aktivisti õudusunenägu 8.08

Sakslased ei tööta eriti palju. Võrreldes seda, mida ma olen näinud Eestis ja mida ma näen siin, no on ikka vahe sees. Mina olen eestlane, mina tahan töötada, mina vajan mingil määral stressi. Kui mulle siin öeldakse, et täna võid veidi varem lõpetada ja seda kell 11 hommikul, siis hakkab minu töökas mina streikima. Mis mõttes veidi varem? Et siis kell 12 on veidi varem. Ma pole veel tööle hakanudki. Milles seisneb siis minu töö siin? Vahel jääb mulle mulje, et minu töö seisneb teistele koormaks olemisel. Sisuliselt ma mitte ei aita neid tööülesannete täitmisel, vaid pigem tekitan neile lisavaeva, et iga päev peab mõtlema, mis minuga jälle peale hakata. Kes täna minu järele vaatab? Lasteaialapse tunne tekib. Muidugi on inimesed siin lahked ja väga toredad, ainult mind neil siia küll vaja ei ole. Praegu on nende põhjendus asjaolu, et tulin ainult kaheks nädalaks, aga ma ausalt ei kujuta ette, et peaksin kuu aega siin olema. Jumal tänatud, et ma oma raamatud ja artiklid kaasa võtsin, äkki saab vähemalt natuke kirjutatud. Oluliselt tekitab mulle lisaraskusi ka väga keeruline ligipääs internetile. Sisuliselt on täna viimane õhtu, kui ma netti üldse kasutada saan. No ei ole lihtne. Ma tahaks: esiteks, otsida artikleid, teiseks suhelda oma sõpradega, kolmandaks täita neid avaldusi, mis veel teha on jäänud, neljandaks, on lihtsalt kujutlematult mõnus kui sul õhtul und ei tule ja sa saad võtta lahti mingi tobeda artikli netis. Vahel ollakse lihtsalt liiga väsinud, et koha mõistet lahata.

Nüüd jään ma ka siia üksi. Ehk siis õhtud on üks suur küsimärk, mis nendega peale hakata, tegevusetus tapab. Mul tuleb vist üks suur lugemis- ja pildistamisnädal. T teaks kohe mida teha, loomulikult töötada hilisööni lugemismaterjalide kallal. Kahjuks pole ma nii usin või vajan ma siis lihtsalt paaniliselt inimesi, kellega suhelda. Igal juhul üritan omadega hakkama saada. Olen ju alati saanud, aga tõotab tulla suhteliselt igav periood. Ootan juba 21 ja Frankfurti.

Minu Berliin 6.08

Minu Berliin, see on: palju rohelist, metsistunud loodust ja mittekellegi maad. Kui Eestis tehakse linnaparke, siis on need täiuslikkuseni viimistletud, mitte midagi pole jäetud saatuse hooleks või kohalike kujundada. Berliin on vastupidine näide, mulle meeldib see hooletus. Ka inimeste suhtumises on valitsev mingi teatud "egal" moment.

Minu Berliin: metroo lõhn nagu ütleb K., asi millest ta Eestis kõige rohkem puudust tundma hakkab. Berliini metrool on eriline lõhn ja metroo on linnas üheks keskseks elemendiks, sellest lihtsalt ei saa üle ega ümber. See ei ole pelgalt sõiduvahend see on elustiil.

Minu Berliin- siin ja seal meeldetulevad mälestused ja teekonnad, kohad, kus ma olen juba olnud mingil teisel väga ammusena tunduval ajajärgul. Berliin on mänguplatsid, mis Eestist 90.-ndatel tulnuna olid minu jaoks paradiis. Toona tundusid need tõesti hiiglaslikud, lapsena ei olnud ma enam saatuse hooleks jäetud, vaid mul oli oma koht, paik. Ka praegu alustatakse siin mingi linnaosa planeerimist mänguväljakutest.

Lauatennise väljakud, see on siin kõige populaarsem spordiala. Mul on tunne, et ka Eestis oleks vaja linnaruumi oma spordiala, Pariisis on see näiteks petange, võib-olla Eestis jalgpall? Samas berliinis on ka oluliselt rohkem avatud jalpalli staadione ja enam külastajaid, seda sel juhul kui võtta arvesse sealset suuremat elanike arvu.

Minu Berliin- pagariärid, kust me kunagi igal hommikul sooje saiu ostsime ja Kindersuprise, mida tol ajal Eestis veel ei olnud. Minu kogumismaania sai alguse nimelt Saksamaalt. Loomaaed, kust ma mäletan selgelt vaid sillakest, mille all ujusid krokodillid- nüüd ei tundu see millegipärast enam nii suur.

Minu Berliin on järved, kuigi ma seekord ühegi juurde ei jõudnud. Minu Berliin on veekell keskuse kaubamajas. Minu Berliin on mingi segu nendest mitmest korrast, mil ma Berliinis viibinud olen. Segipaisatud mälestused, eraldiseisvad osad, mida ei oskagi seostada. Kohati võõrana tunduvad kohad, kus olen kunagi viibinud, nüüd mingit teist teed pidi sinna sattudes. Minu Berliin on Aasia söögikohad, mis välimuse järgi näevad väga odavad välja, ent on tegelikult Eesti mõttes keskmise restorani hinnaga. Minu tookordne Berliin on ka maailma suurim magala, mis on hoomamatu, uuendatud fassaadidega. Kõik seal on mõõtmetelt lihtsalt liiga suur, ka kaubanduskeskused. On väga sürreaalne istuda majade vahel ja juua kohvikus elu jubedamat cappuchinot (K. kogemus, mina tellisin õnneks kakaod).

Minu Berliin on veel palju muud. Berliin ei meeldi paljudele, aga minu jaoks on ta ikkagi mingi eraldi kategooria- linnade linn. Nüüd sain kahjuks kurva uudise, et easyjet suleb oma Berliini lennu ja enam ei saagi Tallinnast otse Berliini- kui tobe. Schönefeld on juba minu kodulennujaamaks muutunud.

hallus minu sees

Teate, kuidas praegu tahaks ennast üle kanda mingisse teise ruumi ja mingisse teise minasse. Lihtsalt tahaks ja kõik. Kuidagi elutu tundub see elu hetkel. Käin tööl, sellel ajal, mis sellest üle jääb, tegelen muude kohustustega nagu lugematute avalduste täitmine ja tubade koristamine. Unustuste hõlma on vajunud mitmed hobid ja sõbrad. Kuidagi ükskõikne tundub see olek. Tahaks teistmoodi, tahaks inimestega rohkem suhelda, tahaks aktiivsem ja naeratavam olla, aga kuidagi ei suuda. Hall on seest. Ei teagi kuidas see algas või mis hetkel, samamoodi ei tea, millal ja kuidas see lõpeb, olin selle tunde enda jaoks Belgiaga unustanud. Võib öelda, et seal oli kuidagi lihtsam, oli vähem põdemist ja muretsemist, oli erilisem. Sel suvel on mind tabanud argielu nagu ta paljudel inimestel välja näeb, meenub tsitaat Trainspotingust- get a job, get a car ja blablaaa, samas mina ei taha olla see traditsiooniline rutiinis vaevlev inimene. Olen enda jaoks alati midagi erilisemat ette kujutanud. Nagu me kõik.
Õnn tuleb kõik sinu seest, ma tean- kõik kiirgab sinust enesest. Negatiivne energia tuleb ka praegu minust endast. Kuidas sellest üle saada, seda ma praegu ei tea ja ei oskagi kohe. Veidike saamatu tunne on, veidike idaalidest on kadunud kuhugi ja midagi pole asemele tulnud. Jah miskit oleks nagu mitte katki läinud, aga mõranenud pigem. Mis ei tähenda nagu ma pidevalt muudkui õnnetu oleks, sugugi mitte, on lihtsalt selline argine meeleolu ja motivatsioonitus. Suutmatus näha asjades midagi enamat, kui vaid kohustusi ja plaane. Unustus, miks need plaanid üldse sai tehtud. Teen asju sellepärast, et nii on viisakas ja inimesed ootavad mult selliseid tegusid. Kuidas aga olla viisakas enda vastu, seda ma ei tea.
Sellised tunded siis...

Mida Gent mulle andis?
Gent andis mulle kummalise selguse, et see, mis toimus on ajalugu. Ma olin oma aja erasmusena välismaal, aga kas ma tahaks seda uuesti teha, ei tea? Leian, et elus on aeg kõigele ja ma tunnen, et võibolla olen sellest natuke välja kasvanud. Muidugi leian, et selles eluperioodis on hetki ja asju, mida tahaksin üle võtta ja siia tuua. Kasvõi inimeste suurem lähedus ja suhtlemine. Kas see tuleneb ainult rohkemast vabast ajast või hoopis mingist suuremast vajadusest? Mind häirib see, et eestlased on nii kauged ja liiga hõivatud ning individualistlikud või siis heal juhul dualistid. Aga samas hakkan Eesti eluga harjuma ning siingi on mul kummalisel kombel palju teha. Kahenädalane puhkus Belgias andis mulle aimu, et minagi pole käed rüpes istuja. Mulgi on vaja pidevalt sebida. Suhtlemine sõprdagega tüütab ka ära, kui seda liiga palju tarbida. Võibolla polnud piisav kogus sõpru? Sain lõpuks ka aru, et see, mida ma pool aastat nägin, ei olnud tegelikult Belgia. Nähtavasti oli see ka varem minu teadvuses, ent polnud veel üles kerkinud. Kas ma tahaksin niisama Belgias elada, ma ei usu eriti. Mul pole väga palju belglastest tuttavaid, sõpradest rääkimata.
Välismaa sõoradest jääb mälestus, nendega pole enam nii palju põhjust suhelda. Gent ei ole enam samasugune, sa oled seal ikkagi külaline, mitte enam oma, kuidagi poolik on see asi. Pean veel palju mõtlema, enne kui suudan selle tunde vastavalt sõnadesse panna, praegu mulle lihtsalt tundub, et ei suuda. Arvatavasti jääb neilegi asi selgusetuks, kes ise seda pole läbi elanud.
Aga see ei ole veel lõpparve minu reisimistega, seda ma luban. Mulle meeldib see uue keskkonna hõng, see on nagu adrenaliin ja narkootikum, mida oleks veel ja veel vaja. Belgia pole enam uus, sealgi on oma mälestused ning ürgpagas, mis ei lase mul olla enam inimene, kes ma nüüd olen. Ka sealsetel sõpradel tekkis peale nelja kuud mitte kohtumist võrdlusmoment. Siis kui inimene su kõrval muutub, ei pane sa seda tähele, küll aga siis, kui ta ilmub sinu silme alla uue inimesena. Samuti võibolla nüüd tulles Eestist olin ma nagu ma olin varem. Kohandumine keskkonnaga. Ei olnud enam nii avatud ja julge.

jätkuks eelmisele

6. Võimalus sõita igale poole jalgrattaga. Ma tõesti armastasin oma kollast renditud jalgratast, mis siis, et tal kogu aeg kõik osad küljest kukkusid. Aga ratta kaitseks peab ütlema, et sadul oli tal mõnus ja pehme nii et taolisi vaevusi, nagu mu oma rattaga, mul Gentis ei tekkinud. Eks igaüks kasutab nüüd natuke oma kujutlusvõimet. Gentis pole vist ühtegi rattateed, neid lihtsalt pole vaja, kuna autojuhid tegelikult arvestavad jalgrattasõitjatega. Nemad on seal kuningad. Kui ma ka mõnda reeglit jalgrattaga rikun, siis autojuhid enamasti ei reageeri sellele signaalitamisega, vaid peavad seda andestatavaks. Jalakäijana on sul Gentis suurem tõenäosus pigem jalgratta kui auto alla jääda. Enamus autojuhte on tõsiselt viisakad, üks peatus selleks, et mind vales kohas üle tee lasta!!!! Ma tükk aega vahtisin teda juhmi näoga, et mis nüüd siis? Mulle meeldib nende liikluskultuur. Ja mulle tundub, et seal kihutatakse vähem.
7. Need võrratud siseõued. Kõndides tänaval võib jääda mulje, et Gentis on tegelikult üsna vähe rohelist. Aga oodake vaid, kui juhtute sisenema mõnda majja (reeglina on igal maja vähemalt mõni õue nurk). Vaadates taga aknast välja, avaneb teile hoopis teistsugune ja lopsakalt roheline vaatepilt.
8. Nagu ma mainisin, on tänava pildis rohelist ja ruumi rohelisele vähe, ent inimesed on kõike ära kasutanud maksimalistlikult, nii ehivadki paljusid maju ronitaimed. See annab majadele palju juurde.
9. Teeninduskett ning infrastruktuur on jaotunud üle linna. Seal ei ole sellist olukorda, nagu meil näiteks Lasnamäel, kus veel paar aastat tagasi ei olnud isegi ühtegi suurt poodi. Seal on nö "äärelinnades" ka kohvikud, pubid, pesumajad- you name it. Mulle meeldib, et linn elab ja seda ka väljas pool keskust.
10. Üliõpilased- Gent on tõeline üliõpilaslinn ja ka linnapildis valitsevad üliõpilased. Tallinnas on tegelikult ju ka palju üliõpilasi, ent nad kaovad linnapildis nii ära. Meil Tallinna ülikoolis pole pea, et ühtegi üritust. Kui need toimuvad, siis ikka kuskil kaugel. Samal ajal Genti geograafia teaduskond, kus on vaid 200 inimest, saab korraldada endale iskliku peo maja ees. Loomulikult on neil seal ka rohkem ruumi. Meie ülikool on pressitud sellisele alale, kus peab ruumi maksimalistlikult ära kasutama. Seda ma ei tea, kui palju tipis selliseid üritusi tehakse. Tundub, et ühisvaimu on seal vähemalt veidi rohkem, kui meil. Seda ma ei oska kommenteerida, kui palju sealsed üliõpilased kohalikke segavad, ent pakun, et kohalikud suhtuvad sellesse täiesti neutraalselt. Ühelt poolt tõsi, pubide tänava kõrval ei ole hea elada (ise peatusin seal just), müra kostab päris hästi ära, ent samas muudavad üliõpilased linna palju turvalisemaks.
11. Kõik linnaosad on erineva atmosfääriga. Vaatamata sarnasele arhitektuurile on selgelt tajutav töölismeeleolu, rikkama elanikkonna kant jne. Võib väita, et seeb näitab hoopis suurt segregatsiooni (inimeste ebavõrdne jagunemine linnaruumis võrdle ala Pirita ja Kopli), ent minu meelest teeb see linna huvitavamaks. Ei ole selliseid probleeme, et linn jätaks mõne kergelt vaesema osa rahastamata või tähelepanuta.
12. Kanalid. Vesi on igal pool lähedal. See on ka üks faktoritest, mis teeb orienteerumise seal niivõrd keeruliseks. Enda arust järgisid kanalit, mis läks sirgelt, ent avastad, et oled soovitud kohast mõne kilomeetri eemale kandunud. Näed mõnda kanalit, mõtled, et tuttav, kuigi tegelikult on tegu hoopis uue avastusega. Mõnus on kanali ääres istuda.
13. Midagi taolist on juba vist üles saanud, aga kohalikud oskavad ruumi väga hästi ära kasutada. Kui majal sisehoovi ei ole, siis tuuakse ilusa ilma korral lauad välja ning võib näha kuidas tänava ääres õpilased grillivad liha ning istuvad niisama.

Mul on kuidagi tunne, et ka eelnevad 13 põhjust ei suuda päris välja tuua seda, miks Gent mulle nii südame lähedane on. Muidugi on oma osa ka mälestustel, aga siis peaks ka Tallinn mulle meeldima, ent mõistan üha rohkem, et Tallinn mitte, et jätab mu külmaks, vaid ei meeldi mulle. Siin ei ole osatud asju õigesti ära kasutada. Tõsi enamus meie linnast moodustavad sotsialistlikud majad, mis ei näe just kõige kaunimad välja, ent vaadake korra ida-Berliini. Ka sealsed majad on sama aja toodang, aga jälle milline vahe atmosfääris. Taimestik on lopsakam, elu on rohkem, ei ole sellist magala tunnet. Annab ju ära teha küll ja eeskujusid on ka, aga Tallinnat ju ei arendata, vaid ta areneb ise- raha survel ikka ning arendaja on kuningas. Kehtib äärmuslikkuseni ütlus, kes maksab, tellib ka muusika. Väärtustest sõidetakse teerulliga üle, vähemalt mulle tundub nii. Kahjuks ei näe ma ka võimalust selle parandamiseks. Levinud on ju suhtumine, et humanitaarteadused on mõttetud, nii ka linnageograafia. Poliitikud, kellel on keskharidus, tunnevad erialalisi valdkondi palju paremini kui spetsialistid. Väga ilmekas näide, kui võtab sõna mõni sotsioloog, tembeldatakse ta juba eos lolliks, sotsialistiks- milleks iganes, rahvas ning võim arvavad, et humanitaarteadusi ei pea õppima. Iga inimene on seal ju tark, see on see, mis meie ümber toimub, kuidas siis nii, et mingi spetsialist arvab, et ta teab minust rohkem??? Keegi ei lähe füüsikut õpetama, füüsikal on oma valemitega inimestele hirmutav mõju, arvatakse, et tegu on lausa kosmoseteadusega. Samas humanitaaria see on ju- mulisemine. Sellepärast ei leia ka mina, et ma suudaks kuidagi aktiivselt linnaruumi kujundamisse sekkuda. Ka Lasnamäel on tegelikult näha, et tehakse ja linn püüab, ent samas ma ei ole kindel, et kõige õigemal viisil. Oleks vaja asjatundjaid, ent uuel tulijal oleks linnavalistuses väga raske vanameelse kaadriga võistelda, selleks ajaks kui sa seal juba autoriteedi saavutad, on ka su tegutsemiskirg läinud.

Kümme põhjust, miks ma armastan Genti

1. Need majad, neid lihtsalt ei saa vaatamata jätta, arhitektuur on võrratu, isegi moodsamad majad näevad väga väga kenad välja. Ja nad haakuvad ümbritsevaga. Võibolla tõesti kogupilt on veidi eklektiline, aga ju mulle siis meeldib eklektika.
2. Võrratu vaikus. Mu sõbranna ütles selle peale, et Gent on nagu üks suur küla. Ta ei ole ärritavalt kiirustav ja mürane. Elu voolab kuidagi palju rahulikumalt kui Tallinnas.
3. See punkt läheb nüüd veidike kokku eelmisega. Inimestel on aega elu nautida. Nad ei vihu 8-8 tööd teha ning ei kiirusta siis teleri, nagu iseenesest ainuvõimaliku meelelahutuse, juurde. Inimesed on tänaval, soojade ilmade korral lähevad kõik kanali juurde istuma ja veidike õlut rüüpama.
4. Politsei arvates ei ole akoholi joomine tänaval seaduserikkumine. Ma ka ei mõista seda, et miks ma peaks paar veiniklaasi tingimata kodus tühjaks jooma, et siis tänavale minna. Jah, inimesed joovad tänaval, aga sellegi poolest pole ma näinud ühtegi väga täis kodaniku kuskil laaberdamas. Nad oskavad seda teha oma piiri tunnetades. Vähemalt normaalsel kellaajal küll. Samas tõsi, umbes kella 2 ajal öösel näeb pubide tänav päris jube välja. Ent need inimesed on ennast siiski purjus joonud pubis, mitte kasutanud ära eelist, et tänaval võib juua.
5. Turvalisus- Gent on üks turvalisemaid linnu, mida ma olen näinud. Ma ei ole seal pidanud kunagi ennast ohustatuna tundma. Sa võid keset ööd miniseelikuga kodu poole vantsida, kohalikud ei tule sind tüütama. Ka kohalikud türklased on hoopis tagasihoidlikumad, kui Brüsselis või hoopiski Pariisis. Vähe olen kuulnud kuritegudest Gentis, kui mõni taaskord juhtub, siis on kogu kogukond šokeeritud, kuidas nii, siin?? Muidugi asi, mille kohta turvalisus ei kehti, on rattavargused. Enamasti alagb see ring nii, et kui sul endal on ratas ära varastatud, tekib sul annus pohhuismi ja siis mingil hetkel leiad sa, et võiksid sama teha teistega. Nõiaring.
jätkub.......

Terug naar Gent!!

Nii.. Täna sean jällegi jalge alla tee Genti. Ma ei oska enam Genti järgi igatseda, aga ma olen veendunud, et kui ma kunagi homme õhtul (lähen läbi Berliini) kohale jõuan, siis ma tunnen ennast rõõmsana. Ega pikka puhkust ei ole, sest pean paari päeva jooksul veel oma tuttavatega kohtuma, kes sealt minema lähevad. Prantsusmaale ma paraku minna ei saa, ootamatult ilmenenud asjaolude tõttu. Aga mis seal ikka, üritan Gentist viimast võtta. Eks ma siis kirjutan oma suurest vaimustusest ka siia. Gent is heel mooi ik hou van Gent! Jah linnana on Gent ikka üks kenamaid, mida ma näinud olen.
Veel ühte asja. On inimese enda võimuses ennast kas õnnelikuks või õnnetuks teha. Mõtlemise võim, analüüsimine- liigne analüüsimine. Eks ma olen vist poole kohaga ratsionalist ja ülejäänuga idealist. Igaljuhul moodustab minu elust suure osa analüüsimine. Sellepärast ei saanudki ma oma baka töös aru, et oleksin eriti analüüsinud, aga kõik, kes selle läbi lugesid, arvasid nii, Imelik :D. Täna on mul kavatsus baka töö ära anda ja siis on mul ainult üks eksam veel baka lõpuni. JA MUL POLE ENAM IT AINEID!!!!! ma armastan elu. Ma sain isegi oma laeva modelleeritud, äärmiselt ebaotstarbekalt küll, nagu õppejõud mainis, aga see polnudki eesmärk. Haa ma ei püüelnud siin paraku ideaalse poole. Võibolla ma olengi idealist unistusest pigem, sest noh ütleme nii, et mu baka ei ole kah mingi ideaalne teos minu jaoks. Peaks 0oma idealismi rohkem ellu suunama. Aga rahulik on olla, mõnus on olla, mõeldes, et mul on vaid üks eksam veel, see muidugi 15, tagasi jõuan 14 öösel :D. Ja materjalid kaaluvad ka mingi 2 kilo!!! eks ma veel otsustan, kas vaevan ennast nende kaasa võtmisega, kui ma juba öösel koju jõuan, miks mitte kulutada see kogu aeg õppimise peale :P Aga nüüd ma pean lõpetama, on veel palju asju teha täna.