feeling wonderful

voibolla kui ma seda piisavalt kaua endale kordan, siis jaan seda uskuma voi veelgi parem, tunnengi ennast suureparaselt. Kui tervisehadad kallale hiilivad, siis seda ikka korraga. Nimelt on mul viimasel ajal vererohuga probleeme olnud. Ma isegi ei maini seda, et kui ma pusti tousen, siis tombab silme eest mustaks, aga lisaks sellele vaevlesin umbes nadal aega pideva peapooritusega, lisaks oli tunne, nagu oleks pidevalt pilves. Milleks midagi tommata eksole. Kahjuks erinevalt monendest loomeinimestest, kes pilves oleku ajal uliproduktiivseks muutuvad, ei tundnud ma, et selline olek aitaks kaasa post modernistlike teoste lugemisele, millegiparast sulasid tekstiread rohkem kui ukskord kokku. (samas on mul kohati tunne, et postmodernistid ise pidid kull kirjutamise ajal pilves olema, aga ilmselgelt ei ole ma isegi uimas nii filosoofiline...). Noh lisaks sellele vaevas mind pidev vasimus, tegelikult okei vaevab. Kui sa tunned, et sa ei suuda hommikul voodist valja ronida, siis ara suudista ennast laiskuses, vaid tunnista, et sul on madal vererohk... Aga noh toele aruandes, oli kull kehv olla, aga lisaks sellele on mul siiamaani suur vaimne vasimus, et tahaks lihtsalt puhata, mitte lugeda. Aga noh see selleks, see nadala alguses vaevasid mind arevushood, suda hakkas lihtsalt mingi hetk peksma, nojah see ka ei mojunud lugemisele ergutavalt. Nadala keskel voitlesin kaheda kurguga, kuna kaks minu toanaabrit olid just haiged. Ja noh seedmine laheb mul iga paevaga uha kehvemaks. Selline tunne on, et varsti ma toesti tousen ka ohku nagu see isa seal espumisani reklaamis. Pluss viimased neli ood pole ma korralikult magama jaanud. Ja noh kirss tordi peal oli, kui nuud tulin koju ja voilaaa, ninast hakkas verd jooksma. Midagi oligi valesti, olen ju tervelt 3 kuud ilma nina verejooksuta hakkama saanud. Ilmselgelt lahevad paljud sumptomid kas siis stressi voi madala vererohuga kokku, aga no olge nuud. Kui valja arvata vaimne vasimus, siis tuju on mul enamvahem hea, olen endale meelelahutust lubanud see nadal. Kaisin naiteks eile salsat tantsimas, vaga lahe oli, 3 tundi salsat on tosiselt vasitav. Aga samas on mul selle korval tunne, et esiteks ma ei tohiks oma aega nii raisata ja teiseks, nii palju on vaja oma magistritoo tarbeks teha ja tahtajani on jaanud ainult 4 kuud. See on tosiselt vaike aeg, arvestades, et ma pole kirjutama veel hakanudki.
Tahaks, et vahelduseks juhtuks midagi head, mis aitaks mulle kinnitada, et ma saan hakkama, et muretsemiseks pole pohjust. Eelkoige aga tahaks vahelduseks natuke vedamist. Ma ei pea ennast eriti onnelikuks inimeseks, tosi, mu elus on palju head, aga ma olen iga asja eest pidanud vaeva nagema ja ma toesti ei nae, et miski mulle lihtsalt sulle oleks kukkunud, koik on tulnud labi oppetundide ja vahel ka kannatuste. Vahel mulle tundub siin ka, et ma ju pingutan, pingutan tosiselt palju, aga see ei nai lugevat, sest hinded pole endiselt midagi markimisvaarset, lisaks veel fakt, et sain oma kooli toenaoliselt sisse selleparast, et mu juhendaja tegeleb sama regiooniga. Aina rohkem hakkab mulle tunduma, et ma olen hoopis rohkem keskmine, kui ma uskuda tahaks ja geniaalsusest on asi kaugel, pigem on asi kovas toos. Tahaks, et minus oleks rohkem loomuliku andekust.....

Ja tosiselt nome tundub kurta, sest mul on tunne, et ma peaksin olema roomus ja head tujus ja ma isegi leian, et veedan liiga palju aega kaeveldes selle asemel, et olla heatujuline ja sarav. Tegelikult pole midagi viga, lihtsalt ma tunnen, et praegune olukord ei toeta minu puudeid olla positiivne. Aga noh nad ju utlevad, et lihtsalt hetkel on palju lihtsam olla roomus, kui katsumuste keskel ja toeliselt tugevad on need, kes leiavad positiivsuse ka vaga raskes olukorras. Pealegi, mis mustadest paevadest ma siin raagin, moned inimesed on surmasuus voi virelevad selleks, et endal hinge sees hoida, mis oigust on mul uldse viriseda.

Viimased nadalad on justkui mooda voolanud. Ja samas tundub, et eelmine nadal oli nii kaugel, isegi eilne oli kaugel. Aina tuttavamaks saab tunne, et ma ei maleta enam, mis ma eile tegin, raakimata siis eelmisest nadalast. Miks ma utlen mooda voolanud, sest tundub, et olen vaga vahe oppinud selle ajaga, aga samas kui keegi kusiks, siis ma ei oskaks ka oelda, mida ma siis tegin. Aeg on toepoolest suhteline moiste. Kolm nadalt Eestisse tulekuni tundub uhelt poolt nii pisike aeg, ent samas igavik. Vaike tundub ta siis, kui ma molten, mida koike ma peaksin/voiksin siin veel enne jouluid teha. Kas koigil on nii, et vaid veerand endale voetud plaanidest saab lopuks teoks? Igal juhul nii just minuga on. EI tea, kas asi on selles, et teen liiga grandioosseid plane voi olen lihtsalt halb plaanide taitja. Pikk tundub aeg siis kui ma molten sellele, et kolme nadala parast terendab puhkus, kolm pikka nadalat taisgraafikul tood. Ja ausalt oeldes ma isegi ei suuda siin oma aega kuidagi muud viisi sisutada. Teate seda tunnet, kui paevad on kogu aeg kohustusi tais ja kui saabub vabadus, siis selle asemel, et seda nautida, sulle justkui tundub, et
a. peaksid tood tegema, mis siis, et midagi konkreetset hetkel ei ole vaja teha
b. peaksid midagi tegema, mis siis, et voibolla tahaks lihtsalt istuda
c. sa ei saa endale meelelauhutust planeerida, sest sa saaksid sellel hetkel nii palju tood ara teha
d. sa ei oska enam meelelahutust planeerida, sest su kujutlusvoime on piiratud ja sotsiaalne elu tundub justkui mingi vooras fraas eelmisest elust (mis vois kull veel kuu aega tagasi olla taiesti aktuaalne)
voi e. sulle tundub, et sinu vaba aeg pole just koige ponevam ja teistel on alati lobusam, seega why not just work.
Mulle on koik need tunded tuttavad. See on ju tosi, et kui sa oled tooga hoivatud, siis sa ei muretse voi ei poora teistele sfaaridele tahelepanu. Samas, kui siin juhtub nuud akiline muudatus, tunduvad need teised sfaarid, mis muidugi on vahepeal unustatud riiulitele tolmu koguma, niivord koormavad, isegi kohati hirmutavad, et sa eelistad neist vabatahtlikult eemale hoida.

See eelnev ei tahenda, et ma siin inimestega ei suhtle. Olen viimastel nadalatel nendega palju rohkem suhelnud, kui varem, aga samas markan enda juures ka selliseid sumptomeid, et mulle valmistab raskusi kellegagi raakima hakkamine, ma valdin oma korterinaabritega kokkupuutumist. Ja muidugi hakkab mulle selgeks saama, kui vaga mugavalt ma ennast Eestis oma kindlasse urgu peitsin, et mitte mingi hinna eest riskida millegi uue ja tundmatuga. Mis muidugi ei tahenda, nagu ma veel oleksin valmis seda tegema. Kahjuks jab moistmise ja tegude vahele veel tukk tuhja maad.

oppetoost ja ulikoolist

See kord ma motlesin, et koneleks siinsest koolist ja oma magistritoost, mida ma siia tegema tulin. Ma pole veel siinset atmosfaari kiitnud, aga kool on tasemel ja oppejoud on aarmiselt sobralikud ja abivalmid. Juba fakt, et minu juhendaja, kes on ka dekaan, kohtub minuga regulaarselt on hammastav. Mul on siin tunne, justkui see koik oleks saatusest ette maaratud, sest koik klapib kuidagi eriti hasti. Niisiis motlesin juba Eestis, kuidas tuua oma too laiemale tasemele, mitte ainult tegeleda subjektiivsete identiteetidega ja lopuks on mul tunne, et I got it. Ja veel, enne ara minekut kais Hannes valja idée, et voiksin oma too siduda diasporaga (inimesed, kes on emmigreenunud, kuid kes siiamaani meentutavad heldimusega oma kodumaad) ning uritada ka Lasnamaed seletada kui diasporad. Tulen mina siia ja, mis ma avastan, mu siinne juhendaja tegeleb diasporaa uuringutega Eestis :D. Kui toenaoline see on? Kunagi kais siin uks teadlane Eestist, sellest ka tema huvi Eesti vastu, aga lisaks veel fakt, et just siis kui ma diasporaa teemani joudsin, tulin ma siia, kus mu juhendaja valdab teemat vaga hasti. See on liiga hea kokku sattumus. Niisiis olen inspireeritud oma teemast, rohkem inspireeritud kui eelnevate aastate jooksul, tundub, et mul on actually midagi oelda!

Muidugi peab mainima, et ained on siin rasked ja toomahukad. Naiteks uks aine naeb ette, et kirjutame akadeemilise artikli, teeme presentatsiooni, essee, retsensiooni uhele teisele presentatsioonile ja loeme iganadalaselt umbes 200-300 lk, pluss tegu on post modernistlikku teooriaga, mida on toeliselt keeruline lugeda, kui pole asjaga varem tegelenud. Aga mul on siin toesti tunne, et oppejoud on huvitatud, et me ka asjast midagi saaksime, mitte ei tee oma 9-5-ni tood ja see on inspireeriv. Kuigi ma endiselt olen kohati toga kovasti ulekoormatud, annan ma endale aru, et olen nende kahe kuu jooksul toenoaliselt rohkem arenenud, kui 3 aasta jooksul. Seega mulle sobib, kuigi ma ei kujutaks ette, et peaksin nii kovasti tootama pikema aja jooksul. Olen viimase nadala jooksul keskmiselt 4 tundi oosel maganud. Nuud tundub, et on suuremad aine ulesanded tehtud, saab keskenduda oma magistritoole, mille kohta mul on jargmine nadal ettekanne.
Aga toesti minu enesekindlus selles osas, mida ma teha tahan, kasvab. Ja parast igat vestlust oma juhendajaga tunnen ennast aarmiselt motiveerituna :).

taiskasvanuks saamine

Kui taiskasvanuks saamine tahendab seda, et sa enam meeleheitlikult ei igatse pidude jargi, siis ma olen taiskasvanuks saanud. Mind isegi enam ei huvita, kas keegi korraldab mone peo ja kas ma olen sinna kutsutud. Naiteks tana sain teada, et mu tuutor ei kutsu mind enda korraldatud pidudele, kuna ma pole tema arust piisavalt lahe. Ja mind absoluutselt ei morjenda see, sest minu meelest on see erakordselt tobe, peaaegu nagu lasteaed. Aga see selleks. Ma markan, et ma ei igatse enam pidude jargi ja kui ma kuskil olen, siis lahkun varakult. Ma toesti ei nae pohjust, miks ma peaksin tahtma suhelda inimestega, kes on juua tais ja kes mind hiljem enam ei maleta, miks ma peaksin oma aega selleks raiskama ja mis ma sellest tapsemalt saan? Ei toesti, ei tundu vaga kutsuv. Hetkel ma tunnen, et mind huvitab vaga vaheste inimeste arvamus, inimeste arvamus, kes on mulle toesti lahedased. Arvan, et prioriteedid loksuvad vaikselt paika, ja see on rahuldust pakkuv tunne. Toesti, ma olen selle ule onnelik. Arvan, et hoolida sellest, mis sinu lahedased inimesed sinust arvavad, on kumme korda moistikum. Ja see on ka oige koht oelda, et kallid inimesed, kes mulle uhel voi teisel moel toeks on olnud, te olete mulle vaga armsad ja ma olen vaga onnelik, et mul selliseid inimesi on.
Mis edasi? Arvan, et lahedaste inimeste ring tombub aina koomale ja koomale, kuni lopuks sul on vaid paar vaga kallist inimest, aga sa tead, et neile sa void alati kindel olla. Ma oleks vaga onnelik, kui mul paargi sellist inimest oleks. Ja loppude lopuks on minu jaoks ikkagi lahedased inimesed olulisemad kui karjaar voi mis tahes muu saavutus.
Muide avastan siin uuesti fotograafiat. Pildistamine on asi, mis mind toesti onnelikuks muudab. Et elus voib nii palju ilu olla. Toesti uhel hetkel leiad ennast lihtsalt mottevabalt nautimas sind umbritsevat ja hingel hakkab valus, lihtsalt liiga kaunis on koik. See on hetk, mille nimel tasub elada!

nadalavahetus

Niisiis see nadalavahetus kaisin ma matkamas. Alustuseks voiks oelda, et see oli esimene matk, mil mul oli au kanda suhteliselt rasket seljakotti pikka aega, lisaks oli see ka esimene matk sellise temperatuuriga (oosel oli kraadiklaas ikka moned pugalad alla nulli).
Matk algas paljut6otavalt halli ja vihmase ilmaga ja olukord ei muutunud ka meie 6 tunnise soidu jarel. Ausalt oeldes ei tekkinud vaga tahtmist auto autost valjuda. Aga noh, mis seal ikka laksime valja ja pustitasime tugevas sajus telgi ja tegime ohtusoogi, onneks avastasime katusealuse. Peaks mainima, et neetult kulm oli ja marg ja tuuline. Teatavasti ei ole mul siin vaga palju sooje riideid ja noh matkajalanoudega ei hakanud ma ennast ka vaevama eksole, villaseid sokke ei ole mul ka. Phtusoogist vottis suure osa vee filterdamine, votsime jarvest vett ja lasime labi filtri. Selleks ajaks kui makaronid juustuga valmis said, olin ennast juba magusast segust (sisaldas hommikuhelbeid, m&m-se, erinevaid pahkleid ja kummikarusid, muide soltuvusse ajav kombinatsioon, idee ka Eestis kasutamiseks) tais soonud. Kulmaga tekib sul tunne, et kui sa vaid natuke rohkem sood, siis hakkab sul soojem, ilmselgelt pettekujutis, aga noh, vahemalt viib su motted veidikeseks eemale. Esimene oo oli raske...ja moodus iga paaritunni jarel riiete lisamisega, kuni lopuks polnud mul enam midagi lisada. Jargmise hommiku parim hetk oli see, kui avastasime, et vihm oli alles jaanud, mis muidugi ei teinud hommikut soojemaks.

Matk ise kulges labi kunkliku maastiku, vaade oli kohati vaga super, erinevad puud (kased ja tamarindid, vaiksed kosed ja ojad (kohati oli ka rada ojaks muutunud), ilusad panoraamid jne. Alguses tegelesin ektiivselt lompide ja ojade valtimisega, kuni umbes raja keskel onnestus mul ikka oma botased labimarjaks teha ja siis ma enam ei hoolinud, vaid laksin kohati labi lompide, kondides ju kulm ei ole. Sellel paeval hakkas mul ka juba oodatavalt selg hada tegema, aga noh pidasin vastu. Ohtu oli seekord soojem, tegime loket ja parast eelmise oo vahets und laksin usna vara magama. Muide enne matka hoiatati meid, et me ei votaks kaasa ntx deodoranti, sest karud tulevad lphna peale ja ohtul koguti kokku koik soogitarvikud, et need puu otsa riputada, midagi sellist juba Eestis ei kohta. Jargmine hommik algas kahjuks avastusega, et vihma sajab, ja uldse ei tahtnud magamiskotist valja tulla, kulm oli jalle! Jalad kulmetasid mul vist kull konstantselt sellel matkal. Aga juhtus midagi imelikku, kondides sain hoo sisse ja mulle hakkas see seljakotiga ringi troobeldamine isegi meeldima, selg tundis ennast palju paremini ja lopp tundus ka lahedal. Jallegi oli monus eneseuletuse tunne. Kokku kondisime siis 12 miili ehk ligikaudu 20 kilomeetrit. Ja ausalt, selleks, et hinnata oma sooja voodit ja koiki mugavusi, tasub matkal kaia kull. Ainuke kurb moment on see, et pildistamiseks pole seal eriti aega.

Kokkuvottes jain ma matkaga igati rahule (kes oleks kirjeldusest seda vonid arvata), ainult pean ilmselgelt oma matkavarustuses vaikse inventuuri tegema. Voiks oelda, et see oli mu esimene badass matk ja ma arvan, et lahen kindlasti veel.

Muide see nadala t6otab tulla veidi kiire. Nimelt on kavas 7 lk presentatsioon, 500 lk lugemist ja akadeemiline artikkel. Pole probleemi, kakitegu :D.

ja tuleb veel fotosid

jumal tanatud, et siit maest pean ma IGA kord rattaga ules soitma, nice location











Imelik on nende majade juures see, et korsten on paljudel valjaspool just nagu oleks hiljem juurde ehitatud, ei tea..















Ameerika...












Ka siin voib leida taaskasutust























monus puhkenurgake,muide mitte just koige vaiksem tee oli kohe korval

pildikesi Madisonist

minu armas maja



























siinsed elanikud armastavad hostasid













ja obamat.....