diasporaa

huvitav asi erinevates kohtades elamisega on, et need kohad kinnituvad sinusse, leiavad tee sinu südamesse ning nendest ei saa enam lahti. Ja need ei pruugigi olla kohad, kus sa oled reaalselt elanud, vaid ka kohad, mis on millegipärast sulle olulised..ning aegajalt satub su teele asju, mis neid meenutavad. Ma tean, mis tunne on olla diasporaa. Aga ma ei nõustu valitsevate teooriatega selles suunas, sest minu meelest on need lihtsustatud. Keegi lihtsalt võtab sinu kogemuse ja üldistab...
aga ma tean seda tunnet, et lõpuks ei tea sa ise ka, kuhu sa kuulud, sul on vaid kogumik kohti, inimesi, kes on sinu jaoks olulised, ent mis ei sobi omavahel kokku. Ühes kohas oled sa üks inimene, teises teine, kõik need toovad välja sinu erinevad küljed. Küllap tuleb leida koht, kus sa näitad ennast sellest küljest, mis sulle enim meeldib. Samas ei saa sa neid kohti lihtsalt endalt maha pesta, väljuda ühest dimensioonist, et siseneda teise täiesti samana. Sa ei ole mitte kunagi enam sama. Muidugi on ütlus, et sa ei saa ühtegi jõkke kaks korda astuda, sest sina ega jõgi ei ole enam siis samad. Ent, see ei ole päris see, millest ma räägin, mina räägin erinevate maailmate kokku traageldamisest, enda jagamisest, sellest kahestumisest, kolmestumisest... Isegi kui sa võid vaid ühte kohta nimetada oma koduks, siis oled sa ikka jagatud.

Aegajalt on mul ikka võõristav tunne, et inimesed ei mõista. Ja see on ka arusaadav, et sa ei saa mõista kellegi teise kogemust. Stereotüübid ümbristevad meid, stereotüübid, mis ei ole kinnitatud reaalsete kogemustega ning kuuldes neid, sa tahaksid tihtipeale hakata vaidlema, hüüda, et ei ole nii. Meie maailm on kitsas ja ahtake, kõik mis asub sellest väljaspool saab stereotüübiks, oletuseks. Ja kui ma siis kuulen inimesi rääkimas neegritest või pilusilmadest, ma ei saa enam kunagi suhtuda sellesse nagu varem. Need on võõrastavad hetked, need on taaskord need momendid, mis kinnitavad, et sa ei ole enam osa sellest, midagi on jäädavalt muutunud. Hakkad märkama asju, millele varem ei pööranud tähelepanu, sind hakkab häirima, kui keegi kasutab sõna neeger, sind hakkab häirima, kui väidetakse, et Ameerika on kõik sama. Sellel momendil sa tunnetki, et sa vist kuulud diasporaa hulka, et sa tunned ennast rohkem kodus rääkides Hiinast pärit ameeriklasega kui teise eestlasega.

tulevik?

Viimasel ajal on mul olnud ikka väga palju segadusse ajavaid tundeid ning mõtteid tuleviku teemal. Tundub nagu ideed vahetuksid päevadega ja see teeb mind murelikuks, kuna minu peas haamerdab üks mõte, mis küsib, mis siis kui sa polegi kunagi rahul. Kui sa aina tõttad uutele jahimaadele, avastades siis, et nirvaana jääb siiski saavutamata. Mulle näib, et esiteks olen ma kannatamatu, teiseks, ei suuda ma kuigi hästi leppida teadmatusega ning kolmadaks ei ole ma järjepidev. Aga see selleks, eks igaüks meist peab ju elama oma vigadega. Ainult, et minu vigu aitaks oluliselt järjepeale kaks asja, kõige pealt elamine hetkes ja mitte närviline obsessioon tuleviku teemal, eriti arvestades, et see mis ees ootab on nii ehk naa tundmatu ning üllatav ning veel aitaks mind arendada see, kui ma ei muretseks nii palju ja suudaksin kontrollida oma mõtlemist.

Aga tulevikust. Nagu ma mainisin, on mul hirm, et ma jäängi igaveseks eldorado otsijaks, kes arvab, et kuskil on alati parem ning miski teeb mind kindlasti õnnelikumaks. Ning veel, mulle tundub, nagu mu vahepealsed aastad oleksid olnud suhteliselt mõttetud. Tundub, et vähemalt töö mõttes pole minu haridusest küll vähimatki tolku. Ma kadestab neid inimesi, kes suutsid juba algusest peale teha praktilisemaid valikuid ning kes teadsid täpselt, mida nad elult tahavad. Tundub, et nemad on oluliselt kaugemale selle ajaga jõudnud. Ainukene eesmärk, mis ma oma viiel aastal õpingutel hetkel suudan näha on see, et nüüd ma vähemalt arvan ennast teavat paremini, kuhu ma kuulun ja mida ma teha tahan. Ent rõhutagem arvan, pluss muidugi inimlik areng sinna otsa, aga jällegi mulle näib, et see toimub nii ehk naa.

Ja vot nüüd ongi mul selline tunne, et ma olen stagneerunud, mind ümbristevad inimesed, kes kas teevad juba seda, mida nad tahavad või on sinna järjekindlalt teel. Mind ikka paneb imestama, kuivõrd vähe ma ennast teadsin, rääkimata siis teistest inimestest. Ja rääkides veel stagneerumisest, siis mind ümbritsevad ka inimesed, kes on valmis juba pereeluks, kes kas kihluvad, saavad lapsi või vähemalt soetavad oma elamisi. Ja where the hell am I, again? Taking the road to nowhere. Kui ma tahaksin hetkel positiivselt mõelda, siis ma kordaksin endale, et see on vaid teistsugune elustiil ning kindlasti kadestavad need inimesed ka minu elu. Aga mulle tundub, et ega ma vist hetkel ei taha positiivselt mõelda.

On üks luuletus, veider inimene. Ja ausalt öeldes hakkab mulle üha rohkem tunduma, et autor kirjeldab mind. Hetkel meenub mulle luueltusest üks rida:
endal ikka
otsib okkalisi teid,
kus järsud kurvid
ja kurvi taga teadmatus
ning lausa nõrkemiseni tallab neid.

So me...
No easy road. All about making my life as complicated as I can.
Aga samas saan ma üha rohkem aru, et elu ongi keeruline ning ei ole sellist asja nagu lihtne elu. Ma olen väga kaua aega veetnud sellega, et võrdlen, kuidas kõikide teiste elu on lihtsam ning kuidas neile kukub õnn iseenesest sülle, samas kui mina pean suurt tööd ja vaeva nägema. Aga nüüd hakkan ma taipama, kuivõrd küündimatu selline seisukoht on, esiteks on raske näha teiste suurt tööd nende õnnestumiste taga ning teiseks, kõikidel on elus väljakutseid. Lihtsalt suur osa seisneb ka selles, kuidas sa neid võtad ning kuidas sa oma elust ise mõtled. Aga oii kui raske on vanadest mõttemustritest lahti saada. Ning mida rohkem ma ringi vaatan, seda rohkem ma näen enda pmber ka tohutult vapraid, töökaid ning tublisid inimesi, kellel kõigil on elus väljakutsed ning kes nendega uskumatult hästi hakkama saavad. Samas, ma siiski usun, et minu lühyike elu on olnud keerulisem kui nii mõnelgi ja ma olen ikka ränka tööd ja vaeva pidanud nägema kõige nimel, mis ma saavutanud olen. Ning seda frutsreerivam on see, kui sa mingil hetkel tunnetad, et its all for nothing või, et sa seisad omadega ummikus, nii et kõik varem tehtu ei oma mingit tähtsust selle suhtes, mis sa tulevikus hakkad tegema. Seda nimetatakse otsast alustamiseks. Ainult, et mul on tunne, et ma ei ole õigesti saanud oma töö vilju isegi mitte nautida, kui elu sunnib mind uuesti alustama. Ja muidugi ma tean, et üks suuri põhjuseid, miks minu elu on keerulisem olnud, seisneb ka viisis kuidas ma seda näen, kuidas ma käitun ning iseloomus.

aasta USA-s

See aasta on olnud väga hea aasta. On toimunud palju murrangulisi seiku ning areng on olnud tohutu. Lõpuks ometi on mul tunne, et ma hakkan endaga sõbraks saama ning aksepteerima ennast sellisena nagu ma olen, mis ei tähenda muidugi, et ma ensearengu tee, kus seda ja teist jätaksin. Vähemalt enda puhul ma tunnen, et ensearendamine on vajalik selleks, et mitte kängu jääda ning selleks, et kasvada. Never in miljon years ei tahaks ma lõpetada sellega, et ma lihtsalt lepin olukorraga või inglise keeles on selleks parem väljend- settle down. Ausalt öeldes on mul tihtilugu probleeme eesti keeles enda väljendamisega, sest minu sõnavara ning eestikeelne sõnavara üldiselt tundub kohati pisut piiratud. Aga see selleks.

Jätkates endist teemat, siis jah, ma tunnen, et ma olen lähedal enese salgamise lõpule. Kui nüüd tagasi peegeldada, siis kogu asi algas tõenäoliselt rohkem kümme aastat tagasi ja ma olen õnnelik, et ma selle konarliku tee olen läbinud, sest on inimesi, kes on samas olukorras neljakümneselt. Mul on nüüd tunne, et suudan seista oma jalgadel, ent siiski siiski, nagu juba mainitud, arenguruumi endiselt on nagu ka teemasid, millega ma tahan lähemalt tegeleda.

Aga üks aasta USA-s on pannud mind paljusid asju taipama. Kõige tähtsam avastus on ehk see, et õnn on peidus sinus endas. Keegi ega miski väline ei saa sulle pakkuda kestvat õnnetunnet. Juba ainuüksi see avastus on kulda väärt, nüüd on aeg hakata tegelema selle enda seest õnne otsimisega, mis tõenäoliselt tähendab lähemat kokkupuudet ka spirituaalsusega. Teine oluline avastus on hetkes elamise võlu. Ma suutsin seda ka paar kuud praktiseerida ning ausalt, need olid ühed õnnelikumad kuud minu elus, kuigi välised tegurid olid üsnagi stressirikkad. Ka see on jätkuv väljakutse, taastada selline seisund.

Ma olen väga õnnelik, et kohtasin oma teel ühte inimest (muidugi on neid inimesi rohkem, aga siiski). Christin, olgugi, et 19, on mulle palju õpetanud. Jääb üle loota, et temagi meie suhtlemisest ühtteist on saanud. Tänu temale ning üheskoos asjade analüüsimisele on paljud asjad nii olevikus kui ka minevikus selgemaks saanud ning mulle on tunne, et meil on temaga üks tee käia. Ta on tohutult empaatiline ning tark inimestetundja ning juba selles osas ta inspireerib mind. Tõepoolest, meie jutuajamised on mulle palju andnud.

Sellest aastast on veel palju rääkida ning tõenäoliselt tuleb sellest järjejutt.

oma hirmude ületamisest

Ma imetlen inimesi, kes suudavad ennast ületada, oma hirmudest jagu saada, ent ehk veelgi rohkem imetlen ma inimesi, kellel ei olegi hirme. Ma ei tea, kas see on võimalik, aga selline olek tundub lihtsalt fantastiline. Mina oskan oma analüüsimisega tihtipeale situatsioonid hullemaks muuta, kui nad reaaluses on. Kujutades ennast ette ebaõnnestumas on lihtsaim viis muuta eneseületamine äärmiselt keerukaks ja valuliseks. Sellepärast tundubki mulle, et mõnel inimesi on vähem hirme ja põdemisi, kuna ta ei kujuta pidevalt ette kuidas mõni situatsioon võib valesti minna. Emotsioonid ning ülemõtlemine on vahel meie suurim vaenlane, meie ise oleme enda suurimad vaenlased. Aga ma olen ennast viimasel ajal ületanud ja mitte vähe, olen seadnud endale väljakutseid ning vallutanud sisemisi mägesid. Tihtipeale ei saa sa sellest vallutusest isegi mitte otsest kasu, kuna missiooni edukus ei pruugi täielikult sinust sõltuda. Aga see eest saad sa tunde, et sa oled ennast ületanud. Samas, kui kaua võid sa seda tunnet nautida?- sest siis hakkavad su silme ees kangastuma üha uued situatsioonid ja väljakutsed ning ma mõtlen, et kas see on lihtsatlt ebainimlik olla rahul või see on lihtsalt ebaminulik. Sellepärast tundubki, et lihtsam oleks lihtsalt mitte hirme omada, mitte nendega kogu aeg vastamisi seista. See on lihtsalt väga intensiivne, ma ei kujuta oma elu igapäevaselt nõnda intensiivsena ette. Pidev südame pekslemine, kerge paanika, aga kuhu jääb rahulolu? Nad ütlevad, et kui ületad hirmu, siis su mugavustsoon kasvab, aga sa võid oma mugavustsooni ju lõpmatuseni arendada, ent millal oled sa sel juhul tõeliselt rahul.

portreteerides tüüpilist ameeriklast

Olles siin riigs nüüd pea aasta aega olnud ning vahetanud mõtteid nii oma ameeriklastest kui ka mitte ameeriklastest tuttavatega, leian, et võin üht koma teist ameeriklaste kohta öelda. Samas rõhutaem, et paljuski on tegemist Metsiku Lääne stereotüübiga ning kindlasti ei kehti see ka kõigi siin elavate kohta.

Niisiis, tüüpiline ameeriklane on:

ajasäästlik- aeg näib siin mail olevat isegi suurem väärtus kui raha, kui raha veel on, siis ajast on kindlasti puudus. Seega peab kõik olema efektiivne, Chris armastab ikka näiteks tuua, kuidas ameeriklastel on jõusaalis masin, mis lubab trepist üles käia, nimelt on see palju efektiivsem kui tavaline trepist üles alla jooksmine, sest seal saab nii kiirust kui ka raskusastet muuta.

pinnapealsed suhted- kuigi see kõlab negatiivselt, ei saa ma sellest üle ega ümber. Enamik sõprussuhteid on pinnapealsed, harva jõuavad inimesed omavahel sügavama tasemeni. Sellel on mitu põhjust. Kõigepealt muidugi ajasäästlikus, tüüpilisel ameeriklasel lihtsalt ei ole aega (või harjumust) sinuga kohvikus tundide viisi istuda, see kvalifitseerub nende arvates ajaraiskamisena. Ameeriklased kohtuvad sõpradega mingi tegevuse käigus, kui sul on tahtmine näiteks hokit vaatama minna, siis sa kutsud oma paar sõpra kaasa, ei ole vastupidist varianti, et sa tahad oma sõpradega kokku saada ja siis tuleb hokimängu idee. Arvata võib, et tegevuse käigus on oluliselt keerulisem sügavatest teemadest rääkida, kujutage ette: " Tead, ma olen viimasel aja tihti mõelnud, kas jumal eksisteerib või mitte." "Muidugi eksisteerib, õluuuuu!" või midagi sellist. Aga ega iga inimene vajab kedagi kellele oma eksistentsiaalseid probleeme ja muresid kurta, niisiis on neil psühholoogid. Psühholoogid on kõige ehedam näide ajasäästlikusest ja efektiivsusest, sina ei ole sunnitud nende muresid kuulama, sa saad endale mugava tund aega valida, mille jooksul sina oled peateema, psühholoog tunneb oma valdkonda ning on tõenäoline, et jõuate vastuseni kiiremini, kui sõbraga kõneledes.
Teine põhjus, miks väga paljud suhted siin on pinnapealsed, on inimeste suur mobiilsus. Kui sa oled pidevalt teel ühest kohast teise, siis ei jõua ega taha sa inimesi südamesse võtta, liiga tülikas ja valus. Ameeriklaste sõprussuhetel on muidugi mõned erandid, tavaliselt lapsepõlve sõbrad, kellega nii mõnedki veel suhtlevad. Samas nagu tavaliselt, on seegi suhtlemine ajasäästlik, ehk siis kaks kolm korda aastas.
Nagu juba mainitud, iga inimene vajab kedagi, kes teda toetaks ning tema muresid kuulaks ning isegi ameeriklastele ei piisa ainult psühholoogist. Sõpraderingi asemel on neile selleks teine pool, kes peab ühtaegu täitma kümnet rolli. Teine pool tuleb sinuga enamasti kaasa, kui sa reisid, teine pool on jääv. Seega on sul üks inimene, kellega oma muresid arutada. Ameerika on äärmiselt paarikultuslik maa.
Mis juhtub aga siis, kui sinu mured on seotud selle teise poolega ning psühholoogi juurde minema ei kutsu? Sel juhul ei näe ameeriklased probleemi oma murede jagamises pinnapealsete tuttavatega. Mäletan, et mind üllatas kui kergesti ameeriklased oma kompleksidest, sügavatest probleemidest ning intiimsetest teemadest räägivad. Sa võid olla kohtunud inimesega kaks korda ning juba on sul teada, millised probleemid nende paarisuhtes hetkel on, kuidas lahenes nende viimane tüli emaga jne.
Siiski on lugusid, mida isegi oma sõpradega ei jagata, mis on liiga valusad ning need elavad inimeste keskel justkui varjud. Ent ameeriklased on tugev tõug, nad ei lase enda probleemidel välja paista, nad on endiselt rõõmsameelsed, suhtlemisaltid ning positiivsed, mis ei pruugi tingimata maskeraad olla, see on lihtsalt keskkond.

Järgmistes postitustes: kriminaalsusest, sõbralikkusest, paarisuhtest, soorollidest jne.

sügavad jutuajamised

Paar eelmist nädalat olid värskendavad, käisin nimelt Põhja Dakotas Looduspargis. Kohtusin Johniga, John on farmer ja looduspargivaht, üks eriline kuju. John rääkis, et igalühel on oma koht siin maailmas, paik, millega ta tunneb sidet. John on Põhja Dakotas keset metsikut loodust veetnud praktiliselt terve oma elu, ja uskuge mind USAs see on ebatavaline. Mis eristab teda enakikust siinsest maarahvast on fakt, et ta tegeleb lugemisega, analüüsib inimesi etc. USAs ei ole sügavad analüütilised vestlused inimeste vahel tavalised, erinevalt minu vestlustest oma Eesti sõpradega. Kuigi meie vestlused Johniga ei läinud pooltki nii sügavale, kui olen läinud nii mõneski oma jutuajamises oma sõpradega, olid enamus ameeriklastest hämmastanud ja selgelt imetlesid Johni. Mina ja Christin aga tundsime, et midagi on pidevalt puudu, et kõik võiks minna hoopis uuele metatasemele ning nii me siis tegimegi religioosseid jalutuskäike peaaegu iga õhtu, pikim oli vist ca 14 kilomeetrit. Ja kui jutt juba nii kaugele läks, peaksin vist rääkima ka Christist. Ma olen väga väheste inimestega nii kiiresti sideme saavutanud, juba teisel kohtumisel jagasime üksteisega oma armuelu detaile. Me oleme mõlemad sügavalt analüütilised ja jutuajamised temaga on äärmiselt nauditavad ning meie teineteisemõistmine on ka väga erilisel tasemel. Pole mingi üksik juhus kui me ütleme midagi korraga või siis üks ütleb välja selle, mida teine oli just mõelnud. Kummaline, et ma kohtan selliseid inimesi USA-s, sest Chris on ju samasugune. Vahel on naljakas mõelda, et inimesed, kellel on nii erinev taust, võivad olla nii sarnased, paneb sind arutlema, kui suurt rolli ikkagi siis sotsiaalne keskkonbd mängib. Sageli on mul tunne, et mõned inimesed lihtsalt satuvad meie teele, sest nii on määratud just nagu mõni peatuspunkt elus on vältimatu, olenemata sinu valikutest, jõuad sa ikka ühte ja samasse kohta.

Igaljuhul olen selle eelneva nädala jooksul nii ühtkomateist enda juures avastanud. Minu peamine mure on ainult see, et kuna ma pole neid ilmutusi kirja pannud, unustan ma selle ära, mida enda juures täheldasin.

this is it

Kuidas saab aru, et Madisonis on hakanud suvesemester? Vastus on lihtne, teetood ja igal pool! Nimelt kasutab linnavalitsus usinalt ara aega, mil enamik inimesest on lahkunud, ulikool laks suvepuhkusele ju. Kuigi tegelikult kaivad ulikoolis ka suvekursused ja mina jalutan ikka usinalt igapaevaselt oma kontorisse, kuna endiselt on palju teha. Lisades sellele veel aja surve, siis olin vahepeal suhteliselt stressis. AGa ma votan puhkuse juuni alguses ja lahen Pohja Dakotasse loodusparki....tootama :). Tegemist on vabatahtliku tooga, aga selle asja pluss on fakt, et samal ajal saab nautida imelist loodusparki, suhelda pargivahtidega ja odav on see puhkus ka! Uks peamisi mureallikaid ongi viimasel ajal olnud raha. Ma pean uuesti leidma selle toreda tasakaalu, et ma suudaksin elada hetkes ja mitte muretseda nii palju, sest noh alati on ju asju mille parast murestseda. Kusjuures ma pole viimased kaks nadalad ka korralikult maganud, viimane nadal on olnud porgulikult palav. Ilma phukonditsioneerita on vaga raske elada peaks mainima, nii et olen isegi varasemal ajal hakanud toole minema, kontoris on vahemalt ohukonditsioneer. Madison ilm ei jahtu oosel maha, samasugune leitsak kogu aeg.
Aga viimasel ajal on ka palju toredaid uritusi olnud ja noh vahelduseks on taitsa tore olla sotsiaalne, kuigi peaks mainima, et vasimus ikkagi natukene hairib. Kaisin Lovikuningat vaatamas, matkamas, pidudel jne. Ja lopetamine oli ka, noh sain oma elu koledaimat tualetti selga proovida, ma isegi ei tea kuidas cap ja cown eesti keeles on. Silmailu lopetamine seega ei pakkunud, ka jai huumor puudu, ei saanud ju uhtki tibi kommenteerida. Peaks mainima, et minust oli usna masohistlik minna uritusele, kus lopetas koos 1600 inimest, personal touch oli margatav, isegi diplomid ei olnud isklikud, vaid kaante vahel oli sildike, kui tahad diplomit helista sellel numbril ja nimed loeti ette paberilipakatelt, mis me vahetult enne tunnistuse kattesaamist neile andsime. Lopekoned aga rohutasid kui erilised me koik oleme ja kuidas me oleme lopetanud parima kooli maailmas, noh ma loodan, et teised ka nuud teavad, et ma paima kooli maailmas olen lopetanud, eriti tahaks seda rohutada tulevastele tooandjatele. Erilisuse tunne sai rikutud veidi asjaolu poolt, et meid oli 1600, hmm just slightly dismotivating and discouraging.... saime teada koik faktid, miks Wisconsin on USA parim ulikool, nuud ma oskan vahemalt moodakaijat veenda. Kuigi tegelikult eks ta on vaga hea kool toesti. Ja natuke naljakas oli reedel oma magistritood esitada, et nuud ongi koik. Poorane aasta on olnud, magister uhe aastaga uhes USA tippulikoolis on tegelikult saavutus, aga see pole mulle veel eriti kohale joudnud ja praegu vahemalt pole erilist juubeldamise tunnet. Naljakas, et hetk, mida ma terve aasta ootasin ja mille nimel vaeva nagin moodus tegelikult nii sundmustevaeselt. Aga eks see juubeldamise meeleolu akki veel tuleb. Igaljuhul ma olen tohutult tanulik oma senistele kogemustele siin mandril. Ma ei oskagi isegi sonadesse panna seda koike, mis USA on mulle andnud. Haridusalaselt on olnud ikka tohutu tiigrihuppega, isegi mu juhendaja leidis, et vaga edukas aasta on olnud. Ja kui nuud kiidelda, siis komisjonile mu too meeldis, uks liige arvas, et tegu on rohkem kui magistritooga ja koik kiitsid ning utlesid, et kui ma peaks tahtma MAdisonis jatkata, siis nemad soovitavad mind igaljuhul. Ja my juhendaja on kogu selle aasta jooksul lihtsalt super olnud, ta on suutnud mind motiveerida, inspireerida, kritiseerida, arendada ja blablablaa ja koike seda samal ajal osakonna dekaan olles. Kusjuures enamikele tema juhendatavatele ta ei meeldi, sest nad on harjunud, et juhendaja tegeleb nendega rohkem ja nad ei pea ise pealekaima, aga noh parast minu Eesti kogemust olen ma harjunud olema vaga pealetukkiv.
Aga tegelikult on olnud ka isklikus votmes vaga vaga kasulik ja arendav aasta. Olen viimaks hakanud oma enesekindlust kokku solmima ja see on ainult hea. Antropoloogia andis mulle profesionaalse enesekindluse, ma tean, et hullemat kriitikat kui seal, ma toenaoliselt kuskil ei kohta voi kui kohtangi, siis ei vota ma enam seda kunagi nii isiklikult, nahk on lihtsalt paksem. Sama on kuidagi labi juhtunu toimunud ka minu isikliku enesekindlusega, kuigi pikk tee on veel kaia. Aga voibolla ma jatkan seda teemat kunagi veel, sest nuud ma hakkan oma ringisoitmise paevaks valmistuma.