Uus aasta ennustas mulle enesesse viivaid otsinguid. Just selle märgi all olen ka ise seda aastat alustanud. Mul on tahe jõuda natuke lähemale sellele, kes ma olen ja, mis ma teha tahan. Kui selle kõigega kaasneks veel kindlus enda suhtes, siis oleks asi parem, kui loota oskaksin. Olen olnud siiamaani maal ning ausalt öeldes ei taha ükski minu keharakk siit Tallinnasse minna. Kuidagi nii rahulik, stressivaba ja lõõgastav tundub see õhkkond. Tehtud saab isegi rohkem asju kui linnas, nimelt on mul siin seltsiks kaasas esseede ning artikli kirjutamismaterjalid ning päeva täidab usin töö, alustades kooli ning töö asjadest ja lõpetades enese arendamisega. Kuidagi parem on olla ja tunnen, et rõõmsameelsus hakkab minusse tagasi imbuma. Eelmised pool aastat olin selle teadmata suunas kaotanud ning tegelesin peamiselt mõtetega, miks elu nii halb on. Õigemini tundus mulle, et sellised mõtted olid põhjendatud, kuna alati kui mitte, et iga päevaselt, siis kindlasti iganädalaselt, juhtus midagi. Aga rääkimata sellest, et negatiivsed mõtted teevad selle kõik hullemaks, suudavad mõtted ka arvatavasti mõjutada seda, mis sinuga juhtub.

Ühe asja olen ometi eelmisest aastast pärinud, nimelt mul ei ole inimesi vaja nii palju kui …..üksindust. Ja tõesõna, tegelikult hakkaksin üksindusest tõenäoliselt suuremat puudust tundma. Sügavatel psühholoogilistel analüüsidel ning vaimsetel juttudel kui ka kellegi nõustamisel on kalduvus mind äärmiselt ära väsitada. Selle tulemusena küsin endalt, miks ma ei oleks võinud selle aseme üksi ennast analüüsida või tööd teha? Jah, ma väsin suheldes kergesti, väsin üldse kergesti, mis tõenäoliselt teeb eksisteerimise tänapäeva maailmas veidi raskemaks. Arvatavasti ei aita kaasa ka vaimne töö ning pidevad analüüsi laskuvad mõtted (ma analüüsin kõike, vahel üllatab mind ennastki, et selliseid asju on võimalik analüüsida).

Aga tegelikult tahtsin vaid avaldada oma lootusi uue aasta suhtes. Loodan uuel aastal kogeda uusi asju, õppida, ennast usaldama hakata. Muidugi on minu üheks unistuseks välismaale õppima pääseda ning ma loodan sügavalt, et minu religiooniantropoloogia hinne sellele põntsu peale ei pane, arvestades, et õppejõud näikse mitte nõustuma selle parandamisega enne järgmist astronoomilist aastat.

Tagasivaadet 2008 aastal enam rohkem, peale viidete viimasele pool aastale, ei tule. Milleks, mis läbi see läbi. Hetkel on mul nii hea olla siin koos oma fotoaparaadi, kuhja raamatute ning toiduvalmistamisega. Isegi sport ei näi hetkel nii oluline, kuigi ujumisest tunnen ikka veidi puudust. Vähemalt olen otsustanud, et kunagi tahan kolida maale, praegune asukoht on veidi liiga asustatud, veidi vähe metsaradasid, kus luurata nimelt. Vähemalt samm lähemale olen astunud eneseleidmisele…..

Viimasel ajal on mu elu hakkanud muutuma..Pole aega, tegelikult eriti millekski. Inimsuhted on kuidagi muutumas aina vähem ja vähem tähenduslikuks. Mul lihtsalt pole energiat, et midagi peale töötamise ja õppimise midagi teha. Arvan, et see ei ole päris normaalne, et elu ei peaks selline välja nägema. Kahjuks leiavad meie lektorid, et õppimisele üle 8 tunni päevas pühendada on aga enesestmõistetav. Võibolla ma lihtsalt ei ole piisavalt võimekas asju kiiresti ära tegema. Kuulda on, et välismaal on veel mitu korda hullem..Ma jään oma arvamuse juurde, elu ei ole normaalne, kui kogu aeg kulub töötamisele. Mõelda, et on inimesi, kes niimoodi elavad. Neile peab nende töö ikka väga meeldima. Ma ei tea, kas mina suudaksin iial nii hea töö leida, mille kõrvalt mulle midagi muud vaja ei ole. Ma ei kahtlegi, et olen selle semestri jooksul palju õppinud või õigemini on see veel käimasolev protsess. Ma üritan õppida oma aega normaalselt kasutama, üritan tulla toime pingleiste olukordadega, kriitikaga ning ebaõnnestumistega. Neid viimaseid on siia ikka jätkunud, alustagem kasvõi sellest, kuidas mu arvuti katki läks. Loomulikult oli mul seal olulisi andmeid. Noh ikka juhtub, aga veidi harvem juhus on see, kui arvuti ka teistkorda pärast garantiis käimist vedru välja viskab. Kui uskuda IBM-i mehi, siis on kaks korda järjest emaplaadi läbipõlemine äärmiselt harv nähtus, aga minuga see juhtus. Nagu juhtus ka see, et esseed, mille kallal olin kuu aega vaeva näinud, hinnati E-ga. Ei asi ei ole selles, nagu see oleks olnud paha essee, nagu õppejõud ütles, tegemist oli hästi kirjutatud esseega, lihtsalt probleem seisnes selles, et ma ei kirjutanud õigetest asjadest ega viidanud õigetele allikatele, see ei andnud piisavat ülevaadet minu ainealastest teadmistest. Nojah, lisaks sellele sain profesionaalse kriitika osaliseks, sisuliselt öeldi mulle otse välja, kui mõtetu mu baka töö on ja, et tegemist on pelgalt referaadiga. Lisaks heideti mulle veel ette enesekindlust, et umbes, kuidas nii algaja saab nii enesekindlalt esineda, nojah...Aga minu viga on jah see, et kriitikat ei kipu ma hästi taluma ning kohati soolan asjad üle. Üldse mul on see ülemineku periood, kus ma harjun vastutusega ning sellega, et elus ei lähe alati kõik nagu tahaks, paratamatult tuleb ette takistusi. Lihtsalt varem hoiti kõik mured minu eest varjul, ent nüüd olen tuulte räsida. Jah, ellu astumine on minu jaoks raske, kuna olen alati olnud selline muretu ning hooletu, näiteks võin vabalt kellajad segi ajada või asjad ära kaotada. Aga ega ma ei anna alla, küllap need kogemused mulle vajalikud on, miks, see selgub hiljem.

minu eriline tunne

Ma armastan sind hoolimata vihmast ja sellisena kelleks iganes sa ei muutuks. See rida on laenatud ühe pildi allkirjalt. Ka minul on keegi, keda armastada, tal on omapärane nimi- Berliin. Me kohtusime noorelt, olin siis vaid viie aastane ega jaganud maailmast suurt, tema oli juba märksa elukogenum ja maailmanäinum. Tollest korrast on mul meeles vaid katkendlikud hetked, üksikud jooned temas, olulised killukesed tema iseloomust. Ma ei mäleta oma emotsioone temast lahkudes, ma ei mäleta, kas see oli armastus esimesest hetkest. Meie järgmine kohtumine lasi ennast tükk aega oodata. Möönud aastat olid ta peaaegu, et unustusse kandnud. Ma ei osanud seisukohta võtta, mis ma tema vastu tunnen. Kohtumine oli üürike ning tollel hetkel ma veel ei taibanud, et temast saab see, kelle järgi ma igatsen, kelle lõhn mul ikka meeles püsib. Mul ei tekkinud mingeid assosatsioone selle varasema temaga, ma ei näinud sarnaseid tahke, kõik oli justkui uus ja võõras. Ta avas ennast mulle täiesti uuest nurgast. Järgnesid paar aastat teadmatuses ja pimeduses. Siis nägin teda jälle ja taaskord ei avaldanud ta mulle muljet, kuid siis tuli murrang. Läks aega, enne kui suutsin murda läbi ilme ja kesta, mida ta pakub enamustele ning avastada sügavamaid tasandeid. See aga muutis ta eriliseks, ma nägin temas taaskord seda, mida olin näinud tookord kuue aastasena. Ma ei tea, kas see tunne on mineviku nostalgia või teeb ta eriliseks fakt, et kohtan teda nii harva, ma ei tea, kas see on armastus ning kas ta oleks ka igapäevasena nõnda eriline. Ma tean vaid, et midagi temas on, mis teeb eriliseks ka kõige näotuma päeva ning hullema ilma. Ma kardan temaga tihemini kohtuda, sest võibolla kaob see tunne siis ära, aga see on tähtis, see on justkui osa minust. Ta paneb mind kahetsema, et ei saa temaga kauem koos olla. Ma tunnen, et temaga olen ma õnnelik, hoolimata kõigest, ent võibolla on see ainult see, et mul pole tarvitsenud temaga koos veel pingetele vastu minna.

10.08 stipendiumitest

Nii tahaksin natuke rääkida hetkel enda jaoks kõige aktuaalsemast teemast, see on stipendiumitele kandideerimine. Sa võid endal juuksed halliks muretseda ja jalad rakku joosta, et mõnele neist kandideerida, eriti kui nõutakse 50 asja. Ja jumala eest ära oota ülikooli ametnike mõistvat suhtumist, et sa ei tea peast, mis on diploma supplement või mõnda muud triviaalset asja. Kui sa veel peaksid ootama, et nemad oma tööd teeksid, siis läheb asi üsna hulluks. Neid külastades tundub nagu oleksin ma enda lõbuks need stipendiumi nõuded välja mõelnud, lihtsalt kuna mul pole midagi paremat teha. Jah tõepoolest, nüüd te siis teate kõik, oma vabal ajal tegelen ma tratataaaa - ametnike elu kibedaks muutmisega, minus on koondunud nii masohhist kui sadist. Vahel tekib tahtmatult tunne, et misasja ma rabelen, keegi seda niikuinii ei tunnusta, tundub, et ülikool hindab hoopis seda, et sa oma suu kinni hoiaksid, täpselt nii palju ainepunkte, kui ettenähtud, ära teeksid ja ongi tore. Ainult, et kahjuks saab minu seiklushimu ja õppimistahe sellest eelmisest tundest ikka alati võitu, nii et sry ülikool, minust eeskujulikku õpilast ei sünni. Võib-olla peaks mulle ammu käega lööma ja mind üldse mitte enam sinna vastu võtma, niigi läks magistrisse astumine liiga napilt, vaatamata cum laudele, Belgiale, magistriprogrammile, mida enamus üldse ei esitanud!!!, seda kõike ikka peamiselt sellepärast, et ma ei soovinud jätkata seal, kus ma olin alustanud, jälle mingi väärnähtus.

aktivisti õudusunenägu 8.08

Sakslased ei tööta eriti palju. Võrreldes seda, mida ma olen näinud Eestis ja mida ma näen siin, no on ikka vahe sees. Mina olen eestlane, mina tahan töötada, mina vajan mingil määral stressi. Kui mulle siin öeldakse, et täna võid veidi varem lõpetada ja seda kell 11 hommikul, siis hakkab minu töökas mina streikima. Mis mõttes veidi varem? Et siis kell 12 on veidi varem. Ma pole veel tööle hakanudki. Milles seisneb siis minu töö siin? Vahel jääb mulle mulje, et minu töö seisneb teistele koormaks olemisel. Sisuliselt ma mitte ei aita neid tööülesannete täitmisel, vaid pigem tekitan neile lisavaeva, et iga päev peab mõtlema, mis minuga jälle peale hakata. Kes täna minu järele vaatab? Lasteaialapse tunne tekib. Muidugi on inimesed siin lahked ja väga toredad, ainult mind neil siia küll vaja ei ole. Praegu on nende põhjendus asjaolu, et tulin ainult kaheks nädalaks, aga ma ausalt ei kujuta ette, et peaksin kuu aega siin olema. Jumal tänatud, et ma oma raamatud ja artiklid kaasa võtsin, äkki saab vähemalt natuke kirjutatud. Oluliselt tekitab mulle lisaraskusi ka väga keeruline ligipääs internetile. Sisuliselt on täna viimane õhtu, kui ma netti üldse kasutada saan. No ei ole lihtne. Ma tahaks: esiteks, otsida artikleid, teiseks suhelda oma sõpradega, kolmandaks täita neid avaldusi, mis veel teha on jäänud, neljandaks, on lihtsalt kujutlematult mõnus kui sul õhtul und ei tule ja sa saad võtta lahti mingi tobeda artikli netis. Vahel ollakse lihtsalt liiga väsinud, et koha mõistet lahata.

Nüüd jään ma ka siia üksi. Ehk siis õhtud on üks suur küsimärk, mis nendega peale hakata, tegevusetus tapab. Mul tuleb vist üks suur lugemis- ja pildistamisnädal. T teaks kohe mida teha, loomulikult töötada hilisööni lugemismaterjalide kallal. Kahjuks pole ma nii usin või vajan ma siis lihtsalt paaniliselt inimesi, kellega suhelda. Igal juhul üritan omadega hakkama saada. Olen ju alati saanud, aga tõotab tulla suhteliselt igav periood. Ootan juba 21 ja Frankfurti.

Minu Berliin 6.08

Minu Berliin, see on: palju rohelist, metsistunud loodust ja mittekellegi maad. Kui Eestis tehakse linnaparke, siis on need täiuslikkuseni viimistletud, mitte midagi pole jäetud saatuse hooleks või kohalike kujundada. Berliin on vastupidine näide, mulle meeldib see hooletus. Ka inimeste suhtumises on valitsev mingi teatud "egal" moment.

Minu Berliin: metroo lõhn nagu ütleb K., asi millest ta Eestis kõige rohkem puudust tundma hakkab. Berliini metrool on eriline lõhn ja metroo on linnas üheks keskseks elemendiks, sellest lihtsalt ei saa üle ega ümber. See ei ole pelgalt sõiduvahend see on elustiil.

Minu Berliin- siin ja seal meeldetulevad mälestused ja teekonnad, kohad, kus ma olen juba olnud mingil teisel väga ammusena tunduval ajajärgul. Berliin on mänguplatsid, mis Eestist 90.-ndatel tulnuna olid minu jaoks paradiis. Toona tundusid need tõesti hiiglaslikud, lapsena ei olnud ma enam saatuse hooleks jäetud, vaid mul oli oma koht, paik. Ka praegu alustatakse siin mingi linnaosa planeerimist mänguväljakutest.

Lauatennise väljakud, see on siin kõige populaarsem spordiala. Mul on tunne, et ka Eestis oleks vaja linnaruumi oma spordiala, Pariisis on see näiteks petange, võib-olla Eestis jalgpall? Samas berliinis on ka oluliselt rohkem avatud jalpalli staadione ja enam külastajaid, seda sel juhul kui võtta arvesse sealset suuremat elanike arvu.

Minu Berliin- pagariärid, kust me kunagi igal hommikul sooje saiu ostsime ja Kindersuprise, mida tol ajal Eestis veel ei olnud. Minu kogumismaania sai alguse nimelt Saksamaalt. Loomaaed, kust ma mäletan selgelt vaid sillakest, mille all ujusid krokodillid- nüüd ei tundu see millegipärast enam nii suur.

Minu Berliin on järved, kuigi ma seekord ühegi juurde ei jõudnud. Minu Berliin on veekell keskuse kaubamajas. Minu Berliin on mingi segu nendest mitmest korrast, mil ma Berliinis viibinud olen. Segipaisatud mälestused, eraldiseisvad osad, mida ei oskagi seostada. Kohati võõrana tunduvad kohad, kus olen kunagi viibinud, nüüd mingit teist teed pidi sinna sattudes. Minu Berliin on Aasia söögikohad, mis välimuse järgi näevad väga odavad välja, ent on tegelikult Eesti mõttes keskmise restorani hinnaga. Minu tookordne Berliin on ka maailma suurim magala, mis on hoomamatu, uuendatud fassaadidega. Kõik seal on mõõtmetelt lihtsalt liiga suur, ka kaubanduskeskused. On väga sürreaalne istuda majade vahel ja juua kohvikus elu jubedamat cappuchinot (K. kogemus, mina tellisin õnneks kakaod).

Minu Berliin on veel palju muud. Berliin ei meeldi paljudele, aga minu jaoks on ta ikkagi mingi eraldi kategooria- linnade linn. Nüüd sain kahjuks kurva uudise, et easyjet suleb oma Berliini lennu ja enam ei saagi Tallinnast otse Berliini- kui tobe. Schönefeld on juba minu kodulennujaamaks muutunud.