oma hirmude ületamisest

Ma imetlen inimesi, kes suudavad ennast ületada, oma hirmudest jagu saada, ent ehk veelgi rohkem imetlen ma inimesi, kellel ei olegi hirme. Ma ei tea, kas see on võimalik, aga selline olek tundub lihtsalt fantastiline. Mina oskan oma analüüsimisega tihtipeale situatsioonid hullemaks muuta, kui nad reaaluses on. Kujutades ennast ette ebaõnnestumas on lihtsaim viis muuta eneseületamine äärmiselt keerukaks ja valuliseks. Sellepärast tundubki mulle, et mõnel inimesi on vähem hirme ja põdemisi, kuna ta ei kujuta pidevalt ette kuidas mõni situatsioon võib valesti minna. Emotsioonid ning ülemõtlemine on vahel meie suurim vaenlane, meie ise oleme enda suurimad vaenlased. Aga ma olen ennast viimasel ajal ületanud ja mitte vähe, olen seadnud endale väljakutseid ning vallutanud sisemisi mägesid. Tihtipeale ei saa sa sellest vallutusest isegi mitte otsest kasu, kuna missiooni edukus ei pruugi täielikult sinust sõltuda. Aga see eest saad sa tunde, et sa oled ennast ületanud. Samas, kui kaua võid sa seda tunnet nautida?- sest siis hakkavad su silme ees kangastuma üha uued situatsioonid ja väljakutsed ning ma mõtlen, et kas see on lihtsatlt ebainimlik olla rahul või see on lihtsalt ebaminulik. Sellepärast tundubki, et lihtsam oleks lihtsalt mitte hirme omada, mitte nendega kogu aeg vastamisi seista. See on lihtsalt väga intensiivne, ma ei kujuta oma elu igapäevaselt nõnda intensiivsena ette. Pidev südame pekslemine, kerge paanika, aga kuhu jääb rahulolu? Nad ütlevad, et kui ületad hirmu, siis su mugavustsoon kasvab, aga sa võid oma mugavustsooni ju lõpmatuseni arendada, ent millal oled sa sel juhul tõeliselt rahul.

portreteerides tüüpilist ameeriklast

Olles siin riigs nüüd pea aasta aega olnud ning vahetanud mõtteid nii oma ameeriklastest kui ka mitte ameeriklastest tuttavatega, leian, et võin üht koma teist ameeriklaste kohta öelda. Samas rõhutaem, et paljuski on tegemist Metsiku Lääne stereotüübiga ning kindlasti ei kehti see ka kõigi siin elavate kohta.

Niisiis, tüüpiline ameeriklane on:

ajasäästlik- aeg näib siin mail olevat isegi suurem väärtus kui raha, kui raha veel on, siis ajast on kindlasti puudus. Seega peab kõik olema efektiivne, Chris armastab ikka näiteks tuua, kuidas ameeriklastel on jõusaalis masin, mis lubab trepist üles käia, nimelt on see palju efektiivsem kui tavaline trepist üles alla jooksmine, sest seal saab nii kiirust kui ka raskusastet muuta.

pinnapealsed suhted- kuigi see kõlab negatiivselt, ei saa ma sellest üle ega ümber. Enamik sõprussuhteid on pinnapealsed, harva jõuavad inimesed omavahel sügavama tasemeni. Sellel on mitu põhjust. Kõigepealt muidugi ajasäästlikus, tüüpilisel ameeriklasel lihtsalt ei ole aega (või harjumust) sinuga kohvikus tundide viisi istuda, see kvalifitseerub nende arvates ajaraiskamisena. Ameeriklased kohtuvad sõpradega mingi tegevuse käigus, kui sul on tahtmine näiteks hokit vaatama minna, siis sa kutsud oma paar sõpra kaasa, ei ole vastupidist varianti, et sa tahad oma sõpradega kokku saada ja siis tuleb hokimängu idee. Arvata võib, et tegevuse käigus on oluliselt keerulisem sügavatest teemadest rääkida, kujutage ette: " Tead, ma olen viimasel aja tihti mõelnud, kas jumal eksisteerib või mitte." "Muidugi eksisteerib, õluuuuu!" või midagi sellist. Aga ega iga inimene vajab kedagi kellele oma eksistentsiaalseid probleeme ja muresid kurta, niisiis on neil psühholoogid. Psühholoogid on kõige ehedam näide ajasäästlikusest ja efektiivsusest, sina ei ole sunnitud nende muresid kuulama, sa saad endale mugava tund aega valida, mille jooksul sina oled peateema, psühholoog tunneb oma valdkonda ning on tõenäoline, et jõuate vastuseni kiiremini, kui sõbraga kõneledes.
Teine põhjus, miks väga paljud suhted siin on pinnapealsed, on inimeste suur mobiilsus. Kui sa oled pidevalt teel ühest kohast teise, siis ei jõua ega taha sa inimesi südamesse võtta, liiga tülikas ja valus. Ameeriklaste sõprussuhetel on muidugi mõned erandid, tavaliselt lapsepõlve sõbrad, kellega nii mõnedki veel suhtlevad. Samas nagu tavaliselt, on seegi suhtlemine ajasäästlik, ehk siis kaks kolm korda aastas.
Nagu juba mainitud, iga inimene vajab kedagi, kes teda toetaks ning tema muresid kuulaks ning isegi ameeriklastele ei piisa ainult psühholoogist. Sõpraderingi asemel on neile selleks teine pool, kes peab ühtaegu täitma kümnet rolli. Teine pool tuleb sinuga enamasti kaasa, kui sa reisid, teine pool on jääv. Seega on sul üks inimene, kellega oma muresid arutada. Ameerika on äärmiselt paarikultuslik maa.
Mis juhtub aga siis, kui sinu mured on seotud selle teise poolega ning psühholoogi juurde minema ei kutsu? Sel juhul ei näe ameeriklased probleemi oma murede jagamises pinnapealsete tuttavatega. Mäletan, et mind üllatas kui kergesti ameeriklased oma kompleksidest, sügavatest probleemidest ning intiimsetest teemadest räägivad. Sa võid olla kohtunud inimesega kaks korda ning juba on sul teada, millised probleemid nende paarisuhtes hetkel on, kuidas lahenes nende viimane tüli emaga jne.
Siiski on lugusid, mida isegi oma sõpradega ei jagata, mis on liiga valusad ning need elavad inimeste keskel justkui varjud. Ent ameeriklased on tugev tõug, nad ei lase enda probleemidel välja paista, nad on endiselt rõõmsameelsed, suhtlemisaltid ning positiivsed, mis ei pruugi tingimata maskeraad olla, see on lihtsalt keskkond.

Järgmistes postitustes: kriminaalsusest, sõbralikkusest, paarisuhtest, soorollidest jne.

sügavad jutuajamised

Paar eelmist nädalat olid värskendavad, käisin nimelt Põhja Dakotas Looduspargis. Kohtusin Johniga, John on farmer ja looduspargivaht, üks eriline kuju. John rääkis, et igalühel on oma koht siin maailmas, paik, millega ta tunneb sidet. John on Põhja Dakotas keset metsikut loodust veetnud praktiliselt terve oma elu, ja uskuge mind USAs see on ebatavaline. Mis eristab teda enakikust siinsest maarahvast on fakt, et ta tegeleb lugemisega, analüüsib inimesi etc. USAs ei ole sügavad analüütilised vestlused inimeste vahel tavalised, erinevalt minu vestlustest oma Eesti sõpradega. Kuigi meie vestlused Johniga ei läinud pooltki nii sügavale, kui olen läinud nii mõneski oma jutuajamises oma sõpradega, olid enamus ameeriklastest hämmastanud ja selgelt imetlesid Johni. Mina ja Christin aga tundsime, et midagi on pidevalt puudu, et kõik võiks minna hoopis uuele metatasemele ning nii me siis tegimegi religioosseid jalutuskäike peaaegu iga õhtu, pikim oli vist ca 14 kilomeetrit. Ja kui jutt juba nii kaugele läks, peaksin vist rääkima ka Christist. Ma olen väga väheste inimestega nii kiiresti sideme saavutanud, juba teisel kohtumisel jagasime üksteisega oma armuelu detaile. Me oleme mõlemad sügavalt analüütilised ja jutuajamised temaga on äärmiselt nauditavad ning meie teineteisemõistmine on ka väga erilisel tasemel. Pole mingi üksik juhus kui me ütleme midagi korraga või siis üks ütleb välja selle, mida teine oli just mõelnud. Kummaline, et ma kohtan selliseid inimesi USA-s, sest Chris on ju samasugune. Vahel on naljakas mõelda, et inimesed, kellel on nii erinev taust, võivad olla nii sarnased, paneb sind arutlema, kui suurt rolli ikkagi siis sotsiaalne keskkonbd mängib. Sageli on mul tunne, et mõned inimesed lihtsalt satuvad meie teele, sest nii on määratud just nagu mõni peatuspunkt elus on vältimatu, olenemata sinu valikutest, jõuad sa ikka ühte ja samasse kohta.

Igaljuhul olen selle eelneva nädala jooksul nii ühtkomateist enda juures avastanud. Minu peamine mure on ainult see, et kuna ma pole neid ilmutusi kirja pannud, unustan ma selle ära, mida enda juures täheldasin.