vaikimise kunst

Niisiis nagu Kaili kirjutas eestlased on tõesti kinnised ja tõsisemad. Belglased on avatumad, poleks arvanud, et seda kunagi ütlen. Oleneb muidugi olukorrast, aga leian, et minu kui outsaideri kogemus oli Belgias üks kõige „hullemaid“ seisukordi, mis tekkida võis. Ja ometigi inimesed, mõned, siiski suhtlesid minuga. Kuigi nad mind ei tundnud. Siin ei hakka keegi minuga ise rääkima, ausalt umbes 90 prossu vestlustest uute inimestege alustan ise.Ei tea, mis inimesi takistab. Kusjuures kohati vaadatakse sind väga imelikult, kui juttu teed ja üritad viisakas olla.

Eile nägin ühte väga eestipärast filmi. Filmis olid inglise vahetusõpilased, kes tulid siia. 4 inimest eksisid metsas ära ja olid sunnitud suvalise auto peale hääletama. Autos istus mees, kes ei rääkinud peaaegu üldse inglise keelt. Oli parajasti hingedepäev ning mees oli hiljuti oma ema kaotanud. Seega veetis ta aega majas lapates vanu fotosid, vahetusõpilased aga istusid autos. Nad olid hirmunud, nad ei saanud aru, mis toimub, kuhu jääb mees nii kauaks. Lõpuks läks üks julge tüdruk asja uurima ja leidis mehe pimedast toast fotosid uurimas. Hiljem söödi õhtust ning laua ääres oli ka koht surnud ema tarbeks. Mõtlesin, et see annab tegelikult hea ülevaate, millised me, eestlased, teistele tundume. Sõnaahtrad, imeliku kultuuriga võibolla veidi süngedki, kuidagi veidi metsapoole. Et sõnu polegi vaja. Ma ei ole sinnamaani kahjuks veel jõudnud. Mul paistab sõnu vaja minevat. Võibolla ma siis veel õpin läbi vaikuse suhtlema. Sellepärast ongi mul võibolla nii harjumatu siin olla peale poolt aastat- lobamokk nagu ma olen. Siin lihtsalt keegi ei viitsi minuga nii kaua suhelda nagu olen harjunud. Inimesed ei pea seda vajalikuks. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Sõnadega teeb suure maja, tegudega tühjagi. Meil on vaikimise kultuur. Aga samas ma tahaks teada, kas selle vaikimise taga ka midagi enamat on. Mulle meeldib arutleda elust, ilust, valust. Kas vaikijad pigem süüvivad raamatutesse või nad ei mõtlegi sellistele asjadele. Kuidas saab kõik, mis sa tead edasi kanduda, kui sa seda ei jaga. Kuidas saad sina edasi areneda, kui sa midagi ei jaga. Mina olen rääkija ja teen veel selle vea, et mõistan hukka neid, kes ei räägi, sest ma veel ei suuda hukka mõista ennast. Ma ei suuda veel aru saada enda piiratusest ja sellega kaasnevast vajadust otsida kinnitust ja mõistmist. Aga paistab, et on minust hullemaidki inimesi- umbes enamus Euroopast. Sellepärast mulle meeldivadki omamoodi „hullud“ inimesed, kellel on vajadus rääkimise järgi.

Lihtne on inimesi valesti tõlgendada. Võibolla inimesed lihtsalt mitte ei taha midagi öelda, vaid ei oska. Nii kaua on ju vaikitud. Mis mul ikka asjalikku öelda. Kas kõik öeldu peab asjalik olema?

Panen vaikuse kinni

Ja tõusen

Nii hea oli

Käisin vist kaugel

Doris Kareva

eksamitest

Teate, kohe üldse ei viitsi jaavat õppida. Nagu ma kuulsin, ei olnudki eksam eriti keeruline, aga ma lihtsalt põhimõtte pärast tahaks progremise selgeks saada. Põhimõtete ja maksimalismiga on raske elada :P, enne Belgiat oli kergem, siis ma ei mõelnudki selle peale, mis kasu ma nende ainete võtmisest saan.
Aga ma sain oma Belgia hinded kätte. Ma olin juba ette äärmiselt negatiivselt meelestatud, see tähendab ei oodanud midagi head. Aga hinded pakkusid meeldivat üllatust. Muidugi kõige meeldivam üllatus oli, kuidas neid Eesti süsteemi teisendatakse. 13 punktiga 20-st saab veel a. Nagu mida?? Arvestus on tehtud siis selle järgi, et 10% õpilastest peaks a saama. Aga ma nagu millegipärast ei usu, et tõesti 20 õpilasest klassis ainult 2 üle 12 saab, see ei ole usutav! Aga tänu sellisele ümmardamisele on mul ainult kaks B-d!!! Mul kukkus suu lahti, ma olin kindel, et mu keskmine see semester tuleb umbes 2. Aga nüüd ma siis laon siia rea ka üles, kannatage inimesed. Ajaloolises geograafias õnnestus mul saada 17 punkti, mis on suht maksimum, mis võimalik. Loomulikult leian ise, et minu vastamine (suuline eksam) ei olnud täiuslik, siit ja seal annaks veel kõpitseda. Geomorfoloogia 16, gis 14, landscape management and design 13, arvuti kartograafia 12. Kusjuures see rida siin näitab ilmekalt, kui oluline on eksami tegemisel ikkagi loogika. See, et sa tajuksid seoseid ja mõistaksid materjali, muidugi ei tee halba ka see, kui too aine sind huvitab. Ajalooline geograafia, milleks ma õppisin kõige vähem, on niisiis ikkagi minu tugevaim aine. Kõike tänu sellele, et olen vastavat kirjandust veidi uurinud ja saan aru maastike igasugu kihtidest. Samas arvuti kartograafia, kus ma konkurentsitult kõige rohkem vaeva nägin, jääb ikka mu kõige nõrgemaks. Kusjuures ma isegi ei tea, kust mul nii palju punkte maha läks. Ju neile siis ei meeldinud minu kaart, mis kui mõningaid inimesi uskuda, pidi olema väga "eriline". Ja geomorfoloogia, kus hakkasin õppima korralikult alls päev varem ja lasin 15 tundi jutti ja kus mu ainuke mõte eksamil oli, et ma tahan magada, läks mul ka üle ootuste hästi. Kuna tegu on oma suunitluselt kõige lähedasema ainega sellele, mida meil Eestis kogu õppekava täis on, julgen teha järelduse, et kaks aastat pole mul päris mööda külgi maha jooksnud. Ja landscape management ja design, oiii krt ma olin tibi eksamil ju. Ma olin täielik blondiin, kas nende keskmine õpilane on ka siis blondiin või, kui ma selle eest tervelt 13 punkti sain. Selle eest pannakse mulle veel a, nagu appi. Heheee teinekordki, nüüdsest hakkangi oma eksamitel tibina käituma. Muidugi võib eksamitest välja lugeda ka midagi sisutumat ehk siis millegipärast, mida rohkem kuu lõpu poole eksam on, seda kehvem punktid, hmm ka siin võib olla oma loogika. Noh oli mitte eriti sisukas jutt, aga ma lihtsalt pidin kellegagi rõõmu jagama. Mul endiselt võimalik cum laude saada muideks (mitte, et see mu elu eesmärk oleks, aga omamoodi lahe ikkagi, võibolla isegi aitab kaasa, kui ma mõnda muusse välisülikooli kandideerin).

planeerimisest Tallinnas

Ma lihtsalt pean oma suu selle koha pealt lahti tegema. Tahan avaldada tänu Tallinna arendajatele ja linnavalitsusele! Te olete nii geniaalsed! Oh seda pikka töö rügamist, mis teil toimub, kõik vaid selleks, et muuta linn selle asukatele elamisväärsemaks. Jah oh neid lõputult toredaid ideid. Kunagi loobusin poliitiliste artiklite lugemisest, kuna Eesti poliitika maastikul toimuv ajas mind liigsesse masendusse. Kahjuks ei saa ma aga loobuda linnaruumi jälgimisest. Seega tahab Eesti poliitika meile ennast tahtmatult ka linnaruumi kaudu nähtavaks teha ning anda vihjeid selle kohta, kes on võimul. Ma suudan alla neelata Sakala Keskuse lammutamise, ma suudan ära taluda järjekordse fallose püstitamise kesklinna, aga mis ületab minu piirid, on Pirita rannaäärse metsa muutmine kõrghoonete kvartaliks. Ainult Eestis! No tõepoolest on näha, et Tallinnas valitsev erakond on äärmiselt vasakpoolne, kuidas nad mõtlevad kõikidele neile vaestele inimestele, kes hakkavad elama sellel arendusprojektil. Silma tulevad pisarad, nii üllameelne ei saa ju keegi olla. Et siis aga jätkaks praeguseid tendentse ja võtaks lihtsalt inimeselt aina rohkem linnaruumi üle ja vähendaks miinimumini need alad, mida saab kasutada rekreatsiooniks (ntx jooksmiseks, jalutamiseks). Milleks on vaja linnaelanikel oma vaba aega sisustada vabas õhus, mingem ühiselt baaridesse, spordiklubidesse, aga mitte loodusesse. Ja panustagem sellele, et linnaruum muutub varsti niikuinii nii koledaks, et keegi seal enam olla ei taha. Ma ootan põnevusega või õigemini kartusega, mis saab Kopli liinidest ning kui palju jääb järele nendest esialgsetest majadest. Samuti ei suuda ma kannatada, et näha juba Sitsi torni kerkimas Koplisse. Milline hea idee, on selge, et kõige kõrgem torn Tallinnas haakub ülimalt hästi Tööstuse tänava hruštsovkadega. Paratamatult kerkib mõttesse ühe tuttava ütlus, et paljud arhitektid näevad ainult seda konkreetset krunti, mitte aga ümbritsevat. Või näeb siis arendaja üksnes dollareid silme eest vilamas. Tutaval arhitektil paluti ükskord rajada maja liigniiske pinnase peale. Kui ta protesteeris, siis üritas arendaja asja siluda, väites, et see ei ole üldse arhitekti probleem ja krundid saavad niikuinii varem maha müüdud, kui elanik toimuvat taipab. Ka Tallinna planeerimises juhtub kõik liiga kiiresti ja salaja, et tavaelanik saaks üldse, mis toimub. Ja võibolla teda ei huvitagi. Nagu tänasest loengust välja tuli, linnaruum ei ole meie oma. Aga, kuidas ta omale saada? Ja miks peaks inimest huvitama miski, mille omanikuna ta ennast ei tunne ja, kus tal vähimatki sõnaõigust pole.

Asjalikkusest

Istun üleval ega suuda magama jääda, poleks vist pidanud kella 1-ni hommikul põõnama. Mu unerežiim on selline nagu ta on alati olnud- olematu. Teeks ma siis midagi asjalikku magamise asemel, aga kus sa sellega, hulgun ringi teiste blogides ja surfan nii sama netis. Eestlastel vist on see asjalikkuse kriteerium kinni kasvanud olemusse. Aega tuleb sisustada asjalikult. Edasi räägin endast, sest ma ei taha taaskord liiga palju üldistada. Mina:

• Tunnen tihti süütunnet, kui pole midagi asjalikku teinud, eriti kui ma tean, et seda oleks vaja
• Kui midagi asjalikku pole vaja teha, tunnen ma süütunnet, et ma ei maga
• Kui magada enam pole vaja ja midagi asjalikku pole ka teha, tunnen ma tüdimust, et midagi pole teha

On ilmselge, et elan äärmiselt tervislikku ja õnnelikku elu :D. Ehk siis meisse on sisse kodeeritud mingisugune vajadus stressi järele, nagu mu üks belglasest sõber selle kenasti sõnastas: „Ma koliksin lõunamaale, aga ma pole kindel, kas suudaksin hakkama saada ilma stressita.“ Esma hetkel võib säärane lause muidugi nalja teha, aga kui selle üle pikemalt juurelda, siis ei tundugi olukord enam nii naljakas. Laisk nagu ma olen, suudan ma ka ühe päeva mööda saata ilma midagi tegemata, ent selle päeva lõpus olen tige nii iseenda kui maailma peale, et päev nii mõttetu sai. On ka päevi, kus ma ei tegele millegi asjalikuga, vaid millegi lõbusaga, need on toredad päevad. Aga samas, kui kauaks neid lõbusaid tegevusigi jätkub, enne kui nood ära tüütavad ja rutiiniks muutuvad? Meil lihtsalt on tööd ja kohustusi vaja. Pealegi aitab töö tihti juhtida mõtted kõrvale asjadest, mis muidu meid üleliia frustreeriksid. Siis masendab meid lihtsalt asjaolu, kui palju on veel vaja teha. Ja tõesti peale asjalikkuse hakkab silma, et muretseme liiga palju. Mina muretsen ja ometi pean ennast mingit otsapidi veel spontaanseks. Aga eks see vast oleneb ka asjast, millega tegu. Näiteks homse loengu pärast ei suuda ma kuidagi mitte muretseda ning mõelda, et ma lahendan asja improviseerides. Rääkida poolteisttundi järjest pole najaasi, isegi minu jaoks :P. Ja teatan kahetsusega, et segregatsioon on mul kopa ette visanud. Liiga palju arutelusid getode teemal ja usa kinnisvara foorumites surfamist. Eks ma siis jätkan vegeteerimist ja võibolla teen midagi asjalikku :P

Turvaline turvaline elu...

Naljakas on Eestis tagasi olla. Jõulude ajal siia saabudes arvasin, et kõik on muutunud. Tegelikult on mul teile üllatus, nüüd tundub mulle, et midagi pole muutunud. Vahepealne erasmuse elu tundub nagu hea unenägu, mida ma nägin (mitte, et elu Eestis halb oleks), aga jah unenägu täis vaheldusrikkust ja üllatusi. Tundub nagu oleks see kõik olnud ainult film, kus juhuslikult peaosaline oli minuga sarnane. Ehk siis siia ma maandusin ja mul on tunne, et vahepealset poolt aastat polegi olnud, nagu elu läheks sama koha pealt edasi. Tegelikult on ju nii mõndagi siiski muutunud aga võrreldes nende muutustega, mis olid Belgias on siinsed muutused kuidagi tähelepandamatud. Ja inimesed on erinevad. Nüüd ma tajun seda. Eesti inimesed nad on toredad ja kodused, aga kuidagi ka kohati liiga oma igapäevas kinni. Ma ei oskagi seda täpselt seletada, mis mind hetkel siin häirib, võibolla on see keskpärasus, kusuures seda on nüüd küll äärmiselt inetu väita, nagu oleksid mu sõbrad keskpärased. Aga see on mingi muu keskpärasus, kultuuriruumis olnud harjunu keskpärasus. Ma ei oska seda seletada. Kui ma mõtlen ka belglaste peale, siis kuigi me peaksime mõttelaadilt olema üsna sarnased, on ometi mingi kiiks, mis meid lõplikult teineteisest eristab. Võibolla on asi lihtsalt tuttava keskkonna mõjus. Ent siiski...Mu tuttavad võrdlesid eestlasi ja soomlasi ja leidsid, et eestlasest on aru saada justkui miski rõhuks neid. Ajalooline mälu. Ma veel seedin asju veidi ja üritan neid paremini sõnastada. Ärge võtke minu keskpärasuse mõtet sõnast, oli lihtsalt esimene mõte, mis pähe kerkis. Pealegi keskpärasus ei ole halb.

Aga kõik tundub nii teismoodi kui Belgias. Isegi samad lood kõlavad erinevalt. Samas siisn tunnen ennast kuidagi imelikul moel enesekindlamana, palju enesekindlamana kui kunagi varem. Ent mulle kohati isegi meeldis ebakindlus, teadmatus... Ehk siis tõenäoliselt minu otsingud pole ammugi lõppenud. Üritan mõista ennast ja olukorda, millesse olen taaskord sattunud. Nähtavasti leian ma taaskord välismaa tee üles. Lihtsalt on vaja veel otsida seda, tunda..

Ja see inimeste vahe ei anna mulle ikka asu. Ma ei ütle Eesti inimeste kohta midagi halba, nad meeldivad mulle, aga nendes on midagi vähem üllatuslikku, midagi turvalist. Võibolla on see lihtsalt samas kultuuriruumis kasvanu arvamus, aga ma kahtlen. Ma juba põnevusega ootan millal mõni mu välissõber tuleks siia ja annaks oma arvamuse ja hinnangu. Ma tahaksin juba näha eestlasi väljastpoolttulnu pilgu läbi.

Muide osad asjad, mõtted, teod jäävad mulle nüüd ikka Belgiaga seotuks. Näiteks läptop ja blogi. Kui mõnus oli õhtuti vorpida neid blogisid ja rääkida inimestega.

Hilisem remark: tegelikult ma arvan, et ma isegi olen saanud veidike seda väljaspoolt tulnu kogemust. Näha kõike, mis siin on, värske pilguga. Olen ka paljude inimestega arutanud seda eestlaste ja muude rahvuste erinevust. Kõige imelikum on, et eestlastest räägitakse, et kuigi nad pole nii sõbralikud, on sõlmitud suhted sageli sügavama iseloomuga kui välismaal. Siiski ma millegipärast ei jaga seda arvamust nagu oleksid minu välismaal sõlmitud suhted olnud kuidagi eriliselt pinnapealsed. Samuti ei suuda ma mõista, miks me peame seostama avatust ja sõbralikust esimesel hetkel kohe pinnapealsusega. See, kui sa soovid suhelda paljude inimestega võib hoopis näidata tõsist huvi erinevate iseloomude vastu ning ei tähenda, et ka need suhted oleksid kuidagi pealiskaudsed.

enne lennukit

Niisiis minu viimaste päevade hullumaja jätkub. On olnud täiesti metsik hullumeelne nädal, ma ei tea kuidas ma veel üleval püsin. Unerežiim on nagu ta on, täna näiteks sain magama kell 7 hommikul. Esmaspäeval ma praktiliselt ei läinudki magama. Viimase hetkeni olid mul eksamid. Ja ma suutsin täiesti vale valiku teha, mille jaoks kui palju õppida. Arvuti kartograafia oli lihtne. Ja mina loll istusin terve öö üleval ja õppisin 3 päeva jutti. Seevastu landscape management and desing, kus ma arvasin, et olen loomulikult tark, kuna olen vastavat materjali ikka üsna palju lugenud oli masendav! Kõigepealt nagu siin juba rutiiniks saanud ei olnud õppejõud mingeid küsimusi ettevalmistanud. Talle tuli täieliku üllatusena, et ma seal olin. Siis küsis ta iseenesestmõistetavalt, kas mul on artiklid ja raamatut kaasas, ehk siis kõik need 5 raamatut ja 15 artiklit! Jah ma tõepoolest kannan neid igapäev kaasas nii enda lõbuks. Oli mul seega kaasas ainult 1 raamat, mis ei olnud just mu lemmik. Võite isegi arvata, et kui sul on 20 allikat või 1 allikas siis on väike vahe selles osas, kui täpselt sa suudad need ära õppida. Seevastu õppejõud ei leidnud, et seal peaks vahet olema ja võttis raamatust välja suvalised joonised, mida ma pidin seletama. Ma vihkan jooniseid! Need on enamasti nii arusaamatud. Isegi seletusega puudub neil minu jaoks loogika. Et siis toredad joonised 4 kastiga, mis seletevad ruumilisest aspektist landscape managementi (tõesti ei osanud tõlkida). Pluss veel ta segas pidevalt vahele, kui ma midagi rääkida üritasin, sest minu teadmistega nendest joonistest ei olnud seal just palju rääkida, paraku. Jätsin täiesti kustuva mulje. Minu lemmik lauseks oli „I must think“ ja siis tuli 2 minutine paus, kus ma üritasin näiteks paaniliselt mõelda, mis on seosed kapitali ja jätkusuutlikuse vahel ilma maastiku kihti sisse toomata. Kusjuures vean kihla, et vastus on tegelikult väga triviaalne, lihtsalt oskus küsida lihtsaid asju keeruliselt on ka hinnas eks. Kusjuures vaatamata sellele, et ma kasutasin väljendit i must think võis tekkida küsimus, kas ma olen üldse mõtlemiseks võimeline. Kõige parem oli, et antrop ja minu juhendaja on väga head tuttavad ja mu juhendaja siis paar korda kiitis mind talle. Ja siis lähen mina eksamile ja käitun nagu loll loll lammas. Lahe ei teinud mitte ainult enda vaid ka juhendaja marki täis. Aga vähemalt sain selle tulemusena teada, mis mõte mõnedel konvensioonidel maastikuteaduses on. See ongi ju kõige olulisem, ennast harida, olgugi et siis alles eksamil.

Nii ja see romaan läheb edasi. Olles teinud ühe eksami saabus mulle külla Triin Pariisist. Kusjuures juba teda vastvõttes olin värske nagu lenori lõhnaline rätik. Võibolla võis tegu olla faktiga, et see oli siis see öö, kus kma magasin 1 tunni. Nii Triin muidugi armu ei tundnud J Läksime ilusti linna peale, lisaks sõimesõimesõime. Kuna tegu oli minu viimaste päevadega Gentis muuhulgas, siis üritasin maksimumi võtta ka sealsest köögist. Sai tohutult palju jalutatud ja kõnnitud, ühte kirikut nägime koguni 4 korda, planeerimatult. Minu orienteerumisvõime on ediselt pärast 5 kuud Gentis äärmiselt särav. Kõige parem oli, et me kumbki ei tundnud ühte ja sama tänavat ka neljas kord ära varem kui nägime kirikut. Hea, et on olemas sellised maamärgid. Üldse tänu temale sain Gentist palju rohkem teada, mõnus on ikka kunstiharidusega inimesge linnas ringi käia. Avastasin nii palju lahedaid kohti, nüüd siis viimasel hetkel. Vaatamata sellele, et need päevad olid nii pingelised, ma nautisin neid. Viimased hetked veel Gentis. Ik hou van Gent. Ma armastan Genti. Loomulikult on mul tohutult kahju lahkuda. Samas annan endale aru, et enamus inimesi, keda ma tean, lahkuvad, seega jääksin üksi belglastega. Minu Gent ei oleks enam sama. Aga kui kahju oli inimesi maha jätta, just nimelt maha jätta, sest olin üks esimesi, kes lahkus. Minu sõbrad korraldavad veel viimaseid reise, sellest jäin ma täiesti ilma, kuna viimase hetkeni oli eksami paanika. Olen jõudnud järeldusele, et inimesed tähendavad minu jaoks palju. Sõbrad tähendavad minu jaoks palju, isegi tuttavad lähevad mulle korda. Ei ole lihtne elu nii, sest vahel tuleb paratamatult tunnistada, et hoolida inimestest rohkem kui nemad sinust. Samas on mul imepärane võime unustada, unustada kiiremini. Ning mingil hetkel sa muidugi ei tee vahet, kas see hoolimine on nüüd juba klammerdumine või mitte.

Tagasi

Tagasi Eestis.
Minu blogipostitused lähevad nüüd natukene sassi, kuna enamus materjalist on mul endiselt läpaka peal, läpakal netti aga ei ole. Seega peate te veidi ootama, kuni siit midagi kuulete, sest kõige paremad mõtted tulevad mul ikka õhtul ja lähen ma jaa siis ema tuppa kell 2 öösel klõbistama, ma arvan, et sel juhul laseks mamps selle blogi salaja sulgeda :P. Igal juhul on harjumatu, ma mingi päev kirjutan siia veel eestlastest ja nendega harjumisest. Ja muide üks põhjus, miks kõike oma välismaa blogisse üles kirjutada, muidu ei viitsi keegi niikuinii seda kuulata. Siit vähemalt saavad need, kes tahavad sellest lugeda ja need, keda niikuinii ei huvita saavad olla rahul, et ma neile pikki monolooge sellel teemal ei pea. Muide olen avastanud, et enamikke inimesi ei huvita, isegi kohati sõpru mitte. See oli ootamatu, sest mina naiivseke ikka uskusin, et inimesed vähemalt küsivad, kuidas mul läheb või mida iganes annavad mingil kujul märku, et nad mind mäletavad, aga mida ei juhtunud, seda ei juhtunud. Eks ma alustan siis siin samamoodi uuesti sotsialiseerumist nagu Belgias.

Niisiis, mul on nii palju kirjutada, et saan terve veebruari veel rahus siin blogis erasmusest rääkida... Alustuseks räägiks eilsest suurepärasest päevast, enne kui kõik detailid mul meelest kustuvad.
Äratus tuli erakordselt ja harjumuspäratult vara, juba kell 12! Kuidagimoodi suutsin ka kõik oma asjad kotti pressida, ja nii ma siis suundusingi kella 5 rongi peale. Oli suur nauding kõndida see kilomeeter oma 45 kiloste kottidega. Rongijaamas avastasin, et peale minu olid rongi peale veel 3 erasmust! Niisis tõotas tulla isegi vähem masendsavam sõit, kui arvasin (muidugi oli rong trepiga, see oli ikka tõeline nauding kotti trepist alla vedada ja loomulikult ei olnud seda kartust, et mõni mees mind aitaks). Aga pool tundi peale lahkumist jäi rong seisma, kuna liinid olid katki! Belgia rongidega ei juhtu Vlandrias mitte kunagi midagi! Ma saan aru, et ebastabiilse Prantsuse mentaliteediga Walloonias, kus neil on kohe vajadus streikida, seda pidevalt, aga Vlaamiliku rahuga Vlandrias on rongid enamasti täpsed. Kuna mu lennuk pidi väljuma kell 8, siis ei meeldinud mulle see uudis eriti. Veelgi toredamaks tegi asjaolu teadmine või mitteteadmine, kas üldse Brüsselisse rongiga selle päeva jooksul saab. Seega tegin murelikke kõnesid oma emale ja sõpradele, ja muidugi ei võinud keegi peale ema vastata!! Peale 20 minutit seismist otsustati, et läheme tagasi Genti. Seega tund aega peale rongi väljumist olin ikka veel Gentis. Sisustasin oma aega mampsiga rääkides ja lennujaama helistades. Õnneks oli üks minuga kaasasolev inimene piisavalt nutikas, et öelda, et peaksin helistama lennujaama ja uurima, millal check in lõppeb. Sain teada, et see toimub 7:35. Niisiis oli mul veel võimalus, kuna hakkasime uuesti sõitma, seekord teist teed pidi. Sain emalt teada, et lennuk jäi Eestist 50 minutit hiljaks. Samas oli planeeritav lennuki kohalejõudmisaega ainult 20 minutit hilisem. Ma ei mõista, kas nad arvasid, et lendavad kiiremini kui aeg või? Helistasin uuesti lennujaama, et uurida, kas hilinemine mõjutab kuidagi check ini, aga loomulikult mitte, miks peaks. Armas härra lennujaamast leidis, nagu tahaks ma, et lennuk minu pärast peaks ootama. Just ma arvan, et olen piisavalt vip, et teenida ära 40 inimese viha :p. Mul oli ka võimalus vahetada lennukipilet esmaspäeva vastu, mis oleks isegi kohati tore olnud, oleks saanud 4 päeva veel Gentis olla, aga minu meele muutis fakt, et ma oleksin pidanud uuesti selle pagasiga koju kõmpima ja veelkord rongijaama. Ja mul oli sularaha ka otsas. Niisiis otsustasin riskida. Brüsselis pidin vahetama rongi, tegin spurdi oma suure pagasiga, et jõuda 6:48 väljuva rongi peale. Peale mõningast ootamist selgus, et rong jäeti ära!!! Einoh muidugi mul oligi veel liiga vähe ebaõnne. Kusjuures seda isegi ei vaevutud teatama, et rong ära jäetakse, lihtsalt mingil hetkel kustus tabloolt minu rong. Segaduses pöördusin ühe mustanahavärviga härra poole, kes mu siis alla talutas ja näitas, et lennujaama ekspress väljub 4 minuti pärast, loomulikult rongijaama teisest otsast. Okei, vähemalt olid neil liikuvad trepid. Jooksin siis sinna ja oh hämmastust rong oli seal! Ja siis kui rong hakkas sõitma, ei suutnud ma oma hämmastust varjata. Mis toimub, see ei ole võimalik, et ma jõuan lennujaama. Kell oli siis 7. Rong pidi jõudma lennujaama 7:24 seega oli mul 10 minutit, et sõita üles, leida Estonian Airi check in ja kui seal peaks olema inimesi siis laskuda põlvili ja paluda, et nad mind ette laseksid või nutma hakata, millele ma olin muide üsna lähedal, teades, et enam piletit vahetada ei saa ja järgmine pilet maksaks 330 euri, millist raha mul ei olnud. Samuti ei olnud mul enam rongipileteid. Niisiis jooksin sinna ja muidugi oli mu pagasil ülekaal, kõigest 8 kilo! Isegi minu õnnetu nägu ei päästnud mind maksmisest. Jooksin lennujaama teise otsa, kus oli kassa. Loomulikult ei olnud kassas kedagi. Halleluujah. Siis tuli neil loomulikult veel arvuti käima panna ja iseenesestmõista ei läinud minu krediitkaart õige koodiga läbi! Ja seda kaks korda. Kolmas kord olin juba meeleheitel. Aga sealt ta läks ja edsimest korda elus olin vast õnnelik, kui minu arvelt 52 euri eemaldati. Tegin eluspurdi tagasi check in-i ja õnneks oli see tore tädi veel seal. Seejärel kiirustasin värvasse. Ja loomulikult ei lennanud Eesti õhk kiiremini kui aeg. Seega pidin seal ootama üle tunni aja. Aga milleks pikedada check in aega. Ajaa ja loomulikult vahetati veel väravat, nii et mina oma 15 kiloga pidin veel ringi kooserdama. Kahjuks polnud mul raha, et isegi mitte juua osta, seega ootasin närviliselt millal ma saan lennukist kroonide eest endale midagi osta. Ja ma olin kirjeldamatult väsinud ja õnnelik, kui ma lõpuks lennukisse jõudsin. Muide hilisel check inil on oma suured plussid. Esiteks oli mu kõrval iste vaba ja teiseks sain Tallinnas esimesena oma pagasi kätte. Kindlasti ei ole minu seiklus ainuke, mis juhtuda võib, kui tegu on lennuki peale jõudmisega, aga nojah minule oli see juba piisavalt närviline olukord. Kahju, et Belgias pole Itaalia mentaliteeti, vahet pole, mis kell sa jõuad.
Tundus nagu tahaks Belgia ennast veel viimasel päeval võimalikult meeldejäävaks teha.
Ja nüüd ma siis istun oma pakihunniku otsas siin ja mul ei ole ruumi!! Appi. Tõesti, palun võtke keegi endale need asjad, ma ei vaja neid, aga ära ka visata ei raatsi. Eelmine kord otsisin Tallinnas tükk aega asutust, mis võtaks vastu minu vanad riided ja leiaks neile taaskasutuse, näib, et meil on veel liiga vähe prügi siin, jääme ootama, millal jõuab siia Naapoli prügiskandaal.