arengust ja võrdlemisest

näiteks vähem tähelepanu enda ja teistega võrdlemisele. Miks? Sest leian, et ainuke inimene, kellega peaksin ennast võrdlema, olen tegelikult mina ise. Areng on siin elus muutunud minu jumalaks, muidugi millega mõõta arengut? Tarkuse, kogemuste, õnnetasemega? Olulised ei ole ju kogemused ise, vaid pigem see, mis sa sealt oled osanud välja võtta. Ja tegelikult võivad kogemused olla pigem takistuseks, kui sa ei suuda nendest õhkuvast negatiivsusest lahti lasta. Kogemustega ongi nii, et minu suurim väljakutse siin elus hetkel näib olevat see, kuidas lasta lahti. Kuidas loovutada see identiteet, kes ma olin kunagi, kuidas unustada need unistused. Kuidas käituda täitumata jäänud soovidega, ikka kahetseda, et need täide ei läinud või hoopis väärtustada neid kogemusi, mis sa nendest soovidest ja nende poole püüdlemisest said. Näiteks kui asi puudutab luhtunud suhteid, siis sai mulle üks asi selgemaks, väljakutse on rõõmustada nende hetkede üle, mis nad andsid.

Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis arengust. Meid ümbritsev maailm on väga palju mitte arengule, vaid võrdlusele suunatud. Mida annab sulle võrdlus nendega, kes on sinust targemad, kui selle kogu sisuks ongi meeleheide, et sa ei suuda iialgi nende taset saavutada. Või siis hoopis, mida annab sulle kriitiline võrdlus inimestega, kes on sinust vanemad ja targemad, kui selle võrdluse sisuks on sulle ette heita sinu noorust ja kogenematust. Aga just nii me tihti käitume, sest nii käitutakse meie endiga. Olen mina nii käitunud ja käitutakse nii ka minuga. Samamoodi on kõik konkursid ju üles ehitatud võrdlusel ning tihti ka hinnetel. Miks ma seda räägin, nimelt kuna olen aru saanud, et näiteks hinded võivad peegeldada nii erinevaid asju. Teadusmaailmas näiteks on tihti nii, et hinnatakse inimese diskursust. See tähendab, kui sulle ei meeldi see, kuidas inimene teostab analüüsi, on ta sinu meelest ilmselgelt loll. On seda vaja, see on ju sama kui hinnata inimest tema veendumuste põhjal. Imelik ongi see, et sain juba ammugi aru sellest, kui mõttetu on vaielda veendumuste üle, aga võrdluse mõttetusest hakkan alles nüüd aru saama. Aga nähtavasti oleks maailm ilma võrdluseta liiga ebakindel ja hoomamatu. Inimesed kaotaksid pinna, kui ma ei saa ennast ja teisi kuhugi võrdlevasse konteksti asetada, kuidas ma siis suudan luua süsteemi. Kuidas suudan toita oma pidevat janus olevat ego, kui väidetakse, et ainus võistlus siin elus käib iseendaga. Nii leitaksegi, et mittevõrdlemine on nõrkade pärusmaa, sest tugevad ju ainult võidavad sellest võrdlusest. Aga kas ikka võidavad? Ja kas ei juhi nad nii tähelepanu hoopis valedele asjadele ja ei tekita endale liigset stressi.

Nostalgia radadel

Käisin täna jalutamas mineviku radadel. Tundus üllatavana, et nii palju on muutunud. Seal, kus kunagi oli Lasteaiapood, asus nüüd pesumaja, tavalise aja asemel oli rula park, tühermaad oli asendunud teedega, varemed olid muudetud õigeusukirikuks. Tean, et muutus on maastiku loomulik osa ning seda ei peaks hoidma staatiliselt, sel juhul saaks temast surnud paik. Ent ma ei saa midagi teha, kui kohati tundub mulle, et nende muutustega oleks mult ka lõplikult ära võetud mu lapspõlv või võimalus sinna tagasi pöörduda, mitte et see kuidagi võimalik oleks. Kummaline oli see jalutuskäik. Mis veel naljakam oli, et märkasin alles nüüd, korrusmajade juures pole tegelikult kohta, kuhu parkida. Autod olid ennast asetanud murule ning tundusid kuidagi väga kohatud. Neid ei asunud minu mälestuses. Ma polnud kunagi neid sinna üldse ette kujutanud. Auto on minu jaoks olnud alati rariteet, midagi suhteliselt kättesaamatut, mis on ka loogiline arvestades, et väikelinnast pärit, ei olnud mu ema ega tema vanemad kohe kindlasti sellisel majanduslikul järjel, et endale autot lubada. Veel põhikoolis, kui keegi mind autoga koju viis, oli see ikkagi suur asi ja kuidagi piinlik oli. Mäletan, et kord üritas ema näiteks autoust seal lähedal asuvast uske prügikastist lahti sikutada. Huvitav on see, et peale keskkooli hakkasid kõik minu tuttavad järjest autosid saama ning see kaotas oma senise staatuse tähise, kuigi meie perekonnal pole endiselt autot.

Ja selliseid ning analoogseid mälestusi tekitab minus muutuv keskkond….

Uus aasta ennustas mulle enesesse viivaid otsinguid. Just selle märgi all olen ka ise seda aastat alustanud. Mul on tahe jõuda natuke lähemale sellele, kes ma olen ja, mis ma teha tahan. Kui selle kõigega kaasneks veel kindlus enda suhtes, siis oleks asi parem, kui loota oskaksin. Olen olnud siiamaani maal ning ausalt öeldes ei taha ükski minu keharakk siit Tallinnasse minna. Kuidagi nii rahulik, stressivaba ja lõõgastav tundub see õhkkond. Tehtud saab isegi rohkem asju kui linnas, nimelt on mul siin seltsiks kaasas esseede ning artikli kirjutamismaterjalid ning päeva täidab usin töö, alustades kooli ning töö asjadest ja lõpetades enese arendamisega. Kuidagi parem on olla ja tunnen, et rõõmsameelsus hakkab minusse tagasi imbuma. Eelmised pool aastat olin selle teadmata suunas kaotanud ning tegelesin peamiselt mõtetega, miks elu nii halb on. Õigemini tundus mulle, et sellised mõtted olid põhjendatud, kuna alati kui mitte, et iga päevaselt, siis kindlasti iganädalaselt, juhtus midagi. Aga rääkimata sellest, et negatiivsed mõtted teevad selle kõik hullemaks, suudavad mõtted ka arvatavasti mõjutada seda, mis sinuga juhtub.

Ühe asja olen ometi eelmisest aastast pärinud, nimelt mul ei ole inimesi vaja nii palju kui …..üksindust. Ja tõesõna, tegelikult hakkaksin üksindusest tõenäoliselt suuremat puudust tundma. Sügavatel psühholoogilistel analüüsidel ning vaimsetel juttudel kui ka kellegi nõustamisel on kalduvus mind äärmiselt ära väsitada. Selle tulemusena küsin endalt, miks ma ei oleks võinud selle aseme üksi ennast analüüsida või tööd teha? Jah, ma väsin suheldes kergesti, väsin üldse kergesti, mis tõenäoliselt teeb eksisteerimise tänapäeva maailmas veidi raskemaks. Arvatavasti ei aita kaasa ka vaimne töö ning pidevad analüüsi laskuvad mõtted (ma analüüsin kõike, vahel üllatab mind ennastki, et selliseid asju on võimalik analüüsida).

Aga tegelikult tahtsin vaid avaldada oma lootusi uue aasta suhtes. Loodan uuel aastal kogeda uusi asju, õppida, ennast usaldama hakata. Muidugi on minu üheks unistuseks välismaale õppima pääseda ning ma loodan sügavalt, et minu religiooniantropoloogia hinne sellele põntsu peale ei pane, arvestades, et õppejõud näikse mitte nõustuma selle parandamisega enne järgmist astronoomilist aastat.

Tagasivaadet 2008 aastal enam rohkem, peale viidete viimasele pool aastale, ei tule. Milleks, mis läbi see läbi. Hetkel on mul nii hea olla siin koos oma fotoaparaadi, kuhja raamatute ning toiduvalmistamisega. Isegi sport ei näi hetkel nii oluline, kuigi ujumisest tunnen ikka veidi puudust. Vähemalt olen otsustanud, et kunagi tahan kolida maale, praegune asukoht on veidi liiga asustatud, veidi vähe metsaradasid, kus luurata nimelt. Vähemalt samm lähemale olen astunud eneseleidmisele…..