hakkame sõbralikuks

pealkirja väline
(Seekord kallid inimesed, ei ole mul midagi nii meeleheitlikku pajatada, seega saab see olema ka võibolla vähem naljakam. Igal juhul, uskuge või mitte, täitsin oma kvoodi ehk siis kirjutasin 4 päevaga peaaegu 40 lehte, kui nüüd päris aus olla, siis seal on palju intervjueeritavate tsitaate, nii et päris asja ette ma seda ei loeks. Aga rahul olen ikkagi. Kuigi ma pole seda veel kellelegi saatnud ja ausalt, ma kardan, mis mu juhendaja poolt kommentaariks võiks tulla. Aga vähemalt midagi, hmm liiga palju midagit, on valmis. Baka piir on vist mingi 50 lehte ja mul on praegu koos, üllatus üllatus, mingi 80 või üle selle, nojah, eks ma pean siis oma suure vaevaga kirjutatud teksti hakkama kärpima. )

Mis veel uut- hakkan lõpuks Eestis kohanema. Nii naljakas kui see ka ei tundu, siis alles nüüd ma tajun seda. Hakkab jälle tekkima see mugavus, et mis ma ikka nina kuskile välismaale topin, äkki ei leia sõpru, tuleb ise vaeva näha jne. Aga asi, millest ma ikka veel aru ei saa, on inimeste ebasõbralikkus. Olgu mul milline tuju tahes, ma reeglina ei ole teiste inimeste peale vihane. Ma ei vala seda välja võõraste inimeste vastu, kes püüavad sõbralikud olla. Aga viimasel ajal on mul teenindajatega selle armas kokkupuude olnud. Paistab, et nende arvates on see loomulik, et sina neile naeratad ja midagi kangesti osta tahad. Nemad omalt poolt ei vaevu isegi formaalseks viisakuseks nagu palun, naeratusest rääkimata. Ma ei saa aru, kust tuleb mõte, et mul on paha tuju, keeraks ka teistele inimestele ...... Kas tuju läheb siis paremaks või? Muidugi on arusaadav, et ma ei pruugi neid õigesti mõista, võibolla on tal kodus sadu probleeme ning ta on lihtsalt omades mõtetes nii kinni. See aga kehtiks ainult ignoreerimise puhul, aga kui sinu juuresolekul virutatakse kapiuks demostratiivselt kinni, siis ei saa asi selles olla ju? Võibolla tõesti mõni üritab oma ärevust varjata jne, aga no palun. Ma ei leia, et teenindajad peaksid ainult kliendi heaolule mõtlema ning ma sugugi ei halvusta ainult teenindajaid, ma lihtsalt ei saa aru neist kui inimestest ja ka kõikidest teistest, kes oma halba tuju mõnede muude peal välja elavad. Minu meelest ei tee see kellegi olekut paremaks. kust üldse sünnib selline idee? Miks ei vastata inimesele samaga. Tunnistan, et minu tuju see ikkagi natuke rikub, kui sinu parimatele soovidele ja naeratustele vastatakse suhtumisega: "Mis jõllad?!!!!" Kõige lihtsam on võta luubi alla teenindajad ning müügimehed, kelle töö see on, seega peaks see neile kohustuslik olema. Kui me juba kohustuslikust- tee teistele seda, mis sa soovid, et sulle tehtaks, suhtumisest ei või rääkida, siis mis lootust on, et keegi vabatahtlikult selle mantra omaks võtab.

Oma baka raames ma näen küll ja küll inimeste suhtumist, et tehke ja korraldage. Millegipärast on viimane koht, kuhu inimesed probleemide lahenduste poole püüeldes vaatavad, nemad ise. Ikka on näiteks puuduvas kodutundes süüdi arhitektuur, tuttavate puudumises linnastumine üldse. Võibolla sõbralikkuse puuduses süüdistataks eestlaste üldmentaliteeti- aga inimesed, tehke silmad lahti, vaevalt, et nüüd sõbralikkus geenidega kaasas käib või täielikult kliima poolt kujundatud on. Ma ütlen üritaks juba üks inimene rohkem, that would already make a difference.