näiteks vähem tähelepanu enda ja teistega võrdlemisele. Miks? Sest leian, et ainuke inimene, kellega peaksin ennast võrdlema, olen tegelikult mina ise. Areng on siin elus muutunud minu jumalaks, muidugi millega mõõta arengut? Tarkuse, kogemuste, õnnetasemega? Olulised ei ole ju kogemused ise, vaid pigem see, mis sa sealt oled osanud välja võtta. Ja tegelikult võivad kogemused olla pigem takistuseks, kui sa ei suuda nendest õhkuvast negatiivsusest lahti lasta. Kogemustega ongi nii, et minu suurim väljakutse siin elus hetkel näib olevat see, kuidas lasta lahti. Kuidas loovutada see identiteet, kes ma olin kunagi, kuidas unustada need unistused. Kuidas käituda täitumata jäänud soovidega, ikka kahetseda, et need täide ei läinud või hoopis väärtustada neid kogemusi, mis sa nendest soovidest ja nende poole püüdlemisest said. Näiteks kui asi puudutab luhtunud suhteid, siis sai mulle üks asi selgemaks, väljakutse on rõõmustada nende hetkede üle, mis nad andsid.
Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis arengust. Meid ümbritsev maailm on väga palju mitte arengule, vaid võrdlusele suunatud. Mida annab sulle võrdlus nendega, kes on sinust targemad, kui selle kogu sisuks ongi meeleheide, et sa ei suuda iialgi nende taset saavutada. Või siis hoopis, mida annab sulle kriitiline võrdlus inimestega, kes on sinust vanemad ja targemad, kui selle võrdluse sisuks on sulle ette heita sinu noorust ja kogenematust. Aga just nii me tihti käitume, sest nii käitutakse meie endiga. Olen mina nii käitunud ja käitutakse nii ka minuga. Samamoodi on kõik konkursid ju üles ehitatud võrdlusel ning tihti ka hinnetel. Miks ma seda räägin, nimelt kuna olen aru saanud, et näiteks hinded võivad peegeldada nii erinevaid asju. Teadusmaailmas näiteks on tihti nii, et hinnatakse inimese diskursust. See tähendab, kui sulle ei meeldi see, kuidas inimene teostab analüüsi, on ta sinu meelest ilmselgelt loll. On seda vaja, see on ju sama kui hinnata inimest tema veendumuste põhjal. Imelik ongi see, et sain juba ammugi aru sellest, kui mõttetu on vaielda veendumuste üle, aga võrdluse mõttetusest hakkan alles nüüd aru saama. Aga nähtavasti oleks maailm ilma võrdluseta liiga ebakindel ja hoomamatu. Inimesed kaotaksid pinna, kui ma ei saa ennast ja teisi kuhugi võrdlevasse konteksti asetada, kuidas ma siis suudan luua süsteemi. Kuidas suudan toita oma pidevat janus olevat ego, kui väidetakse, et ainus võistlus siin elus käib iseendaga. Nii leitaksegi, et mittevõrdlemine on nõrkade pärusmaa, sest tugevad ju ainult võidavad sellest võrdlusest. Aga kas ikka võidavad? Ja kas ei juhi nad nii tähelepanu hoopis valedele asjadele ja ei tekita endale liigset stressi.
5 comments:
Issand - nii minu mõtted (kuigi natuke loogilisemalt ja selgemalt sõnastatud :D ). Siia võrdluste alla (või vähemalt lähedale) liigitaks ma veel igasugused edetabelitesse järjestamised, kõige-kõiged, kokkuvõtted... Võtame näiteks Guinessi rekordid. Kas sulle annab midagi teadmine, kellel on kõige pikemad juuksed või kes suudab kõige kõrgemale hüpata ja siis antakse veel sellele õnnelikule tiitel: "Maailma kõige..." . Aga kus nad teavad, et see üks must mees seal Kongos kõrgemale ei hüppa? Arvan, et see on mingi piiride tunnetamine, oma võimete tunnetamine. Et ahha - näed, mina suudan vaid 50 cm hüpata, vaat kui palju ma võiksin...
Uhh, krt mõte kaob käest... - võrdlus, võrdlus - Darwini jutu järgi põlvneme ahvidest ja äkki on inimesega sellest mäletamata ajast kaasa tulnud vajadus teada, kuhu ta lahterdub. teadupärast on ahvidel praegugi oma karm kord ja hierarhia - kui üle astud, saad julmalt tappa. kui aga tead oma piire, tead kuhu kuulud, lahterdud, on sul selles omas (ala)süsteemide Süsteemis palju julgem... Ja kui tahad kõrgemale tõusta, on sul vaja konkurentidega, tugevamaga-vanematega-targematega, võidelda. Sa saad tappa ja räsida, aga kui ikkagi lõpuks võitjaks tuled, on see auga teenitud koht ja kunagi hakkad sa neid omakorda materdama...
ok, juba ma kordangi sinu mõtteid. Mis ma öelda tahtsin: siin elus on nii mõndagi paratamatut ja lõpmatut. näiteks ka see võrdluse teema :D
Ahh - rappa läks kõik.
Kordusesinemist palun!
(ja tehkem nägu, et esimest ei toimunudki. Aitäh!)
xD
Head ööd.
Oh sind naljatilka.. Ma loen üle oma positusi ja ma leian, et esiteks hüpleb mu mõte ühelt ideelt teisele saavutamata kindlat pidepunkti ja jättes tihti arusaamatuks, mis oli posituse mõte. Võiksin hakata oma positusi paremini viimistlema, aga kuna olen sunnitud juba nii palju kirjatükkide viimistlusega kokku puutuma, siis ausalt ei viitsi. Üritan oma mõtet kontrollida hoopis :D.
Aga jah võrdlusest nii palju, et noh nii lihtne on ju kõike taandada ühele tabelile, aga samas teadmata, mis on selle taga paiknev kontekst, me tegelikult ei tea midagi. Nii lihtne on näiteks vaadelda koolide edetabelit ja teha järeldus, tippkoolides on fantastilised õpetajad. Samas võib põhjuseks olla ka fakt, et valides oma õpilasi katsete kaudu, satuvad neile lihtsalt väga andekad õpilased, kes ei vajagi suurt juhendamist- olen sellist pilti küll ja küll näinud, kus tegelikult silmapaistmatu pedagoog saab kiita millegi eest, mida ta tegelikult ei vääri, sest numrbid ja kinnitavad tema pädevust. Samas jälle kas peaks vähem arvestama mõne õpetaja jõupingutusi tavakoolis, kui ta suudab panna muidu logelevad õpilased tõesti tähele panema. Aga see ju ei kajastu numbrites.
Üldse see arengu teema on naljakas, sest arvame küll, et areneme tohutul kiirusel. Aga samas, tuleks enne arutada, mis on areng. Kas areng on see, et paned oma 1-3 aastase lapse inglise keelt õppima- arutasime just eile selle üle. Sest tegelikult saab ju arengut taandada nii hästi just võrdluse teemale. Et minu laps on arenenud, kui ta võrreldes teistega õpib varem lugema jne. Siiski, see mis mina arengu all silmas pean, ei ole mitte selline. Üritan seda teemat veel natuke mõelda ja siis pikemalt analüüsida.
Sa oled väga hästi osanud sõnastada seda hullust ja illusiooni, mis meid endas hoida tahab. No tegelikult tahame meie selles end kinni hoida, sest tunneme (nagu sa ka ütlesid) end pidetutena kui meil pole võrdluspunkti või inimesi, kellega ennast võrrelda. Aga need, kes juba nendel teemadel mõtisklevad ja arusaavad, siis see on suur asi.
Oleme me ju kõik siin ilmas nii erinevad, et see on ju täielik hullus üritada inimesi lahterdada mingid piiratud nimekirjade alusel. Veel koledamat kahju teeme endale ja teistele kui soovime, et nad meie moodi oleksid. Kuigi samal ajal oleme ju rahul sellega, et kõik ongi siinilmas nii erinevad. Miks siis sellest draamat teha kui keegi milleski parem või halvem on. Me ise ju nagunii ei teha, et keegi meid vägisi muutma tuleb.
Ja see, mis keegi ühel või teisel hetkel mõtleb, siis see kõik on nii suhteline. Sest esiteks sina muutud ajaga, selle teise inimese arvamused muutuvad ajaga, kogetud maailm ja kogemued on hoopis teised. Kas seega on arukas kinni haarata ühest ühel suvalise hetkel öeldud või kogetud sõnast või teost ja seda siis hinges kaasas kanda. Kokkuvõttes on kõik illusioon ja oleneb, mida sa sellest üles nopid ja kaasas kanda tahad. Parem küsi, et mida ma sellest asjast õppida saan ja mine edasi. Südames oled sa nagunii õige, ära ole teiste inimeste mõju all. Kui elu kedagi räsibki, siis on sealt alati midagi õppida või enda juures muuta. Kõigel on siin maailmas mõte :)
Tegelikult tahtsin vaid öelda, et lase edasi. Väga head tähelepanekud on sul. Heameelega filosofeeriks aegajalt :) ja hoia ennast.
"...Sest tegelikult saab ju arengut taandada nii hästi just võrdluse teemale. Et minu laps on arenenud, kui ta võrreldes teistega õpib varem lugema jne."
Ooo - ooo kui sa vaid teaks, kui palju just nii tehaksegi. Võetakse grupp pisikesi indiviide ja siis toimubki nende arengu hindamine suuresti läbi selle, et minu oma tegi seda või toda esimesena! ojeee. Ma nii katsun, et ma ise seda viga ei teeks, aga tead kui raske on vooluga mitte kaasa minna, kui pole alternatiivi!
Post a Comment