlusvoime on piiratud ja sotsiaalne elu tundub justkui mingi vooras fraas eelmisest elust (mis vois kull veel kuu aega tagasi olla taiesti aktuaalne)
voi e. sulle tundub, et sinu vaba aeg pole just koige ponevam ja teistel on alati lobusam, seega why not just work.
Mulle on koik need tunded tuttavad. See on ju tosi, et kui sa oled tooga hoivatud, siis sa ei muretse voi ei poora teistele sfaaridele tahelepanu. Samas, kui siin juhtub nuud akiline muudatus, tunduvad need teised sfaarid, mis muidugi on vahepeal unustatud riiulitele tolmu koguma, niivord koormavad, isegi kohati hirmutavad, et sa eelistad neist vabatahtlikult eemale hoida.

See eelnev ei tahenda, et ma siin inimestega ei suhtle. Olen viimastel nadalatel nendega palju rohkem suhelnud, kui varem, aga samas markan enda juures ka selliseid sumptomeid, et mulle valmistab raskusi kellegagi raakima hakkamine, ma valdin oma korterinaabritega kokkupuutumist. Ja muidugi hakkab mulle selgeks saama, kui vaga mugavalt ma ennast Eestis oma kindlasse urgu peitsin, et mitte mingi hinna eest riskida millegi uue ja tundmatuga. Mis muidugi ei tahenda, nagu ma veel oleksin valmis seda tegema. Kahjuks jab moistmise ja tegude vahele veel tukk tuhja maad.

Thursday, November 5, 2009

oppetoost ja ulikoolist

See kord ma motlesin, et koneleks siinsest koolist ja oma magistritoost, mida ma siia tegema tulin. Ma pole veel siinset atmosfaari kiitnud, aga kool on tasemel ja oppejoud on aarmiselt sobralikud ja abivalmid. Juba fakt, et minu juhendaja, kes on ka dekaan, kohtub minuga regulaarselt on hammastav. Mul on siin tunne, justkui see koik oleks saatusest ette maaratud, sest koik klapib kuidagi eriti hasti. Niisiis motlesin juba Eestis, kuidas tuua oma too laiemale tasemele, mitte ainult tegeleda subjektiivsete identiteetidega ja lopuks on mul tunne, et I got it. Ja veel, enne ara minekut kais Hannes valja idée, et voiksin oma too siduda diasporaga (inimesed, kes on emmigreenunud, kuid kes siiamaani meentutavad heldimusega oma kodumaad) ning uritada ka Lasnamaed seletada kui diasporad. Tulen mina siia ja, mis ma avastan, mu siinne juhendaja tegeleb diasporaa uuringutega Eestis :D. Kui toenaoline see on? Kunagi kais siin uks teadlane Eestist, sellest ka tema huvi Eesti vastu, aga lisaks veel fakt, et just siis kui ma diasporaa teemani joudsin, tulin ma siia, kus mu juhendaja valdab teemat vaga hasti. See on liiga hea kokku sattumus. Niisiis olen inspireeritud oma teemast, rohkem inspireeritud kui eelnevate aastate jooksul, tundub, et mul on actually midagi oelda!

Muidugi peab mainima, et ained on siin rasked ja toomahukad. Naiteks uks aine naeb ette, et kirjutame akadeemilise artikli, teeme presentatsiooni, essee, retsensiooni uhele teisele presentatsioonile ja loeme iganadalaselt umbes 200-300 lk, pluss tegu on post modernistlikku teooriaga, mida on toeliselt keeruline lugeda, kui pole asjaga varem tegelenud. Aga mul on siin toesti tunne, et oppejoud on huvitatud, et me ka asjast midagi saaksime, mitte ei tee oma 9-5-ni tood ja see on inspireeriv. Kuigi ma endiselt olen kohati toga kovasti ulekoormatud, annan ma endale aru, et olen nende kahe kuu jooksul toenoaliselt rohkem arenenud, kui 3 aasta jooksul. Seega mulle sobib, kuigi ma ei kujutaks ette, et peaksin nii kovasti tootama pikema aja jooksul. Olen viimase nadala jooksul keskmiselt 4 tundi oosel maganud. Nuud tundub, et on suuremad aine ulesanded tehtud, saab keskenduda oma magistritoole, mille kohta mul on jargmine nadal ettekanne.
Aga toesti minu enesekindlus selles osas, mida ma teha tahan, kasvab. Ja parast igat vestlust oma juhendajaga tunnen ennast aarmiselt motiveerituna :).

Friday, October 30, 2009

taiskasvanuks saamine

Kui taiskasvanuks saamine tahendab seda, et sa enam meeleheitlikult ei igatse pidude jargi, siis ma olen taiskasvanuks saanud. Mind isegi enam ei huvita, kas keegi korraldab mone peo ja kas ma olen sinna kutsutud. Naiteks tana sain teada, et mu tuutor ei kutsu mind enda korraldatud pidudele, kuna ma pole tema arust piisavalt lahe. Ja mind absoluutselt ei morjenda see, sest minu meelest on see erakordselt tobe, peaaegu nagu lasteaed. Aga see selleks. Ma markan, et ma ei igatse enam pidude jargi ja kui ma kuskil olen, siis lahkun varakult. Ma toesti ei nae pohjust, miks ma peaksin tahtma suhelda inimestega, kes on juua tais ja kes mind hiljem enam ei maleta, miks ma peaksin oma aega selleks raiskama ja mis ma sellest tapsemalt saan? Ei toesti, ei tundu vaga kutsuv. Hetkel ma tunnen, et mind huvitab vaga vaheste inimeste arvamus, inimeste arvamus, kes on mulle toesti lahedased. Arvan, et prioriteedid loksuvad vaikselt paika, ja see on rahuldust pakkuv tunne. Toesti, ma olen selle ule onnelik. Arvan, et hoolida sellest, mis sinu lahedased inimesed sinust arvavad, on kumme korda moistikum. Ja see on ka oige koht oelda, et kallid inimesed, kes mulle uhel voi teisel moel toeks on olnud, te olete mulle vaga armsad ja ma olen vaga onnelik, et mul selliseid inimesi on.
Mis edasi? Arvan, et lahedaste inimeste ring tombub aina koomale ja koomale, kuni lopuks sul on vaid paar vaga kallist inimest, aga sa tead, et neile sa void alati kindel olla. Ma oleks vaga onnelik, kui mul paargi sellist inimest oleks. Ja loppude lopuks on minu jaoks ikkagi lahedased inimesed olulisemad kui karjaar voi mis tahes muu saavutus.
Muide avastan siin uuesti fotograafiat. Pildistamine on asi, mis mind toesti onnelikuks muudab. Et elus voib nii palju ilu olla. Toesti uhel hetkel leiad ennast lihtsalt mottevabalt nautimas sind umbritsevat ja hingel hakkab valus, lihtsalt liiga kaunis on koik. See on hetk, mille nimel tasub elada!