6. Võimalus sõita igale poole jalgrattaga. Ma tõesti armastasin oma kollast renditud jalgratast, mis siis, et tal kogu aeg kõik osad küljest kukkusid. Aga ratta kaitseks peab ütlema, et sadul oli tal mõnus ja pehme nii et taolisi vaevusi, nagu mu oma rattaga, mul Gentis ei tekkinud. Eks igaüks kasutab nüüd natuke oma kujutlusvõimet. Gentis pole vist ühtegi rattateed, neid lihtsalt pole vaja, kuna autojuhid tegelikult arvestavad jalgrattasõitjatega. Nemad on seal kuningad. Kui ma ka mõnda reeglit jalgrattaga rikun, siis autojuhid enamasti ei reageeri sellele signaalitamisega, vaid peavad seda andestatavaks. Jalakäijana on sul Gentis suurem tõenäosus pigem jalgratta kui auto alla jääda. Enamus autojuhte on tõsiselt viisakad, üks peatus selleks, et mind vales kohas üle tee lasta!!!! Ma tükk aega vahtisin teda juhmi näoga, et mis nüüd siis? Mulle meeldib nende liikluskultuur. Ja mulle tundub, et seal kihutatakse vähem.
7. Need võrratud siseõued. Kõndides tänaval võib jääda mulje, et Gentis on tegelikult üsna vähe rohelist. Aga oodake vaid, kui juhtute sisenema mõnda majja (reeglina on igal maja vähemalt mõni õue nurk). Vaadates taga aknast välja, avaneb teile hoopis teistsugune ja lopsakalt roheline vaatepilt.
8. Nagu ma mainisin, on tänava pildis rohelist ja ruumi rohelisele vähe, ent inimesed on kõike ära kasutanud maksimalistlikult, nii ehivadki paljusid maju ronitaimed. See annab majadele palju juurde.
9. Teeninduskett ning infrastruktuur on jaotunud üle linna. Seal ei ole sellist olukorda, nagu meil näiteks Lasnamäel, kus veel paar aastat tagasi ei olnud isegi ühtegi suurt poodi. Seal on nö "äärelinnades" ka kohvikud, pubid, pesumajad- you name it. Mulle meeldib, et linn elab ja seda ka väljas pool keskust.
10. Üliõpilased- Gent on tõeline üliõpilaslinn ja ka linnapildis valitsevad üliõpilased. Tallinnas on tegelikult ju ka palju üliõpilasi, ent nad kaovad linnapildis nii ära. Meil Tallinna ülikoolis pole pea, et ühtegi üritust. Kui need toimuvad, siis ikka kuskil kaugel. Samal ajal Genti geograafia teaduskond, kus on vaid 200 inimest, saab korraldada endale iskliku peo maja ees. Loomulikult on neil seal ka rohkem ruumi. Meie ülikool on pressitud sellisele alale, kus peab ruumi maksimalistlikult ära kasutama. Seda ma ei tea, kui palju tipis selliseid üritusi tehakse. Tundub, et ühisvaimu on seal vähemalt veidi rohkem, kui meil. Seda ma ei oska kommenteerida, kui palju sealsed üliõpilased kohalikke segavad, ent pakun, et kohalikud suhtuvad sellesse täiesti neutraalselt. Ühelt poolt tõsi, pubide tänava kõrval ei ole hea elada (ise peatusin seal just), müra kostab päris hästi ära, ent samas muudavad üliõpilased linna palju turvalisemaks.
11. Kõik linnaosad on erineva atmosfääriga. Vaatamata sarnasele arhitektuurile on selgelt tajutav töölismeeleolu, rikkama elanikkonna kant jne. Võib väita, et seeb näitab hoopis suurt segregatsiooni (inimeste ebavõrdne jagunemine linnaruumis võrdle ala Pirita ja Kopli), ent minu meelest teeb see linna huvitavamaks. Ei ole selliseid probleeme, et linn jätaks mõne kergelt vaesema osa rahastamata või tähelepanuta.
12. Kanalid. Vesi on igal pool lähedal. See on ka üks faktoritest, mis teeb orienteerumise seal niivõrd keeruliseks. Enda arust järgisid kanalit, mis läks sirgelt, ent avastad, et oled soovitud kohast mõne kilomeetri eemale kandunud. Näed mõnda kanalit, mõtled, et tuttav, kuigi tegelikult on tegu hoopis uue avastusega. Mõnus on kanali ääres istuda.
13. Midagi taolist on juba vist üles saanud, aga kohalikud oskavad ruumi väga hästi ära kasutada. Kui majal sisehoovi ei ole, siis tuuakse ilusa ilma korral lauad välja ning võib näha kuidas tänava ääres õpilased grillivad liha ning istuvad niisama.
Mul on kuidagi tunne, et ka eelnevad 13 põhjust ei suuda päris välja tuua seda, miks Gent mulle nii südame lähedane on. Muidugi on oma osa ka mälestustel, aga siis peaks ka Tallinn mulle meeldima, ent mõistan üha rohkem, et Tallinn mitte, et jätab mu külmaks, vaid ei meeldi mulle. Siin ei ole osatud asju õigesti ära kasutada. Tõsi enamus meie linnast moodustavad sotsialistlikud majad, mis ei näe just kõige kaunimad välja, ent vaadake korra ida-Berliini. Ka sealsed majad on sama aja toodang, aga jälle milline vahe atmosfääris. Taimestik on lopsakam, elu on rohkem, ei ole sellist magala tunnet. Annab ju ära teha küll ja eeskujusid on ka, aga Tallinnat ju ei arendata, vaid ta areneb ise- raha survel ikka ning arendaja on kuningas. Kehtib äärmuslikkuseni ütlus, kes maksab, tellib ka muusika. Väärtustest sõidetakse teerulliga üle, vähemalt mulle tundub nii. Kahjuks ei näe ma ka võimalust selle parandamiseks. Levinud on ju suhtumine, et humanitaarteadused on mõttetud, nii ka linnageograafia. Poliitikud, kellel on keskharidus, tunnevad erialalisi valdkondi palju paremini kui spetsialistid. Väga ilmekas näide, kui võtab sõna mõni sotsioloog, tembeldatakse ta juba eos lolliks, sotsialistiks- milleks iganes, rahvas ning võim arvavad, et humanitaarteadusi ei pea õppima. Iga inimene on seal ju tark, see on see, mis meie ümber toimub, kuidas siis nii, et mingi spetsialist arvab, et ta teab minust rohkem??? Keegi ei lähe füüsikut õpetama, füüsikal on oma valemitega inimestele hirmutav mõju, arvatakse, et tegu on lausa kosmoseteadusega. Samas humanitaaria see on ju- mulisemine. Sellepärast ei leia ka mina, et ma suudaks kuidagi aktiivselt linnaruumi kujundamisse sekkuda. Ka Lasnamäel on tegelikult näha, et tehakse ja linn püüab, ent samas ma ei ole kindel, et kõige õigemal viisil. Oleks vaja asjatundjaid, ent uuel tulijal oleks linnavalistuses väga raske vanameelse kaadriga võistelda, selleks ajaks kui sa seal juba autoriteedi saavutad, on ka su tegutsemiskirg läinud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Nendes punktides leian ma sarnasusi ka Viiniga osaliselt, mille üle on mul ainult hea meel :)
Ka siin on mind täiesti x kohast üle tee lastud, kust ma tegelikult ei oleks tohtinud minna. Ja siis lihtsalt moni kena viisakas autojuht jääb seisma ja vehib käega, et mine üle - mina vahin suurte silmadega vastu, et mis nüüd :D
Kodu lähedal on mul väike park, kus saab rahulikult pingil istuda ja oppida-grillida. Ja kui tahad, siis ka päikest votta. Selline tunne nagu oleks maal. Tallinnas ikka sellist monusat kohta naljalt ei leia.
kaili viimase lõigu, eriti viimase lause peale "Aamen!"
Siin ülikoolis käies hullemate õppimiste ajal olin valmis asutama ise tulevikus raamatukogu, kus küljes oleks avatud hoov, et soovijad saaksid päikese käes mõnuleda ja samas vabalt oma raamatud lahti lüüa. Väga masendav on siin see moment, tõesti. Linna peal uidates tunned sa end paratamatult külalisena, mitte selle linna elanikuna, omana. Käid oma käigud ära, jalutad v-b läbi vanalinna kord-kaks ja siis... kuhu?
Kui omal hoovi pole, siis toast välja astudes oled avalikul territooriumil, kus kehtivad omad kirjutamata reeglid ja kui kellegi võõristav pilk sulle korda läheb, siis ega sul oma tagumenti kuhugi istutada pole küll. Enamasti leiad tänava äärest kallid välikohvikud turistidele. Mine õpi seal kära sees siis.
Ma elan mere äärest max 1km kaugusel ja tunnistan, et ma olen sinna sattunud heal juhul kahe käe sõrmedel üles loetav kordi oma 6 siinelatud aasta jooksul. Minule kui kolkaplikale on taoline väheasustatud ja samas kõheda ümbrusega merekalda ümbrus natuke hirmutav. Selle 1 km sees on küll väga ilusaid rohelisi vaikseid tänavaid, aga need tänavad on vaid avalikud teed, vaid selleks, et saaks suunduda kuhugi hoovi, jällegi kellegi territooriumile, kuhu võõrastel asja pole. St, et ei kujuta ettegi, et siin keegi hakkaks tänava ääres grillima või midagi - mõni agaram muti hüüatab boše moi ja kutsub sulle politsei välja. (Ma võiks rääkida ühe asustuse hoovist ja sealt järgmises hoovis olevast majast, kus elab üks venelastest mitte kõige kainemas olekus perekond, kes leiavad, et nendel on õigus dikteerida, millal ja kas üldse tohib seal selle asutuse hoovil selle asutuse autosid pesta (vee survestamine vastavast pritsimasinast teeb koos selle masinaga natuke valjemat häält).)
Nii et isegi "omal territooriumil" ei ole sa kaitstud. Siin linnas on kõik hästi avalik ja samas niivõrd kellegi oma. Kuhu mahutun mina?
Kusjuures jah see on vist just see peamine ais, millest ma Tallinnas puudust tunnen ja, mida pole siiamaani õigesti osanud sõnastada. Tallinn ei ole elamise linn ning ta ei kuulu selle elanikele. Inimesed oleksid Tallinnas justkui tähtsuetud. Kusjuures julgen väita, et mingis mõttes on kogu Tallinn üks suur magala. Meelelahutust on konsentreeritult ning enamasti ka maksustatult. Tihti on meil sõpradega probleem, kus saada kokku. Tahaks lihtsalt vestelda ja üksteise seltskonda nautida, aga tahes tahtmata on kohti vähe. Kohvikud on enamasti vanalinna teema ning enamus on vastavalt kohale ka suhteliselt kallid. Lasnamäel näiteks pole väga seda kultuuri, et läheks ja istuks kuskile murule maha ja hakkaks grillima (mine tea, mis sa sealt murult leida võid). Iseenesestmõistetav on Tallinnas fakt, et looduse ja enese nautimiseks peab minema linnast välja. Vanalinna tänavad on öösiti täis turiste, mitte kohalikke, Lasnamäel kõndivad inimesed on ikka need, kes kiirustavad koju. Inimene on justkui kinni selle oma nelja seina vahel, mida ta kutsub koduks.
Post a Comment