mõtisklusi lennujaamas

Istun Taanis lennujaamas ja mõtlen, milliste lausetega alustada selle seikluse kirjeldamist, mis mind nüüd ees ootab. Ma nimelt veedan järgneva aasta USA-s. USA-sse minek on minu jaoks paljuski unistuste täitumine ning sellele lisandub magus teadmine sellest, et olen asja tarbeks ka tõeliselt palju vaeva näinud, alustades inglise keele testide saagaga, millest ühele jäin ma kurbade asjaolude tõttu hiljaks ning pidin lõpuks uue testi sooritama Soomes ning teisele ilmusin keskmise pohmakaga… Nojah see selleks.. Igal juhul olen ma vähemalt enda meelest ühe aasta USA-s auga välja teeninud.

Kui nüüd ausalt öelda, siis ei kujuta ma absoluutselt ette, mis mind ootab. Jah paljud inimesed on mulle soovitanud juba riided ette XL vastu vahetada ning öelnud, et nad hoolitsevad, et minu keep-smiling tagasi tulles ära kaoks. Aga tegelikult ei tea ei mina ega nemad Ameerikast ning ameeriklastest õieti tuhkagi. Kõik, mis me teame on filmidest pärit stereotüübid, mis muidugi ei välista, et nii mõnedki neist tõesed pole. Aga USA on ju niii suur ja lai ning koht, kuhu ma maabun, Wisconsin osariik, minu jaoks täiesti tundmatu maa. Kui ma veel häda pärast oskan vahet teha idal ja läänel, idas on kõigil hirmus kiire, nad joovad palju kohvi ja peavad end Euroopaga sarnaseks, läänes on iga teine sõna hispaaniakeelne ning burgeri asemel kohtab seal sagedamini burritosid, siis kesk ameerika on minu jaoks tundmatus. Kuna Wisconsin asub põhjas, siis ei saa ma ka loota tavalisele konservatiiv-kristlase stereotüübile, eriti veel, kuna Madison pidi olema geisõbralik linn, nii et episood Brünost, kus kõik geisid toolidega viskavad jääb vist ära… Seega tundub, et tegu on igati kahtlase paigaga, mine sa tea, mis sealt oodata on. Tegu pidi olema ühe üliõpilaste suhtarvult suurima linnaga, nii et loodan, et vähemalt Euroopa asukoha näitamine kaardil jääb ära, ma millegipärast nende teadmistele Eestist siiski ei panustaks. Aga tõele aru andes, kui hästi oskame meie kaardilt näidata, kus asub näiteks Montana osariik või siis Brunei sultaniriik, arvan, et samuti mitte eriti hästi.

Ma loodan, et hakkab nalja saama, ma loodan, et ülikool on tõepoolest hea, ma loodan, et majanaabrid, esialgsetel andmetel kolm poissi, osutuvad mõistlikeks ja sõbralikeks inimesteks. Mõtlesin läbi, mis võib olla kõige hullem variant meestega koos elamise juures ja sõelale jäid: nad ei pese oma nõusid ega korista, mõni neist laaberdab kell 7 hommikul koju ja oksendab elutoavaiba täis, mõni neist laaberdab kell 7 koju ja peab minu voodit ekslikult enda omaks, Mõni neist laaberdab pidevalt kell 7 koju koos kaaslasega (olen avatud mõlemast soost kaaslastele) ning demostreerib tema olemasolu valjuhäälselt voodis.

kirjatööst

Kohati on hea istuda, lugeda ja töötada (näiteks kasvõi siis kui su pea teistest asjadest, mälestustest ja hetkedest juba huugama hakkab). Minu loomeline palgatöö ja ka koolitöö seisnevad peamiselt kirjutamisest. Olen juba pika aega tagasi avastanud enda kirjutamisprotsessis sarnased mustrid. Kirjutamine algab alati selle ahastava tundega, mil sul on ees tühi leht- kohe täiesti tühi ja äkitselt kas päevade või kuude pärast peaks sinna tekkima mingi hulk sõnu, aga millest, kuidas, seda sa veel ei tea. Need hetked on kahtluse momendid, kas ma ikka saan hakkama. Siis aga mingil momendil hakkavad sul loetud materjali põhjal tekkima seosed ja veel seoseid. Seoste tekkimine on alati rõõmustav sündmus, kuna see võimaldab sul midagi täiesti uuest perspektiivist vaadata (vähemalt tol hetkel näib see uudne, kuni võibolla paar päeva hiljem loed autorist, kes on kõik sinu seosed juba ära kirjeldanud). Aga mõnikord harva juhtub ka see, et sa tõesti avastad uusi asju lihtsalt kirjeldades, kuidas sinu mõtted jooksevad- see on tõeliselt hea tunne, kuigi ma kahtlen, kas ma midagi sellist veel kogenud olen.
Ja siis kui lõpuks oled millegagi hakkama saanud, miski on valminud, on mõnikord rahuldustunne, mõnikord eneseületustunne, kuid mõnikord vaid kergendus, sellega on nüüd siis ühel pool. Eks need tunded sõltu ikka vastavalt sellest, millise hinnangu sa enda loomingule ise annad.
Aga igal juhul kirjutamine on raske, ent samas ka erakordselt õpetlik ning kohati rahuldustpakkuv. Mina olen alati lihtsamaks pidanud loengute andmist- kohati aitavad sinu õpilased sul seoseid näha, kohati loksub kõik ettevalmistusperioodil paika, sest sa pead mõne asja oma õpilaste jaoks võimalikult lihtsalt ära selgitama (siin puudub koht demogoogiale, mida kirjatöödes siiski piisavalt tihti kasutatakse) Veelgi olulisem on aga see, et loengute andmine paneb inimest tõeliselt mõtlema sellele, mida ja kuidas ta toodab. Väidan oma uskumatus naiivsuses, et tegelikult saaks enamus teaduslikke raamatuid, vähemalt minu erialal, ümber kirjutada oluliselt lihtsamalt, struktureeritumalt ja selgemalt.

Ent nüüd ma asun taaskord võitlema oma kümnepealise lohega ehk siis esimese teadusartikli parandamisele vastavalt retsensioonidele. Karta on, et tegu on pigem nädalate ja kuude kui päevade küsimusega.

Õnnest

Inspireerituna M- i blogist teen siia ühe uue postituse.

Õnnel ja enesega rahulolul on tegelikult palju ühist. Nimelt kumbki ei saabu saavutuste tulemusena. Tõsi mõni võit võib sind teha väga õnnelikuks, aga millegipärast tuhmub see õnn uute sihtide vallutamise kihus peagi. Kui inimene on väga saavutushimuline, nagu mina, siis ei oma saavutused tagantjärgi enam mingit tähendust, olulised on vaid need juhtumised, kus sa ebaõnnestusid. Ja need on kibedad juhud, mil heidad endale või siis maailmale ette oma läbikukkumist. Olen osa võtnud kirjeldamatul hulgal võistlustest ning vaid vähestel nendest on mind krooninud edu. Minu reaktsioon tulemusele on aga alati üks, meeleheide, et ei suutnud olla parem või siis kibe süüdistus maailmale, mis ei taha mulle anda seda, mida ma väärin.

Hiljuti olen kasutusele võtnud enesearendamise mõiste. Kui enne oli minu elus väga olulisel kohal teistega võrdlemine, siis nüüd sattusin teise lõksu, nimelt endaga võrdlemisse. Saavutused omasid tähtsuse eneseületuse teema näol, kas suudan olla parem kui ma olin. Seadsin endale sihid, tahan saada nii ja naa suguseks. Samas, mida ma kõige selle juures aru ei saanud oli, et enne kui saad hakata arenema, pead sa rahul olema endaga sellisena nagu sa oled. Sinu enesekindlus ei tule sellest, kui suudad olla seltsivam, kaastundlikum või midagi muud sellist. Siis kui oled sellele tulemusele jõudnud, hakkab sind taaskord midagi vaevama ja sa satud uuesti abakindluse võrku. Kusjuures kõige paradoksaalsem on näide, hakkan ennast armastama siis, kui suudan olla eneekindlam- nõiaring kas pole.

Õnnega on sama lugu. Sinu õnn ei tulene sellest, kas suudad läbi lüüa tööturul, spordivõistlustel või eraelus. Kui sa oled keskendanud oma õnne saavutamisele ning välisele ning pead õnneks seda hetkelist kaifi, mis tekib mäe vallutamisest, siis jääd tõenäoliselt igavestu nautima ainult üürikesi rõõmu hetki. Õnn on pigem tunne, et sa oled rahul ükskõik, mis ka ei juhtuks ja sa suudad ka negatiivse tulemusega rahul olla. Ebaõnnestumine ei hävita sind, sest su õnn asub hoopis sügavamal tasandil. Ja see rahulolu ei tähenda seda, et me loobuks arenemisest, sest me saame aru, et selleks, et muutuva maailmaga kooskõlas olla, peame ka meie muutuma.

Minule kui saavutusinimesele on sellise filosoofia vastvõtmine küllalkti keerukas, sest minu enesekindlus on alati toitu juurde saanud välismaailmast. Aga eks igalühel ole elus oma keerukad hetked.

Inimeste hindamisest

Täna tabas mind üks avastus, mis on niivõrd lihtne, et tundub uskumatu, kuidas ma varem selle peale ei tulnud. See, mida inimesed nimetavad tõeliseks armastuseks seisneb tegelikult selles, et keegi on valmis neid aksepteerima sellisena nagu nad on, et keegi hindab neid siis, kui neil on rasked ajad, kui nad on hakkama saanud tegudega, mis neile au ei tee jne. Kõik inimesed otsivad kiitust ning oma erakordse isksuse hindamist.

Järelikult, selleks et õnnelik olla pead sa õppima inimesi hindama sellistena nagu nad on, siis on lootust, et ka nemad sellega sulle vastavad. Olen tundnud juba pikka aega, et ma ei suuda ümbritsevat võtta sellena, mis ta on ning hellitan alati lootusi paremast tulevikust. Samuti ei suuda ma hinnata inimesi, kes mu ümber on. Selles seisnebki tõde, miks ma ei suuda kunagi õnnelik olla ning otsin rahuldust ainult mingitest hetkelistest naudingutest- nagu enamus inimesi.

Aga leian, et teiste hindamiseks peab alustama ikka sealt kõige põhilisemast- endast, täpsemalt tuleb õppida armastama iseennast. Mulle on alati mõistatuseks jäänud ütlus, kes ennast ei armasta, ei armasta ka kedagi teist. Nüüd leian, et hakkan seda vaikselt mõistma. Selleks, et teisi akspeteerida, peame kõigepealt leppima oma enda vigadega. Olen enda kõige karmim kriitik ning see põhjustab ka seda, et kui teised mind arvustavad, tunnen end tihti väga lööduna ning väärtusetuna. Olen otsinud seda hinnatuse tunnet ikka läbi teiste ning olen tundnud lootusetust, et keegi ei ole suutnud mulle veel seda pakkuda. Tegelik tõde on vist, et kõigepealt pead sa suutma seda endale pakkuda.

Ning samas vaatamata sellele, et olen sellise avastuse teinud, on minus sisimas ikkagi soov, et kui suudan teisi tõelisemalt armastada, suudavad ka nemad mind rohkem hinnata. Kui mina ehk kõigis pidevalt vigu ei näe ja neid muuta ei ürita, äkki suhtuvad ka nemad minusse mitte ainult sallivamalt vaid vääristavamalt.

muutumisest

Minu viimase aja suurimad väljakutsed on tõenäoliselt, kuidas endasse rohkem uskuda ning kuidas lõpetada muretsemine ja kurtmine. Kui ma sellele mõistuse tasandilt lähenen tundub asi lihtne. Mõtleks kui keeruliseks me oma elu teeme. Kas ei tundu ebaloogiline, et selleks, et õnnelik olla on meil vaja, et kõik oleks nii nagu me tahame. Piisab vaid mõnel murel silmapiirile ilmuda, kui tajume kohe elu ebaõiglust. Kas ei võiks pigem siin rakendada poolitamise printsiipi, et juhul kui rõõme on rohkem kui muresid peaksime olema õnelikud, sest meie elus on rohkem päikest. Aga ei nii pea, kui kas või üks äikesepilv silmapiirile tuleb, hajuvad kõik rõõmud äkki.
See kõik kõlab äärmiselt mõistlikult. Nagu ka mõtted, et kurtmine ei aita muresid lahendada või, et ei tasu kogu aeg valule keskenduda, vaid tuleb osata olla hetkes. Aga küsimus ongi selles, et seda ei saa rakendada mõistusega, vaid seda peab tegema öeldes mõistusest lahti. Ja siin tuleb minu juurde suurim katsumus, sest olen alati mõistust idealiseerinud. Olen probleeme lahendanud neid analüüsides, kuigi ei tea kas need probleemid ikka on lahendatud....Kui ma esimest korda mediteerimist proovisin, siis tundus minu jaoks uskumatu, et keegi suudab olla 5 sekundit ilma mõtlemata. Sellised lood siis. Enda harjumuste muutmine on keeruline. Ma ei ütle enda, vaid harjumuste. Tegelikult antakse meile ju iga uus päev võimalus käituda teistmoodi, lõpetada vanad otsad ning muuta ennast. Miks siis nii vähesed meist seda kasutavad, kuigi kurtmine on kohati eestlaste rahvusspordiala ning õnnelike nägusid näeb väga vähe? Sest niimoodi tegutsemiseks pead enne lahti ütlema väga paljudest oma harjumustest ning oma turvalisest igapäevast. Eeldusest, et sul on mingi pärisosa, mis on pärit sinu minevikust ning, et minevik on alati sinuga tänases hetkes kaasas. Jah, et minevik teeb haiget, aga sa ei saa kuidagi temaga suhteid lõpetada. Tegelikult saad ja esimene samm on muuta ennast ja oma mõtlemisviisi. Aga lihtsalt seda esimest sammu on nii kuradi raske teha. Ja on piisavalt takistusi ning vanad harjumused kutsuvad sind pidevalt tagasi. Aga ma sellegi poolest üritan ja loodan, et varsti kuulete mind palju vähem kurtmas.

arengust ja võrdlemisest

näiteks vähem tähelepanu enda ja teistega võrdlemisele. Miks? Sest leian, et ainuke inimene, kellega peaksin ennast võrdlema, olen tegelikult mina ise. Areng on siin elus muutunud minu jumalaks, muidugi millega mõõta arengut? Tarkuse, kogemuste, õnnetasemega? Olulised ei ole ju kogemused ise, vaid pigem see, mis sa sealt oled osanud välja võtta. Ja tegelikult võivad kogemused olla pigem takistuseks, kui sa ei suuda nendest õhkuvast negatiivsusest lahti lasta. Kogemustega ongi nii, et minu suurim väljakutse siin elus hetkel näib olevat see, kuidas lasta lahti. Kuidas loovutada see identiteet, kes ma olin kunagi, kuidas unustada need unistused. Kuidas käituda täitumata jäänud soovidega, ikka kahetseda, et need täide ei läinud või hoopis väärtustada neid kogemusi, mis sa nendest soovidest ja nende poole püüdlemisest said. Näiteks kui asi puudutab luhtunud suhteid, siis sai mulle üks asi selgemaks, väljakutse on rõõmustada nende hetkede üle, mis nad andsid.

Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis arengust. Meid ümbritsev maailm on väga palju mitte arengule, vaid võrdlusele suunatud. Mida annab sulle võrdlus nendega, kes on sinust targemad, kui selle kogu sisuks ongi meeleheide, et sa ei suuda iialgi nende taset saavutada. Või siis hoopis, mida annab sulle kriitiline võrdlus inimestega, kes on sinust vanemad ja targemad, kui selle võrdluse sisuks on sulle ette heita sinu noorust ja kogenematust. Aga just nii me tihti käitume, sest nii käitutakse meie endiga. Olen mina nii käitunud ja käitutakse nii ka minuga. Samamoodi on kõik konkursid ju üles ehitatud võrdlusel ning tihti ka hinnetel. Miks ma seda räägin, nimelt kuna olen aru saanud, et näiteks hinded võivad peegeldada nii erinevaid asju. Teadusmaailmas näiteks on tihti nii, et hinnatakse inimese diskursust. See tähendab, kui sulle ei meeldi see, kuidas inimene teostab analüüsi, on ta sinu meelest ilmselgelt loll. On seda vaja, see on ju sama kui hinnata inimest tema veendumuste põhjal. Imelik ongi see, et sain juba ammugi aru sellest, kui mõttetu on vaielda veendumuste üle, aga võrdluse mõttetusest hakkan alles nüüd aru saama. Aga nähtavasti oleks maailm ilma võrdluseta liiga ebakindel ja hoomamatu. Inimesed kaotaksid pinna, kui ma ei saa ennast ja teisi kuhugi võrdlevasse konteksti asetada, kuidas ma siis suudan luua süsteemi. Kuidas suudan toita oma pidevat janus olevat ego, kui väidetakse, et ainus võistlus siin elus käib iseendaga. Nii leitaksegi, et mittevõrdlemine on nõrkade pärusmaa, sest tugevad ju ainult võidavad sellest võrdlusest. Aga kas ikka võidavad? Ja kas ei juhi nad nii tähelepanu hoopis valedele asjadele ja ei tekita endale liigset stressi.

Nostalgia radadel

Käisin täna jalutamas mineviku radadel. Tundus üllatavana, et nii palju on muutunud. Seal, kus kunagi oli Lasteaiapood, asus nüüd pesumaja, tavalise aja asemel oli rula park, tühermaad oli asendunud teedega, varemed olid muudetud õigeusukirikuks. Tean, et muutus on maastiku loomulik osa ning seda ei peaks hoidma staatiliselt, sel juhul saaks temast surnud paik. Ent ma ei saa midagi teha, kui kohati tundub mulle, et nende muutustega oleks mult ka lõplikult ära võetud mu lapspõlv või võimalus sinna tagasi pöörduda, mitte et see kuidagi võimalik oleks. Kummaline oli see jalutuskäik. Mis veel naljakam oli, et märkasin alles nüüd, korrusmajade juures pole tegelikult kohta, kuhu parkida. Autod olid ennast asetanud murule ning tundusid kuidagi väga kohatud. Neid ei asunud minu mälestuses. Ma polnud kunagi neid sinna üldse ette kujutanud. Auto on minu jaoks olnud alati rariteet, midagi suhteliselt kättesaamatut, mis on ka loogiline arvestades, et väikelinnast pärit, ei olnud mu ema ega tema vanemad kohe kindlasti sellisel majanduslikul järjel, et endale autot lubada. Veel põhikoolis, kui keegi mind autoga koju viis, oli see ikkagi suur asi ja kuidagi piinlik oli. Mäletan, et kord üritas ema näiteks autoust seal lähedal asuvast uske prügikastist lahti sikutada. Huvitav on see, et peale keskkooli hakkasid kõik minu tuttavad järjest autosid saama ning see kaotas oma senise staatuse tähise, kuigi meie perekonnal pole endiselt autot.

Ja selliseid ning analoogseid mälestusi tekitab minus muutuv keskkond….