hakkame sõbralikuks

pealkirja väline
(Seekord kallid inimesed, ei ole mul midagi nii meeleheitlikku pajatada, seega saab see olema ka võibolla vähem naljakam. Igal juhul, uskuge või mitte, täitsin oma kvoodi ehk siis kirjutasin 4 päevaga peaaegu 40 lehte, kui nüüd päris aus olla, siis seal on palju intervjueeritavate tsitaate, nii et päris asja ette ma seda ei loeks. Aga rahul olen ikkagi. Kuigi ma pole seda veel kellelegi saatnud ja ausalt, ma kardan, mis mu juhendaja poolt kommentaariks võiks tulla. Aga vähemalt midagi, hmm liiga palju midagit, on valmis. Baka piir on vist mingi 50 lehte ja mul on praegu koos, üllatus üllatus, mingi 80 või üle selle, nojah, eks ma pean siis oma suure vaevaga kirjutatud teksti hakkama kärpima. )

Mis veel uut- hakkan lõpuks Eestis kohanema. Nii naljakas kui see ka ei tundu, siis alles nüüd ma tajun seda. Hakkab jälle tekkima see mugavus, et mis ma ikka nina kuskile välismaale topin, äkki ei leia sõpru, tuleb ise vaeva näha jne. Aga asi, millest ma ikka veel aru ei saa, on inimeste ebasõbralikkus. Olgu mul milline tuju tahes, ma reeglina ei ole teiste inimeste peale vihane. Ma ei vala seda välja võõraste inimeste vastu, kes püüavad sõbralikud olla. Aga viimasel ajal on mul teenindajatega selle armas kokkupuude olnud. Paistab, et nende arvates on see loomulik, et sina neile naeratad ja midagi kangesti osta tahad. Nemad omalt poolt ei vaevu isegi formaalseks viisakuseks nagu palun, naeratusest rääkimata. Ma ei saa aru, kust tuleb mõte, et mul on paha tuju, keeraks ka teistele inimestele ...... Kas tuju läheb siis paremaks või? Muidugi on arusaadav, et ma ei pruugi neid õigesti mõista, võibolla on tal kodus sadu probleeme ning ta on lihtsalt omades mõtetes nii kinni. See aga kehtiks ainult ignoreerimise puhul, aga kui sinu juuresolekul virutatakse kapiuks demostratiivselt kinni, siis ei saa asi selles olla ju? Võibolla tõesti mõni üritab oma ärevust varjata jne, aga no palun. Ma ei leia, et teenindajad peaksid ainult kliendi heaolule mõtlema ning ma sugugi ei halvusta ainult teenindajaid, ma lihtsalt ei saa aru neist kui inimestest ja ka kõikidest teistest, kes oma halba tuju mõnede muude peal välja elavad. Minu meelest ei tee see kellegi olekut paremaks. kust üldse sünnib selline idee? Miks ei vastata inimesele samaga. Tunnistan, et minu tuju see ikkagi natuke rikub, kui sinu parimatele soovidele ja naeratustele vastatakse suhtumisega: "Mis jõllad?!!!!" Kõige lihtsam on võta luubi alla teenindajad ning müügimehed, kelle töö see on, seega peaks see neile kohustuslik olema. Kui me juba kohustuslikust- tee teistele seda, mis sa soovid, et sulle tehtaks, suhtumisest ei või rääkida, siis mis lootust on, et keegi vabatahtlikult selle mantra omaks võtab.

Oma baka raames ma näen küll ja küll inimeste suhtumist, et tehke ja korraldage. Millegipärast on viimane koht, kuhu inimesed probleemide lahenduste poole püüeldes vaatavad, nemad ise. Ikka on näiteks puuduvas kodutundes süüdi arhitektuur, tuttavate puudumises linnastumine üldse. Võibolla sõbralikkuse puuduses süüdistataks eestlaste üldmentaliteeti- aga inimesed, tehke silmad lahti, vaevalt, et nüüd sõbralikkus geenidega kaasas käib või täielikult kliima poolt kujundatud on. Ma ütlen üritaks juba üks inimene rohkem, that would already make a difference.

julge pealehakkamine on pool võitu?????

Teate, mul on hea tuju! Seda pean ma ju ometi siin mainima, sest seda ei juhtu iga päev!! Igaljuhul tänu mingile müstilisele juhusele ???? muutus mu tuju teisipäeva öösel äkki heaks ning energia tuli tagasi! Nüüd ei tundu need tööülesandedki enam nii ülemääraselt keerulised, kuigi ma ei oska siiamaani laeva modelleerida (ma arvan, et elan selle üle oma tulevases elus).... Jah, aga kiire peaks mul endiselt olema, sest baka lõpuni on nüüd 3 nädalat!!! Appi, kui üsna kriitiliselt see kõlab. ehk siis vähem kui 2 nädalaga pean kirjutama 40 lehte analüüsi, ei pole probleemi, pole paanikat, ma saan sellega ilusasti hakkama!!! Ja ma usun, et mu kompanjon saadab mulle informatsiooni selle nädala lõpul, eks? ma tean juba, et ma olen lausa naiivselt idealistlik, aga noh, lets keep the spirit.

Nii nüüd olen juba paar päeva kirjutanud siis. Ütleme nii, et see on oodatust raskem. Mul puudub usk sellesse, mis ma kirja panen. See kõik tundub lihtsalt nii ütlemata tobe. Mul on selline tunne, et ma ise hakaksin ei teagi, kas naerma või nutma, kui ma seda hindajate asemel loeks. Kes üritab geoökoloogias bakat kaitsta sellise tööga, kus on teemad nagu: kodutunne, tuttavate puudus, rahvusprobleem ja kõik see Lasnamäel. Ka minu enda idealistlik loomus lööb siin häirekella. Eks ma pean selle hajastuse peatüki vist võimalikult pika kirjutama. ei noh tõesti, ma ei kujuta ette, mis sellest saab. Mul on tunne, et see kõik sakib, kui veel ilusasti öelda. Ma pole ju ka varem intervjuu analüüsi teinud, see pärast tundub see kõik mulle niivõrd kasutu, sisutu ja mõttetu. Teadusega ei tundu siin küll vähimalgi määral ühist olevat. Mis sügavat analüüsi saan ma teha. Võibolla sellepärast valisingi ma välja veel humanitaarsemad teemad, et ma tõesti ei kujutanud ette, kui teha teedevõrgustikust analüüsi. Aga noh sügavus pole meil kunagi vist eesmärgiks olnud. Küll aga teaduslikkus. Ma kardan, et kui armas žürii loeb neid tarku heietusi vetikate, maakatte muutumise, põlevkivi maardlate ja mille iganes kohta, siis nad tõesti saavad šoki, kui nad minu tööd näevad. Noh vähemalt teooria osaga olen ma enamvähem rahul, aga kes seda ikka loeb.
Jah not so positive anymore. Oleksin pidanud ikka midagi teaduslikumat valima oma tööks. Poleks nii suurt närvipinget, kas saan oma töö meie teaduskonnas kaitstud või mitte. Praegu jookseb küll silme eest läbi üsna negatiivne tsenaarium.
Ja mu juhendaja pole saanud mulle varsti juba nädala jooksul vastata, mis seal ikka. Tema kõige suurem panus minu töösse seisnebki heal juhul selle läbi lugemises.

Nojah....

Mind on taas kord tabanud laiskus ja loomekriis. Intervjuuerimisest on mul ka vahelduseks kõrini, kuigi see annab mulle vabandusi, miks mitte kirjutada. Vabandused on üldse elus tähtsa kohal. Ikka ja jälle tuleb leida vabandusi, miks sa oled otsustanud puhata näiteks. Kelle jaoks need vabandused? Eks ikka enda jaoks. Oma südametunnistuse vaigistamiseks. Ja loomulikult on siis parem asjade pärast lihtsalt muretseda, kui need ära teha. Lihtsalt võtta kätte ja teha miskit ära, et homme oleks rahulikum. Aga, kui see tegemist vajavate asjade nimekiri on lihtsalt liiga pikk, et võtab igasugu motivatsiooni. Iga päev panustad osa endast, et jõuda mingi väikse osaga valmis, selleks, et samal ajal tekiks seda ebaproportsionaalselt palju juurde. Nii ei jäägi muud üle, kui muudkui muretseda ja oma elu sellega koormata. Tegelelikult peab olema lihtne lahendus, ma arvan, kuidas mitte muretseda, aga ma otsin seda. See on vahest liiga lihtne. Ikka sa oled see, kes oled harjunud olema. Kui sa lähed uude keskkonda, siis on sul justkui valik, kelleks saada. Sind ei hoia kinni, see mina, kes sa teiste jaoks olid, kuigi oled vahepeal võibolla muutunud. Ürgkoorem, nagu L selle kohta ütleb. Ja mina tunnen ka, et mul on siin ürgkoorem. Et ma muutun tagasi selleks, kes ma kunagi olin. See tekitab justkui taandarengu tunde ja annuse lootusetust, võin muutuda milliseks tahes, ent tegelikult tulles siia tagasi, jään ma ikka selleks väikseks tüdrukuks ja kaotan need väärtuslikud kogemused, mis mujal olen saanud.