portreteerides tüüpilist ameeriklast

Olles siin riigs nüüd pea aasta aega olnud ning vahetanud mõtteid nii oma ameeriklastest kui ka mitte ameeriklastest tuttavatega, leian, et võin üht koma teist ameeriklaste kohta öelda. Samas rõhutaem, et paljuski on tegemist Metsiku Lääne stereotüübiga ning kindlasti ei kehti see ka kõigi siin elavate kohta.

Niisiis, tüüpiline ameeriklane on:

ajasäästlik- aeg näib siin mail olevat isegi suurem väärtus kui raha, kui raha veel on, siis ajast on kindlasti puudus. Seega peab kõik olema efektiivne, Chris armastab ikka näiteks tuua, kuidas ameeriklastel on jõusaalis masin, mis lubab trepist üles käia, nimelt on see palju efektiivsem kui tavaline trepist üles alla jooksmine, sest seal saab nii kiirust kui ka raskusastet muuta.

pinnapealsed suhted- kuigi see kõlab negatiivselt, ei saa ma sellest üle ega ümber. Enamik sõprussuhteid on pinnapealsed, harva jõuavad inimesed omavahel sügavama tasemeni. Sellel on mitu põhjust. Kõigepealt muidugi ajasäästlikus, tüüpilisel ameeriklasel lihtsalt ei ole aega (või harjumust) sinuga kohvikus tundide viisi istuda, see kvalifitseerub nende arvates ajaraiskamisena. Ameeriklased kohtuvad sõpradega mingi tegevuse käigus, kui sul on tahtmine näiteks hokit vaatama minna, siis sa kutsud oma paar sõpra kaasa, ei ole vastupidist varianti, et sa tahad oma sõpradega kokku saada ja siis tuleb hokimängu idee. Arvata võib, et tegevuse käigus on oluliselt keerulisem sügavatest teemadest rääkida, kujutage ette: " Tead, ma olen viimasel aja tihti mõelnud, kas jumal eksisteerib või mitte." "Muidugi eksisteerib, õluuuuu!" või midagi sellist. Aga ega iga inimene vajab kedagi kellele oma eksistentsiaalseid probleeme ja muresid kurta, niisiis on neil psühholoogid. Psühholoogid on kõige ehedam näide ajasäästlikusest ja efektiivsusest, sina ei ole sunnitud nende muresid kuulama, sa saad endale mugava tund aega valida, mille jooksul sina oled peateema, psühholoog tunneb oma valdkonda ning on tõenäoline, et jõuate vastuseni kiiremini, kui sõbraga kõneledes.
Teine põhjus, miks väga paljud suhted siin on pinnapealsed, on inimeste suur mobiilsus. Kui sa oled pidevalt teel ühest kohast teise, siis ei jõua ega taha sa inimesi südamesse võtta, liiga tülikas ja valus. Ameeriklaste sõprussuhetel on muidugi mõned erandid, tavaliselt lapsepõlve sõbrad, kellega nii mõnedki veel suhtlevad. Samas nagu tavaliselt, on seegi suhtlemine ajasäästlik, ehk siis kaks kolm korda aastas.
Nagu juba mainitud, iga inimene vajab kedagi, kes teda toetaks ning tema muresid kuulaks ning isegi ameeriklastele ei piisa ainult psühholoogist. Sõpraderingi asemel on neile selleks teine pool, kes peab ühtaegu täitma kümnet rolli. Teine pool tuleb sinuga enamasti kaasa, kui sa reisid, teine pool on jääv. Seega on sul üks inimene, kellega oma muresid arutada. Ameerika on äärmiselt paarikultuslik maa.
Mis juhtub aga siis, kui sinu mured on seotud selle teise poolega ning psühholoogi juurde minema ei kutsu? Sel juhul ei näe ameeriklased probleemi oma murede jagamises pinnapealsete tuttavatega. Mäletan, et mind üllatas kui kergesti ameeriklased oma kompleksidest, sügavatest probleemidest ning intiimsetest teemadest räägivad. Sa võid olla kohtunud inimesega kaks korda ning juba on sul teada, millised probleemid nende paarisuhtes hetkel on, kuidas lahenes nende viimane tüli emaga jne.
Siiski on lugusid, mida isegi oma sõpradega ei jagata, mis on liiga valusad ning need elavad inimeste keskel justkui varjud. Ent ameeriklased on tugev tõug, nad ei lase enda probleemidel välja paista, nad on endiselt rõõmsameelsed, suhtlemisaltid ning positiivsed, mis ei pruugi tingimata maskeraad olla, see on lihtsalt keskkond.

Järgmistes postitustes: kriminaalsusest, sõbralikkusest, paarisuhtest, soorollidest jne.