Kümme põhjust, miks ma armastan Genti

1. Need majad, neid lihtsalt ei saa vaatamata jätta, arhitektuur on võrratu, isegi moodsamad majad näevad väga väga kenad välja. Ja nad haakuvad ümbritsevaga. Võibolla tõesti kogupilt on veidi eklektiline, aga ju mulle siis meeldib eklektika.
2. Võrratu vaikus. Mu sõbranna ütles selle peale, et Gent on nagu üks suur küla. Ta ei ole ärritavalt kiirustav ja mürane. Elu voolab kuidagi palju rahulikumalt kui Tallinnas.
3. See punkt läheb nüüd veidike kokku eelmisega. Inimestel on aega elu nautida. Nad ei vihu 8-8 tööd teha ning ei kiirusta siis teleri, nagu iseenesest ainuvõimaliku meelelahutuse, juurde. Inimesed on tänaval, soojade ilmade korral lähevad kõik kanali juurde istuma ja veidike õlut rüüpama.
4. Politsei arvates ei ole akoholi joomine tänaval seaduserikkumine. Ma ka ei mõista seda, et miks ma peaks paar veiniklaasi tingimata kodus tühjaks jooma, et siis tänavale minna. Jah, inimesed joovad tänaval, aga sellegi poolest pole ma näinud ühtegi väga täis kodaniku kuskil laaberdamas. Nad oskavad seda teha oma piiri tunnetades. Vähemalt normaalsel kellaajal küll. Samas tõsi, umbes kella 2 ajal öösel näeb pubide tänav päris jube välja. Ent need inimesed on ennast siiski purjus joonud pubis, mitte kasutanud ära eelist, et tänaval võib juua.
5. Turvalisus- Gent on üks turvalisemaid linnu, mida ma olen näinud. Ma ei ole seal pidanud kunagi ennast ohustatuna tundma. Sa võid keset ööd miniseelikuga kodu poole vantsida, kohalikud ei tule sind tüütama. Ka kohalikud türklased on hoopis tagasihoidlikumad, kui Brüsselis või hoopiski Pariisis. Vähe olen kuulnud kuritegudest Gentis, kui mõni taaskord juhtub, siis on kogu kogukond šokeeritud, kuidas nii, siin?? Muidugi asi, mille kohta turvalisus ei kehti, on rattavargused. Enamasti alagb see ring nii, et kui sul endal on ratas ära varastatud, tekib sul annus pohhuismi ja siis mingil hetkel leiad sa, et võiksid sama teha teistega. Nõiaring.
jätkub.......

Terug naar Gent!!

Nii.. Täna sean jällegi jalge alla tee Genti. Ma ei oska enam Genti järgi igatseda, aga ma olen veendunud, et kui ma kunagi homme õhtul (lähen läbi Berliini) kohale jõuan, siis ma tunnen ennast rõõmsana. Ega pikka puhkust ei ole, sest pean paari päeva jooksul veel oma tuttavatega kohtuma, kes sealt minema lähevad. Prantsusmaale ma paraku minna ei saa, ootamatult ilmenenud asjaolude tõttu. Aga mis seal ikka, üritan Gentist viimast võtta. Eks ma siis kirjutan oma suurest vaimustusest ka siia. Gent is heel mooi ik hou van Gent! Jah linnana on Gent ikka üks kenamaid, mida ma näinud olen.
Veel ühte asja. On inimese enda võimuses ennast kas õnnelikuks või õnnetuks teha. Mõtlemise võim, analüüsimine- liigne analüüsimine. Eks ma olen vist poole kohaga ratsionalist ja ülejäänuga idealist. Igaljuhul moodustab minu elust suure osa analüüsimine. Sellepärast ei saanudki ma oma baka töös aru, et oleksin eriti analüüsinud, aga kõik, kes selle läbi lugesid, arvasid nii, Imelik :D. Täna on mul kavatsus baka töö ära anda ja siis on mul ainult üks eksam veel baka lõpuni. JA MUL POLE ENAM IT AINEID!!!!! ma armastan elu. Ma sain isegi oma laeva modelleeritud, äärmiselt ebaotstarbekalt küll, nagu õppejõud mainis, aga see polnudki eesmärk. Haa ma ei püüelnud siin paraku ideaalse poole. Võibolla ma olengi idealist unistusest pigem, sest noh ütleme nii, et mu baka ei ole kah mingi ideaalne teos minu jaoks. Peaks 0oma idealismi rohkem ellu suunama. Aga rahulik on olla, mõnus on olla, mõeldes, et mul on vaid üks eksam veel, see muidugi 15, tagasi jõuan 14 öösel :D. Ja materjalid kaaluvad ka mingi 2 kilo!!! eks ma veel otsustan, kas vaevan ennast nende kaasa võtmisega, kui ma juba öösel koju jõuan, miks mitte kulutada see kogu aeg õppimise peale :P Aga nüüd ma pean lõpetama, on veel palju asju teha täna.

hakkame sõbralikuks

pealkirja väline
(Seekord kallid inimesed, ei ole mul midagi nii meeleheitlikku pajatada, seega saab see olema ka võibolla vähem naljakam. Igal juhul, uskuge või mitte, täitsin oma kvoodi ehk siis kirjutasin 4 päevaga peaaegu 40 lehte, kui nüüd päris aus olla, siis seal on palju intervjueeritavate tsitaate, nii et päris asja ette ma seda ei loeks. Aga rahul olen ikkagi. Kuigi ma pole seda veel kellelegi saatnud ja ausalt, ma kardan, mis mu juhendaja poolt kommentaariks võiks tulla. Aga vähemalt midagi, hmm liiga palju midagit, on valmis. Baka piir on vist mingi 50 lehte ja mul on praegu koos, üllatus üllatus, mingi 80 või üle selle, nojah, eks ma pean siis oma suure vaevaga kirjutatud teksti hakkama kärpima. )

Mis veel uut- hakkan lõpuks Eestis kohanema. Nii naljakas kui see ka ei tundu, siis alles nüüd ma tajun seda. Hakkab jälle tekkima see mugavus, et mis ma ikka nina kuskile välismaale topin, äkki ei leia sõpru, tuleb ise vaeva näha jne. Aga asi, millest ma ikka veel aru ei saa, on inimeste ebasõbralikkus. Olgu mul milline tuju tahes, ma reeglina ei ole teiste inimeste peale vihane. Ma ei vala seda välja võõraste inimeste vastu, kes püüavad sõbralikud olla. Aga viimasel ajal on mul teenindajatega selle armas kokkupuude olnud. Paistab, et nende arvates on see loomulik, et sina neile naeratad ja midagi kangesti osta tahad. Nemad omalt poolt ei vaevu isegi formaalseks viisakuseks nagu palun, naeratusest rääkimata. Ma ei saa aru, kust tuleb mõte, et mul on paha tuju, keeraks ka teistele inimestele ...... Kas tuju läheb siis paremaks või? Muidugi on arusaadav, et ma ei pruugi neid õigesti mõista, võibolla on tal kodus sadu probleeme ning ta on lihtsalt omades mõtetes nii kinni. See aga kehtiks ainult ignoreerimise puhul, aga kui sinu juuresolekul virutatakse kapiuks demostratiivselt kinni, siis ei saa asi selles olla ju? Võibolla tõesti mõni üritab oma ärevust varjata jne, aga no palun. Ma ei leia, et teenindajad peaksid ainult kliendi heaolule mõtlema ning ma sugugi ei halvusta ainult teenindajaid, ma lihtsalt ei saa aru neist kui inimestest ja ka kõikidest teistest, kes oma halba tuju mõnede muude peal välja elavad. Minu meelest ei tee see kellegi olekut paremaks. kust üldse sünnib selline idee? Miks ei vastata inimesele samaga. Tunnistan, et minu tuju see ikkagi natuke rikub, kui sinu parimatele soovidele ja naeratustele vastatakse suhtumisega: "Mis jõllad?!!!!" Kõige lihtsam on võta luubi alla teenindajad ning müügimehed, kelle töö see on, seega peaks see neile kohustuslik olema. Kui me juba kohustuslikust- tee teistele seda, mis sa soovid, et sulle tehtaks, suhtumisest ei või rääkida, siis mis lootust on, et keegi vabatahtlikult selle mantra omaks võtab.

Oma baka raames ma näen küll ja küll inimeste suhtumist, et tehke ja korraldage. Millegipärast on viimane koht, kuhu inimesed probleemide lahenduste poole püüeldes vaatavad, nemad ise. Ikka on näiteks puuduvas kodutundes süüdi arhitektuur, tuttavate puudumises linnastumine üldse. Võibolla sõbralikkuse puuduses süüdistataks eestlaste üldmentaliteeti- aga inimesed, tehke silmad lahti, vaevalt, et nüüd sõbralikkus geenidega kaasas käib või täielikult kliima poolt kujundatud on. Ma ütlen üritaks juba üks inimene rohkem, that would already make a difference.

julge pealehakkamine on pool võitu?????

Teate, mul on hea tuju! Seda pean ma ju ometi siin mainima, sest seda ei juhtu iga päev!! Igaljuhul tänu mingile müstilisele juhusele ???? muutus mu tuju teisipäeva öösel äkki heaks ning energia tuli tagasi! Nüüd ei tundu need tööülesandedki enam nii ülemääraselt keerulised, kuigi ma ei oska siiamaani laeva modelleerida (ma arvan, et elan selle üle oma tulevases elus).... Jah, aga kiire peaks mul endiselt olema, sest baka lõpuni on nüüd 3 nädalat!!! Appi, kui üsna kriitiliselt see kõlab. ehk siis vähem kui 2 nädalaga pean kirjutama 40 lehte analüüsi, ei pole probleemi, pole paanikat, ma saan sellega ilusasti hakkama!!! Ja ma usun, et mu kompanjon saadab mulle informatsiooni selle nädala lõpul, eks? ma tean juba, et ma olen lausa naiivselt idealistlik, aga noh, lets keep the spirit.

Nii nüüd olen juba paar päeva kirjutanud siis. Ütleme nii, et see on oodatust raskem. Mul puudub usk sellesse, mis ma kirja panen. See kõik tundub lihtsalt nii ütlemata tobe. Mul on selline tunne, et ma ise hakaksin ei teagi, kas naerma või nutma, kui ma seda hindajate asemel loeks. Kes üritab geoökoloogias bakat kaitsta sellise tööga, kus on teemad nagu: kodutunne, tuttavate puudus, rahvusprobleem ja kõik see Lasnamäel. Ka minu enda idealistlik loomus lööb siin häirekella. Eks ma pean selle hajastuse peatüki vist võimalikult pika kirjutama. ei noh tõesti, ma ei kujuta ette, mis sellest saab. Mul on tunne, et see kõik sakib, kui veel ilusasti öelda. Ma pole ju ka varem intervjuu analüüsi teinud, see pärast tundub see kõik mulle niivõrd kasutu, sisutu ja mõttetu. Teadusega ei tundu siin küll vähimalgi määral ühist olevat. Mis sügavat analüüsi saan ma teha. Võibolla sellepärast valisingi ma välja veel humanitaarsemad teemad, et ma tõesti ei kujutanud ette, kui teha teedevõrgustikust analüüsi. Aga noh sügavus pole meil kunagi vist eesmärgiks olnud. Küll aga teaduslikkus. Ma kardan, et kui armas žürii loeb neid tarku heietusi vetikate, maakatte muutumise, põlevkivi maardlate ja mille iganes kohta, siis nad tõesti saavad šoki, kui nad minu tööd näevad. Noh vähemalt teooria osaga olen ma enamvähem rahul, aga kes seda ikka loeb.
Jah not so positive anymore. Oleksin pidanud ikka midagi teaduslikumat valima oma tööks. Poleks nii suurt närvipinget, kas saan oma töö meie teaduskonnas kaitstud või mitte. Praegu jookseb küll silme eest läbi üsna negatiivne tsenaarium.
Ja mu juhendaja pole saanud mulle varsti juba nädala jooksul vastata, mis seal ikka. Tema kõige suurem panus minu töösse seisnebki heal juhul selle läbi lugemises.

Nojah....

Mind on taas kord tabanud laiskus ja loomekriis. Intervjuuerimisest on mul ka vahelduseks kõrini, kuigi see annab mulle vabandusi, miks mitte kirjutada. Vabandused on üldse elus tähtsa kohal. Ikka ja jälle tuleb leida vabandusi, miks sa oled otsustanud puhata näiteks. Kelle jaoks need vabandused? Eks ikka enda jaoks. Oma südametunnistuse vaigistamiseks. Ja loomulikult on siis parem asjade pärast lihtsalt muretseda, kui need ära teha. Lihtsalt võtta kätte ja teha miskit ära, et homme oleks rahulikum. Aga, kui see tegemist vajavate asjade nimekiri on lihtsalt liiga pikk, et võtab igasugu motivatsiooni. Iga päev panustad osa endast, et jõuda mingi väikse osaga valmis, selleks, et samal ajal tekiks seda ebaproportsionaalselt palju juurde. Nii ei jäägi muud üle, kui muudkui muretseda ja oma elu sellega koormata. Tegelelikult peab olema lihtne lahendus, ma arvan, kuidas mitte muretseda, aga ma otsin seda. See on vahest liiga lihtne. Ikka sa oled see, kes oled harjunud olema. Kui sa lähed uude keskkonda, siis on sul justkui valik, kelleks saada. Sind ei hoia kinni, see mina, kes sa teiste jaoks olid, kuigi oled vahepeal võibolla muutunud. Ürgkoorem, nagu L selle kohta ütleb. Ja mina tunnen ka, et mul on siin ürgkoorem. Et ma muutun tagasi selleks, kes ma kunagi olin. See tekitab justkui taandarengu tunde ja annuse lootusetust, võin muutuda milliseks tahes, ent tegelikult tulles siia tagasi, jään ma ikka selleks väikseks tüdrukuks ja kaotan need väärtuslikud kogemused, mis mujal olen saanud.

Õnnest

Pole ammu kirjutanud. Lihtsalt pole olnud loovust. Olen kõik oma baka töösse pistnud. Seda ka mitte nii edukalt, kui sooviksin. Samas üks küsimus vaevab mind. Kuidas me teame, mis on õnn? Ja millal olla õnnelik? Kuidas tunda ära seda, et sa nüüd oled õnnelik? Õnn peaks tulema ju seestpoolt. Seda ma juba tean. Mida ma veel ei tea, on kuidas selleni jõuda. Viimasel ajal on olnud rahulikud ajad. Võibolla see ongi õnn. Võime saada kõik, mis iganes soovinud oleme, ent ikka mitte olla õnnelikud. Miks? Kas selle pärast, et me ei oska tahta õigeid asju või ongi inimene oma loomuses nii rahulolematu?

Lugesin artiklit noortest. Pidavat olema eriline generatsioon, kõik kes on praegu saamas täiskasvanuks ehk siis sündinud peale 80-ndat aastat. Enamusel neist pidavat olema Odüsseuse kompleks. Ehk siis mingi sõnuseletamatu rahulolematus, soov avastada uusi kaugusi ja kõrgusi. Arvamus, et kuskil on alati parem ja rohelisem. Tahtmine saada uusi kogemusi, avastada uusi inimesi. Kõik see aga, takistab tõelist sidumist. Pereväärtused kahanevad. Tekib see mina, mina tahan olla ja avastada. Perekonda vaadeldakse, kui mingit takistust iseolemisele. Kui mul mingeid kohustusi veel ei ole, olen vaba. Kohustused- need on lapsed, perekond.Nad tahavad olla koos, ent piisavalt üksi- msn sobib täpselt.

Ma ei tea, ma olen kasvanud teadmises, et tahan maailma näha. Olen sellest unistanud ja nüüd tuleb välja, et see on generatsiooni viga. Aga kuidas siis, mis on meie generatsioonis nii erilist? Miks just meie...Kas igal generatsioonil on siis mingi ühine idee.

Võibolla ongi minu see otsimiskihk ja uudsuse vajadus puhtalt soov edasi lükata õnne avastamist endas. Seni, kuni arvame, et miski väljaspoolt teeb meid õnnelikumaks ei saagi me sisemise õnneni jõuda, arvatavasti. Samas ei tea, ma arvasin, et olin sellele päris lähedal. Puudutasin seda viimasel kuul Gentis või oli see ainult ettekujutus, meelepete? Sest, kuidas muidu sai ta käest pudeneda, kui ma keskkonda vahetasin. Ma üritan endale sisendada, et see, mis ümbritseb, ei saa mind ei õnnelikumaks ega õnnetumaks teha. Kui ma oleks tõeliselt õnnelik, siis keskkond ei segaks. Aga samas mulle tundub, et olin Gentis õnnelikum. Ometigi oli mul palju üleelamisi ning kui neid tagant järele analüüsin, siis mõtlen tahtmatult, et see ei saa võimalik olla. Võibolla ongi tagantjärgi rohi rohelisem ja teavas sinisem, ent siiski? Millest see õnn siis ikkagi sõltub. Miks mulle tundub, et olin Gentis õnnelikum? Mu elul siin pole midagi viga, ma olen rahul... Aga mitte hullumiseni õnnelik. Ja, kes oleks? Paratamatult tekib siin küsimus, kes oleks õnnelik. Aga miks mul oli Gentis tunne, et õigupoolest on lihtne olla õnnelik? Et pole vaja kõikevõitvat armastust, suurepärast töökohta jne..

Careful what you wish, you may regret it,

careful what you wish, you just might get it

Metallica, mulle tsiteeris V

Üldiselt pean ennast inimeseks, kes just eriti kergesti ei ärritu, aga üllatus, tänane päev sai minu ärritamisega ilusasti hakkama.
Kõigpealt suutsin endale pinnu jalga astuda. Kuna mul pärineb suvest mõnus kogemus, kus ma jalga astutud pinnu, küll mitme, tõttu kuu aega korralikult käia ei saanud (loe esimene nädal üldse), siis teeb selline asi mind ettevaatlikuks. Muide kuuaegne pinnudraama suvel oli eriti õnnestunud, arvestades, et oma jalaga pidin kõigepealt 2 kiltsa jalgrattani keskima ja seejärel 15 km maakoju, ainult selleks, et veenduda, isegi pintsetide abiga ma midagi teha ei suuda, paistis, et ülesanne on ka haigla töötajatele üle jõu, kuna polnud ju esmaabi osakonda ehk siis mul soovitati kiiremas korras Tallinnas pöörduda. Tallinnas võttis mu vastu üks äärmiselt armas õde, kes punkt a sõimas mind selle eest, et enda nägu seal näitasin, punkt b selle eest, et ma valjusti oigasin. Kusjuures tema toimetamisest polnud miskit kasu, kuna haav läks mädanema niikuinii. aga ma rohkem ei šokeeri kaaskodanike sellega. Igaljuhul jah astusin pinnu jalga.
Ärkasin kell 7, selle peale, et mul unesegasena tuli meelde, et olin jätnud ühte kohta lauale arvuti kõrvale smuuti. Aga kas te teate, mis juhtub smuutiga, kui see toasoojusesse jätta- jah ta plahvatab. Mu üks sõber sai ntx ükskord tänu sellele oma spordiriietele väga erispärase parfüümi külge. Niisiis hommikul kell 7 käisid minu peast läbi kõik erinevad versioonid sellest, kuidas minu plahvatav smuuti võiks parandada arvuti töökindlust ja kiirust. Millegipärast ei teinud see mõte mind eriti õnnelikuks, kes teab äkki muutub arvuti veel liiga töökindlaks, koguni nii, et ei lase seda kasutavatel kodanikel ennast enam häirida mingite käskudega. Kõige parem olukorra juures oli, et mul polnud kahjuks selle toa võtit. Seega suutsin kell seitse äratada üles ühe tüübi. Kusjuures ma saatsin sõnumi!!! Niisiis toaga sai kõik korda, küll aga mitte mu puhkepäevaga ja pika unega.
Järgnesid kaks säravat arvutitundi. Esimeses suutsin ära kustutada oma pool eelmise tunni tööst ja hiljem, justkui sellest veel vähe, ka pool selle tunni tööst. Kogu see asi oli tegelikult väga lihtne- lihtsalt kustuta 1 layer 20-st ja oled edukas. Loomulikult tuleb valida õige layer ja õige programm, millel undo ei toimi.
Nii vbas nägin vaeva oma kontrolltööga, mis tegelikult oli mul valmis juba poolest eelmisest tunnist. Aga jumal tänatud ega siis mina täpne ja korralik inimene ei ole. Leidsin oma valemitest umbes kolm viga juba. Ja see fucking progre ikka ei töödanud! Ma olin lõpuks juba suhtleliselt meeleheitel, nagu mida krdit. Miks??? Miks?? Ja lõpuks ma ei saanudki aru, mis tal viga oli, kuna muutsin lihtsalt nii paljusid asju koos. Aga tõsiselt see ajas mul närvi päriselt mustaks. Nüüd ma mäletan, miks mulle lõpu aastatel matt enam ei meeldinud. Mind ajab närvi, kui ma täiesti edukalt tean asja põhimõtet, kuidas ta töötama peaks ja mõtlen välja keerulised lahenduskäigud, aga teen sealjuures mingisuguse ühe nõmeda vea, mis rikub kogu asjanduse ära. Ja minust oleks võinud saada keskpärane matemaatik, kui seda ühte aga ei oleks. Ja too puudujääk või siis iga kord, kui seisan silmitsi mingi asjaga, mis peaks töötama, mille ma olen juba järgi kontrollinud 10 korda, aga ta ikka ei tööta, ajavad mul alati kopsu üle maksa. Õnneks kunagi oli mul ema, kes viitsis neid vigu üles otsida. Progrejat minust vist küll ei saa, veedaksin lihtsalt 90% oma ajast vigu otsides ja tihtipeale tulutult.
Ma ei tea, kas ma olen juba maininud, et mind ajavad närvi mu alumised naabrid, kes muudavad mu toa suitsusauna taoliseks tänu sellele, et nad ise seda pärast suitsetamist ühutada ei viitsi. Muide tunnen ennast praegu nagu sensodine reklaamis, kus igasugune külm asi, mis mu hammast puudutab tekitab lausa õnnevärinaid, õige aeg teha jäätise õhtu.