oma hirmude ületamisest

Ma imetlen inimesi, kes suudavad ennast ületada, oma hirmudest jagu saada, ent ehk veelgi rohkem imetlen ma inimesi, kellel ei olegi hirme. Ma ei tea, kas see on võimalik, aga selline olek tundub lihtsalt fantastiline. Mina oskan oma analüüsimisega tihtipeale situatsioonid hullemaks muuta, kui nad reaaluses on. Kujutades ennast ette ebaõnnestumas on lihtsaim viis muuta eneseületamine äärmiselt keerukaks ja valuliseks. Sellepärast tundubki mulle, et mõnel inimesi on vähem hirme ja põdemisi, kuna ta ei kujuta pidevalt ette kuidas mõni situatsioon võib valesti minna. Emotsioonid ning ülemõtlemine on vahel meie suurim vaenlane, meie ise oleme enda suurimad vaenlased. Aga ma olen ennast viimasel ajal ületanud ja mitte vähe, olen seadnud endale väljakutseid ning vallutanud sisemisi mägesid. Tihtipeale ei saa sa sellest vallutusest isegi mitte otsest kasu, kuna missiooni edukus ei pruugi täielikult sinust sõltuda. Aga see eest saad sa tunde, et sa oled ennast ületanud. Samas, kui kaua võid sa seda tunnet nautida?- sest siis hakkavad su silme ees kangastuma üha uued situatsioonid ja väljakutsed ning ma mõtlen, et kas see on lihtsatlt ebainimlik olla rahul või see on lihtsalt ebaminulik. Sellepärast tundubki, et lihtsam oleks lihtsalt mitte hirme omada, mitte nendega kogu aeg vastamisi seista. See on lihtsalt väga intensiivne, ma ei kujuta oma elu igapäevaselt nõnda intensiivsena ette. Pidev südame pekslemine, kerge paanika, aga kuhu jääb rahulolu? Nad ütlevad, et kui ületad hirmu, siis su mugavustsoon kasvab, aga sa võid oma mugavustsooni ju lõpmatuseni arendada, ent millal oled sa sel juhul tõeliselt rahul.