Pole ammu kirjutanud. Lihtsalt pole olnud loovust. Olen kõik oma baka töösse pistnud. Seda ka mitte nii edukalt, kui sooviksin. Samas üks küsimus vaevab mind. Kuidas me teame, mis on õnn? Ja millal olla õnnelik? Kuidas tunda ära seda, et sa nüüd oled õnnelik? Õnn peaks tulema ju seestpoolt. Seda ma juba tean. Mida ma veel ei tea, on kuidas selleni jõuda. Viimasel ajal on olnud rahulikud ajad. Võibolla see ongi õnn. Võime saada kõik, mis iganes soovinud oleme, ent ikka mitte olla õnnelikud. Miks? Kas selle pärast, et me ei oska tahta õigeid asju või ongi inimene oma loomuses nii rahulolematu?
Lugesin artiklit noortest. Pidavat olema eriline generatsioon, kõik kes on praegu saamas täiskasvanuks ehk siis sündinud peale 80-ndat aastat. Enamusel neist pidavat olema Odüsseuse kompleks. Ehk siis mingi sõnuseletamatu rahulolematus, soov avastada uusi kaugusi ja kõrgusi. Arvamus, et kuskil on alati parem ja rohelisem. Tahtmine saada uusi kogemusi, avastada uusi inimesi. Kõik see aga, takistab tõelist sidumist. Pereväärtused kahanevad. Tekib see mina, mina tahan olla ja avastada. Perekonda vaadeldakse, kui mingit takistust iseolemisele. Kui mul mingeid kohustusi veel ei ole, olen vaba. Kohustused- need on lapsed, perekond.Nad tahavad olla koos, ent piisavalt üksi- msn sobib täpselt.
Ma ei tea, ma olen kasvanud teadmises, et tahan maailma näha. Olen sellest unistanud ja nüüd tuleb välja, et see on generatsiooni viga. Aga kuidas siis, mis on meie generatsioonis nii erilist? Miks just meie...Kas igal generatsioonil on siis mingi ühine idee.
Võibolla ongi minu see otsimiskihk ja uudsuse vajadus puhtalt soov edasi lükata õnne avastamist endas. Seni, kuni arvame, et miski väljaspoolt teeb meid õnnelikumaks ei saagi me sisemise õnneni jõuda, arvatavasti. Samas ei tea, ma arvasin, et olin sellele päris lähedal. Puudutasin seda viimasel kuul Gentis või oli see ainult ettekujutus, meelepete? Sest, kuidas muidu sai ta käest pudeneda, kui ma keskkonda vahetasin. Ma üritan endale sisendada, et see, mis ümbritseb, ei saa mind ei õnnelikumaks ega õnnetumaks teha. Kui ma oleks tõeliselt õnnelik, siis keskkond ei segaks. Aga samas mulle tundub, et olin Gentis õnnelikum. Ometigi oli mul palju üleelamisi ning kui neid tagant järele analüüsin, siis mõtlen tahtmatult, et see ei saa võimalik olla. Võibolla ongi tagantjärgi rohi rohelisem ja teavas sinisem, ent siiski? Millest see õnn siis ikkagi sõltub. Miks mulle tundub, et olin Gentis õnnelikum? Mu elul siin pole midagi viga, ma olen rahul... Aga mitte hullumiseni õnnelik. Ja, kes oleks? Paratamatult tekib siin küsimus, kes oleks õnnelik. Aga miks mul oli Gentis tunne, et õigupoolest on lihtne olla õnnelik? Et pole vaja kõikevõitvat armastust, suurepärast töökohta jne..
Careful what you wish, you may regret it,
careful what you wish, you just might get it
Metallica, mulle tsiteeris V
1 comment:
Praegu, hetkel tundub mulle, et õnn on midagi, mille tundmise pärast tuleb iga päev natuke võidelda. Et see ei ole midagi sellist, mille kohta võid tagantjärgi öelda, et näed, sel tunnil-minutil-sekundil hakkasin olema õnnelik ja siiamaani olen. Sa ei lase end morjendada tõigast, et üks muti sind bussis sõimab ainuüksi tema kõrval seismise eest ja oled õnnelik, et sinu ümber on inimesi, ka võõraid, kes sulle naeratavad ja kellele sa korda lähed. Sa ei nuta kaotatud tundi taga, mil sa käisid asjata kodus, et tegelikult kogu aeg sinu pükste tagataskus kaasasolnud pangakaarti ära tuua, tasumaks kohvikuarvet, vaid oled õnnelik mõistva müüja üle, kes su politseita minema lasi.
Ja miks sa tunned, et sa olid Gentis just viimasel kuul õnnelik? Arvan, seetõttu, et oled tänulik nende proovilepanekute üle, rõõmus nende eneseületamiste ja valatud pisarate pärast. Miks? Sest sa tulid neist eluga välja, sa oled tugevam ja võid enda üle uhke olla. Ka praegu.
Aga miks mul oli Gentis tunne, et õigupoolest on lihtne olla õnnelik? Et pole vaja kõikevõitvat armastust, suurepärast töökohta jne.. Miskipärast tundub oluline siinkohal see lõpetatuse faktor. Kuna kõik oli ajutine, kogu see elukorraldus, siis ei teised ega ka sa ka ise eeldanud millegi püsiva leidmist (tegelikult oli ju nii?). Elu oli lihtsam, sest puudusid need eelpool loetletud Eesmärgid, siin Eestis on aga surve peal, olgu siis kas sinu enda või kasvõi ühiskonna tasandilt.
*Minu meelest on sinu loovusega kõik paigas. Jagus mullegi :D
Post a Comment