viimased meetrid tipuni

Käimas on viimane nädal enne oma magistritöö esitamist. Ja peab mainima, et töö kirjutamise mootoriks on eelkõige šokolaad, kohv, energiajoogid ja coca. Tervislik toitumine ruulib! (aga šokolaad on ju piimatoode :)) Igaljuhul praegu tagasi vaadates tundub ikka hämmastav, kui palju ühe tööga vaeva võib näha. Ja pingutused pole otsas, see viimane nädal on mul küll iga päev planeeritud. Suuresti on siin tegemist ka minu maksimalismiga, ma tahan tõesti, et vaadates oma magistritööd ma tunneks, et tegu on millegi erilisega, et ma oleks viimseni rahul. Ta peab olema loogiline, edastama olulist uut informatiooni, kaasahaarav jne jne. tegu on niivõrd konsentreeritud yöö tegemisega, et tihti pole ma võimeline peale tööd midagi tegema, peale vegeteerimise ja sportimise muidugi. Ikka päris julmem sry aga ajuvägistamine on....

aga peaks mainima, et noh selle protsessi käigus, koos muude südmustega siin, on ikka uskumatult palju õpitud. JA eks praegu on see töö tegemine niivõrd käsil, et see rahulolu tunne pole veel saabunud. Ja mul on tunne, et minu lause ehitus peale tänast tööpäeva longab kergelt.

Muidu viimastest nädalatest veel, et mamps käis siin, vaatasime veidike ringi ümbruskonnas, esines ka šoppamist (see on omaette huumorinurk muidugi), aga hetkel ma ei suuda selle kohta midagi produtseerida..

väsinud

Noniii, täna oli jõhker päev...Tegelikult oli terve pool eelmisest nädalast ja üle eelmine nädal suht tapvad. MA nimelt proovisin kui kaua saab ilma puhkamata (kui piiratud öötunnid kõrvale jätta) produktiivne olla. Selgus, et minu norm on umbes 10 päeva, peale seda läheb ikka üsna jõhkraks, kuigi eelmine semester sai vist rohkem proovitud. Igal juhul oli suhteliselt töökas 10 päeva magistritööga. Minu hetke elu näebki suhteliselt oma tööga võrduvat, seda juhul kui ma ei tegele oma ainete tegemisega või reisimisega

Ja kui nüüd jutt juba reisimisele läks, siis käisin eelmine nädal Colorados. Tegemist oli Fubrighti seminariga nii et enamuse ajast sain imetleda hotelli seinu ja networkida......ma ikka veel ei ole osav selles, kuidas ennast seltskonda libistada nii et kõik sind jumaldaksid...Pealegi peale 10 päeva jõhkrat tööd ja 4 päeva 3 tundi und võib see kujuneda väljakutseks... AGa sellegipoolest tuleb mainida, et päris lõbus oli...Sain ka ühe päeva C-ga Coloradot avastada või noh juppidest kokku kaks päeva... Esimene päev oli tõenäoliselt üks mu parimaist puhkustest üldse. Lihtsalt me sobime väga hästi koos reisima. Päev nägi välja nii, et võtsime renditud auto, siis asusime teele, et harrastada maailist mägimatka....paraku praegusel aastaajal on Colorados paljud teed suletud, ka autoteed muideks..Aga noh see selleks, tegime siis kiired muudatused oma plaanides ja läksime ühele teisele rajale ja nägime ...puid ja seda, et minu vorm on parem kui C.-l, ei noh 4 korda nädalas sporti tasub siiski ära! Aga kuuldused kohalikust turisimimajast, et kuskil on üks looduspark, mis on avatud, viisid meid jälle teele, meil tuli ainult meeles pidada umbes 5 ristmikku ja voila, oleksime pidanud kohal olema. Tee oli umbes 150 km, seega mitte üleliia palju. Aga....kõigepealt tuleks ära mainida, et kohtasime teel kahte kasiinolinna. Hämmastav, et linnas on 1 pood ja 10 kasiinot (ma võin seda arvu nüüd kogemata kahandada, sest tõenäoliselt me kõiki ei näinud) ja voila järgmine linn oli samasugune ja korralikku söögikohta oli suht võimatu leida. Muide hiljem kuulsime, et COlorados pidi ainult 3 kasiinolinna olema, milline õnn, et me neist 2 nägime! Muide proovisime ka mänguautomaadid järgi, ei olnud midagi enneolematut, paistab, et TLÜ miljoneid ma kantima ei hakka....
Aga siit peale otsustas ilm väga sandiks pöörata, tõsist lõrtsi kallas ja teed läksid ka libedaks. Kuna mul on veidi rohkem kogemusi libeda teega kui C.-l, naerukoht muidugi, aga jällegi kõik oleneb taustsüsteemist, minu meelest polnud tee absoluutselt libe. Ja peaks mainima, et automaatkäigukastiga sõitmine pole väljakutse. Aga kohalike jaoks olime üsna tähelepanuväärne vaatepilt, me olime nimelt ainukesed, kes olid väljas ilma talverehviteta ja kompakt autoga, kõigil teistel olid dZiibid. Ja muide Colorado mägiteed annavad isegi Norrale silmad ette, iga 500 m tagant oli umbes ohtlik pööre märk, ja pöörded kestsid lõputult...Aga eii mulle väga meeldis sõita, tuisk oli ka ja hämar. Aga kuna me kasiinolinnadest söögikohta ei leidnud, siis lihtsalt otsustasime mingil hetkel, et järgmine söökla, mis tuleb....Ja tuli German American cuisine. C. muide on sakslane...nii et nalja sai. Lisaks see pärapõrgus paiknev restoran oli auhinnatud söögi eest. Nojah ja kui me lõpuks siis sealt vällja saime, siis tekkis meil mõte, et tegelikult ei ole looduspark pimedas (kes oleks arvanud, et meie keskmine liikumiskiirus on 40 miili tunnis ja isegi see on kiiruse ületamine kohati) nii hea mõte, seega võtsime suuna Colorado suuruselt teise linna- Boulderisse. Taustainfoks nii palju, et Bolder on koht, kuhu inimesed eelistavad minna enne surma, et surra fantastilises kohas...ja ma mõistan neid täielikult, Bolder oli vägev. Aga seda ka veel, et meil öömaja polnud, siis otsustasime lihtsalt jalutada sisse mõnesse. Tänu C. märkasimegi ühte ja esmamuljest ei tasu ennast petta lasta. Arvasime, et tegu on kalli kohaga, aga ei 30 dollarit öö! Pluss tuba oli väga kena, pluss hommikusöök oli hinnas! Ühesõnaga super vedamine..Ja siis seadsime sammud kesklinna jalutasime ja taaskord tänu haaravale vestlusele sain magada 3 tundi! AGa päeva tegi super mõnusaks ikka fakt, et mul ja C.-l on väga sarnane huumor, näiteks kes veel mõtleks, et restoranist võiks pihta panna lilled või et poe only in Colorado korral on hea mõte, et see ainult Colorados on.
Aga jah ülejäänud seminarist järgmine kord....

vaatega tagasi

Lugedes vahel oma endisi postitusi avastad enda üllatusekski väga asjalikke ideid. Ikka meeldib ju ennast petta arvamusega, et oled nii tohutult edasi arenenud ja targemaks saanud, aga tegelikult on minu mõtted elust ja õnnest ikka väga sarnased sellega, mis nad olid kaks aastat tagasi. Veidi frustreeriv isegi kohe, sest arvasin, et nüüd on küll palju kergem õnnelik olla, aga kui mõttemaailm on sama, siis mine sa tea? Eriti pani mind mõtlema üks L kommentaar, miks välismaal on kergem õnnelik olla. sest kõigel on ajutisuse pitser, seega ei vaevagi sa ennast selliste asjadega nagu tulevik, armastus, perekond jne. Aga huvitav kas see tähendab, et Eestis tuleb kõik jälle tagasi? EHk ma seda veidikene pelgangi... Seda, et peaks hakkama oma tulevikule mõtlema. Ei taha nagu, ei tea, ei kutsu. Kui saakski jätta selle ajutisuse tunde, mis ei pane sulle kuskilt poolt mingit survet. See on see hetk ja mis hiljem tuleb pole oluline...Hetkes elada on tegelikult vapustav tunne, võin seda nüüd oma kogemusel väita. Ja samas ma kardan seda kogemust Eestisse jõudes kaotada. Ma kardan kaotada kõike seda, mille olen enda arust siin kogemuste näol juurde võitnud.
Ma tahaks hoida juba seda, mida olen õppinud. Ja samas tahaks veel üht koma teist juurde õppida. Näiteks kuidas alustada inimestega stressi vabalt vestlust, kuidas läheneda julgelt inimesele, kellega oled üks kord varem rääkinud (mind ikka alati tabab hirm, et mis siis kui ta mind ei mäleta või minuga suhelda ei taha :P) jne jne. Aga nagu mainitud ma leian, et olen oma ellu suhtumises palju juurde saanud, aga ma kardan, et see kõik võib olla ajutine vaadates, mis tunded mind Belgias valdasid. AGa noh vähemalt olen nii mõneski asjas jõudnud lähemale sellele, mida ma elult tahan, väärtushinnangud loksuvad paika, vähemalt tundub

Kõik oleneb taustsüsteemist

Käisin siin nädalavahetusel ameeriklastega suusatamas. Kuna ma see talv üle ühe korra suustamas käinud pole ja ma ennast ka teab mis ässaks ei pea, siis nentisin kohe, et ma olen aeglane.

Rajad ise olid väga lahedad ja loodus oli ka väga ilus, aga tingimused olid lausa kohutavad. Ütleme nii, et nüüd ma tean, miks suuski määritakse. Mul olid eelmääritud suusad, mis tähendab, et neile määret ei panda. Kirjeldamaks tingimusi, mis rajal olid, võin öelda, et ka allamäge sai ilusasti jalutatud. Ja ma absoluutselt ei liialda. Minu suuskade all oli jämedam lumekiht kui suuskade paksus. Tegin küll igasugu imevõtteid, aga jah, nüüd ma tean, mis tunne on nii paar miili suuskadel lihtsalt jalutada. Asi läks normaalsemaks alles siis, kui peale 15 km jõudsime alguspunkti ja sain oma suuskadele panna libisemist. Ja siis algas tõsiselt nautitav osa. Aga naljaks oli see, et mina oma aeglusega kvalifitseerusin kõige paremaks sõitjaks :D. Meie nö tippsõitja, kes järgmine nädal läheb 53 km tuurile oli tõsiselt vaimustunud faktist, et sõitsime 3,5 miili (ca 5,6 km) 35 minutiga. Mina, tema vaiamustust jagamata, küsisin, et kas tõesti on siinmail tegu hea ajaga. Ma tõenäoliselt tean Eestis nii mõndagi pensionäri, kes selle lõdvalt üle sõidaks ja seda isegi siis kui tegu on ainult ühe osaga 40 km tuurist. Ma muidugi ei saanud oma kaaslasele mainimata jätta sel ajal, mil tema ähkis ja ohkas, kui väsinud ta on, et mina tunnen ennast suurepäraselt ja pole ammu suusatanud :D. Lihtsalt liiga magus võimalus oli... aga jah tuleb välja, et USAs kvalifitseerun ma väga heaks harrastussõitjaks, samal ajal kui Pirita suusarajal kõik minust mööda kimavad. Saime tunnistust, et suusatamine on Eesti rahvasport

regionaalsed eripärad siin

Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, kas see on kokkusattumus, et neli kõige sarkastilisemat inimest, keda ma olen siin kohanud, on pärit justnimelt Metsikust Läänest. Ja nad tõepoolest saavad sarkasmist aru ja isegi peavad seda naljakaks...

Seevastu California inimesed mulle väga ei istu. Samas üks mu suhteliselt hea tuttav on Californiast pärit, ent tema kasuks räägib fakt, et ta on kasvanud üles India perekonnas. Aga üldiselt tundub mulle nende 3 tuttava põhjal, keda ma sealt kandist tunnen, et nad kipuvad olema kuidagi kergelt võtlsid, vähemalt nii see keep smiling välja tuleb... Eriti vestluses ühe kursakaaslasega panen tähele, et eriti kuna me ei ole head tuttavad, kasutab ta tihti stampväljendeid nagu "oh kui tore" jne. Kuidagi tekitab tunde, et tegelikult tal on ükskõik, mida sa vastuseks ütleksid. Peaks ükskord tegema testi, kas ta tõesti mind kuulab ja vastama küsimusele, kuidas sul läheb, väga halvasti. Siis kui sealt tuleb, "Oh that so nice", tean kindlasti. Ja kusjuures veidral kombel Metsiku Lääne inimestega mul seda tunnet ei teki, kuigi tundub näiteks pisut loll arvata, et poemüüjat väga kotib, kuidas sul läheb. Aga nende reaktsioon tundub kuidagi adekvaatsem ja pealegi tundub, et tihti see olek polegi teeseldud, nad on tõepoolest suhteliselt sõbralikud. (Näiteks üks tüüp pakkus mulle küüti pärast ühte vestlust...) Muidugi ma mõistan, et kolme inimese põhjal näib pisut loll järeldusi teha, samas nad räägivad, et Californial pidi olema omaette identiteet ja sealsed inimesed tunnevad üksteist ära.

Samas on siin kahtlemata päris palju inimesi, kes kas mingil põhjusel ei sobitu hästi oma ümbrusega või siis on segu kõikidest regioonidest, kus nad elanud on. Kohtasin hiljuti ühte tüüpi Texasest ja te arvatavasti teate, mis maine on Texasel... Ultrakonservatiivne, rikkurite kant, kus kõik on vabariiklased, sest nii sobib nende issi naftafirmale paremini (kuigi nende naftafirmade vahel elab seal ka väga palju põlismehhiklasi, neid, kes elasid seal enne piiri paikapanemist, ja immigrante). Aga too tüüp kohe üldse selle tüüpilise kuvandiga ei sobitunud. Esiteks polnud ta usklik, teiseks oli ta kergelt liberaal, kolmandaks oli ta näiteks töötanud segregeerunud linnaosades aitajana ja neljandaks armastas ta nalja heita Sarah Palini üle :D. Nii, et kõik ikkagi algab ja lõppeb individuaalsel tasandil. Üks teine minu sõber on näiteks ka üleskasvanud äärmiselt konservatiivsete vanemate juures ja ta ütleb, et ta tihti peale küsib neilt, et kas nad on kindlad, et ta spnnitusmajas sassi ei läinud. Näiteks talle meeldib välismaal olla, samas kui tema vanemad pole kunagi USA-st väljas käinud, tema peika on Taist :P, samuti meeldib talle trimbata, kuigi ta ema kontrollis veel 21 aastaseni välja, et ta tema nähes kordagi alkoholi ei jooks, ja siiamaani ei tea ta ema midagi abielueelsest seksist.... Ühelt poolt on see ikka päris müstika, kohata niivõrd konservatiivseid inimesi. Ma arvan, et Euroopas naljalt selliseid inimesi ei kohtaks. Kusjuures totaalne outback ja perifeeria siinsete inimeste meelest tundub olevat Oklahoma. Nagu üks inimene mulle ütles, sa ei taha Oklahomasse minna, ainuke asi, mille üle nad võivad uhked olla on tornaadod...Mul muidugi jälle tekkis tahtmine see kohake kohe ülevaadata. A jaa teine asi on rednecki naljad. Redneckid on siinne väljend maakate kohta ja tihtipeale on suhtumine farmeritesse üksjagu üleolev. Neid peetakse ikka harimatuteks, konservatiivseteks jne. Leidub ütlus, et Madison on tükike taevast, mis on ümbritsetud reaalsusega, ehk siis ülejäänud WIsconsini osariigiga. Aga jah rednecki anekdoote veidike siis:

Sa oled redneck, kui:

You've been married three times
and still have the same in-laws.

You and your dog use the same tree.

You think God looks a lot like Hank Williams, Jr., and heaven looks a lot like Daytona Beach, Florida.

You think watching professional
wrestling is foreplay.

jne... Kellel rohkem huvi, võib netti lihtsalt trükkida redneck või Idaho :D (nii mina need esmakordselt leidsin, kui otsisin turmissaite Idahos, tuli välja, et üks erakordne turismisait on sealsed maakad). AGa tõele aruandes päras neid nalju ise küll siin farmer olla ei tahaks...

Minnes teemast veidi kõrvale, olen ma siin ikka ja jälle meeldivalt üllatunud inimeste silmaringis. Muidugi olen sattunud kokku väga haritud inimestega, aga ikkagi on paras müstika, et nad nii palju välispoliitikast ja rahvusvahelistest oludest teavad. Paras šokk oli minu jaoks juba see, et ma ei pea seletama, kus Eesti on. Ma pean seda seletama pigem sakslasetele....nii, et pole need ameeriklaste geograafia teadmised midagi nii hullud. Ja tõesti osasid inimesi ma kuulan suu ammuli, sest nende silmaring maailmast ületab minu oma kümneid kordi ja ma leian, et keskmise Eesti inimese kohta tean ma ikka üsna palju. Siinsed inimesed ei pruugigi olla USAst väljaspoole reisinud, aga nad näivad teadvat, mis on toimumas Belgia regioonide vahel või, millised otsused on Hiina vastuvõtnud. Muidugi ma annan endale aru, et see haritus kahaneb kõvasti, kui sa lähed väljaspoole ülikoolilinna või isegi väljaspool grad school, mis nagu ma endale meelde pean tuletama, on siiski magister ja siin on magistrisse, eriti hea ülikooli magistrisse veidi raskem sisse saada, kui Eestis ja Madison on USA tasemel ikka üsna kõva ülikool, seega on siinsed grad studentid ka tasemel....ja osati on tegu ka faktiga, et teame suhteliselt erinevaid asju ja ka minu silmaring teatud asjade kohta võib neid üllatada. (Ma ei taha lihtsalt asja ära sõnuda, äkki hakkan tulevikus muidu ainult lollide inimestega nüüd kokkupuutuma)

hektilised mõtted

Nonii, minu NY seiklus on nüüd selleks korraks läbi ning karta on, et siit edasi tuleb suur õppimine, mida ma kohe üldse ei oota hetkel, aga eks ma mõtlen selle hullemaks, kui see on. Avastasin oma suureks imestuseks, et minu lend läheb kaks päeve hiljem Ny kui minu sõbra oma, ei ma üldse ei ekspluaeteeri neid :P. Jõudsin siin veel Central Parki näha, mis on tõesti üks maastikuarhitektuuri tippsaavutusi, hämmastav lihtsalt, et kogu see ümbrus on kunstlikult tekitatud. Lisaks avastasin, et 5 tundi võib kunstimuuseumi jaoks olla väga väike aeg. Käisin veel paar päeva tagasi Jasoniga siinses India, Hiina, Korea ning Ladina Ameerika ümbruskondades hulkumas. Etnilisus paistab peaasjalikult silma ikka siltidest ning poe valikust. Mul on tunne, et NY ei hakka selle poolest ikka kunagi igav, alati on uusi naabruskondi ja rahvuskultuure avastada.

Ausalt, kujutaksin ennast täitsa Ny elamas. Samas on minu jaoks inimesed väga olulised. Sõpru on lihtne leida, sõprus lihtsalt areneb aja jooksul, aga tõeliselt lähedasi inimesi kohata on palju raskem. Ausalt neid inimesi pole just väga palju, kellega sa kohe mingit lähedust ja klikkimist tunned. Paljud inimesed on sinu tuttavateks kujunenud pigem asjaolude kokkulangemise tõttu ja see pole üldse halb. Igav oleks ka, kui kõik inimesed oleksid sinu sarnased, aga samas on alati tore leida, et siin on mõni inimene, kellega lihtsalt klapib. Mul mõned sellised inimesed on, aga tõesti ühekäe sõrmedel, kui sedagi.

Asi, mis mind hetkel tõsiselt segadusse ajab, on minu tulevik pärast USAd, aga katsun selle pärast mitte liialt muretseda, eks elu teeb ikka oma korrektuurid. Ma olen avastanud natukene rohkem jälle hetkes elamise, samuti nagu elu nautimise nüüd ja praegu. Minu igipõline probleem on olnud selles, et lükkan õnnelik olemist ikka tulevikku edasi, saan õnnelikuks siis, kui….. aga seda ju ei juhtu. Õnne saab ära tunda ainult siin ja praegu. Tahaks loota, et tegu ei ole ainult puhkuse kõrghetkega. Ja mul on tunne, et jõuan mediteerimisega kaugemale. Olen enda jaoks avastanud helide maailma, instrumentaalmuusika. Võin nüüd rahumeeli kuulata näiteks klaverimängu ja keskenduda igale helile. Käisin siin džässi kontserdil, ja tund aega ma lihtsalt keskendusin neile võrratutele helidele, lülitasin ennast täiesti ümbritsevast välja, olid ainult helid ja mina. Väga mõnus tunne. Jah Carpe diem, ma pole varem seda ikka üldse mõistnud.

NY baby

Suur õun on lihtsalt LAHE, mud sõna on selle linna jaoks raske leida. Et, siis lahe nagu, loominguline, asine, huvitav ja etniline. Kõige kummastavam on just etniline pool. Milleks minna 20 erinevasse riiki, kui sa void tulla lihtsalt New Yorki. Sealjuures saad siin minna mitmete rahvuste minevikku, sest teadagi jääb välismaal mingi miniriik teatud hetkel seisma. Uued inimesed küll tulevad, ent see, mis siin on Hiina või Itaalia, on seda pigem minevikku vaadates, pigem sellises nostalgilises, enne globaliseerumist mõttes. Eile tabas mind tõsine äratundmine, läksin nimelt Brighton Beachile, mis on siinne venelaste rajoon ja uskumatu, mitte sõnakesti inglise keelt, sajad poed, kus sildid on vene keeles, kus on müügil “vanad head” vene asjad. Kuidagi väga lähedane lapsepõlve tunne tekkis. Minu suhtes NSV Liiduga on säilinud lapsepõlve nostalgia ajast, kui kõik oli väheke ehtsam, perekond oli tähtsam jne. Vaatasin poodides ringi ja ostsin siinsetele hostidele arvatava kalja, kohukesi, suitsutatud kala ja õigeid pirkuaid, endale aga türgi maiustusi :D, ei maksa unustada, et Venemaa on suur ja lai ning seal võib kohata väga mitmeid etnilisi mõjutusi köögipooles.
Eile kohtusin ka oma hostide sõpradega ja peab mainima, et tegu oli äärmiselt tarkade inimestega. Üldse tundub mulle, et tarkade ameeriklaste silmaring, vabandust, on veidike suurem kui tarkade eestlaste oma. Muidgi teatakse ka erinevaid asju, näiteks äraarvamismängu käigus selgus, et keegi ei tea Wolandi Meistrist ja Margaritast, keegi peale ühe inimese polnud seda lugenud. Samas ei valmistanud inimestele absoluutselt probleeme Polpoth, Vietnami diktaator, Charles De Gaulle jne. Sain aru, et minu silmaring on ikka väga palju Venemaaga ning NSVL seotud, ja tahestahtmata jääme ka lääna inimestele veel mõnekski ajaks postsotsialistlikuks maaks, mida seotakse Venemaaga. Aga mis siis? Eks me ju olemegi ja ma ei saa aru, miks peaks ka vägisi tahtma joosta Ameerika suunas. Üldse olen siinsetest vestlustest aru saanud nii Ameerika headest ja vigadest. Kui Eestis kajastatakse USA-d ikka väga suure individualism kantsina, siis peab mainima, et tegelikult on Eesti mitmes mõttes individualistlikum, näiteks fakt, et USA-s on astmeline tulumaks või, et siin on viimasel ajal hakatud katsetama mitmeid sotsiaalabiprogramme, mis meilgi kasuks tuleksid. See, mida Eesti nimetab USA mudeliks, on pigem 80 poliitika, ajad on veidike edasi arenenud.
MIs on veel NY juures huvitav, on kuivõrd turvaline ta oma suuruse juures on, Pariis jätab ikka tunduvalt ohtlikuma mulje. Ma pole siin veel näinud ohtlikuna tunduvaid linnaosi, kuigi palusin oma hostil mind viia pigem vaesematesse rajoonidesse. Siin on segregatsioon pigem etniline, kui öeldakse vaesem, võib arvata, et seal elab näiteks kariibimere taustaga inimesi. Kusjuures peaks mainima, et need vaesemad rajoonid, mida ma olen näinud, meeldisid mulle rohkem, kui üleshaibitud Hollywoodi staaride rajoonid. Mina jään ikka endaks ja otsin atmosfääri ning mingit erilist puudutust.


Noniii, nüüd on veidikene juba viimastest ridadest möödas ja olen jõudnud ühtkomateist veel siin ette võtta. Eile olin näiteks tunnistajaks korteripõlengule :P. Sellist külaskäiku pole mulle veel ettejuhtunud, samuti ei teadnud ma, et söök võib ahjus põlema minna. Igaljuhul ahjus olid vägevad leegid ja sain näha tulekustutiga ümberkäimist. Lisaks sellele vaatele, sain veel nautida vaadet üle kogu Manhattani, mi soli tõesti lahe ning õhtu oli täis fotograafiateemalist diskusiooni ühe teise huvilisega. Eilne juhtus olema fotograafia päev, sest põikasin läbi ka arvatavasti maailma ühest suurimast fotopoest. Mõnus oli, mitte, et mul oleks raha olnud midagi osta, aga sain lihtsalt suud vesistades jälgida nende varustust ja testida erinevaid makroobjektiive, kuigi ma olen oma praegusegi varustusega üsna rahul.
Lisaks külastasin ka Buffalot. Buffalo nagu enamus NY osariigi linnu, mis jäävad läände, märgib inimeste jaoks allakäigu ekvivalenti. Tegelikult ei olnud asi nii hull midagi, kuigi jah, metrood kasutasid ainult inimesed, kes väga väga pidid seda tegema. Metroos võisid sa ennast tunda otsatult rikkana. Kuigi jah, hoolimata sellest, et inimesed on vaesed, jaksavad nad ikka eramaja omada. Palusin nagu traditsiooniks saanud, oma võõrustajal mind ka vaesematesse kohtadesse viia. Selle peale, kui ma aina korrutasin, et asi pole üldse hull, küsis mu võõrustaja, kes on sakslane, mis on minu jaoks hull. Näitasin talle liinide pilte, ta vist ise ka tunnistas, et need tänavad, kus meie käisime, selleni ei küündinud. Vahel tundub, et olles tulnud Eestist, oled sa ometi kõike näinud. Olles olnud Tallinna ühistranspordi kasutaja, näed sa ikka kraadi võrra kangemaid pilte, kui NY või Buffalos. Näiteks ei kujutaks ma ette, et keegi hakkaks siin avalikult liimi nuusutama, mida ma olen Tallinna ühistranspordis mitmeid kordi näinud. Jah, tegelik geto ei asu ikka USAs, vaid on Tallinnas :P.
Kuna Buffalo on Niagara jugadele väga lähedal, pidin ma seal ka ära käima. EKspluateerisime väga suures mahus Christophi autot omavaid sõpru. Näiteks jaama tuli mulle vastu Ilja, keda ma polnud kunagi kohanud ja, kes ka minu väljanägemist ei teadnud. Imelikul kombel tundsime üksteist momentaalselt ära. Aga Niagara jugadest nii palju, et need siiski ei ole öösel valgustatud, erinevalt sellest, mida Chris arvas. Aga positiivsest poolest, kuigi ma juga eriti ei näinud, ei näinud ma ka ühtegi turisti :D. Lisaks pimedusele oli ka suhteliselt tapvalt külm nii et meil ei olnud eriti tahtmist pikemalt jugasid uurida. Selleks ajaks olin juba 4 tundi väljas veetnud ning saanud teada, et ei, minu saapad ei pea vett, ja jah, ilm tundub tunduvalt külmem, kui jalad on märjad. Seega ei jäänud mul jugadest eriti hingematvat tunnet, päeva nael oli hoopis see, kui sain oma märjad sokid jalast ära võtta. Nagu Chris ütles, polevat ta mind varem nii õnnelikuna näinud. Tore, kui õnne peitiub lihtsates asjades, kas pole. See on ka üks põhjus, miks on matkal nii lahe käia, see unustamatu tunne kui peale unetuid öid magamiskotis külmetamist sa lõpuks oma voodisse heidad…
Aga tegelikult mulle meeldis Buffalos, sest Chris on ikka väga lahe inimene, sai ikka üsna kaua üleval istutud ja räägitud ja lõpuks pidime ainult tunnistama, et nõme ikka küll, et me erinevates linnades õpime. Seega isegi peale 10 tundi tagasisõitu Buffalost, tunnen ma, et asi oli seda väärt, sain näha teise Fulbrigtheri eluolu ja igati huvitav oli, muide Buffalo arhitektuur on ka omaette vaatamisväärsus, Buffalos pidavat olema kõige suurem number Frank Loyd Wrighti hooneid.