kas aastatel on vahet?

Millegi pärast ikka ja jälle, olgugi, et kaugel maal käinuna tundub mulle, nagu mina tammuksin ühel kohal. Justkui kõik teised liiguksid edasi, aga mina oleks ikka see vana mina. Ja mõistatasin selle ka välja, miks see nii on, sest ma hoian sellest vanast minast ja vanadest asjadest liialt kinni ning klammerdun selle külge. Ei julge omaks võtta, et kõik ju muutub. Ja ise olen veel arvanud, et muutused mulle meeldivad. Päris mitu asja on mulle viimaste päevade jooksul selgeks saanud. Kõigepealt siis inimestest ei tasu ennast liigselt mõjutada lasta. Tuleb leida oma sisemine rahu, mida teised ei kõiguta. Olen juba ammu märganud, et kipun ikka olema liiga emotsionaalne ning kergesti masenduv. Leian, et see johtub sellest, et sõltun liiga palju ümbritsevast.

Ja veel seda, et imelik oli Eestisse tagasi tulla üle pika aja. Paar esimest päeva igatsesin Belgia järele. Sealseid inimesi (ikka ja jälle inimesed), oma tuba, atmosfääri ja elustiili. Kuidagi tundus juba rohkem mina kui see Eesti elu siin. Miks ma inimesi igatsesin, nagu ma juba olen maininud paljudele, siis erasmuse inimesed on avatud laia silmaringiga targad. Mulle meeldib endast targemate inimestega rääkida. Mulle meeldivad inimesed, kes teavad maailmast rohkem. Ja eelkõige meeldib mulle küsida. Minu puhul kehtib täielikult väide, üks loll jõuab rohkem küsida kui kümme tarka vastata. Vahel tunnen ma kohe piinlikust, et ma neile vastajatele omalt poolt midagi vastu ei anna. Kuidagi imen ise nende tarkust sisse, aga ise vastu ei anna. Mida rohkem vaatan ringi ja kuulan, seda vähem on mul öelda. Või peab see mõeldu siis nii kaua peas ringi laadima, et see teiste jaoks juba tähtsuse kaotab, kui mina mingile otsusele olen jõudnud või midagi arvata julgen. Ja aina vähem olen vaidluste inimene, sest aina vähem leian, et oleks olemas valesid ja õigeid arvamusi. Minu puhul on ainult küsimused. Miks nad küll juba ei ammendu?

New year is going to be simpler because I have discovered a myriad of things about myself, which can help me. Hopefully I can help myself.

No ma ei saa, loen Postimehest praegu artiklit teemal, kui raske on Eestisse tagasipöörduda väliseestlastel. Artikkel ise polnud mingi eriline lugemismaterjal, küll aga kommentaarid. Ja mul tekib küsimus, miks meie eestlased peame ikka alati üksteist maha tegema. Ei ole ka mina süütu selles kritiseerimises. Aga miks? Kas see on meil veres või mis. Olen kindel, et tegelikult pole paremaid ega halvemaid rahvusi. Igal rahvusel on omad head ja vead, seega ma siiralt ei usu, et eestlased oleksid nii isekad, kaded jne kui netikommentaarid tihti esile püüavad tuua. Miks meist siis selline imago on? Sest me ise loome selle. Ma pole siin kuulnud ühtegi rahvust veel oma kaasmaalastest nii kriitiliselt kõnelemas. Seega rohkem kaasmaalaste armastust, tegelikult on inimesed Eestis toredad ja head. Kuigi lugedes selliseid kommentaare internetist, tekib suisa kartus kodumaale naasmise eest.
Seega ilusaid jõuluid kõigile ja vähem kriitikat. Rohkem positiivsust!

Elu täis paradokse

Teate mis? Elu on täis paradokse või ei ole inimesed kunagi rahul. Kuidas ma siinsetel lehekülgedel belglasi olen kirunud... Aga nüüd tundub mulle, et hakan isegi nii mõnegi järele igatsema. Viimaste päevade jooksul on inimesed kuidagi lahkemaks ja lähedasemaks muutunud. Ei tea, kas kõigil on jõulumeeleolu või mis? Isegi kursus, mida ma absoluutselt ei armastanud, ka seal avastasin paar täitsa toredat inimest. Ja mul on kahju, et mul pole võimalust enam nendega kokku puutuda, kuidagi ei saanud isegi hüvasti jätta või head uut aastat soovida. Eks belglased ole nagu eestlased, raske on ligipääseda, eriti kui oled välismaalane. Ja ega nad sind oma sõbraks pea, aga mul on natuke kahju, kahju mõelda, et ei kohtu nende inimestega võibolla enam kunagi. Ometoi polnud ma nendega isegi lähedane, aga see on vist see avastus, et mõned neist on tõesti toredad inimesed, mis mind kurvaks teeb.

Võibolla mängib rolli ka asjaolu, et olen siin täiesti üksinda varsti, kõik inimesed peale Aga on juba ära sõitnud. Ja eks me läheme veel täna õhtul välja, nagu viimane kord sellel aastal. aastalõpp muudab mind ikka alati nostalgiliseks ja eriti kuna käesolev aasta on ikka väga paljus mõttes olnud pöördeline.

Aga Gentis on praegu lumi, kohe päriselt !!!!!! Ja Eestis ei ole. Siin on kõik ilmatuma ilus ja valge. Ilmateade Eesti kohta ei andnud lootust lumisteks jõuludeks kahju.... Jõulud lasnamäel ja ilma lumeta, kuidagi kurb. Aga vähemalt olen eestis koos inimestega, loodetavasti. Keegi pole mulle siiamaani midagi vanaaastaõhtuks välja pakkunud. Olen avatud pakumistele kallid inimesed, ärge häbenege.

Ps sain oma kartograafia ülesandega täna ühelepoole. Ma loodan, et see on kuradima hea, peab olema lihtsalt! Panen prinditud versioon koos vale mõõtkavaga oma seinale. Ja nüüd läheb eksamiteks tuupimiseks ja tõdegem, seda, mida tuupida, mul juba on. Ma ei mõista miks arvatakse, et erasmuste elu on lebo. Ma oleks tahtnud oma kalli programmeerimise õppejõu maha koksata, kes kirjutas mulle meili, kui viitsid tee ka iseseisevtöö valmis. Mis sa arvad, et ma veedan mingit pensioni/pansionipõlve siin või??? Sry kursakaaslased Eestis, aga olen kindel, et olen pidanud rohkem kohe mitu tosin korda rohkem vaeva nägema kui teie.

Ma peaks mainima, et ma juba täitsa igatsen Eestit. Tänases geomorfoloogia loengus tulid mulle silme ette pildid kevadisest aasast, õunapuudest ja muust. Eesti loodus ja soe kodutunne on alati mulle imponeerinud. Kummaline on, et ma midagi muud nii hirmsasti ei igatse, aga ju siis loodus kannab minule edasi just seda õiget Eesti meeleolu. Ja pühapäeva hommikused pannkoogid, õiged pannkoogid, õige piima ja kodujuustuga. Ja rääkisin ka teiste inimestega siin ning ka nemad on arvamusel, veel rohkemgi, et hindavad oma kodumaad nüüd palju rohkem. Ütlesid nad veel, et ei osanud aimatagi, et võivad seda igatsema hakata. Üllatuseks oli ka veel see, et Euroopa ringis võib nii palju eirnevusi olla. Aga tõesti, on juba palju erinevusi Euroopa sees, kusjuures naljakas on veel asjaolu, et igatsedes ise oma kodumaad, juurdled siiski selle üle, mida teised küll võivad nii palju igatseda.
Samas seda igatsust tuhmistavad tihti ajalehe artiklite kommentaarid, kus näen sageli kui kitsarinnalised me ikka suudame olla. Ei väida, et asi siin teistmoodi oleks, muidu poleks neil ju valistuse valimisega probleeme, ent siiski kohati hirmutav. Ma saan aru, et kõik inimesed ei mõtle nagu mina ja ei saagi mõelda. Võibolla peaksin ka ennast sallimatuks tunnistama, sallimatuse suhtes siis nimelt. Ja paratamatult tekib mul tunne, et Eesti on suhteliselt šovinistlik. Tean, et seda arvatakse lõunamaade suhtes ja nii see ka tõenäoliselt on, ent mina pole siin kohanud lõunamaalasest meest, kes leiaks, et naise koht on kodus pliidi ees ja naised peaks üldse mitte tööl käima. Võibolla ma siis ei tunne neid piisavalt hästi :P? Ma kogu aeg üritan endale korrata, et ega kogu Eesti siis sellistest arvamustest ei koosne ja tegelikult on inimesed ikka valdavalt toredad ja head, aga see aga ikka jääb. Tõrvatilk rikub kogu meepoti. Aga läks liiga pikaks šovinismi lahkamiseks nüüd.
Väike lõiguke veel belglastest. Täna juurdlesime selle üle, kuidas on võimalik belglaste seas sõpru leida. Leian, et ma ei ole kõige kinnisem inimene, ent oma kursuse kaaslastega on mul küll väga keeruline kontakti saavutada. Seega kui ma peaks tahtma siia jääda, kust ja kuidas ma sõpru leiaksin? Pea, et kõik minu sõbrad on praegu erasmuslased. Arvasin, et belglased on avatumad kui eestlased, ent pean tunnistama, et vahest on eestlased isegi avatumad. Muidugi tuleb tunnistada, et ma pole kogenud välismaalase seisukorda Eestis. Arvata on, et see oleks veidi teistsugune. Ja siiski on ka toredaid belglasi ja leian, et inimesed on äärmiselt lahked ja kindlasti toredad, ent neile on väga rakse ligi pääseda.

Hetkeemotsioon: väga väsinud
Uus kogemus: olla elus kuusepuu.
Lähemalt: Täna oli meil maastiku disainis ja planeerimises esitlus. Leian, et minu umbes kümne lauseline osa oli kogu esitluse kandvaks rolliks. Ülejäänud aja ma seisin ja naeratasin inimestele ja teised kõnelesid. Oli meeldiv kolmveerandtundi, kus olin klassikaunistus, vaikiv vene pruut- nimetage seda kuidas tahate. Professor isegi ei vaevunud küsimusi ja diskusiooni inglise keeles esitama, nii ei saanud ma ka ühelegi küsimusele vastata. Einoh vähemalt kuulas rahvas minu kümne lauselisest osast iga sõna, leian, et sain ka oma intlligentsil täielikult lasta välja paista.
Veel mõni põhjus väsinud olla: ebaregulaarse, äärmiselt vähese unega nädal.
Oma esitluse osa sain eile õhtul 23:30. Muidugi oli nende kümne lause õppimine tõsine vaev :D, aga noh põhimõte oli see, et esitluse tegin lahti umbes kell 3 öösel, mitte kõige kainemas olekus ja väga lahe oli veel lugeda nied inglise keeles mitte kõige õnnestunumaid lauseid, topelt effekt.
Põhjus, miks ma tõenäoliselt olen veel väsinum peagi: täna sain sama aine lugemismaterjalid, ainult 5 raamatut ja 15 artiklit, see on ju mõnitamine, mina nii vähesega ei lepi!!!!
Toredaid kiiri homsest: 2 tundi kartograafia praktilist tööd, mis oh näe imet hakkab lõpule jõudma, ainult kaks kuud, iga nädal üle 7 tunni tööd kulus! 4 tundi Gisi leongut. Ja siis veel välja apparently.
Veel toredaid asju: Eile oli mul hollandi keele test. Esialgne plaan oli kogu öö õppida, pärast 3 tundi msnis veetmist, see väheke muutus, 1 tund õhtul ja kell 8 helisema. Kell 8 oli mul aga õudne unekas, seega umbes 30 mintsa õppimist, kell 9 peale, siis 15 mintsa õppimist, kell 10 peale, siis peale tundi aega avastasin, et eesti loodusfoto foorum on ikka äärmiselt huvitav ja siis ennäe imet oli aeg kuhugi musta auku voolanud.
Vist unustasin mainimata, et teispäev oli mul järjekordne õppeekskurss. Nägime ilusamat osa Flandriast. Ja tõesti isegi minu mõttes külad olid seal. Armas Belgia maamaastik, ma ei oleks uskunud, et selline asi olemas on. Ja nalja sai ka vahepeal. Nimelt on Gentis mingid haiglased pisuaarid tänaval, kus mehed siis mitte midagi häbenemata oma asja ajavad. Esialgu olid need vähemalt osaliselt kinnised, aga siis vist otsustati sellest õlemäärasest häbelikkusest loobuda. Nüüd on kogu Snt. Pietersplein täis väga avalikke pisuaare, kummalisel kombel pole ma seal päeval veel kedagi näinud, aga öösel on nad küll kasutuses. Seega hea koht, kus endale kaaslast valida. Saad temast kohe kõik teada. Muidu võib pärast olulisi pettumusi tulla. See on hea, et Belgia riik siinsetele naistele mõtleb. Seega ma vist tean, kuhu ma reedel pidutsema lähen.
Veel sarkastilisi märkusi?? Olen oma kogu vaimuka sapi vist ära pritsinud, siis kui mul normaalsem tuju on, panen pildid õppeekskursioonist ka üles.

Kaili tungival soovil ma siis kirjutan siia jälle.
Mis uudist? Eile käisime Leuvenis Lenaga. Lahe oli. Kuigi ilm oli belgialikult vesine/kesine. Meil on juba uus väljend, ilm on nagu Belgias. Filosofeerisime selle teema üle ja leidsime, et meile tõsiselt meeldib talv Belgias, there is something about it, you even dont notice that autumn has changed tio winter. Aga Leuven on väga ilus linn. See on kohati naljakas, et majad sarnanevad Gentile, aga atosfäär ja lõppmulje on hoopis teistsugune, ma arvan, et mulle meeldib Leuven rohkem. Leidsime isegi ühe mõnusa varjatud aia, täisti rohtu kasvanud, salaaed tuli meelde. Mõtlesin, et kui elaksin Leuvenis, siis kindlasti käiksin seal tihedalt, see oleks nagu minu salajane nurgage. Ja veel leidsime ühe mõnusa hubase kirku, see oli ainult minu jaoks hubane, aga mis sellest. Ja kõige populaarsem kohake meie jaoks oli vaieldamatult jõuluturg. Soe jõulutunne tuli sisse kohe. Tutvustasin Lenale meie jõulukultuuri lahutamatut osa, glögi, kahjuks siin nad ei pane sinna sisse rosinaid ja pähkleid, aga glögi on igal minu jõuluõhtul olemas. Avastasin veel, et neil Portugalis ei ole ei jõhvikaid ega pohli ja veel tuhat muud asja. Nii naljakas, meil on samas kõik asjad olemas, mis siis et imporditud. Ja vastukaaluks sellele arvamusele, et eestlased on hukas ja joovad nii palju, siis meie vähemalt ei tarbi uimasteid nii palju!!!!! Lõunamaades on tõsiselt tavaline, et ülikooli ajal kõik vähemalt proovivad neid. Ja mida ma kuulsin, miks mõned inimesed otsustasid Belgiasse tulla, uimastite pärast!!!!!!!!!!!!!! Ma olen ikka loll ja naiivne, aga mitte ühtegi korda ei mõelnud ma seda. Aga noh neil inimestel on ikka prioriteedid paigas, nii tore, et on selliseid inimesi. Noh mis siis ikka, uimastitesse ma lihtsalt ei suuda eriti tolereerivalt suhtuda.
Õhtul oli Leuvenis veel ilusam, kuna kõik tuled põlesid, Eestis midagi sellist juba ei näe. Gentis ka mitte kahjuks, neil on ainult mingid kuused. Sealt saime ka idee, kuidas päästa Belgia riik. Kuna Flandria tahab Walloniast lahku lüüa, aga Flandrial endal kuuski ei ole, siis arvan, et tegu on piiavalt tõsise argumendiga, et nad ümber mõtleksid.
Edasi läksime veel Brüsselisse taaskord tulesid vaatama, Lena jaoks olulised asjad jõulumeeleolu loomiseks. Ja jumal tänatud, et läksime, see oli ikka tõsiselt tõsiselt ilus! Ma isegi unustasin oma märjad jalad ja külmatunde (väljas oli 1 kraad sooja ja mina olin talvemantliga, aga noh krdi märg on). Jah, panen millalgi ka pildid üles, siis näevad ka teised seda ilu, aga seal seista oli ikka midagi enamat.
Ausalt öeldes ei meenugi mulle midagi enam, millest kirjutama peaksin. Eelmine nädal oli kuidagi igav, õppimist palju, ja kuidas mulle käivad närvidele kaardid. Miks on vaja mul neid joonistada, aga sellest mõni teinekord.
Kusjuures selline nupuke veel, et kui siia tulin, ei uskunud ma, et siit päriselt sõpru leian. Pidasin seda nagu õppimisperioodiks, harjutuseks, kuidas inimestega suhteid luua. Leidsin, et võin teha kõike, kuna lasen siit jalga. Nüüd ma ei tea, need inimesed ei ole veel sõbrad, aga potensiaalsed kandidaadid igaljuhul. Ja ma eelistan sellist olukorda sellele ajutisuse tundele, mis ütleb, et ära näe vaeva, lased niikuinii siit jalga. Kui me hakkaks kogu aeg sellele mõtlema, et mõned suhted võivad olla ajutised, siis ei oleks me kuskil õnnelikud. Ja tõesti võibolla on rumal võtta siinseid inimei tõsiselt, aga ma ei saa sinna parata, ei tea, kas tahaksingi. Võibolla on valus neist lahkuda ja siis võin ennast süüdistada, et miks ma üldse lasin kedagi endale ligi, aga ei usu, et kahetseksin. Ainukene üllatus on see, kas nemad ka nii minust arvavad, aga kui uskuda ühte inimest Eestist, siis see polegi oluline.
Ja ma ikka ei kujutanud päriselt ette, mis see erasmuse periood on, kui siia tulin. Hakkan tagantjärele mõtlema, millisena ma elu siin üldse ettekujutasin või miks ma siia tulin. Aga sellest mõni teine kord.