diasporaa

huvitav asi erinevates kohtades elamisega on, et need kohad kinnituvad sinusse, leiavad tee sinu südamesse ning nendest ei saa enam lahti. Ja need ei pruugigi olla kohad, kus sa oled reaalselt elanud, vaid ka kohad, mis on millegipärast sulle olulised..ning aegajalt satub su teele asju, mis neid meenutavad. Ma tean, mis tunne on olla diasporaa. Aga ma ei nõustu valitsevate teooriatega selles suunas, sest minu meelest on need lihtsustatud. Keegi lihtsalt võtab sinu kogemuse ja üldistab...
aga ma tean seda tunnet, et lõpuks ei tea sa ise ka, kuhu sa kuulud, sul on vaid kogumik kohti, inimesi, kes on sinu jaoks olulised, ent mis ei sobi omavahel kokku. Ühes kohas oled sa üks inimene, teises teine, kõik need toovad välja sinu erinevad küljed. Küllap tuleb leida koht, kus sa näitad ennast sellest küljest, mis sulle enim meeldib. Samas ei saa sa neid kohti lihtsalt endalt maha pesta, väljuda ühest dimensioonist, et siseneda teise täiesti samana. Sa ei ole mitte kunagi enam sama. Muidugi on ütlus, et sa ei saa ühtegi jõkke kaks korda astuda, sest sina ega jõgi ei ole enam siis samad. Ent, see ei ole päris see, millest ma räägin, mina räägin erinevate maailmate kokku traageldamisest, enda jagamisest, sellest kahestumisest, kolmestumisest... Isegi kui sa võid vaid ühte kohta nimetada oma koduks, siis oled sa ikka jagatud.

Aegajalt on mul ikka võõristav tunne, et inimesed ei mõista. Ja see on ka arusaadav, et sa ei saa mõista kellegi teise kogemust. Stereotüübid ümbristevad meid, stereotüübid, mis ei ole kinnitatud reaalsete kogemustega ning kuuldes neid, sa tahaksid tihtipeale hakata vaidlema, hüüda, et ei ole nii. Meie maailm on kitsas ja ahtake, kõik mis asub sellest väljaspool saab stereotüübiks, oletuseks. Ja kui ma siis kuulen inimesi rääkimas neegritest või pilusilmadest, ma ei saa enam kunagi suhtuda sellesse nagu varem. Need on võõrastavad hetked, need on taaskord need momendid, mis kinnitavad, et sa ei ole enam osa sellest, midagi on jäädavalt muutunud. Hakkad märkama asju, millele varem ei pööranud tähelepanu, sind hakkab häirima, kui keegi kasutab sõna neeger, sind hakkab häirima, kui väidetakse, et Ameerika on kõik sama. Sellel momendil sa tunnetki, et sa vist kuulud diasporaa hulka, et sa tunned ennast rohkem kodus rääkides Hiinast pärit ameeriklasega kui teise eestlasega.

tulevik?

Viimasel ajal on mul olnud ikka väga palju segadusse ajavaid tundeid ning mõtteid tuleviku teemal. Tundub nagu ideed vahetuksid päevadega ja see teeb mind murelikuks, kuna minu peas haamerdab üks mõte, mis küsib, mis siis kui sa polegi kunagi rahul. Kui sa aina tõttad uutele jahimaadele, avastades siis, et nirvaana jääb siiski saavutamata. Mulle näib, et esiteks olen ma kannatamatu, teiseks, ei suuda ma kuigi hästi leppida teadmatusega ning kolmadaks ei ole ma järjepidev. Aga see selleks, eks igaüks meist peab ju elama oma vigadega. Ainult, et minu vigu aitaks oluliselt järjepeale kaks asja, kõige pealt elamine hetkes ja mitte närviline obsessioon tuleviku teemal, eriti arvestades, et see mis ees ootab on nii ehk naa tundmatu ning üllatav ning veel aitaks mind arendada see, kui ma ei muretseks nii palju ja suudaksin kontrollida oma mõtlemist.

Aga tulevikust. Nagu ma mainisin, on mul hirm, et ma jäängi igaveseks eldorado otsijaks, kes arvab, et kuskil on alati parem ning miski teeb mind kindlasti õnnelikumaks. Ning veel, mulle tundub, nagu mu vahepealsed aastad oleksid olnud suhteliselt mõttetud. Tundub, et vähemalt töö mõttes pole minu haridusest küll vähimatki tolku. Ma kadestab neid inimesi, kes suutsid juba algusest peale teha praktilisemaid valikuid ning kes teadsid täpselt, mida nad elult tahavad. Tundub, et nemad on oluliselt kaugemale selle ajaga jõudnud. Ainukene eesmärk, mis ma oma viiel aastal õpingutel hetkel suudan näha on see, et nüüd ma vähemalt arvan ennast teavat paremini, kuhu ma kuulun ja mida ma teha tahan. Ent rõhutagem arvan, pluss muidugi inimlik areng sinna otsa, aga jällegi mulle näib, et see toimub nii ehk naa.

Ja vot nüüd ongi mul selline tunne, et ma olen stagneerunud, mind ümbristevad inimesed, kes kas teevad juba seda, mida nad tahavad või on sinna järjekindlalt teel. Mind ikka paneb imestama, kuivõrd vähe ma ennast teadsin, rääkimata siis teistest inimestest. Ja rääkides veel stagneerumisest, siis mind ümbritsevad ka inimesed, kes on valmis juba pereeluks, kes kas kihluvad, saavad lapsi või vähemalt soetavad oma elamisi. Ja where the hell am I, again? Taking the road to nowhere. Kui ma tahaksin hetkel positiivselt mõelda, siis ma kordaksin endale, et see on vaid teistsugune elustiil ning kindlasti kadestavad need inimesed ka minu elu. Aga mulle tundub, et ega ma vist hetkel ei taha positiivselt mõelda.

On üks luuletus, veider inimene. Ja ausalt öeldes hakkab mulle üha rohkem tunduma, et autor kirjeldab mind. Hetkel meenub mulle luueltusest üks rida:
endal ikka
otsib okkalisi teid,
kus järsud kurvid
ja kurvi taga teadmatus
ning lausa nõrkemiseni tallab neid.

So me...
No easy road. All about making my life as complicated as I can.
Aga samas saan ma üha rohkem aru, et elu ongi keeruline ning ei ole sellist asja nagu lihtne elu. Ma olen väga kaua aega veetnud sellega, et võrdlen, kuidas kõikide teiste elu on lihtsam ning kuidas neile kukub õnn iseenesest sülle, samas kui mina pean suurt tööd ja vaeva nägema. Aga nüüd hakkan ma taipama, kuivõrd küündimatu selline seisukoht on, esiteks on raske näha teiste suurt tööd nende õnnestumiste taga ning teiseks, kõikidel on elus väljakutseid. Lihtsalt suur osa seisneb ka selles, kuidas sa neid võtad ning kuidas sa oma elust ise mõtled. Aga oii kui raske on vanadest mõttemustritest lahti saada. Ning mida rohkem ma ringi vaatan, seda rohkem ma näen enda pmber ka tohutult vapraid, töökaid ning tublisid inimesi, kellel kõigil on elus väljakutsed ning kes nendega uskumatult hästi hakkama saavad. Samas, ma siiski usun, et minu lühyike elu on olnud keerulisem kui nii mõnelgi ja ma olen ikka ränka tööd ja vaeva pidanud nägema kõige nimel, mis ma saavutanud olen. Ning seda frutsreerivam on see, kui sa mingil hetkel tunnetad, et its all for nothing või, et sa seisad omadega ummikus, nii et kõik varem tehtu ei oma mingit tähtsust selle suhtes, mis sa tulevikus hakkad tegema. Seda nimetatakse otsast alustamiseks. Ainult, et mul on tunne, et ma ei ole õigesti saanud oma töö vilju isegi mitte nautida, kui elu sunnib mind uuesti alustama. Ja muidugi ma tean, et üks suuri põhjuseid, miks minu elu on keerulisem olnud, seisneb ka viisis kuidas ma seda näen, kuidas ma käitun ning iseloomus.