inimsuhetest, arvutist ja opingutest

Olin varem kuulnud, et USA-s on inimesed kull alguses sinuga vaga sobralikud, aga lahedased suhted arenevad vaga aeglaselt. Siiski ma vist paris hasti ei moistnud, mida selle all silmas peeti. Selle jargi, mida ma siiamaani inimesi jalgides ja kuulates olen taheldanud voib oelda, et USA-s on kerge sopru voita ja kerge neid kaotada. Inimesed on sobralikud, poemuuja kusib, kuidas sul laheb, uurib sinu ohtuste plaanide kohta, sa void isegi minna ja istuda kellegi lauda ja hakata nendega vestlema. Aga….see koik ei tahenda midagi, see on ainult meelelahutus. Tapselt nagu see, kui oled inimesega juba nii monigi kord raakinud ning tead juba uhtteist tema suhetest, terviseprobleemidest- teemadest, mida eestlane peaks usna isiklikuks, ei tahenda, et see inimene sulle jargmine kord tere utleb. Arvasin varem, et eestlastel on vahe aega sopradega olemiseks, aga moistan nuud, et USA inimesed on veel vahem inimsuhetele orienteeritud. Siin on sul elus kaks suurt armastust- too ja kaasa.(Toenaoliselt ei ole koik nii mustvalge, lihtsalt vaga rank uldistus minu poolt). Aga toesti, kui Eestis kestavad soprussuhted keskmiselt hea kumme aastat, vahemalt minu kogemustel kull, siis siin ei pea inimesed riigi teise otsa kolimistki millekski, tulevad ju uued sobrad. Seevastu Eestis on juba suur asi, kui keegi kolib Tallinnast Tartusse- 200 km, mis siinses mastaabis on korvallinnas elamine. Aga jah, Usa inimesed on keskmisest mobiilsemad voi oigemini haritud inimesed on, sest on loomulik, et seoses opingutega vahetad sa elukohta, valides parimate ulikoolide seast.
Miks see sopruse teema mulle praegu nii oluline on? Sest ma igatsen oma sopru Eestis. See on seotud ka faktiga, et minu kallis IBM koigepealt otsustas kovaketta labi poletada ning see jarel, kui olin juba valmis tahistama, ilmnesid tarkvaralised probleemid. Tapsemalt, sain eile oma arvuti garantiist tagasi, onneks onnestus neil moningase tasu eest moned minu andmed paasta. Terve eilse ohtu tegelesin erinevate programmide allalaadimisega. Tana hommikul ilmnes, et arvuti ei uhendu enam internetiga. Seega konsulteerisin ulikooli IT osakonnaga, kes teatas, et toenaoliselt votab parandus uued nadal aega… Ei ole mul onne oma arvutiga, sest kahe aasta jooksul on tal labi polenu kaks emaplaati, uks kovaketas, kaks juhet. Pluss pisiprobleemid nagu hiire lukustumine, pildi kaotamine- arvuti lihtsalt laheb aeg-ajalt mustaks, kasutajakonto mittetundmine jne..
Opingutest
Aga koigi nende probleemide korval olen oppinud hindama seda, mida see ulikool mulle pakub. Jah, ma igatsen oraegu Eestit, aga samas lugedes loengute materjale ma justkui tajun, et see koik on seda vaart, sest paeaegu, et esimest korda elus, see toesti on ponev, mida ma opin. Muide lugemismaterjale on siin palju, uhe loengu nadalane lugemismaterjal 100 lk voi enam. Mul on kolm loengut ja loodetavasti uks juhendamiskursus. Samuti tuleb siinset ulikooli kiita voimaluste eest, mida ta pakub. Alustaksin teenustest, mis on oppemaksu sees. Naiteks arvutiparandamise eest ma ei pea midagi maksma, see on tasuta. Tapselt nagu 4 erineva spordiklubi kulastamine, pluss arvukad huvigrupid. Naiteks on sul voimalus taiesti tasuta liituda huvigrupiga, kes naustab sind uuringu tegemisel voi essee kirjutamisel. Samuti on sul voimalus tasuta osaleda uhel IT teemalisel loengul. Tasulisi tegevusi on siin ka nii, et tapab- naiteks kasvoi fotograafia workshopid, purjetamine (ka purjutamine muidugi) jne. Samuti on meil geograafia osakonnas inimgeograafia teemaline tudengiring, mis tahendab, et kanname ette igauks oma toid, kui vahegi voimalik, uritan seal ettekande teha, see on oma too arendamise mottes vaga kasulik koht. Jah, voimalused on siin hoopis teised, kui Eesti ulikoolis. JA muide, praegust blogi kirjutan ma ulikooli arvutiga, nimelt on siin voimalik ulikooli raamatukogust laenutada ka arvuteid! Ja kui ma juba raamatukoguni joudsin, siis siin saab tellida tasuta raamatuid kogu maailmast. Pean seda kindlasti hakkama ara kasutama.
Niisiis kallid, igatsen teie jargi, aga mitte ulikooli jargi :)

Vabandage tapitahtede puudumine, aga nuudsest peate sellega leppima..

PS minu jargmine arvuti saab olema Macbook, mitte IBM

Ma lubasin, et kirjutan siia veidike oma eelnädalast Miamis. Kokku sai siis mingi ports inimesi, kes olid saanud sama stipendiumi, mis mina, Fulbrighti. Esimeste loengute järgselt, kus kuulsime pidevalt, kui erilised, toredad ja targad me olema ja kuidas meilt oodatakse suuri tegusid oma riigi arendamiseks, tekkis mul üks küsimus, mida ma siin teen? Kuidagi kontekstiväline tunne tekkis, eriti kuna olin varem lugenud India Tehnikaülikooli kvalifikatsioonieksamite kohta, milleks õpilased õpivad ligi aasta hommikust õhtuni. Tõepoolest, mina pole midagi sellist ju teinud…. Aga süüvides, ei tundunudki need inimesed midagi nii erilist enam, täitsa tavalised inimesed nagu minagi , sealjuures enamik neist olid meeldivalt tagasihoidlikud, sellist suhtumist, et ma olen nii eriline ja tark, seal naljalt ei kohanud, seda võib Eesti tänavatel tihemini kohata.

Aga Miamit ma kahjuks eriti ei näinud, sest meie kava oli pidevalt täidetud erinevate üritustega. Mõned pildid siiski












Siiski paar kildu Miamist, mis mulle meelde jäid.
Kui tavaliselt riietutakse ruumist väljudes, siis Miamis käib see teistpidi. „Tänu“ konditsioneeridele on sees kohati nii külm, et üks inimene kasutas selle kohta väljendit: „tere tulemast jääaega“.
Kohaliku klubi külastamine, mis oli mõeldud kultuuriprogrammina aitas süvendada stereotüüpe kui laual olid einena hamburgerid ja hot dogid.
Miamis tunned sa ennast tavalisest saledamana, arvatavasti ülalnimetatud fakti pärast.
Eesti esindab inimeste jaoks vastavalt olukorrale nii Ida-euroopa kui ka Põhja Euroopa stereotüüpe. Mul tuli pidevalt tõrjuda jutte sellest, kuidas Eestis on nii külm.,.. Lõpuks vastasin lihtsalt küsimusele, mis tunne on olla Miamis, kus on nii soe, võrreldes Eestiga, kus on väga külm….. „It is freaking hot over here“ Oleksin veel tahtnud lisada: „I have never encountered degrees over zero“.
Tüüpiline Ida-Eurooplase stereotüüp tuli loomulikult sisse seoses Venemaaga ja muidugi üks tõele vastav avastus ka siinkohal, kui meie suhtume Venemaasse palju kriitilisemalt ja skeptilisemalt kui Usa-sse, siis Lääne-Euroopas on see vastupidi.
Kokteili valides, valige midagi, mis on loomulikult väga hapu, siis saate selle umbes talutava suhkrukogusega. Mina tegin lolluse ja valisin Miami Vice- pina colada koos maasikatega. Ütleme nii, et tegu oli maasikakeedise ülimagusa variandiga.

Mina nautimas väikest kokteili

kultuurierinevused hakkavad igapäeva väikestest asjadest

See selgub eriti siis, kui käia šoppamas. Hetkel olen ma veel faasis, kus ma märkan peamiselt asju, mis USA-s puuduvad, mitte aga seda, mis siin rohkem on. Niisiis minu suurimaks hämmastuseks puuduvad siin näiteks veekeetjad, enamus inimesi kasutab lihtsalt kohvimasinat vee keetmiseks! Samuti ei ole siin, vähemalt Madisonis, epillaatoreid ega ka pesukotte- kuigi, ega neid viimaseid meil Eestiski ei ole. Toidukraami pole ma jõudnud veel niisuguse hoolega süüvida, naudin hetkel seda, mida siin rohkem on, näiteks india leib karriga- väga maitsev muideks. Aga poodide süsteem on neil siin üldse veider, kõik suuremad poed, nagu autoühiskonnale kohane, asuvad linnast väljas. Samuti pole neil siin eraldi elektroonika poode, on vaid suured kaubaketid, mis peaks kõike müüma, nagu Walmart. Suutsin kaks päeva järjest Walmartis käia, mõlemad käigud võtsid aega ligi 3-4 tundi, ma tõepoolest kaustan oma aega siin kasulikult. Esimene kord kasutasin ühistransporti, mis käib 2 korda tunnis- ei tegu ei ole harva käivad bussiga! (Muideks MAdison peaks olema ülihea ühistranspordiga linn :D) Kuna pidin bussi vahetama, Walmarti ei saa minu juurest ühe bussiga, siis oli selline graafik veidi häiriv. Veel teine häiriv asjaolu oli, et neil pole peatustes bussigraafikuid ehk siis, kui kavatsed sõita ühistranspordiga, peab sul kodust lahkudes juba selge olema, millal ja kuidas sa kavatsed tagasi tulla. Üks meeldiv üllatus oli selles sõidus ka- nimelt oli bussijuhil abiline, kes uuris, kuhu ja mis bussiga ma minna tahan ja teatas, et pole probleemi, see buss muutubki selleks teiseks bussiks, nii et vahetasin bussiliini ilma bussist väljumata. Teinekord käisin Walmartis oma korterikaaslasega ning jalgratastega. Sinna minnes võtsime tõepoolest "kõige lühema tee", vaadates üle kõik kohalikud teed, vähemalt nii mulle tundus, hea veel, et mu kaaslane arvas, et ta teab teed, ma ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui ta oleks arvanud, et seda ei tea, siis oleksime tõenäoliselt ikka veel sõitmas. Walmartist väljusime vist küll 6 kotiga ja tegime autodega sõitjatele head showd, mahutasime kõik need 6 kotti kahele jalgrattale. Meie lahendused olid ülimalt loomingulised, nii näiteks andisid meie sisseostudest kõigile möödujaile infot minu kaaslase seljakoti küljes rippuvad 16 wc paberi rulli.

Tegelikult on siin mail päris palju juhtunud, aga lihtsalt info hulk ületab hetkel selle, mida jõuan kirja panna...

lennusõitudest

Minu viiest lennukist saabusid hiljem neli. Üks neist, Estonian Air, jõudis sihtkohta õigeaegselt. Kõige rohkem jäi hiljaks, tund aega, kohalik lend Chicagost Madisoni ehk siis 200 km- uskumatu, aga USA-s on isegi sellise distantsi jaoks lennukid. Madisoni lennuga juhtus teisigi toredaid seiku. Nimelt vahetati kaks korda väravat ja lennuki tualett ei töötanud, lisaks olid lennukil mingid tehnilised probleemid.
Kõige ärevam seik minu lendudel oli aga lennukivahetus Saksamaal. Kahe lennuki vahel oli ainult poolteist tundi. Kõik need, kellel pole lennukitega kogemusi ja, kes arvavad, et tegu on üüratu ajaga- normaalne vahe on kaks tundi. Paraku jäi minu lend Saksamaale 25 minutit hiljaks. Lisaks selgus, et ma pean tegema uue check in-i, mille lõpuni oli aega 10 minutit. Muidugi ei olnud kuskil lennujaamas check-ini laua kohta mingit informatsiooni, lõpuks jooksin oma lennu väravasse ja küsisin laua kohta. Lauas küsiti mult dos2019 vormi. Mina, nagu nii mõnigi teist on võib-olla märganud, olen aga paras boheemlane kui asi puudutab dokumente. Seega tegin ma õnnetu näo pähe ja näitasin ainult suletud ümbrikku, mis mulle kaasa oli antud. Paraku ei rahuldanud see lennujaama töötajaid ning ligi 20 äreva minuti jooksul võtsid nad mitu närvilist telefonikõnet, lõpuks endale teadvustades, et minu suletud ümbrikust piisab täiesti. Noh lisaks sellele tahtsid nad minu Miami aadressi, minu Madisoni aadressi, minu pagasi tšekki, minu ülikooli kinnitust, et ma olen sinna vastu võetud. Ütleme nii, et USA-s toimunud isiku kontroll selle kõrval oli köömnes. Lõpuks pidin ma checkinist jooksma väravasse, kus ilmnes, et ka see lend jääb hiljaks.
Jah õigeaegsetesse väljumistesse pole mul enam eriti usku, täpselt nagu ka tõketeta lendudesse.

Millalgi üritan siia kirjutada ka Miamis toimunud infopäevadest ja siia üles paar pilti visata

mõtisklusi lennujaamas

Istun Taanis lennujaamas ja mõtlen, milliste lausetega alustada selle seikluse kirjeldamist, mis mind nüüd ees ootab. Ma nimelt veedan järgneva aasta USA-s. USA-sse minek on minu jaoks paljuski unistuste täitumine ning sellele lisandub magus teadmine sellest, et olen asja tarbeks ka tõeliselt palju vaeva näinud, alustades inglise keele testide saagaga, millest ühele jäin ma kurbade asjaolude tõttu hiljaks ning pidin lõpuks uue testi sooritama Soomes ning teisele ilmusin keskmise pohmakaga… Nojah see selleks.. Igal juhul olen ma vähemalt enda meelest ühe aasta USA-s auga välja teeninud.

Kui nüüd ausalt öelda, siis ei kujuta ma absoluutselt ette, mis mind ootab. Jah paljud inimesed on mulle soovitanud juba riided ette XL vastu vahetada ning öelnud, et nad hoolitsevad, et minu keep-smiling tagasi tulles ära kaoks. Aga tegelikult ei tea ei mina ega nemad Ameerikast ning ameeriklastest õieti tuhkagi. Kõik, mis me teame on filmidest pärit stereotüübid, mis muidugi ei välista, et nii mõnedki neist tõesed pole. Aga USA on ju niii suur ja lai ning koht, kuhu ma maabun, Wisconsin osariik, minu jaoks täiesti tundmatu maa. Kui ma veel häda pärast oskan vahet teha idal ja läänel, idas on kõigil hirmus kiire, nad joovad palju kohvi ja peavad end Euroopaga sarnaseks, läänes on iga teine sõna hispaaniakeelne ning burgeri asemel kohtab seal sagedamini burritosid, siis kesk ameerika on minu jaoks tundmatus. Kuna Wisconsin asub põhjas, siis ei saa ma ka loota tavalisele konservatiiv-kristlase stereotüübile, eriti veel, kuna Madison pidi olema geisõbralik linn, nii et episood Brünost, kus kõik geisid toolidega viskavad jääb vist ära… Seega tundub, et tegu on igati kahtlase paigaga, mine sa tea, mis sealt oodata on. Tegu pidi olema ühe üliõpilaste suhtarvult suurima linnaga, nii et loodan, et vähemalt Euroopa asukoha näitamine kaardil jääb ära, ma millegipärast nende teadmistele Eestist siiski ei panustaks. Aga tõele aru andes, kui hästi oskame meie kaardilt näidata, kus asub näiteks Montana osariik või siis Brunei sultaniriik, arvan, et samuti mitte eriti hästi.

Ma loodan, et hakkab nalja saama, ma loodan, et ülikool on tõepoolest hea, ma loodan, et majanaabrid, esialgsetel andmetel kolm poissi, osutuvad mõistlikeks ja sõbralikeks inimesteks. Mõtlesin läbi, mis võib olla kõige hullem variant meestega koos elamise juures ja sõelale jäid: nad ei pese oma nõusid ega korista, mõni neist laaberdab kell 7 hommikul koju ja oksendab elutoavaiba täis, mõni neist laaberdab kell 7 koju ja peab minu voodit ekslikult enda omaks, Mõni neist laaberdab pidevalt kell 7 koju koos kaaslasega (olen avatud mõlemast soost kaaslastele) ning demostreerib tema olemasolu valjuhäälselt voodis.

kirjatööst

Kohati on hea istuda, lugeda ja töötada (näiteks kasvõi siis kui su pea teistest asjadest, mälestustest ja hetkedest juba huugama hakkab). Minu loomeline palgatöö ja ka koolitöö seisnevad peamiselt kirjutamisest. Olen juba pika aega tagasi avastanud enda kirjutamisprotsessis sarnased mustrid. Kirjutamine algab alati selle ahastava tundega, mil sul on ees tühi leht- kohe täiesti tühi ja äkitselt kas päevade või kuude pärast peaks sinna tekkima mingi hulk sõnu, aga millest, kuidas, seda sa veel ei tea. Need hetked on kahtluse momendid, kas ma ikka saan hakkama. Siis aga mingil momendil hakkavad sul loetud materjali põhjal tekkima seosed ja veel seoseid. Seoste tekkimine on alati rõõmustav sündmus, kuna see võimaldab sul midagi täiesti uuest perspektiivist vaadata (vähemalt tol hetkel näib see uudne, kuni võibolla paar päeva hiljem loed autorist, kes on kõik sinu seosed juba ära kirjeldanud). Aga mõnikord harva juhtub ka see, et sa tõesti avastad uusi asju lihtsalt kirjeldades, kuidas sinu mõtted jooksevad- see on tõeliselt hea tunne, kuigi ma kahtlen, kas ma midagi sellist veel kogenud olen.
Ja siis kui lõpuks oled millegagi hakkama saanud, miski on valminud, on mõnikord rahuldustunne, mõnikord eneseületustunne, kuid mõnikord vaid kergendus, sellega on nüüd siis ühel pool. Eks need tunded sõltu ikka vastavalt sellest, millise hinnangu sa enda loomingule ise annad.
Aga igal juhul kirjutamine on raske, ent samas ka erakordselt õpetlik ning kohati rahuldustpakkuv. Mina olen alati lihtsamaks pidanud loengute andmist- kohati aitavad sinu õpilased sul seoseid näha, kohati loksub kõik ettevalmistusperioodil paika, sest sa pead mõne asja oma õpilaste jaoks võimalikult lihtsalt ära selgitama (siin puudub koht demogoogiale, mida kirjatöödes siiski piisavalt tihti kasutatakse) Veelgi olulisem on aga see, et loengute andmine paneb inimest tõeliselt mõtlema sellele, mida ja kuidas ta toodab. Väidan oma uskumatus naiivsuses, et tegelikult saaks enamus teaduslikke raamatuid, vähemalt minu erialal, ümber kirjutada oluliselt lihtsamalt, struktureeritumalt ja selgemalt.

Ent nüüd ma asun taaskord võitlema oma kümnepealise lohega ehk siis esimese teadusartikli parandamisele vastavalt retsensioonidele. Karta on, et tegu on pigem nädalate ja kuude kui päevade küsimusega.

Õnnest

Inspireerituna M- i blogist teen siia ühe uue postituse.

Õnnel ja enesega rahulolul on tegelikult palju ühist. Nimelt kumbki ei saabu saavutuste tulemusena. Tõsi mõni võit võib sind teha väga õnnelikuks, aga millegipärast tuhmub see õnn uute sihtide vallutamise kihus peagi. Kui inimene on väga saavutushimuline, nagu mina, siis ei oma saavutused tagantjärgi enam mingit tähendust, olulised on vaid need juhtumised, kus sa ebaõnnestusid. Ja need on kibedad juhud, mil heidad endale või siis maailmale ette oma läbikukkumist. Olen osa võtnud kirjeldamatul hulgal võistlustest ning vaid vähestel nendest on mind krooninud edu. Minu reaktsioon tulemusele on aga alati üks, meeleheide, et ei suutnud olla parem või siis kibe süüdistus maailmale, mis ei taha mulle anda seda, mida ma väärin.

Hiljuti olen kasutusele võtnud enesearendamise mõiste. Kui enne oli minu elus väga olulisel kohal teistega võrdlemine, siis nüüd sattusin teise lõksu, nimelt endaga võrdlemisse. Saavutused omasid tähtsuse eneseületuse teema näol, kas suudan olla parem kui ma olin. Seadsin endale sihid, tahan saada nii ja naa suguseks. Samas, mida ma kõige selle juures aru ei saanud oli, et enne kui saad hakata arenema, pead sa rahul olema endaga sellisena nagu sa oled. Sinu enesekindlus ei tule sellest, kui suudad olla seltsivam, kaastundlikum või midagi muud sellist. Siis kui oled sellele tulemusele jõudnud, hakkab sind taaskord midagi vaevama ja sa satud uuesti abakindluse võrku. Kusjuures kõige paradoksaalsem on näide, hakkan ennast armastama siis, kui suudan olla eneekindlam- nõiaring kas pole.

Õnnega on sama lugu. Sinu õnn ei tulene sellest, kas suudad läbi lüüa tööturul, spordivõistlustel või eraelus. Kui sa oled keskendanud oma õnne saavutamisele ning välisele ning pead õnneks seda hetkelist kaifi, mis tekib mäe vallutamisest, siis jääd tõenäoliselt igavestu nautima ainult üürikesi rõõmu hetki. Õnn on pigem tunne, et sa oled rahul ükskõik, mis ka ei juhtuks ja sa suudad ka negatiivse tulemusega rahul olla. Ebaõnnestumine ei hävita sind, sest su õnn asub hoopis sügavamal tasandil. Ja see rahulolu ei tähenda seda, et me loobuks arenemisest, sest me saame aru, et selleks, et muutuva maailmaga kooskõlas olla, peame ka meie muutuma.

Minule kui saavutusinimesele on sellise filosoofia vastvõtmine küllalkti keerukas, sest minu enesekindlus on alati toitu juurde saanud välismaailmast. Aga eks igalühel ole elus oma keerukad hetked.